RESOLUTSIOONI ETTEPANEK 24.–25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud tippkohtumine
30.9.2009
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Daniel Cohn-Bendit, Rebecca Harms fraktsiooni Verts/ALE nimel
B7‑0084/2009
Euroopa Parlamendi resolutsioon 24.–25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud tippkohtumise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 24.–25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumise järeldusi;
– võttes arvesse Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa ühist kirja, milles kutsuti üles kehtestama nn siduvad eeskirjad, et piirata boonuste maksmist pankuritele;
– võttes arvesse seitsme Euroopa riigi (Prantsusmaa, Rootsi, Hollandi, Luxembourgi, Hispaania, Saksamaa ja Itaalia) rahandusministrite 4. septembri 2009. aasta ühisavaldust, milles kutsuti G20 üles nendega ühinema ja kehtestama finantsettevõtjate palkade kohta ranged eeskirjad;
– võttes arvesse 4.–5. septembril 2009. aastal Londonis toimunud G20 rahandusministrite kohtumise tulemusi;
– võttes arvesse 1.–2. septembril 2009 Mexicos läbipaistvuse ja maksualase teabevahetuse teemal toimunud OECD ülemaailmse foorumi tulemusi;
– võttes arvesse 2.–3. aprillil 2009. aastal Londonis toimunud G20 tippkohtumise järeldusi;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et rahandus- ja majanduskriisi põhjustasid maailma rikkaimad riigid, kuid see mõjutab kõiki riike; arvestades, et G20-l on kollektiivne kohustus leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi, eriti arengumaades, mida kriisi kõrvalmõjud on rängalt tabanud;
B. arvestades, et raha eraldamine kliimamuutuse vastase võitluse rahastamiseks on oluline osa jõupingutustest maailmamajanduse taastamiseks ja aitab luua alust 21. sajandi jätkusuutlikule majandusele;
C. arvestades, et kliimamuutuse vastase võitluse rahastamine arengumaades on tööstusriikide kohustus nende heidete tõttu, millega nad on aja jooksul kliimamuutust põhjustanud, samuti on see investeering ülemaailmsesse kollektiivsesse julgeolekusse;
D. arvestades, et praeguse finants- ja majanduskriisi peamisteks põhjusteks olid maailmakaubanduse kasvav tasakaalustamatus ning nominaalsete valuutakursside liikumise järjest nõrgem seostatus riikide inflatsioonimäärade erinevustega;
E. arvestades, et offshore-keskused võimaldavad nii maksudest kui ka finantssektori reguleerimisest kuritahtlikult kõrvale hoida ning arvestades, et maksustamise vältimine ja maksudest kõrvalehoidmine takistab tõsiselt aastatuhande arengueesmärkide saavutamist;
F. arvestades, et offshore-keskused ja maksuparadiisid aitavad kaasa kapitali ebaseaduslikule väljavoolule 1 triljoni USA dollari ulatuses aastas; arvestades, et umbes kaks kolmandikku sellest summast tuleb tehingutest, mille ajendiks on rahvusvaheliste äriühingute maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise skeemid;
G. arvestades, et on esmatähtis tegeleda probleemidega, mida põhjustavad maksudest kõrvalehoidmine, maksuparadiisid ja offshore-keskused, ning et maksuküsimustes on vaja ülemaailmset koostöö- ja teabevahetuse süsteemi;
H. arvestades, et spekulatiivset laadi finantsettevõtjad nagu riskifondid ja erakapitali investeerimisettevõtted on osalised selles, et nafta, metalli, toiduainete ja muude kaupade hinnad on dramaatiliselt kõikunud; arvestades, et finantsspekulatsioonid toiduainete, nafta, maa ja muude esmatähtsate kaupade hindadega peaks olema keelatud;
I. arvestades, et kõrge finantsvõimendusega asutusi on vaja reguleerida muu hulgas ka rangemate kapitali adekvaatsusnõuetega;
J. arvestades, et finantsasutustele, mis on süsteemi seisukohast olulise suurusega, peaksid kehtima kõrgemad kapitalinõuded kui väiksematele finantsasutustele, vähendamaks tõenäosust, et nende päästmiseks on vaja riigi abi;
K. arvestades, et tippjuhtide palkasid ja boonustasusid käsitlevad meetmed on esimeste meetmete seas, mis tuleb võtta, et hoida ära finantskriise tulevikus, ning arvestades, et need meetmed on seda vajalikumad, et finantssektori toetamiseks on kasutatud maksumaksjate raha;
L. arvestades, et tippjuhtide palkasid ja boonustasusid käsitlevad meetmed on vähem tõhusad, kui maailma suurimad finantskeskused neid ei rakenda;
M. arvestades, et ELi rahandusministrid on üksmeelel vajaduse osas likvideerida seos suurte boonustasude ja riskeerimistava vahel, mida nad peavad finantsturgudel valitseva segaduse põhjuseks;
N. arvestades, et globaliseerumine muudab väga tähtsaks finants- ja majanduskoostöö ning nõuab ülemaailmseid lahendusi sellistes valdkondades nagu näiteks maksebilansside korrigeerimine, finantssektori reguleerimine ja järelevalve, võlahaldus ja võlgnevuste lahendamine; arvestades, et rahvusvahelist kooskõlastamist peaksid korraldama organid, kes vastavad neljale traditsioonilisele kriteeriumile: tulemuslikkus, õiguspärasus, representatiivsus ja aruandekohustus;
O. arvestades, et on ülimalt tähtis kaotada vahe reguleeritud ja reguleerimata finantsturgude vahel, ning et eeskirjade meelevaldset rakendamist ja nendest kõrvalehoidmist tuleks igal juhul vältida,
Keskkonnasõbraliku ja ülemaailmse majanduse taastamise raamistik
1. tuletab meele, et rahandus- ja majanduskriis on ebaproportsionaalselt mõjutanud haavatavaid inimesi kõige vaesemates riikides, kus see on suurendanud vaesust, võlgu ja toidukriisi; väljendab seepärast muret, et G20-st on täiesti kõrvale jätnud ülejäänud nn G172 riigid, kes kannatavad rahandus-, toidu-, energia- ja keskkonnakriisi tagajärgede käes kõige enam; on seda arvestades seisukohal, et G20-l ei ole piisavalt õiguspädevust, et lahendada majandus- ja rahanduskriis omal käel või kirjutada uue ülemaailmse majanduskorra reeglid; peab hädavajalikuks G20 laienemist, et võetaks tulemuslikult arvesse ka teiste kiiresti kasvava majandusega riikide ja arengumaade, sealhulgas vaeseimate riikide muresid;
2. kordab oma kindlat seisukohta, et ülemaailmsel tasandil otsuseid langetavad organid tuleks pikemas perspektiivis tuua ÜRO egiidi alla, arendades võib-olla selleks edasi selliseid ÜRO organisatsioone nagu majandus- ja sotsiaalnõukogu, tingimusel, et ühelegi riigile ei anta vetot;
3. on nõus, et majandustegevuse toetamiseks tuleb jätkuvalt rakendada stiimulite programme, kuni majandus on selgelt taastumas; väljendab aga kahetsust, et G20 toetab 5000 miljardi USA dollari kasutamist tsüklilisuse vastasteks kulutusteks kuni 2010. aasta lõpuni ilma kindla lubaduseta teha keskkonnahoidlikke investeeringuid;
4. hoiatab väljumisstrateegia liigvarajase rakendamise eest; kordab veendumust, et koordineeritud väljumisstrateegia peab kujutama endast uut rohelist lepet kooskõlas ÜRO Keskkonnaprogrammi 16. veebruari 2009. aasta aruandega „Võimalus kriisist välja tulla“, milles nõutakse tungivalt G20-lt uue ülemaailmse rohelise leppe algatamist kui võimalust tegeleda igakülgselt majandus-, sotsiaalse ja keskkonnakriisi kolmekordse probleemiga;
5. leiab, et on vaja uusi näitajaid ja arvestusraamistikke, millega hinnata säästvat arengut SKT näitajast kaugemale vaadates, et mõõta heaolu ja inimtegevuse keskkonnamõju ning kasutada neid seega suunistena, mille järgi orienteeruda maailmamajanduse taastamisel ja mille alusel seda hinnata; võtab teadmiseks Stiglitzi/Seni komisjoni lõpparuande alternatiivsete näitajate kohta ja Euroopa Komisjoni 20. augusti 2009. aasta teatise „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas“ (KOM(2009)433); kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles tõstatama neid teemasid G20 järgmisel tippkohtumisel Kanadas;
6. tervitab asjaolu, et Pittsburghi tippkohtumisel käsitleti osaliselt ülemaailmset tasakaalustamatust, milles peituvad finantskriisi põhjused, ning et võetakse vastu tugeva, säästva ja tasakaalustatud majanduskasvu raamistik, mis annab tõuke koostööks riiklike poliitikaraamistike vastastikusel hindamisel ning nende raamistike kasutamiseks ülemaailmse säästva majanduskasvu mudeli loomisel;
7. tuletab meelde, et vältimaks finantskriisi kordumist tulevikus, tuleb tõhusalt tegeleda selle põhjustega, eeskätt eraisikute ülemäärase võlakoormusega, suureneva ebavõrdsusega ja kauplemiskontode ning jooksevkontode tasakaalustamatusega;
8. on seisukohal, et tulemuslik mitmepoolne reageerimine kriisile eeldab süsteemset mitmemõõtmelist õigusloomereformi, et tegeleda kaubahindade ja vahetuskursside kõikumistega; kahetseb, et Pittsburghi tippkohtumisel neid küsimusi ei tõstatatud; seetõttu nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu võtaks vastu ühise seisukoha nende küsimustega tegelemiseks järgmisel G20 tippkohtumisel Kanadas;
9. nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu teeks järgmisel G20 tippkohtumisel Kanadas ettepaneku seada sisse uus mitmepoolne vahetuskursside juhtimise kord, et hoida ära valuutaspekulatsioone, piirata ülemaailmset tasakaalustamatust ja anda kõikidele riikidele piisavalt tegutsemisruumi, et järgida majanduslanguse või -kriisi tingimustes asjakohast tsüklilisuse vastast eelarve- ja rahapoliitikat;
10. kutsub Euroopa Ülemkogu üles toetama ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) ettepanekut seada sisse uus mitmepoolne vahetuskursside juhtimise kord ning kutsub komisjoni üles määrama selles kontekstis kindlaks erinevad võimalikud poliitikavalikud ning neid hindama;
11. on sügavalt mures selle pärast, et kriisis kannatanud riikidele, sealhulgas Ungarile, Lätile ja Islandile laenu andmise tingimustes kirjutas Rahvusvaheline Valuutafond neile hiljuti ette samasuguse majanduse tsüklilisust süvendava eelarve- ja rahapoliitika järgimise nagu see, mis süvendas Aasia riikide majanduskriisi aastatel 1997–1998; tuletab meelde, et Bretton Woodsi institutsioonide hääleõiguse struktuuri on vaja reformida, et kehtestada liikmesriikide ja kapitaliosaluse topeltenamuse põhimõttele tuginev hääletamiskord;
Energiavarustuse kindlus ja kliimamuutus
12. väljendab kahetsust, et G20 ei ole saavutanud edu ÜRO kliimamuutuse raamkonventsiooni raames lepingu sõlmimises, millega arenenud riigid kohustuksid jagama ülemaailmseid kulutusi kliimamuutuse vastasele võitlusele, leevendamaks selle mõjusid arengumaades ja aitamaks neil sellega kohaneda, et piirata kliimamuutust +2°C; on seisukohal, et arengumaades tuleb kliimameetmeid rahvusvaheliselt riiklikult rahastada vähemalt 120 miljardi euroga aastas; kordab, et need peavad olema uued kohustused lisaks tööstusriikide eesmärkidele ja ametliku arenguabi kohustustele;
13. on seisukohal, et ELi õiglane panus sellesse ettevõtmisse peaks olema aastaks 2020 vähemalt 35 miljardit eurot aastas;
14. nõuab, et tulevast kliimakokkulepet rahastataks uutest, prognoositavatest ja asjakohastest avaliku sektori vahenditest, nt tööstusriikide heidete saastekvootide maksetest 2012. aasta järgsetes tingimustes, rahvusvahelise laevanduse ja lennunduse piiramise ja kauplemise (cap-and-trade) süsteemi maksetest, tasudest ja enampakkumise tuludest ning finantstehingute maksudest;
15. nõuab, et G20 riikide rahandusministrid mobiliseeriksid vahendeid, toetamaks arenguriikides lähiaja kliimameetmeid, mis oleks oluline osa ühisest tegutsemisest ülemaailmse majanduskriisi lahendamisel;
Rahanduse rahvusvahelise reguleerimissüsteemi tugevdamine
16. tervitab G20 antud lubadusi ja edusamme rahanduse rahvusvahelise reguleerimissüsteemi tugevdamisel usaldatavusnõuete täitmise järelevalve, riskijuhtimise, läbipaistvuse ja rahvusvahelise koostöö osas; nõuab aga tungivalt, et G20 saavutaks kiiresti kokkuleppe rahvusvahelise raamistiku kohta reformiks, millega vähendada jõuliselt kõiki riske, mis tulenevad praegusest nn paralleelsest pangasüsteemist, tuletisinstrumentide turgudest, börsivälistest toodetest, väärtpaberistatud toodetest, ülemäärasest laenuvõtmisest jne, nii, et varasematel G20 tippkohtumistel juba kokku lepitud üldpõhimõtteid saaks kiiresti rakendada ja vältida eeskirjade meelevaldset rakendamist; palub tungivalt G20-l tagada, et finantsjuhtimises osalejad oleksid kohustatud bilansiväliseid ohtusid kindlalt juhtima ja neist aru andma, ning tuletab meelde, et kõikidele ettevõtjatele või tegevustele, millel on ühesugune süsteemsete riskide oht, peavad kehtima ühesugused usaldatavusnormatiivid;
17. väljendab kahetsust, et ehkki G20 lubas kehtestada pankadele ja teistele finantsasutustele kõrgemad kapitalinõuded, ei lepitud kokku, kui suured peaksid kapitalireservid olema, et riskeerimist vähendada; leiab samuti, et lubadus töötada 2012. aasta lõpuks välja rahvusvahelised reeglid pankade kapitali suurendamiseks ja selle kvaliteedi parandamiseks ning ülemäärase finantsvõimenduse vältimiseks, eelkõige pankades, lükkab selle probleemi lahendamise lootusetult kaugele;
18. kahetseb sügavalt ka seda, et G20 ei võtnud vastu konkreetseid meetmeid riskifondide ega erakapitali investeerimisfondide kohta, olles seisukohal, et vajalike meetmete puudumine on siiani toonud kaasa võidujooksu üha vähesema reguleerituse poole;
19. mõistab hukka asjaolu, et G20 ei esitanud jõulisi ettepanekuid teatud tegevuste, nagu katteta eelmüük, keelustamiseks, ega leppinud kokku meetmetes finantsspekulatsioonide ärahoidmiseks, näiteks tehes selgesõnalise ettepaneku finantstehingute maksu kehtestamiseks või püüdes saavutada rahvusvahelist kokkulepet, mis kohustaks kõiki sellele allakirjutanuid seda maksu finantstehingutele kehtestama;
20. tervitab asjaolu, et Rahvusvahelisele Valuutafondile on tehtud ülesandeks valmistada järgmiseks tippkohtumiseks ette aruanne meetmetest, mille tõukel finantssektor peaks andma „õiglase ja olulise panuse mis tahes sellise koormuse eest maksmiseks, mis on seotud valitsuse sekkumisega pangasüsteemi parandamiseks”; on seisukohal, et selline korraldus peab viima kiiresti finantstehingute maksu kehtestamiseni;
21. rõhutab eelkõige, et Tobini stiilis finantstehingute maks oleks muu hulgas soovitav mitte üksnes liigse spekuleerimise piiramiseks, vaid see oleks ka vahendiks, mille abil saaks edendada finantsstabiilsust ja pikemaajalist investeerimist ning jõuda õiglase riigikulude rahastamissüsteemini; rõhutab samuti, et kuigi sellist maksu oleks soovitav rakendada globaalselt, võib seda rakendada ka ühepoolselt ELi tasandil;
22. võtab teadmiseks G20 tõotuse suurendada järelevalvet, kuid avaldab kahetsust selle üle, et puuduvad ambitsioonikad ja laiahaardelised ettepanekud, mis sellise usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve tõhusaks muudaksid; kinnitab sellega seoses taas, et on vaja tugevat ELi järelevalvestruktuuri, mis koguks ja analüüsiks koos keskpankadega teavet mikro- ja makromajanduslike usaldatavusnormatiivide kohta ning peaks toimima Euroopa Liidule süsteemset mõju avaldava kriisi korral kiirreageerimisüksusena;
Maksuparadiisid ja koostöövaenulikud haldusterritooriumid
23. on seisukohal, et suurenenud ebavõrdsus sissetuleku ja jõukuse jaotuses on kriisi keskmes olnud majandusmulli tekkimisele oluliselt kaasa aidanud;
24. kinnitab, et eriti ebavõrdselt jaotatud kapitalitulu ja jõukuse maksustamine on peamine vahend ebavõrdsuse piiramiseks;
25. taunib asjaolu, et kui majanduse üleilmastumine on aidanud oluliselt suurendada kapitalitulu, on see samas muutnud raskemaks selle tulu maksustamise, kuna levinud on piiriülene maksudest kõrvalehoidumine, maksustamise vältimine ja maksukonkurents;
26. väljendab sellega seoses sügavat muret, kuna G20 ei ole maksuparadiiside ja koostöövaenulike haldusterritooriumide küsimuses edusamme teinud; on seisukohal, et tippkohtumise järeldused kujutasid endast taas kord hambutut retoorilist kriitikat maksuparadiiside ja koostöövaenulike offshore-keskuste suunas;
27. tuletab meelde, et maksuparadiisides asuvad offshore-finantskeskused on finantskriisi tekkimisele oluliselt kaasa aidanud, ning on seisukohal, et finantsstabiilsuse eesmärki ei ole võimalik saavutada enne, kui EL ja järgmine G20 tippkohtumine Kanadas pole käsitlenud võrdselt ja tõhusalt maksudest kõrvalehoidmisest, maksuparadiisidest ja offshore-keskustest tulenevaid probleeme;
28. rõhutab, et maksuküsimustes on vaja mitmepoolses raamistikus toimivat ülemaailmset koostöö- ja teabevahetussüsteemi; võtab sellega seoses teadmiseks OECD läbipaistvuse ja maksualase teabevahetuse ülemaailmse foorumi raames tehtud edusammud;
29. on eelkõige arvamusel, et täieliku ja tõhusa teabevahetuse suunas tehtavate edusammude jälgimiseks ja kontrollimiseks mõeldud põhjaliku vastastikuse eksperdihinnangu protsessi loomine on alustuseks hea samm; arvab samas, et seda raamistikku tuleb tema mitmete puuduste tõttu oluliselt tugevdada; väljendab sellega seoses muu hulgas muret asjaolu pärast, et OECD on nüüd teinud järelduse, et „ükski jurisdiktsioon ei ole praegu koostöövaenulik maksuparadiis” ning et OECD lubab valitsustel oma mustast nimekirjast pääseda kõigest teabevahetuse põhimõtete järgimise lubaduse alusel; märgib viimase tingimuse kohta, et nõue sõlmida teiste riikidega 12 lepingut (mis on suvaliselt valitud arv) on meelevaldne ning seda ei saa pidada piisavaks tingimuseks mustast nimekirjast eemaldamiseks;
30. kutsub ELi üles võtma meetmeid, et teha lõpp kuritarvitamisele, mis on seotud maksuparadiiside, maksudest kõrvalehoidmise ja kapitali ebaseadusliku väljavooluga arengumaadest, kelle arengule see on kahjulik; nõuab seetõttu uut siduvat ülemaailmset finantskokkulepet, mis sunniks rahvusvahelisi ettevõtteid automaatselt avalikustama iga riigi puhul eraldi saadud kasumid ja makstud maksud, nii et oleks võimalik võrrelda, kui palju nad maksavad igal arengumaal, kus nad tegutsevad;
31. kutsub sellega seoses komisjoni üles tegema enne 2010. aasta lõppu konkreetsed ettepanekud, millega seotakse juurdepääs eelistatavatele arenguprogrammidele hea juhtimistavaga maksuküsimustes; on seisukohal, et nimetatud ettepanekud peavad sisaldama kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid, mis võimaldavad objektiivselt hinnata, kas arengumaad järgivad head juhtimistava;
32. avaldab kahetsust, et G20 ei ole ikka veel pakkunud välja stiimuleid ega karistusi, et sundida maksuparadiise rahvusvahelisi maksuhaldusstandardeid tõhusalt järgima; kutsub ELi ja järgmist G20 tippkohtumist Kanadas tungivalt üles esitama viivitamata ajakava ja konkreetse karistusmehhanismi, mis muudaks maksuparadiiside vastase võitluse tulemuslikuks; tuletab sellega seoses meelde, et esmatähtis on teha lõpp kunstlike juriidiliste isikute kasutamisele maksustamise vältimiseks;
33. avaldab eelkõige kahetsust selle üle, et G20 ei kinnitanud maksudest kõrvalehoidjatele varju pakkuva pangasaladuse kaotamist; rõhutab ka, et pangasaladuse hoidmise asemel peaks igal juhul olema kasutusel automaatne teabevahetus, seda ka kõigi ELi riikide ja sõltuvate territooriumide vahel; toetab komisjoni ettepanekut kasutada automaatset teabevahetust reeglina maksustamise valdkonnas tehtava halduskoostöö puhul; nõuab, et komisjonile antaks olulisem roll ELi maksuparadiiside vastase strateegia kujundamisel ülemaailmsel tasandil;
Raamatupidamisstandardid
34. tuletab meelde, et finantsaruandluse kvaliteet on keskse tähtsusega küsimus, mida tuleb käsitleda finantsstabiilsuse eesmärgi saavutamiseks ja tõhusaks võitluseks maksudest kõrvalehoidumise vastu; rõhutab sellega seoses, et rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõukogu peaks oma rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite segmendiaruandlust käsitlevasse alaosasse lisama nõude, et rahvusvahelised kontsernid peavad aru andma kõigist oma tehingutest (tööjõukulud, finantskulud, maksustamiseelne kasum jne) riikide kaupa; arvab, et see annab investoritele, sidusrühmadele ja maksuametitele igast kontsernist põhjaliku ülevaate ning soodustab seeläbi maksubaasi tulemuslikumat ja läbipaistvamat jaotamist rahvusvahelisel tasandil;
35. kordab oma veendumust, mille kohaselt IASB põhikirja tuleks reformida, et tagada IASB demokraatlik aruandekohustuslikkus ja läbipaistev toimimine;
Tasustamiskord ja pankade boonused
36. tervitab G20 võetud kohustust seoses finantsstabiilsust toetavate tasustamistavadega, mille kohaselt tuleb boonuste maksmine jaotada mitme aasta peale ning makstavad boonused peavad vastama asjaomaste isikute tegelikele töötulemustele ja pankade tegevusele vastaval ajavahemikul; kahetseb siiski sügavalt, et G20 kokkulepitud põhimõtetes ei mainita sihtotstarbeliste maksude või absoluutsete piirmäärade kohaldamise võimalust;
37. kordab taas, et kaubandustegevuse jaoks kõrgemate kapitalinõuete kehtestamine on oluline vahend ülemäärase kasumi kaotamiseks; on samuti arvamusel, et kuna ülemäärane finantsvõimendus on finantsstabiilsust suuresti kahjustanud, oleks finantstehingute maksul sama suur kasulik mõju; kutsub seetõttu ELi ja G20 tungivalt üles tegema nimetatud teemade kohta mõjukaid ettepanekuid, kuna need on vajalikud stabiilsema finantssüsteemi ülesehitamiseks ja täiendavad seda;
Valuutatehingute maksud
38. tervitab Suurbritannia finantsteenuste ameti esimehe Adair Turneri hiljutist avaldust, mille kohaselt ta kaalub nn Tobini maksu kehtestamist pangatehingutele; peab valuutatehingute maksu tõhusaks vahendiks spekulatiivsete lühiajaliste kapitali ümberpaigutuste vastu võitlemisel; kutsub eelkõige teiste ELi liikmesriikide finantsteenuste ameteid üles kaaluma Suurbritannia ettepanekut ja soovitama oma riigi valitsusel selline maks sisse seada;
39. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud kogu ELi hõlmava finantstehingute maksu kehtestamiseks, mis võiks ka aidata rahastada investeeringuid arengumaades, et ületada kriisi halvimad tagajärjed ning jätkata tööd aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks;
Globaalne finantsarhitektuur
40. kordab oma veendumust, mille kohaselt on vaja kiiremas korras läbi viia radikaalne poliitiline reform, mis tegeleks toidu- ja finantskriisi süsteemsete põhjustega ning kehtestaks rahvusvahelise kaubanduse ja rahvusvahelise finantssüsteemi jaoks uued demokraatlikud ja läbipaistvad eeskirjad;
41. kiidab heaks Pittsburghi tippkohtumisel väljendatud otsustavuse reformida rahvusvaheliste finantsasutuste volitusi, tegevusulatust ja juhtimist, et kajastada maailmamajanduses toimunud muudatusi; on seisukohal, et Rahvusvahelise Valuutafondi kvoodiosade nihutamine „vähemalt viie protsendi ulatuses” nendelt areneva majandusega riikidelt, kes on üleesindatud, nendele, kes on alaesindatud, on liiga väike samm; hindab Ameerika Ühendriikide ja Euroopa valitsuste poolt Pittsburghi tippkohtumisel sõlmitud ja oluliselt hilinenud kokkulepet, mille kohaselt kõikide rahvusvaheliste asutuste juhid ja juhtkonnad tuleks ametisse nimetada avatud, läbipaistva ja teenetepõhise protsessi tulemusena;
42. kutsub ELi liikmesriike tungivalt üles leppima kokku ühises seisukohas nende esindatuse kohta Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi juhatuses, et hõlbustada nõutavaid vahetusi, mille eesmärk on võtta rahvusvahelistes finantsasutustes suund õiglasemale esindamise süsteemile;
43. nõuab eelkõige uue globaalse finantsarhitektuuri loomist, kuhu kaasataks arengumaade esindus nende vastavate piirkondlike organisatsioonide kaudu, et tegeleda nende põhjendatud mureküsimustega jätkusuutliku arengu teemal ning nende konkreetse olukorra põhjal; kutsub G20 tungivalt üles viima ellu rahvusvaheliste finantsasutuste, eelkõige Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi vajalikud reformid, et teha lõpp nende kahjulikele tingimustele;
EL ja arengumaade ülemaailmsed rahastamisvajadused
44. tunnustab G20 liikmete kiiret tegutsemist Rahvusvahelisele Valuutafondile täiendavate vahendite eraldamisel eelkõige täiendavate Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikute (SDRide) kujul, et stabiliseerida arengumaade majandust, ning kiidab heaks asjaolu, et Rahvusvaheline Valuutafond eraldas nimetatud vahendid kiiresti abi vajavatele riikidele; tuletab siiski meelde, et G20 on senini teinud ebapiisavaid algatusi, mis katavad alla 10% arengumaade hinnangulisest rahastamise puudujäägist, mille suuruseks on Maailmapanga prognooside kohaselt 2009. aastal 700 miljardit USA dollarit;
45. kutsub ELi liikmesriike üles leppima Rahvusvahelises Valuutafondis kokku ühistes seisukohtades, et hõlbustada Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikute ümberjagamist rikkamatelt vaesematele Rahvusvahelise Valuutafondi liikmesriikidele, mille tulemusena peaksid kriisi käes kannatavad madala sissetulekuga riigid saama raha toetustena või äärmiselt soodsate laenudena, ning kriisiolukorras arengumaade kõigi tagasimaksete külmutamist viieks aastaks ilma intresside kuhjumiseta moratooriumi ajal; rõhutab, et ELi kahepoolsed panused Rahvusvahelise Valuutafondi kriisipakettidesse peaksid lisanduma abieelarvetele;
Ülemaailmne majanduskriis ja kaubandus
46. jääb kahtlevale seisukohale seoses G20 üleskutsega viia WTO Doha arenguvooru kaubandusalased läbirääkimised lõpule enne 2010. aasta lõppu; märgib siiski rahuloluga, et maailma juhtivad riigid hoidusid Pittsburghis uuesti mainimast aprillis toimunud Londoni tippkohtumisel omaks võetud pettekujutelma, mille kohaselt Doha vooru lõpetamine peaks olema maailmamajandust stabiliseerivaks asjaoluks, arvestades et Doha vooru tulemusi rakendataks alles olulise ajavahega;
47. tuletab meelde, et Doha vooru üks selge eesmärk on teha täiendavaid jõupingutusi liberaliseerimiseks, pidades muu hulgas silmas finantsteenustega seotud operatsioone, ajal, mil edasine liberaliseerimine on seatud tõsiselt kahtluse alla; nõuab moratooriumi kehtestamist edasistele WTO kaudu tehtavatele ülemaailmsetele jõupingutustele liberaliseerimise nimel, kuni nende seost ülemaailmse majandus- ja finantsstabiilsusega ning kliimamuutuse vastu võitlemiseks tehtavate jõupingutustega on põhjalikumalt analüüsitud;
48. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.