Resolutsiooni ettepanek - B6-0583/2008Resolutsiooni ettepanek
B6-0583/2008

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

12.11.2008

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Georgs Andrejevs
fraktsiooni ALDE nimel
HIV/AIDSi varajane diagnoosimine ja varajane ravi

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B6-0581/2008

Menetlus : 2008/2667(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B6-0583/2008
Esitatud tekstid :
B6-0583/2008
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B6‑0583/2008

Euroopa Parlamendi resolutsioon HIV/AIDSi varajase diagnoosimise ja varajase ravi kohta

Euroopa Parlament,

  võttes arvesse oma 24. aprilli 2007. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ja naaberriikides aastatel 2006–2009;

  võttes arvesse 13. märtsi 2007. aasta Bremeni deklaratsiooni („Vastutus ja partnerlus – üheskoos HIV/AIDSi vastu”);

  võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi kohta: aeg tegutseda;

  võttes arvesse oma 30. novembri 2006. aasta resolutsiooni AIDSi kohta;

–   võttes arvesse nõukogu 6. juuni 2005. aasta järeldusi võitluse kohta HIV/AIDSi vastu;

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „HIV/AIDSi vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ja naaberriikides aastatel 2006–2009”;

–   võttes arvesse Dublini deklaratsiooni partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias, mis võeti vastu Iiri ELi eesistumise ajal 23.–24. veebruaril 2004 toimunud ministrite konverentsil „Barjääride purustamine – partnerlus võitluses HIV/AIDSiga Euroopas ja Kesk-Aasias”;

–   võttes arvesse UNAIDS/WHO 2008. aasta Euroopa raportit pealkirjaga „Dublini deklaratsiooni (partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias) rakendamisel tehtud edusammud”;

–   võttes arvesse Vilniuse deklaratsiooni meetmete tugevdamise kohta reageerimiseks HIV/AIDSile Euroopa Liidus ja naaberriikides, mis võeti vastu Euroopa Liidu ja naaberriikide ministrite ja valitsuste esindajate poolt Vilniuses, Leedus 16.–17. septembril 2004 toimunud konverentsil „Euroopa ja HIV/AIDS – uued väljakutsed, uued võimalused”;

–   võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2006. aasta HIV/AIDSi programmi „Üldise juurdepääsu suunas 2010. aastaks”;

–   võttes arvesse Eurobaromeetri 2006. aasta veebruari andmeid AIDSi ennetamise kohta;

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.  arvestades, et EuroHIVi 2005. aasta poolaasta aruanne näitab, et ajavahemikus 1998–2005 lisandus Euroopa Liidus 215 510 uut HIV-nakkusega inimest ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa regioonis lisandus 646 142 uut HIV-kandjat;

B.   arvestades, et EuroHIVi andmetel on ligi veerand uutest HIViga nakatunutest alla 25-aastased noored;

C.   arvestades, et EuroHIVi ja UNAIDSi aruanded kinnitavad, et HIViga nakatumiste arv Euroopa Liidus ja samuti naaberriikides kasvab murettekitava kiirusega ning et teatavates riikides on hinnanguline HIViga nakatunud inimeste arv peaaegu kolm korda suurem, kui ametlikud andmed näitavad;

D.  arvestades, et hoolimata kasvavast HIViga nakatumise juhtude arvust on viimastel aastatel diagnoositud AIDSi juhtusid jätkuvalt vähem ning seda ka 2005. aastal, mil diagnoositud juhtusid oli üle kahe korra vähem kui 1998. aastal;

E.  arvestades, et suur osa HIViga nakatumistest jääb diagnoosimata ning paljud inimesed ei ole oma nakatumisest teadlikud ja avastavad selle tõenäoliselt alles HIV/AIDSiga seotud haiguste ilmnemisel;

F.   arvestades. et HIVi nakkavus suureneb märgatavalt, kui samaaegselt esineb ka muid sugulisel teel nakkavaid haigusi (nagu nt gonorröa, klamüüdia, herpes ja süüfilis);

G.   arvestades, et epideemia veeni süstivate narkomaanide seas on üks HIV-nakkuse kiire leviku põhjuseid mitmetes Ida-Euroopa riikides;

H.   arvestades, et HIV/AIDS on nakkushaigus ning seetõttu on oht nakatuda avastamata nakatunud isikute kaudu;

I.   arvestades, et UNAIDSi ja WHO leiud Euroopa aruannetes, mis käsitlevad Dublini deklaratsiooni (partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias) rakendamisel tehtud edusamme, osutavad sellele, et vähesed Euroopa piirkonna 53 riigist on võtnud vastu lähenemisviisi häbimärgistamisele, diskrimineerimisele ja inimõigustele, mis oleks kooskõlas nende Dublini deklaratsioonis võetud kohustustega;

J.  arvestades, et õiguste terviklik kaitse on oluline HIVi vastase võitluse kõikide aspektide seisukohast;

K.   arvestades, kui ülivajalik on epideemiaga võitlemisel piiriülene koostöö;

L.   arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis tehakse selgeks, et vaegustega inimeste võrdsetel alustel ühiskonnas osalemist takistavad tõkked võivad olla seotud nii suhtumise kui ka keskkonnaga,

1.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles sõnastama HIVi käsitlevat terviklikku strateegiat, et:

  • edendada varajast diagnoosimist ja vähendada takistusi testimisele;
  • tagada varajane ravi ja varajase ravi kasulikkusest teavitamine,

2.  kutsub komisjoni üles tagama, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) teostab täpset seiret ja järelevalvet, esitades sealhulgas täpsemaid hinnanguid diagnoosimata elanikkonna kohta (suurus, tunnusjooned jne);

3.   nõuab tungivalt, et komisjon eraldaks kõnealuse strateegia rakendamise hõlbustamiseks märkimisväärseid poliitilisi ja rahalisi vahendeid ning inimressursse;

4.   ergutab liikmesriike sõnastama nõukogu soovitusi tõendipõhise testimise ja ravisuuniste rakendamise kohta kõikides liikmesriikides;

5.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et HIV/AIDSi vastase võitluse edukuse tulevastes seireprogrammides Euroopa Liidus sisalduksid asjakohased näitajad, et tegeleda selles kontekstis samuti inimõiguste standarditega ja neid mõõta;

6.   palub liikmesriikidel võtta vastu sätted, et nende jurisdiktsioonis keelustada tulemuslikult HIV/AIDSi põdevate inimeste diskrimineerimine, sealhulgas nende vaba liikumise piiramine;

7.   ergutab tungivalt liikmesriike tõhustama HIV/AIDSi ennetamist, testimist ja ravi käsitlevaid teabe- ja koolituskampaaniaid;

8.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikidele, ÜRO peasekretärile, UNAIDSile, Maailma Terviseorganisatsioonile ja liikmesriikide valitsustele.