RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
17.9.2008
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Francis Wurtz, Gabriele Zimmer, Dimitrios Papadimoulis, Eva-Britt Svensson, Roberto Musacchio, Umberto Guidoni, Ilda Figueiredo ja Mary Lou McDonald
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Sotsiaalmeetmete pakett
B6‑0434/2008
Euroopa Parlamendi resolutsioon sotsiaalmeetmete paketi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni teatist „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandi Euroopas” (KOM(2008) 412 lõplik) ja selle teatise paljusid õigusloomega mitteseotud lisadokumente;
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (KOM(2008) 414 lõplik);
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja konsulteerimiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (uuestisõnastamine) (KOM(2008) 419 lõplik);
– võttes arvesse oma 4. septembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa töönõukogu direktiivi kohaldamise kohta;
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008) 426 lõplik);
– võttes arvesse tööhõive ja sotsiaalpoliitika nõukogu 9. juuni 2008. aasta poliitilist kokkulepet tööaja direktiivi ja ajutiste töötajate direktiivi muutmise kohta;
– võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu otsuseid Viking Line'i, Lavali, Rüfferti ja Euroopa Komisjon Luksemburgi vastu kohtuasjades ning vastavaid vastuolulisi poliitilisi arutelusid;
– võttes arvesse järgmisi ILO konventsioone: ILO konventsioon nr 94 töönormide kohta riigihankelepingute puhul; ILO konventsioon nr 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta; ILO konventsioon nr 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivläbirääkimiste kohta; ILO konventsioon nr 117 sotsiaalpoliitika (põhieesmärgid ja normid) kohta, eriti selle IV osa; ILO konventsioon nr 154 kollektiivläbirääkimiste edendamise kohta, ILO konsolideeritud meretöönormide konventsioon ja ILO inimväärse töö tegevuskava;
– võttes arvesse majanduskasvu ja tööhõive koondsuuniseid (2008–2010) ja ELi sotsiaalse kaasamise ja sotsiaalkaitse strateegiat;
– võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Parlamendi praeguse ametiaja jooksul on Euroopa Komisjon ja nõukogu seni vähe esildanud ja vastu võtnud sotsiaalpoliitika alaseid õigusakte, mille eesmärk oleks edendada sotsiaalset progress Euroopa Liidus;
B. arvestades, et tööhõive ja sotsiaalpoliitika sotsiaalse progressi edendamiseks ei kuulu Euroopa Liidu praeguse eesistujariigi Prantsusmaa nelja ametliku prioriteedi hulka ning seetõttu ei kõla eesistujariigi nõue muuta 2008. aasta „sotsiaalse Euroopa taaskäivitamise aastaks” väga usaldusväärsena;
C. arvestades, et tööhõive ja sotsiaalpoliitika nõukogu 9. juuni 2008. aasta poliitiline kokkulepe tööaja direktiivi muutmise kohta seab eesmärgiks veelgi enam piirata reguleerimist seoses töötajate tervise ja ohutuse juba niigi nõrkade miinimumnõuetega kaitseks ebaregulaarse ja pika tööaja eest; arvestades, et Prantsusmaa valitsuse praegused sammud tühistada riigi õigusaktid, milles on sätestatud 35-tunnine töönädal, ning teistes liikmesriikides toimuvad sarnased kampaaniad eesmärgiga pikendada tööaega kujutavad endast samasugust sotsiaalset taandarengut;
D. arvestades, et hiljutiste Euroopa Kohtu lahenditega Viking Line'i, Lavali, Rüfferti ja Luksemburgi kohtuasjades piirati streigi- ja kollektiivläbirääkimiste õigust väitega, et siseturuvabadused on tähtsamad kui sellised sotsiaalsed põhiõigused; arvestades, et nendes kohtulahendites tõlgendati töötajate lähetamist käsitlevas direktiivis sisalduvaid sotsiaalkaitse miinimumnorme maksimumnormidena, soodustades seega töötasu vähendamisele suunatud palgakonkurentsi samal töökohal ja keelates liikmesriikidel sätestada lähetatud töötajatele oma riigi õigusaktidega soodsamaid töötingimusi ja töötasu;
E. arvestades, et need arengud on aidanud laialdaselt kaasa arusaama tekkimisele avalikkuse hulgas, et EL kaldub liigselt vabaturu ja konkurentsi poole ning hülgab solidaarsuse ja sotsiaalse progressi; arvestades, et seaduslikkuse süvenev kriis Euroopa Liidus on suurendanud lõhet ELi eliidi toetatava turupõhise Euroopa projekti ja Euroopa suurte elanikkonnarühmade skeptitsismi vahel Euroopa poliitika „lisandväärtuse” üle nende igapäevasele elule ja sotsiaalsele heaolule, mida väljendas ka hiljutine Iirimaa „ei” Lissaboni lepingule;
F. arvestades, et sellel taustal tuleb komisjoni esitatud uut sotsiaalmeetmete kava tõlgendada katsena leevendada suurte rahvahulkade viha ja rahulolematust Euroopa integratsiooniprojekti praeguse neoliberaalse suunaga; arvestades, et nn sotsiaalmeetmete pakett sisaldab siiski peamiselt õigusloomega mitteseotud teatisi, aruandeid ja soovitusi, mille mõju mõõdetava sotsiaalse progressi edendamisele kogu Euroopa Liidus on kahtlane;
G. arvestades, et raha- ja makromajandusliku poliitika, nimelt stabiilsuspakti, neoliberaalse Lissaboni strateegia ja Euroopa Keskpanga otsuste tõttu on alates 2000. aastast olnud aeglane majandus- ja tööhõive kasv, tööle omistatava väärtuse langus, tööpuuduse püsivalt kõrge määr, vaesus, ebakindel töö ja ebavõrdsus sissetulekute jaotumises, kuid samal ajal on järjest kasvanud suurte finants- ja majanduskontsernide tulud, kes saavad kasu strateegiliste tootmissektorite ja põhiliste avalike teenuste liberaliseerimisest ja erastamisest,
1. on seisukohal, et sotsiaalmeetmete pakett on halvasti kavandanud katse juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale komisjoni ja nõukogu sotsiaalse taandarengu poliitikalt, mille näiteks on tööaja direktiivi kavandatav dereguleerimine ja Euroopa Kohtu hiljutiste otsuste hävitav mõju põhiõigustele ja kollektiivläbirääkimistele;
2. juhib tähelepanu sellele, et parlament nõudis tööaja direktiivi muutmise esimesel lugemisel kohaldamisest loobumise õiguse järkjärgulist kaotamist; kritiseerib teravalt asjaolu, et nõukogu poliitiline kokkulepe lükkas selle nõudmise tagasi; teatab seetõttu oma vastuseisust nõukogu kokkuleppele;
3. nõuab, et tööaja direktiivi sotsiaalselt olulise tähendusega muutmine peab keskenduma töö ja vaba aja ühildamisele lühema maksimaalse tööaja kehtestamisega päevas ja nädalas; rõhutab, et kohaldamisest loobumise õigus tuleb täielikult kaotada, et Euroopa Kohtu pretsedendiõigust valvekorra aja ja puhkeajaga hüvitamise kohta tuleb täielikult kohaldada ning see tuleb direktiivi sisse viia ning et kaitstuse vähendamist allapoole kehtivas direktiivis sätestatud taset tuleb takistada;
4. kutsub nõukogu ja liikmesriike üles põhjalikult arutama hiljutiste kohtulahenditega tõstatatud küsimusi; nõuab tungivalt nõukogult meetmete võtmist, et tagada sotsiaalsete õiguste esmatähtsus võrreldes siseturu vabadustega; nõuab seetõttu aluslepingute põhjalikku muutmist, et avada tee sotsiaalsele Euroopale; leiab, et kui Euroopa institutsioonid ei suuda seda teha, siis süveneb Euroopa praeguse majandus- ja sotsiaalse mudeli seaduslikkuse kriis dramaatiliselt;
5. märgib komisjoni esimest iga kahe aasta järel esitatavat aruannet üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste olukorra kohta ELis; rõhutab, et üldhuviteenuste küsimus on veel üks oluline punkt, kus aluslepinguid on vaja muuta; rõhutab sellega seoses vajadust selgete sätete järele ELi esmases õiguses, millega tagatakse, et avalike hüvede, avalike teenuste, üldhuviteenuste ja mittetulundussektori suhtes ei kohaldata konkurentsi-, riigiabi-, riigihanke- ega siseturueeskirju, vaid need moodustavad sektori, mida määrab üksnes avalik huvi ja mida korraldatakse vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele liikmesriikide ja nende vastavate piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ainupädevuses, et tagada nende nõuetekohane toimimine;
6. tuletab meelde, et Lissaboni lepingu on juba tagasi lükanud Iirimaa inimesed Euroopa Liidus ainsana korraldatud referendumil; kutsub nõukogu üles, et ta peataks Lissaboni lepingu ratifitseerimise ning esimese sammuna olukorra parandamiseks lisaks kehtivatele aluslepingutele siduva protokollina sotsiaalse arengu klausli, millega selgitataks, et:
- lepingut ei tohi tõlgendada nii, nagu see takistaks mis tahes viisil liikmesriikides tunnustatud põhiõiguste, sealhulgas streigi- ja kollektiivse tegevuse õiguse teostamist riiklikul tasandil ning piiriüleseid streike ja kollektiivset tegevust;
- need õigused hõlmavad ka õigust või vabadust võtta muid meetmeid, mis kuuluvad liikmesriikide konkreetsetesse töösuhete süsteemidesse, sealhulgas meetmeid, mille eesmärk on algatada kollektiivlepinguid, mis näevad ette rohkemat kui miinimumpalk ja -standardid;
- lepingut ei tohi tõlgendada nii, nagu mõjutaks see mis tahes viisil liikmesriikides tunnustatud töösuhete ja kollektiivläbirääkimiste süsteeme;
- lepingut ei tohi tõlgendada nii, nagu mõjutaks see liikmesriikide pädevust võtta vastu sotsiaalpoliitika alaseid õigusakte, milles sätestatakse kõrgemad standardid ja rangemad nõuded kui miinimumstandardeid sätestavates ELi direktiivides;
- kui eespool nimetatud õigused ja liikmesriikide sotsiaalpoliitika alane pädevus või töösuhete süsteemid lähevad vastuollu siseturgu reguleerivate õigusaktidega või siseturu "põhivabadustega", on esimesena nimetatud (põhiõigused jne) viimasena nimetatute suhtes ülimuslikud;
7. märgib, et sotsiaalmeetmete paketis sisalduvate õigusloomega seotud projektide eesmärk on kas süvendada siseturu liberaliseerimist, nagu näiteks ettepaneku puhul võtta vastu direktiivi patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, mis põhineb Bolkensteini vanadel ettepanekutel tervishoiu kohta teenuste direktiivi raames, või siis puudub neis ambitsioonikus edendada sotsiaalset progressi, nagu näiteks ettepaneku puhul muuta Euroopa töönõukogude direktiivi, ning seetõttu ole nad kohased vahendid eesistujariigi Prantsusmaa väljakuulutatud „sotsiaalse Euroopa taaskäivitamiseks”;
8. juhib tähelepanu sellele, et tervishoiuteenused on siseturu teenuste direktiivist põhjendatult välja jäetud, sest tervishoid kuulub sotsiaalkindlustussüsteemide alla ega ole valdkond, kus peaksid valitsema turujõud; rõhutab, et Euroopa Liidul ei ole vajadust ega pädevust reguleerida tervishoidu siseturu eeskirjade põhjal; nõuab, et komisjoni poolt direktiivi ettepanekuga tõstatatud küsimused tuleb lahendada ja reguleerida sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise raames (määrus (EÜ) nr 883/2004);
9. kritiseerib teravalt komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius; märgib, et see ettepanek põhineb siseturuga seotud lähenemisviisil ja et selle peamine eesmärk on võimaldada jõukamatel ja paremini haritud inimestel minna välismaale ja osta seal odavamaid tervishoiuteenuseid; on seisukohal, et ettepanek õõnestab tervishoiusüsteemide võrdsust, sest hüvitus patsientidele vaesematest liikmesriikidest ei võimalda neil katta kõrgekvaliteedilise ravi kulusid jõukamates liikmesriikides;
10. kritiseerib teravalt asjaolu, et komisjoni ettepanek Euroopa töönõukogude direktiivi muutmise kohta ei ole ambitsioonikas; tuletab komisjonile meelde, et parlament nõudis selle direktiivi muutmist juba seitse aastat tagasi oma 4. septembri 2001. aasta resolutsioonis, kuid seda ei ole siiani tehtud;
11. rõhutab Euroopa töönõukogude direktiivi muutmise peamisi vajadusi: mõistete „teavitamine” ja „konsulteerimine” (aegsasti esitatav kirjalik ja üksikasjalik teave) ja piiriüleste küsimuste õigem määratlemine, Euroopa töönõukogude loomise künniste vähendamine, ametiühingute rolli ja õiguste tunnustamine ning paremad töötingimused Euroopa töönõukogudele, tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused ettevõtetele, kes ei täida direktiivi sätteid, ning õiguse andmine Euroopa töönõukogudele kasutada vetoõigust ümberkorraldamisi, ühinemisi ja ülevõtmisi või koondamisi puudutavate juhtkonna kavade suhtes, nii et sellega lükatakse edasi lõppotsuse tegemine, kuni Euroopa töönõukogu esitab alternatiivlahendused ja need arutatakse Euroopa töönõukogu ja juhtkonna vahel üksikasjalikult läbi;
12. tervitab asjaolu, et komisjon teeb ettepaneku võtta vastu horisontaalne direktiiv, mis keelustab diskrimineerimise väljaspool tööhõive valdkonda; kritiseerib teravalt asjaolu, et direktiivi ei kohaldada kindlustus- ja muude finantstoodete suhtes, mis võimaldab finants- ja kindlustustööstusel jätkata diskrimineerimist, nõudes kõrgemaid kindlustusmakseid riskide eest, mis on seotud tervise, vanuse, soo või puudega;
13. juhib tähelepanu sellele, et kolmandate riikide kodanikele tuleb ELis tagada juurdepääs tööle, samuti võrdsed õigused, eelkõige mis puudutab töötasu, kollektiivläbirääkimisi ja sotsiaalset kaitset; nõuab, et 8. detsembril 1990. aastal ÜRO Peaassambleel vastuvõetud võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni kõik sätted kaasatakse Euroopa otsustesse ja raamotsustesse; toetab mõtet anda tööotsimiseks elamisluba;
14. võtab teadmiseks komisjoni eesmärgi parandada ELi sotsiaalse kaasamise ja sotsiaalkaitse strateegia läbipaistvust ja töömeetodeid ning selle strateegia seotust teiste poliitikavaldkondadega; juhib siiski tähelepanu sellele, et komisjon ja nõukogu lükkasid tagasi parlamendi nõudmise kehtestada tööhõivesuunistes 2008–2010 uus sotsiaalse kaasatuse suunis, mistõttu läbipaistvust ja seotust teiste poliitikavaldkondadega ei parandatud;
15. toetab komisjoni ettepanekut seada eesmärgid vaesuse vähendamise (vaesus üldiselt, laste vaesus, töötajate vaesus ja pidev pikaajaline vaesus), pensionitulu miinimumtaseme ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi (imikute suremuse vähendamine, tervisliku seisundi ja eeldatava eluea parandamine jne) kohta ELi sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalkaitse strateegia järgmiseks etapiks; nõuab, et sellised eesmärgid tuleb seada ka miinimumtulu eeskirjade (60% riigi ühtlustatud mediaansissetulekust) ja alampalga (60% riigi või sektoripõhisest keskmisest palgast) kohta, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;
16. toetab komisjoni eesmärki edendada inimväärse töö kontseptsiooni ELi sise- ja välispoliitikas; märgib, et inimväärse töö kontseptsiooni üks tähtsamaid aluseid on "vabalt valitud töökoht", mis peab olema tagatud; nõuab seetõttu, et liikmesriigid muudaksid tööturupoliitikat, mis sunnib töötuid tegema mitte vabalt valitud ja halvasti tasustatud ebakindlat tööd või töötama sotsiaaltoetuste saamiseks (nn workfare programmid);
17. toetab komisjoni ettepanekut võtta rahvusvahelised meretöönormid (ILO 2006. aasta konsolideeritud meretöönormide konventsioon) Euroopa tööõigusesse vastavalt tööandjate ja ametiühingute vahelisele Euroopa kokkuleppele selles sektoris; toetab ka komisjoni sammu lugeda ILO konventsioonide rakendamine esmatähtsaks; rõhutab siiski, et Euroopa Kohtu otsus Rüfferti kohtuasjas on vastuolus ILO konventsiooniga nr 94, milles selgelt lubatakse riigihankeeeskirjades kollektiivlepingutest kinni pidada; kutsub nõukogu ja komisjoni üles lisama ILO konventsiooni nr 94 nende hulka, mille rakendamine on esmatähtis;
18. nõustub komisjoniga, et on vaja veel meetmeid, et vähendada ja kaotada meeste ja naiste palgavahe Euroopa Liidus; kutsub komisjoni ja nõukogu üles veelgi tugevdama õigusraamistikku, seadma eesmärki meeste ja naiste palgaerinevuse vähendamise kohta ka seoses kutsekoolituse kättesaadavusega ning naiste kvalifikatsiooni ja oskuste tunnustamisega, vähendama osalise tööajaga töötamise palgaerinevust sõltuvalt soost ja pensioni suuruse erinevust meeste ja naiste vahel ning propageerima võrdsuse sätteid riigihankelepingutes;
19. võtab teadmiseks komisjoni aruande ühenduse vahendite ja poliitika kohta romide kaasamiseks; rõhutab vajadust võtta romide kaasamiseks tugevaid meetmeid (romide tegevuskava), nagu on nõudnud parlament oma vastavasisulistes resolutsioonides;
20. märgib, et tulemuslikku ja sotsiaalset arengut edendavat sotsiaalmeetmete paketti tuleb täiendada toetavate majandus- ja struktuuripoliitika meetmetega; on seisukohal, et stabiilsuse ja kasvu pakt tuleb tühistada ning Euroopa Keskpanga rahapoliitikat tuleb lõdvendada, et võidelda Euroopa praeguse majanduslanguse mõjudega; kutsub komisjoni ja nõukogu üles koostama majanduse stabiliseerimiseks, kliimamuutuse vastu võitlemiseks ning kvaliteetsete töökohtade ja sotsiaalsete õigustega täieliku tööhõive edendamiseks „Jätkusuutliku arengu, tööhõive ja sotsiaalse kaasamise Euroopa investeerimisprogrammi”, mille maht oleks vähemalt 1 % ELi SKTst ja millega peaksid kaasnema sarnased liikmesriikide riiklikud investeerimisprogrammid; teeb ettepaneku, et ka liikmesriigid kehtestaksid meetmeid madala sissetulekuga inimeste ostujõu stabiliseerimiseks ja suurendamiseks (toidu, energia ja transpordi hinnatõus), näiteks sotsiaalsete piirtariifide kehtestamisega gaasi, elektri, telekommunikatsiooniteenuste, ühistranspordi jm eest;
21. märgib, et Euroopa Liidu praegune Lissaboni strateegia lõpeb 2010.aastal; on seisukohal, et juba praegu peab algama põhjalik arutelu tulevikustrateegia kohta pärast aastat 2010; rõhutab, et tuleb loobuda keskendumisest turu liberaliseerimisele ja konkurentsivõimele ning asendada see uue ühtse Euroopa solidaarsuse ja säästva arengu strateegiaga, mis põhineb neljal võrdse kaaluga sambal (majandus, keskkond, tööhõive, sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus);
22. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.