Resolutsiooni ettepanek - B7-0155/2009Resolutsiooni ettepanek
B7-0155/2009
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm

18.11.2009

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Luigi Berlinguer õiguskomisjoni nimel
Juan Fernando López Aguilar kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel
Carlo Casini põhiseaduskomisjoni nimel


Menetlus : 2009/2534(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0155/2009
Esitatud tekstid :
B7-0155/2009
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0155/2009

Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse Lissaboni lepingut, eriti selle vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevaid sätteid ja selle uut õigusraamistikku põhiõiguste kaitseks ja liidu kodakondsuse tugevdamiseks, Lissaboni lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 6 ja 7, Lissaboni lepinguga Euroopa Liidu toimimise lepingusse lisatud protokolli nr 8, mis on seotud liidu ühinemisega inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, millel on aluslepingutega võrdne õigusjõud;

–       võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2009. aasta teatist „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” (KOM(2009)0262), milles on esitatud komisjoni esmatähtsad ülesanded kõnealuses valdkonnas aastateks 2010–2014, ning komisjoni Haagi programmi ja tegevuskava hindamist (KOM(2009)0263) ja sellele lisatud rakendamise tulemustabelit (SEK(2009)0765), samuti riikide parlamentide, kodanikuühiskonna ning ELi asutuste ja organite poolset panust;

–       võttes arvesse nõukogu eesistujariigi 16. oktoobri 2009. aasta dokumendi projekti „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses” (14449/09);

–       võttes arvesse kodukorra artikli 51 kohaseid ühisarutelusid õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning põhiseaduskomisjoni vahel;

–       võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.     arvestades, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on Amsterdami lepingu jõustumisest alates olnud Euroopa Liidule oluliseks eesmärgiks; arvestades, et on oluline tagasi pöörduda kriminaal- ja tsiviilõiguse aspekte hõlmanud Tampere programmi algse mõtte juurde, mis keskendus õigusriigi põhimõtetele ning austusele inimõiguste ja põhivabaduste vastu;

B.     arvestades, et üleilmastumine ei mõjuta mitte üksnes finantssektorit, vaid üha enam ka vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala; arvestades, et see muudab vajalikuks terviklikuma poliitilise lähenemisviisi, millega kaasnevad meetmed rändega ja varjupaiga andmisega seotud kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks, ning eeldab eelkõige justiits- ja siseküsimuste, arengu, rahvusvahelise kaubanduse ja sotsiaalküsimuste valdkondade poliitikas osalejate suuremat omavahelist teadmiste vahetamist ja koostööd,

C.     arvestades, et Lissaboni lepingus, mis parlamendis toimunud hääletuste või referendumite teel hiljuti heaks kiideti, kujundatakse ümber vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud poliitika õiguslikud alused, eesmärgid, vahendid ja otsustusmeetodid;

D.     arvestades, et Lissaboni lepinguga liikmesriikide parlamentidele esmakordselt antud õigustel ja institutsioonilisel rollil on positiivne mõju eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arengule ja toimimisele, sest sellega tagatakse eeskätt subsidiaarsuse põhimõtte parem järgimine;

 

E.     arvestades, et mitmes justiits- ja sisepoliitika valdkonnas ei ole liikmesriikide lahendused enam piisavad, mistõttu tuleb Euroopa Liidu tasandil töötada välja lahendus rände, turvalisuse ja tehnoloogia, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnast pärinevatele rahvusvahelistele probleemidele;

 

F.     arvestades, et kontrolli kaotamine ELi sisepiiridel on Euroopa integratsiooni üks suurimaid saavutusi;

G.     arvestades, et kodanikud on liidu tasandil otseselt esindatud Euroopa Parlamendis ja liikmesriike esindavad nõukogus nende valitsused, kes ise annavad demokraatlikult aru oma riikide parlamentidele; arvestades, et parlamentarismi vajalik tugevdamine Euroopa Liidus peab seega ühelt poolt toetuma Euroopa Parlamendi volituste laiendamisele kogu liidu otsustamisprotsessi suhtes ja teiselt poolt riikide parlamentide suuremale kontrollile oma riigi valitsuste üle;

H.     arvestades, et ühismeetmed peavad jääma ühenduse pädevuse piiridesse, ning arvestades, et Euroopa Liidu tasandi meetmeid tohib ainult siis rakendada, kui need tõotavad suuremat kasu kui liikmesriikide võetavad meetmed;

I.      arvestades, et tuleb säilitada Euroopa Liidu kodanike õigused ja õigused kaitsele, eelkõige õigus kaitsele andmekaitse valdkonnas, ning et parlamendile peab jääma kontroll justiits- ja sisepoliitika üle;

J.      arvestades, et õigusloomeprotsess peab olema erakordselt läbipaistev ning et riikide parlamentidel ja kodanikel peaks olema võimalik jälgida vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud poliitika määratlemist ja rakendamist ning teostada selle järelevalvet;

 

K.     arvestades, et ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mida näeb ette Lissaboni leping, ei mõjuta põhiõiguste kaitset põhiõiguste hartal ja Euroopa Kohtu praktikal põhinevas liidus ning annab arvestatava võimaluse täiendavaks kaitseks, kuid seejuures on vaja meeles pidada, et tuleb selgelt eristada Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni;

 

L.     arvestades, et organiseeritud kuritegevuse, pettuse ja korruptsiooni vastase tugeva ja õigeaegse võitluse huvides ning ELi finantshuvide kaitsmiseks on vaja tugevdada politsei- ja õigusalast koostööd, kaasata Europoli ning Eurojusti süstemaatilisemalt uurimistesse, asutada Euroopa prokuratuur ja saavutada tõhusaid ja mõõdetavaid tulemusi, ning arvestades, et ELi kodanikud soovivad, et EL etendaks korruptsioonivastases võitluses suuremat rolli;

M.    arvestades, et tsiviilõiguse valdkonnas tuleb järgmise viie aasta prioriteetides arvesse võtta üksikkodanike ja ettevõtete poolt väljendatud vajadusi;

 

N.     arvestades, et vastastikune tunnustamine kui vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala nurgakivi eeldab vastastikust usaldust teiste riikide õigussüsteemide vastu ning et nimetatud väärtusi saab tagada üksnes vastastikuse tundmise ja mõistmise abil, et luua niiviisi Euroopa õiguskultuur;

 

O.     arvestades, et Euroopa õigusruum tuleb rajada õigusala töötajate, s.o kohtunike ja prokuröride, Euroopa õiguskultuurile, mis ei põhine ainult liidu õigusel, vaid mida arendatakse ka riikide kohtusüsteemi vastastikuse tundmise ja mõistmise, ülikoolide õppekavade põhjaliku ümberkujundamise, üliõpilasvahetuste, õppekülastuste ja ühiskoolituse kaudu ning kohtusüsteemi eri sektorites toimivate Euroopa võrgustike aktiivsel toel,

 

P.     arvestades, et vastastikune usaldus sõltub ka erinevate riiklike süsteemide tõhususe ja tulemuste pidevast hindamisest, mida teostatakse nii liikmesriikide kui ka Euroopa tasandil; arvestades, et sellega seoses tuleb viidata Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindava komisjoni hädavajalikule tööle;

 

Q.     arvestades, et kohtusüsteemi eri sektorites toimivad Euroopa võrgustikud (Euroopa õigusalase koolituse võrgustik, Euroopa kohtunõunike koostöövõrgustik, Euroopa Liidu Kõrgemate Kohtute Presidentide Ühendus, Eurojusti Euroopa Peaprokuröride Ühendus, tsiviil- ja kohtuasju käsitlev Euroopa kohtute võrk ja õigusala töötajate võrgustikud) peavad mängima aktiivset rolli Euroopa õiguskultuuri edasises elluviimises, ning võttes arvesse oma 10. septembri 1991. aasta resolutsiooni Euroopa Õigusakadeemia loomise kohta[1], oma 24. septembri 2002. aasta seisukohta sellise nõukogu otsuse vastuvõtmise kohta, millega luuakse Euroopa õigusalase koolituse võrgustik[2], oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni liikmesriikide kohtunike rolli kohta Euroopa kohtusüsteemis[3] ja oma 7. mai 2009. aasta soovitust nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta[4];

 

R.     arvestades, et küberkuritegude arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, tuues kaasa keerukamaid õigusalaseid küsimusi ja vähendades kohtute tegutsemissuutlikkust; arvestades, et nimetatud arengute tõttu on vaja uurida võimalust asutada Euroopa küberkuritegude kohus, mis spetsialiseeruks küberkuritegevusega seotud küsimustele;

 

Mõeldes Lissaboni lepingu kohasele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevale alale

1.      märgib, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala uus mitmeaastane programm võetakse tõenäoliselt vastu ja rakendatakse Lissaboni lepingus määratletud uue õigusraamistiku kohaselt ning seetõttu peab see hõlmama kõiki lepingus sisalduvaid uuendusi, mille kohaselt:

 

–    Schengeni koostööst, millega tagatakse isikute liikumisvabadus ELis, saab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tuumik ning Schengeni piirkonda tuleb veelgi laiendada;

 

–    liidu kodakondsusest ja põhiõiguste kaitsest saab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala poliitika tuumik ning ELi institutsioone kutsutakse üles järgima ELi kodanike võrdsuse põhimõtet;

 

–    otsustamisprotsessi tugevdatakse tavapärase õigusloomemenetluse kasutamisega Euroopa Kohtu täieliku järelevalve all;

 

–    täiendavad kaitsemeetmed kindlustavad subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete range järgimise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, tagades selle, et teatud arv riikide parlamente võib algatada nn hoiatusmenetluse ning andes üksikule liikmesriigile õiguse kasutada nn hädapidurit, kui ta on arvamusel, et õigusalase koostööga kriminaalasjades seotud õigusakti eelnõu võib negatiivselt mõjutada tema riigikorra põhikomponente; hädapiduri kasutamine toob tavaliselt kaasa tõhustatud koostöö tuumikrühma riikide vahel, kes soovivad oma poliitikaid integreerida;

 

2.      märgib, et ELi tegevus muutub usaldusväärsemaks, kui see põhineb uuel või ümberkujundatud õiguslikul raamistikul, kaasa arvatud uutel sätetel põhiõiguste kaitse, sh rahvusvähemuste õiguste kaitse kohta, uutel sätetel igasuguse ebavõrdsuse vältimise kohta, eriti meeste ja naiste vahel (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 8), või igasuguse diskrimineerimise kaotamise kohta (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 10), sätetel, millega edendatakse läbipaistvust kõikides ELi institutsioonides, organites, ja asutustes (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 15), sätetel isikuandmete kaitse kohta avalik-õigusliku või eraõigusliku üksuse poolse kuritarvitamise eest (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 16), sätetel diplomaatilise ja konsulaarkaitse kohta (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 23), sätetel ühise varjupaiga- ja sisserändepoliitika kohta (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 77 ja sellele järgnevad artiklid), sätetel kolmandate riikide kodanike integratsiooni soodustamise kohta (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 79 lõige 4) ning sätetel hea haldustava suurendamise kohta (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 298);

 

3.      rõhutab, kui oluline on laiendada igasuguste piiranguteta Euroopa Kohtu pädevust, et võimaldada kohtul teha eelotsuseid kõigis vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud küsimustes ning komisjonil algatada rikkumismenetlusi[5];

 

4.      juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide kasutatavad loobumisvõimalused muudavad kodanike ja ettevõtete juurdepääsu õiguskaitsele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal keerulisemaks ja vähem läbipaistvaks ning et seetõttu tuleks neid võimalusi õigluse, sidususe ning lihtsuse huvides võimalikult palju vältida;

5.      väljendab rahulolu asjaolu üle, et Lissaboni lepinguga muudetakse kaasotsustamismenetlus seadusandlikuks tavamenetluseks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkondades, kus seda varem ei kohaldatud, millega tagatakse parlamentaarne kontroll Euroopa Liidu justiits- ja sisepoliitika erinevate aspektide ning meetmete üle; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi osalemine rahvusvaheliste kokkulepete ratifitseerimises täiendab vajalikul määral volitusi, mis parlamendile on antud liidu siseselt, eriti praeguse kolmanda samba valdkonda kuuluvates küsimustes;

 

6.      on seisukohal, et liikmesriikide omavahelise ning liikmesriikide ja liidu vahelise solidaarsuse põhimõte saab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kontekstis erilise tähenduse ning see peab muutuma toimivaks ja kohustuslikuks solidaarsuseks, eelkõige piirikontrolli, sisserännet, kodanikukaitset ja solidaarsusklauslit käsitlevate küsimuste puhul;

Sidusam, läbipaistvam ja demokraatlikum mitmeaastane programm

 

7.      on arvamusel, et Stockholmi programm peaks eelkõige:

–    tegelema rände solidaarse lahenduse küsimusega;

–    saavutama tasakaalu kodanike julgeoleku (nt välispiiride kaitse ja piiriülese kuritegevuse eest vastutusele võtmine) ning nende individuaalsete õiguste vahel;

–    tagama kodanikele õiglase juurdepääsu õiguskaitsele, ning

–    lahendama erinevate õiguskordadega seonduvad praktilised probleemid, millega kodanikud Euroopa Liidus silmitsi seisavad;

 

8.      on arvamusel, et selle programmi rakendamisel tuleks lojaalse koostöö vaimus kõige tähtsama eesmärgina tagada, et kodanike põhiõigused oleksid samaväärselt kaitstud olenemata sellest, kus nad asuvad ja kas neil tuleb tegemist teha liidu, sh ametite ja teiste asutuste, või liikmesriikide avaliku võimuga, ning et mitte keegi ei peaks kannatama seetõttu, et ta on otsustanud kasutada põhivabadusi, mis on liidu kodanikele antud kooskõlas inimõiguste traditsiooni ja liikmesriikidele ühiste õigusriigi põhimõtetega;

 

Parlamentidevaheline koostöö

9.      juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepinguga loodud uues õiguslikus ja institutsioonilises raamistikus võib vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal uusi meetmeid vastu võtta ainult Euroopa Parlamendi, riikide parlamentide ja kodanikuühiskonna nõuetekohase kaasamisega asjakohasel viisil, eesmärgiga luua avatud ja pidev arutelu;

 

10.    nõuab läbipaistvamat õigusloomeprotsessi ELi ja siseriiklikul tasandil ja tunneb heameelt seadusandliku tavamenetluse kasutamise üle, millega kindlustatakse dokumentidele ja teabele juurdepääsu õiguse võimalikult ulatuslik kohaldamine otsustamisprotsessis, eriti juhtudel, kui ettepanek võib mõjutada üksikisikute ja kodanike õigusi, olenemata sellest, kas algatuse esitab komisjon või liikmesriikide rühm;

11.    teatab, et läbipaistva õigusloomeprotsessi huvides rahvusvahelisel tasandil, kus komisjon on omandanud ühenduse pädevuse ja parlamendile on jäänud üksnes nõusoleku andmise õigus, mida on eriti tõestanud Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsiga seotud arengud, kohustub parlament nimetatud konverentsil toimuvaid arenguid hoolikalt jälgima; võtab endale kohustuse rahastada asjast huvitatud Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmetele osalemiseks avatud parlamentaarse foorumi asutamist, eesmärgiga luua vahendid parlamendiliikmete teavitamiseks konverentsil toimuvatest arengutest ning selle tööst ja saavutustest ning võimaldada erinevate teemade arutamist avalikul foorumil;

 

12.   väljendab rahulolu Lissaboni lepinguga loodud raamistiku üle vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala poliitika hindamiseks ning nõuab, eelkõige õiguse osas, olemasolevate õigusaktide, õigusemõistmise ja põhiõiguste kaitse kvaliteedile, tõhususele ja õiglusele keskenduva konkreetse seire- ja hindamissüsteemi loomist, millesse tuleb tihedalt kaasata Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid; seetõttu:

· märgib, et praegu on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala jaoks loodud mitmeid hindamissüsteeme ning et need tuleb koondada ühtsesse ja sidusasse raamistikku, mis hõlmaks kõiki aspekte alates eelhindamistest kuni õigusaktide rakendamise hindamiseni;

· on seisukohal, et ELi eri asutuste poolt läbiviidavaid hindamisi tuleks paremini kooskõlastada;

· nõuab hindamissüsteemi loomist, mis annaks parlamendile ja riikide parlamentidele koos Frontexi, EASO ja Schengeni süsteemidega juurdepääsu teabele, mis on seotud sisejulgeoleku komitee poliitika (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 70) ja tegevusega (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 71) ning Europoli (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 88) ja Eurojusti (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 85) tegevusega; on sellega seoses arvamusel, et Euroopa Parlamendile tuleks anda õigus esitada siduv arvamus ametite direktorite ametisse määramise kohta (kuna parlament on ka eelarvepädev institutsioon);

· arvab lisaks, et parlamendi koostöö kujundamiseks riikide parlamentidega vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala piires tuleks luua poliitilisel tasandil kaks korda aastas kohtuv ja ühist töökohta omav alaline esindajate foorum (kaks esindajat igast parlamendist + kaks asendajat), kus kogu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevat, sh piiratud kasutusega teavet oleks võimalik jagada reaalajas; on ka seisukohal, et riikide parlamentide esindajatel peaks olema lubatud osaleda Euroopa Parlamendi töös komisjonide tasandil ja Euroopa Parlamendi iga-aastasel arutelul vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala puudutavate edusammude üle;

 

13.    on arvamusel, et esimeses järjekorras tuleb vähendada suurt lõhet Euroopa tasandil heaks kiidetud eeskirjade ja poliitika ning nende rakendamise vahel riigi tasandil;

 

14.    nõuab mitmeaastase programmi raames saavutatud tulemuste korrapärast hindamist osana Euroopa Parlamendi iga-aastasest arutelust, mis peaks hõlmama ka kodanikuühiskonda ja milles tuleb keskenduda põhiõiguste kaitsele ELis ning mis peab põhinema nõukogu, komisjoni, Euroopa andmekaitseinspektori ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) aruannetel, samuti sõltumatute ekspertide uuringutel ja hinnangutel, kodanikuühiskonna organisatsioonide panusel ja Euroopa Parlamendi resolutsioonidel;

 

Õigustepõhine Euroopa

 

15.    on seisukohal, et põhiõiguste tulemuslik kaitse ja edendamine on Euroopa demokraatia aluseks ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala konsolideerimise eelduseks;

 

16.    tuletab samuti meelde, et EL on ühinemas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; ja et sellest tulenevalt peaksid läbirääkimised liidu ühinemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga viivitamatult algama;

 

17.    palub komisjonil täiendada institutsioonidevahelist kokkulepet Lissaboni lepingu valguses ning arvestades seost Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu ning ELi institutsioonide vahel;

 

18.    tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumisega muutub Euroopa Liidu põhiõiguste harta siduvaks nagu aluslepingudki, seda kohaldatakse kõigi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala puudutavate meetmete suhtes ning selle järgimist hakkab kontrollima Euroopa Kohus; taunib siiski protokolli vastuvõtmist, mis piirab harta mõju kahe liikmesriigi siseriiklikule seadusandlusele, ning väljendab taas muret, et see võib panna inimesed ebavõrdsesse olukorda;

 

19.    nõuab, et põhjalikult ja erapooletult vaadataks läbi praeguste vabadusel ja õigusel põhinevat ala puudutavate meetmete vajalikkus, proportsionaalsus ja tulemuslikkus, sealhulgas nende mõju ELi väärtushinnangute ja põhimõtete ning kodanike põhiõiguste kaitsele ja edendamisele; nõuab iga uue poliitika, õigusloomega seotud ettepaneku ja programmi mõju hindamist põhiõiguste ja ELi väärtuste osas, milles tuleks selgelt märkida, milliseid põhiõigusi see võib mõjutada ja milliseid meetmeid kavandatakse nende kaitsmiseks kooskõlas proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetega; on seisukohal, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga tuleks konsulteerida olulist ja inimõigusi puudutavat mõju omavate õigusakti ettepanekute kogu poliitilise tsükli kestel;

 

20.    peab surmanuhtlust julmaks, ebainimlikuks ja alandavaks karistuseks ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid töötaksid jõuliselt selle kaotamise nimel kõikides maailma riikides;

Võitlus diskrimineerimisega, integratsiooni edendamine

 

21.    nõuab täiemahuliste meetmete võtmist, et teavitada ELi kodanikke ja elanikke nende põhiõigustest, sealhulgas nii üldsusele kui ka kaitsetumatele elanikerühmadele suunatud teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mitteametlikke haridusalgatusi, mittediskrimineerimise ja võrdsuse süstemaatilist integreerimist ametlikesse õppekavadesse ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal tegutsevate ELi ja liikmesriikide institutsioonide teadlikkuse tõstmist põhiõiguste kesksest tähtsusest ja et nende õiguste rikkumise korral selgitataks välja võimalused selle heastamiseks riiklikul või Euroopa tasandil;

 

22.    nõuab, et nõukogu võtaks kiiresti vastu mittediskrimineerimist käsitleva horisontaalse direktiivi ning et rakendataks juba olemasolevaid õiguslikke vahendeid; on arvamusel, et mitmekesisus rikastab liitu ja liit peab olema turvaline keskkond, kus austatakse erinevusi ja rahvustundeid ja kaitstakse kõige nõrgemaid, nt romisid; seetõttu toonitab, et Stockholmi programmi prioriteet peab olema kodanike teadlikkuse tõstmine diskrimineerimisvastastest õigusaktidest ning aktiivne võitlus vaesuse ja soost, seksuaalsest sättumusest, vanusest, puuetest, usutunnistusest või veendumustest, nahavärvist, sotsiaalsest või rahvuslikust päritolust tuleneva diskrimineerimise, rassismi, antisemitismi, ksenofoobia ja homofoobia vastu ning laste ja vähemuste kaitse; on seisukohal, et tuleb jõulisemalt rakendada kõiki olemasolevaid vahendeid ja meetmeid, et võidelda naistevastase vägivalla vastu; kutsub üles Hispaaniat, samuti järgnevaid eesistujariike, saavutama oma eesistumisperioodil edu Euroopa lähenemiskeelu määruse väljatöötamisel, et tagada selliste kuritegude ohvritele kõigis liikmeriikides samaväärne kaitsetase;

 

23.    tuletab meelde, et tavakodaniku seisukohalt on üks suurimaid ohte sisejulgeolekule sotsiaalne tõrjutus; juhib tähelepanu asjaolule, et töötus ja muud sissetulekuraskused, näiteks ränk võlakoorem, mida süvendab ülemaailmne finantskriis, suurendavad tõrjutuse ohtu, ning et etnilised vähemused on eriti haavatavad, kuna neil on oht langeda ka diskrimineerimise ja rassistlike kuritegude ohvriks;

 

24.    nõuab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametilt (FRA) usaldusväärse ja võrreldava statistika kogumist ja koostamist kõigi diskrimineerimise aluste, k.a rahvusvähemuste diskrimineerimise kohta, ning eri aluste võrdset käsitlemist ja selle avaldamist kergesti arusaadaval kujul, ning jagab nõukogu eesistujakolmiku (Hispaania, Belgia, Ungari) seisukohta, et FRA mandaat tuleks nii kiiresti kui võimalik läbi vaadata ning et selline läbivaatamine annab võimaluse süvendada koostööd Euroopa Nõukoguga ja kaaluda, kas tuleks laiendada FRA volitusi, mis praegu näevad ette põhiõiguste olukorra jälgimist Euroopa Liidus;

 

25.    kinnitab taas kord, et EL ja liikmesriigid peavad ühendama oma jõud, et kaitsetus olukorras olevaid isikuterühmi ja eriti romisid igakülgselt ühiskonda kaasata, soodustades nende osalemist koolisüsteemis ja tööturul ning võideldes vägivallaga, mis võib neile osaks saada;

26.    rõhutab, et kuigi ELi õigusloojad ja poliitikakujundajad on võtnud vastu ulatusliku kogumi õigusakte eesmärgiga võidelda vähemuste hulka kuuluvate naiste, sealhulgas eriti romi naiste mitmekordse diskrimineerimise vastu, ei ole märkimisväärset edu saavutatud; palub seetõttu liikmesriikidel kogu mitmekordse diskrimineerimisega seotud poliitika rakendamine läbi vaadata;

Liidu kodakondsusega seotud õiguste tugevdamine

 

27.    juhib tähelepanu asjaolule, et tänu kodanikualgatuse sisseviimisele Lissaboni lepingusse hakkavad kodanikud vahetult teostama liidu õiguspädevust, olles esmakordselt vahetult kaasatud Euroopa õigusaktide ettepanekute algatamisse; nõuab otsustavalt selle uue vahendi rakendamist viisil, mis tõesti julgustaks inimesi seda kasutama ning palub komisjonil kõiki õiguslikele kriteeriumidele vastavaid algatusi asjakohaselt arvesse võtta;

28.    tervitab Lissaboni lepinguga ettenähtud kodanikualgatust ja nõuab tungivalt, et komisjon võtaks lepingu rakendamise praktilisi aspekte käsitlevas ettepanekus asjakohaselt arvesse parlamendi rolli ning kehtivat petitsioonide esitamise õigust;

 

29.    kavatseb esitada uue ettepaneku Euroopa Parlamendi valimisi käsitleva õigusakti põhjalikuks reformimiseks; kordab oma seisukohta, et ergutamaks Euroopa Liidu kodanikke osalema Euroopa Parlamendi valimistel oma elukohas, peaks nõukogu vastavalt oma otsustamisõigusele tegutsema valimis- ja kandideerimisõiguse hõlbustamise nimel;

30.    kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama liidu kodakondsusega seotud õigusi, et liidu kodanikud saaksid koos oma pereliikmetega kasutada vaba liikumise õigust, mis võimaldab neil kogu liidus takistamatult reisida, töötada, õppida, pensionile jääda, osaleda poliitikas ja demokraatlikus elus ning elada pereelu, hoolitsedes selle eest, et nende õigus kõikidele sotsiaaltoetustele püsib vaatamata selle, kus nad elavad; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama, et ELi kodanikel oleks hõlbus kasutada oma õigust kohalikel valimistel hääletada;

31.    palub liikmesriikidel tagada, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet rakendataks ELis ka samasoolistele paaridele – eelkõige abielupaaridele, elukaaslastele ja de facto paaridele – vähemalt seoses õigustega, mis on seotud liikumisvabadusega;

 

32.    kutsub komisjoni ja liikmesriike uurima erinevaid viise, kuidas soodustada ELi kodanike liikumisvabadust, aidates kodanikel, kes on otsustanud seda õigust kasutada, integreeruda ning osaleda selle riigi elus, kuhu nad on oma vaba liikumise õigust Euroopa Liidu piires kasutades otsustanud rännata;

 

33.    on arvamusel, et tuleb tagada nende vabaduste kasutamise võimalus ka väljaspool oma riigi piire ja et ELi kodanikud peavad saama täielikult kasutada oma eriõigusi isegi väljaspool liitu; seetõttu rõhutab koordineerimise ja koostöö tugevdamise tähtsust konsulaarkaitse valdkonnas;

 

34.    kutsub liikmesriike üles täitma õiglasel ja järjekindlal viisil oma kohustust tagada liidu kodanikele konsulaar- ja diplomaatiline kaitse, rakendades kokkulepet ELi kodanikele väljaspool ELi territooriumi osutatava minimaalse konsulaarabi kohta;

 

35.    kutsub nõukogu ja komisjoni üles esmajärjekorras parandama läbipaistvust ja juurdepääsu dokumentidele, kuna see on kodanikele suunatud ELi saavutamiseks hädavajalik;

 

36.    tervitab Stockholmi programmi viidet osalemisele Euroopa Liidu demokraatlikus elus; nõuab tungivalt, et nõukogu lisaks Stockholmi programmi eraldi jao asjakohaste meetmete kohta, mida on vaja naiste osaluse suurendamiseks valimiskampaaniates ja poliitilises elus üldiselt, et kõrvaldada endiselt püsiv demokraatia puudujääk, mida põhjustab naiste piiratud osalemine kohalikel, riiklikel ja Euroopa Parlamendi valimistel;

Ränne

 

37.    on seisukohal, et terviklik lähenemisviis sisserändepoliitikale peab arvestama inimesi oma riigist lahkuma panevate tõuketeguritega ning tingib vajaduse selgete kavade järele päritolu- ja transiitriikide arendamiseks ja nendesse investeerimiseks, eelkõige selle kaudu, et hõlbustatakse rändajate rahaülekandeid nende päritoluriiki või kehtestatakse majanduslikke võimalusi soodustav kaubandus- ja põllumajanduspoliitika, aga ka demokraatia, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste arendamise kaudu;

38.    rõhutab, et ebaseaduslike sisserändajate massiline seadustamine ei ole piisav lahendus, sest selline meede ei lahenda tegelikke põhiprobleeme ning võib tõmbetegurina toimides kogu probleemi veelgi teravdada;

39.    rõhutab vajadust piisavalt rahastatud ja ambitsioonikate piirkondlike kaitseprogrammide arendamise jätkamise järele tihedas koostöös ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja asjaomaste kolmandate riikidega;

40.    nõuab sellise sisserände- ja varjupaigapoliitika kindlustamist ja elluviimist, mille puhul vabadused ja avalik turvalisus oleksid nõuetekohaselt tasakaalus; nõuab tungivalt, et integratsiooni-, sisserände- ja varjupaigapoliitika väljatöötamisel võetaks täielikult arvesse põhiõiguste ja iga isiku inimväärikuse tunnustamist, ning rõhutab, kui tähtis on, et ühenduse õigus oleks kooskõlas selle valdkonna rahvusvaheliste õigusnormidega, et tagada kooskõlastatud lähenemisviis ja töötada välja ühtsed meetmed mitte ainult ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks, vaid ka hädas olevate pagulaste abistamiseks; ootab ennetavate meetmete võtmist ebaseaduslike sisserändajate juurdevoolu vähendamiseks;

 

41.    nõuab tungivalt, et sõnastataks jõulisem sisserändepoliitika, mis oleks tihedalt seotud teiste ühenduse poliitikavaldkondadega, eriti tööhõivepoliitikaga, et pakkuda ebaseaduslikule sisserändele alternatiivina seaduslikku sisserännet ning suurendada selle positiivset mõju nii liikmesriikidele kui ka sisserändajate endi heaolule;

42.    rõhutab vajadust kindlustada rände suhtes võetud ELi üldist lähenemisviisi nii, et see pakuks uusi võimalusi poliitiliseks dialoogiks ja koostööks kolmandate riikidega, et parandada rändevoogude juhtimist, hoida ära humanitaarkatastroofe ning muuta rändevooge nii, et need vastaksid tööturu nõuetele;

43.    rõhutab vajadust siduda tihedalt rände- ja arengupoliitika ning süvendada dialoogi päritolu- ja transiitriikidega, et ennetada eelkõige ebaseadusliku rände probleemi; rõhutab sellega seoses, et liikmesriikidel tekivad tänu ebaseadusliku rände vastasele tõhusale ühisvõitlusele paremad eeldused seadusliku rände väljaarendamiseks;

Varjupaigapoliitika

 

44.    nõuab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi jätkuvat arendamist, et luua Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis kavandatud Euroopa varjupaigasüsteem; on seisukohal, et ühine kord peaks tagama liikmesriikide vahelise suurema kooskõla varjupaiga andmise otsuste tegemisel ja muutma need otsused paremaks, aidates vähendada kaitsetaseme erinevust Euroopas;

 

45.    nõuab tungivalt, et nõukogu ja liikmesriigid peaksid kinni ÜRO pagulasseisundi konventsioonis sisalduvast pagulase õiguslikust määratlusest;

46.    on seisukohal, et ehkki solidaarsus peab jääma ühise sisserände- ja varjupaigapoliitika keskmesse, peab see ühtlasi hõlmama solidaarsust liikmesriikidega, kes täidavad pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitse valdkonnas võetud rahvusvahelisi kohustusi, ning seetõttu tagama, et ükski liikmesriik ei jätaks oma kohustusi täitmata;

47.    innustab jätkama läbirääkimisi Euroopa varjupaigapoliitikat käsitlevate juba esitatud ja veel esitamisele tulevate õigusakti ettepanekute üle, et parandada taset ja kõrvaldada olemasoleva õigusraamistiku puudused;

48.    kutsub lisaks üles solidaarsusele ühelt poolt liikmesriikide ning teiselt poolt varjupaigataotlejate ja muude pagulaste vahel;

49.   kutsub liikmesriike üles aktiivselt osalema ja täielikult pühenduma osalemisele solidaarsusmehhanismides, nagu komisjoni kavandatud katseprojekt rahvusvahelise kaitse saajate ümberpaigutamiseks liidu piires, aga ka muud algatused, mis aitavad kaasa liikmesriikidevahelise tõelise pikaajalise solidaarsuse loomisele ja piirkondlike kaitseprogrammide edendamisele; on sellega seoses seisukohal, et oleks vaja juurutada läbipaistev süsteem eri liikmesriikide vastuvõtuvõime hindamiseks ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti rolli selgitamiseks; kutsub sellest lähtuvalt üles avatud arutelule olemasolevate valikuvõimaluste üle, et kehtestada kohustuslik mehhanism tõhusa solidaarsuse tagamiseks, eeskätt sisemise ümberjaotamise kaudu;

 

50.   nõuab sellega seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80 sätestatud solidaarsuse ning vastutuse õiglase jagamise põhimõtte kiiret ametlikku vormistamist, mis peaks hõlmama kohustusliku ja pöördumatu solidaarsuse süsteemi ja tihedamat koostööd kolmandate riikide, eriti naaberriikidega, et aidata neil arendada varjupaiga- ja kaitsesüsteeme nii, et need vastaksid rahvusvahelise kaitse normidele, seaksid realistlikke ootusi ning ei kahjustaks ega püüaks asendada juurdepääsu kaitsele Euroopa Liidus;

 

51.    peab suhetes päritolu- ja transiitriikidega vajalikuks partnerlussuhetel põhinevat lähenemisviisi, mille eesmärk on tagada nende riikide aktiivne kaasabi rändevoogude juhtimisel, et ära hoida ebaseaduslikku sisserännet, teavitades võimalikke rändajaid sellega seotud ohtudest, ning korraldada tõhusaid teabekampaaniaid ELi liikmesriikidesse seadusliku sisenemise ja/või nendes seadusliku töötamise võimaluste kohta;

 

52.    rõhutab, et kõik kokkulepped päritolu- ja transiitriikidega, nagu Türgi ja Liibüa, peaksid sisaldama peatükke sisserändealase koostöö kohta, ning et nendes tuleks pöörata piisavalt tähelepanu kõige suurema rändesurvega liikmesriikide olukorrale, asetades FRONTEXi töö hõlbustamise kaudu rõhu ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse vastasele võitlusele;

 

53.    nõuab edasist koostööd meetmete tugevdamisel, mille eesmärk on kaitset mitte vajavate ebaseaduslikult riigis viibivate rändajate tõhus ja kiire tagasisaatmine ning kus pööratakse peatähelepanu vabatahtlikule tagasipöördumisele;

 

54.    nõuab, et võetaks meetmeid takistuste ületamiseks, mis tekivad liikmesriikides seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikel perekonna taasühinemise õiguse kasutamisel;

 

55.    märgib, et korduvrännet tuleks edendada, kuid tuletab meelde, et see lähenemisviis ei tohi kaasa tuua palkade alandamist ja sotsiaalset dumpingut ning et selles ei tohi eirata vajadust integratsioonimeetmete järele;

 

Piirid ja viisad

 

56.    nõuab, et võetaks vastu terviklik kavand, milles nähakse ette liidu integreeritud piirikontrollistrateegia üldised eesmärgid ja struktuur, et rakendada tõeliselt ellu ühist poliitikat varjupaiga, sisserände ja välispiiril teostatava kontrolli valdkonnas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõikele 2;

57.    nõuab strateegilist lähenemisviisi viisapoliitikas, et säilitada meetmete, siseeeskirjade ja väliste kohustuste sidusus, kaasa arvatud liikmesriikide võrdne kohtlemine kolmandate riikide poolt;

58.    nõuab tungivalt, et komisjon looks uuesti strateegia, mis näeb ette vastastikuse viisavabaduse põhimõtte tulemuslikumat elluviimist kolmandate riikidega ja seeläbi kõikide ELi kodanike võrdse kohtlemise tagamist, kasutaks kõiki kättesaadavaid vahendeid, nt sanktsioone, ja seoks selle küsimuse asjassepuutuvate kolmandate riikidega toimuvate läbirääkimistega;

 

59.    on seisukohal, et Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (FRONTEX) kui liidu üldise sisserändestrateegia oluline vahend peab täielikult austama rändajate inimõigusi; nõuab suuremat parlamentaarset kontrolli FRONTEXi tegevuse üle ja toetab seisukohta, et agentuuri rolli tugevdamiseks tuleb läbi vaadata tema mandaat, mis peab sisaldama selget raamistikku rahvusvahelistele inimõiguste normidele vastavate tagasisaatmistoimingute kohta ning piirkondlike ja eriülesannetega büroode loomist; on seisukohal, et FRONTEX peaks olema kaasatud tagasivõtmisoperatsioone käsitlevatesse läbirääkimistesse kolmandate maadega;

 

60.    tuletab meelde, et FRONTEXile tuleb tagada täielik kindlus, et nii konkreetsete ühisoperatsioonide kooskõlastamiseks kui ka alaliste ülesannete täitmise jaoks liikmesriikide poolt tema kasutusse antud vahendid on alati kättesaadavad;

 

61.    nõuab algatusi, et koostöös ÜRO pagulaste ülemvolinikuga luua süsteem varjupaigataotluste ühiseks töötlemiseks Euroopa Liidust väljapoole jäävates riikides;

62.    kutsub kõiki asjaomaseid liikmesriike üles lahendama võimalikke praktilisi ja/või õiguslikke probleeme seoses ühisoperatsioonidesse kaasatud liikmesriikide vahendite kasutamisega;

63.    tuletab meelde, kui hädavajalik on, et SIS II ja VIS saaksid alustada toimimist võimalikult kiiresti; on arvamusel, et SIS II toob kaasa märkimisväärseid täiustusi ja uusi kasutusvõimalusi, näiteks biomeetriliste andmete kasutuselevõtt ja hoiatusteadete omavaheline seostamine, mis aitavad kaasa välispiiri paremale kontrollile ja turvalisuse tugevdamisele;

64.    toonitab, et uued piirihaldusvahendid või mahukad andmesalvestussüsteemid tuleks kasutusele võtta alles siis, kui olemasolevad vahendid on täiesti töökindlad, ohutud ja usaldusväärsed, ning nõuab uute vahendite vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhjalikku hindamist seoses selliste küsimustega nagu riiki sisenemine / riigist lahkumine, registreeritud reisija programm, broneeringuinfo ja elektrooniline reisiluba;

Laste kaitsmine

 

65.    rõhutab, kui tähtis on Lissaboni leping, millega muudetakse õiguslikult siduvaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mille artiklis 24 reguleeritakse konkreetselt lapse õigusi ning sätestatakse muu hulgas, et „kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid”;

 

66.    peab oluliseks, et kõigi ELi nimetatud valdkonna meetmete puhul tunnustataks ja edendataks laste õigusi, mis on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ning nõuab ELis paremat laste kaitset kogu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevas alas;

 

67.    kutsub liikmesriike üles austama ja rakendama lapse õigusi vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsioonile;

68.    nõuab tungivalt, et EL tegeleks jõulisemalt laste kuritarvitamise kõikide juhtudega, nagu vägivalla, diskrimineerimise, sotsiaalse tõrjutuse ja rassismi, laste töö, prostitutsiooni ja lastega kauplemisega, ning ergutaks kooskõlastatud jõupingutusi laste kaitsmiseks ja nende õiguste järgimiseks, kasutades ÜRO lapse õiguste konventsiooni ELi tegevuses suunisena ja alusena olemasolevate õigusaktide muutmiseks;

69.    peab hädavajalikuks tegelda saatjata ja vanematest lahutatud laste kaitsmise küsimusega, arvestades eriohte, mis neid varitsevad;

70.    rõhutab, kui oluline on sisserändepoliitikas lapse õigustega arvestamine ja eritähelepanu pööramine eriti kaitsetus olukorras olevatele lastele; on arvamusel, et selles valdkonnas tuleb töötada välja ambitsioonikas Euroopa strateegia;

 

71.    nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad tagaksid, et ELi varjupaiga-, rände- ja inimkaubanduse poliitikas koheldaks ümberasujate lapsi eeskätt lastena ning et lapsed saaksid lapse õigusi kasutada diskrimineerimiseta; nõuab seetõttu, et igasugune ELi tegevuskava, mis puudutab kolmandast riigist pärit ning saatjata alaealisi, peab tagama, et:

 

(a) kõigile saatjata lastele tagatakse ELis viibimisel eriline abi ja kaitse;

 

(b) EL selgitab välja, millised meetmed aitavad liikmesriikidel leida iga lapse huve arvestavat turvalist, konkreetset ja püsivat lahendust;

 

(c) kui lapse huvides on kõige parem kolmandasse riiki tagasi pöörduda, lepitakse koostöös vastuvõtva riigiga kokku tema nõuetekohases tagasipöördumis- ja taasintegreerimisprotsessis; ning

 

(d) EL teeb kolmandate riikidega koostööd ebaturvalise rände tõkestamiseks ja asjaomastes riikides lastele vajalike võimaluste leidmiseks;

 

72.    nõuab erilise tähelepanu pööramist nii saatjaga kui saatjata alaealistele, tagamaks, et neid mingil moel kinni ei peetaks;

 

73.   juhib tähelepanu sellele, et kolmandatest riikidest pärit lapsed võivad olla nende tööjõu ekspluateerimise suhtes eriti kaitsetud, eeskätt riikides, kus nad dokumentide puudumise tõttu ei saa küllaldast abi ja kaitset; nõuab ELi tööturu-, varjupaiga-, rände- ja inimkaubanduse poliitikas nende tõsiasjade tunnistamist ja arvessevõtmist;

Andmekaitse ja andmete turvalisus

 

74.    märgib interneti kasvavat tähtsust ning seda, et interneti globaalne ja avatud olemus nõuab ülemaailmseid andmekaitse-, turva- ja sõnavabaduse standardeid; kutsub nõukogu ja komisjoni üles, et nad algataksid kõnealuste standardite koostamiseks ülemaailmse platvormi; peab äärmiselt oluliseks rangelt piirata, määratleda ja reguleerida juhud, mil eraõiguslikelt internetiettevõtetelt võib nõuda andmete edastamist valitsusasutustele, ning tagada, et kõnealuste andmete kasutamine valitsusasutuste poolt on allutatud kõige rangematele andmekaitsestandarditele;

 

75.    nõuab, et kõigis ELi poliitikavaldkondades tagataks andmekaitse ja eraelu puutumatuse õiguse põhiõiguslik aspekt;

 

76.    rõhutab seoses tehnoloogiate arengu ja suurte infosüsteemide loomisega isikuandmete ja eraelu kaitse süvalaiendamise vajadust;

77.    on arvamusel, et kui töötatakse välja süsteeme, mis võivad seada ohtu eraisikute isikuandmete turvalisuse ja üldsuse usalduse nende suhtes, kes seda teavet valdavad, tuleb süsteemi arendamisel lähtuda eraelu puutumatuse põhimõttest;

78.    tuletab meelde, et teabe kättesaadavuse põhimõte võib võimaldada selliste isikuandmete vahetamist, mis ei ole saadud õiguspäraselt ja seaduslikult, ning et see põhimõte peab põhinema ühistel eeskirjadel; peab küsitavaks sellise operatiivtegevuse soodustamist, mille puhul varjatud jälitustoimingutes, kodanike jälgimises jms ei arvestata Euroopa määratlusi ja ühiseid norme;

79.    on veendunud, et enne kui selles valdkonnas kavandatakse ELi meetmeid, tuleks sätestada selged kriteeriumid, kuidas hinnata põhiõiguste piiramise proportsionaalsust ja vajadust; on ka arvamusel, et kõikide ettepanekute tagajärgi tuleb enne otsuse tegemist alati hoolikalt analüüsida;

80.    tervitab rahvusvaheliste andmekaitse standardite kehtestamise ettepanekut; rõhutab, et andmekaitselepingud kolmandate riikidega tuleks sõlmida täiesti läbipaistvalt, parlamendi demokraatliku kontrolli all, ning et andmevahetuse minimaalseks eeltingimuseks on Euroopa tasemel andmekaitsestandardite olemasolu kolmandas riigis;

 

81.    tunneb heameelt ettepaneku üle luua terviklik isikuandmete kaitse süsteem ELis ja suhetes kolmandate riikidega; nõuab kõikide asjaomaste õigusaktide (terrorismivastane võitlus, politsei- ja õiguskoostöö, sisseränne, Atlandi-ülesed kokkulepped jne) põhjalikku hindamist eraelu puutumatuse ja andmekaitse seisukohast;

82.    tunneb heameelt, et Stockholmi programmis rõhutatakse tehnoloogia tähtsust seoses isikuandmete ja eraelu puutumatuse tõhusa kaitsega;

83.    nõuab tungivalt, et Euroopa Liit näitaks üles otsusekindlust ja arvestaks kaitsetus olukorras olevate isikute erivajadusi kõikides poliitikavaldkondades;

84.    toonitab vajadust selgemate ja kitsamate piirangute järele liikmesriikide vahelises teabevahetuses ja ELi ühiste registrite kasutamisel; on seisukohal, et vastasel juhul võib mahukate registrite loomine ELi tasandil ohustada isikupuutumatust ning registrid võivad muutuda kasutamiskõlbmatuks, samas võib aga suureneda teabelekke ja korruptsiooni oht;

 

85.    kutsub liikmesriike üles tugevdama vastastikust usaldust ja usku üksteise suutlikkusse suurendada turvalisust; arvab, et vastastikune usaldus sõltub ka eri liikmesriikide meetmete tulemuslikkuse ja tulemuste tõhusast, rangest ja pidevast hindamisest;

Tsiviil- ja kaubandusõiguslikud kaitsevahendid perekondadele, kodanikele ja ettevõtetele

Tsiviilõiguslike kaitsevahendite parem kättesaadavus kodanikele ja ettevõtetele

 

86.    on arvamusel, et tsiviilõiguse valdkonna prioriteetides tuleb esmajoones keskenduda üksikkodanike ja ettevõtete väljendatud vajaduste rahuldamisele, samal ajal pidevalt lihtsustades õigusemõistmist ning luues lihtsamaid, selgemaid ja kergemini kasutatavaid menetlusi, et tagada põhiõiguste ja tarbijakaitse nõuetekohane järgimine; tunnustades komisjoni otsuseid esitada ettepanek testamentide ja pärimise kohta ning koostada roheline raamat abieluvara jagamise korra kohta seoses eraldi elama asumise ja lahutusega, nõuab:

–       täiendavaid meetmeid, et edendada vaidluste alternatiivset lahendamist, mille eesmärk on eelkõige tarbijate õiguskaitse kättesaadavuse parandamine; kollektiivse õiguskaitse mehhanismide kasutuselevõttu ühenduse tasandil, et võimaldada kodanikele ja ettevõtetele õiguskaitse suuremat kättesaadavust, märkides samas, et see ei tohi põhjustada siseriikliku protsessiõiguse tarbetut killunemist;

 

–       ettepanekute tegemist küsimuste osas, mis käsitlevad pangakontode arestimise ja pangahoiuste ajutise külmutamise lihtsa ja autonoomse Euroopa süsteemi loomist, originaaldokumentide vastastikust tunnustamist ja jõustamist, dokumentide legaliseerimisnõuete kaotamist, sätteid Rooma II määruse[6] puudujääkide likvideerimiseks isiku õiguste ja laimamise osas, lõplikku lahendust probleemile kahepoolsete lepingutega, milles käsitletakse jurisdiktsiooni ja kohtuotsuste tunnustamist ja jõustamist, kasutades selleks vajaduse korral järgmisena sõlmitava ühinemislepingu protokolli; et lisaks ettepanekule kaalutaks rahvusvahelist õigusakti, mis võimaldaks kõikide kolmandatest riikidest pärit kohtuotsuste põhjalikku kontrolli enne nende tunnustamist ja jõustamist liikmesriigis; sätete vastuvõtmist Euroopa Kohtu osutatud lünkade täitmiseks äriühinguõiguses, ettepanekut sotsiaalselt kaitsetute täisealiste kaitsmise kohta ja ettepanekut võtta vastu määrus abieluasjades ja vanemlikus vastutuses kohaldatava õiguse kohta, mis põhineb lapse huvidel ega diskrimineeri kumbagi vanemat, kasutades vajaduse korral tõhustatud koostööd;

 

–       et üksikasjalikult kaalutaks ühenduse ajutist meedet lisaks nendele, mida võivad määrata riikide kohtud, seoses riikide erineva õigusliku lähenemisviisiga omandiõiguste säilitamisele ja muudele sarnastele menetlustele, rahvusvahelise lapsendamise tunnustamisele ja riiklike perekonnaseisudokumentide vastastikuse tunnustamise kogu küsimusele;

 

–       ühenduse seadustikku, mis käsitleks konflikte ja tooks 2013. aastaks ühte õigusakti kokku kõik kõnealuses valdkonnas ühenduse seadusandja poolt vastuvõetud õigusaktid, et tähistada Brüsseli konventsiooni (konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) 45. aastapäeva, sest selle konventsiooni sõlmimine oli rahvusvahelises eraõiguses oluline teetähis;

 

–       Euroopa tsiviilprotsessi valdkonnas praeguseks vastuvõetud arvukate uuenduslike õigusaktide praktilist kasutamist ning läbivaatamist, et neid võimalusel lihtsustada ja tuua süstematiseeritult kokku ühte õigusakti, millesse ühendatakse kõik selles valdkonnas vastu võetud ühenduse õigusaktid;

 

87.   toonitab, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamise kaotamisega Brüsseli I määruse[7] raames ei tohi kiirustada ning sellega peavad kaasnema asjakohased kaitsemeetmed;

88.   ootab huviga ettepanekuid vabatahtliku 28. tegevuskorra koostamiseks piiriüleste aspektidega tsiviilõigusküsimuste kohta perekonnaõiguse, üksikisikute õiguste ja omandiõiguse valdkonnas;

89.    rõhutab vajadust jätkata ELi rahvusvahelise mõjujõu suurendamist õigusvaldkonnas globaalsete lahenduste ja mitmepoolsete vahendite abil; peab eriti oluliseks tihedat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents ja Euroopa Nõukogu; usub samuti, et EL peaks julgustama ja toetama kolmandate riikide, eriti ELi naaberriikide ühinemist rahvusvaheliste õigusalaste kokkulepetega, ning et see on eriti oluline perekonnaõiguse ja lastekaitse valdkonnas;

Ühtse turu kõikide eeliste kasutamine Euroopa lepinguõiguse kaudu

 

90.   palub, et komisjon kiirendaks tööd Euroopa lepinguõigusega, lähtudes akadeemilise ühise tugiraamistiku kavandist ja muudest Euroopa lepinguõigust käsitlevatest teadustöödest, ning kaasaks täielikult parlamendi avatud ja demokraatlikku protsessi, mille tulemuseks peab olema poliitilise ühise tugiraamistiku vastuvõtmine; rõhutab, et poliitilisest ühisest tugiraamistikust peaks kujunema vabatahtlik ja otseselt kohaldatav vahend, mis võimaldab lepinguosalistel, muu hulgas äriühingutel ja tarbijatel, vabalt valida nende äritegevuse suhtes kohaldatavaks õiguseks Euroopa lepinguõiguse;

 

91.   kordab uuesti, et komisjon peaks ühise tugiraamistiku kavandi koos muude teadustöödega tegema kättesaadavaks võimalikult paljudes asjakohastes keeltes, et tagada kõikidele huvitatud sidusrühmadele juurdepääs, ning et Euroopa ja siseriiklikud õigusloojad peaksid seda kui mittekohustuslikku õiguslikku vahendit juba kasutama; nõuab, et juba nüüd tuleks ühise tugiraamistiku kavandi asjakohaseid sätteid süstemaatiliselt ja üksikasjalikult kaaluda kõikides komisjoni esitatavates ettepanekutes ja lepinguõigust mõjutavas mõju hindamises;

92. soovitab komisjonil arendada edasi oma hiljutist ideed teha ettepanek, et konkreetsetes sektorites võiks vabatahtlikult kasutada tugiraamistikul põhinevaid tüüplepinguid;

Paremad õigusaktid õigusvaldkonnas

 

93. rõhutab, et õigusalast koostööd tsiviilasjades käsitlevad ELi õigusaktid peaksid olema võimalikult kõrge kvaliteediga ja põhinema nõuetekohaselt läbiviidud mõju hindamisel, et pakkuda kodanikele ja ettevõtetele tõhusaid vahendeid; mõistab hukka asjaolu, et varem ei ole selles valdkonnas nõuetekohast mõju hindamist läbi viidud; märgib olukorra hiljutist paranemist ja võtab endale kohustuseks üht komisjoni antud mõju hinnangut eelseisval perioodil kriitiliselt analüüsida;

 

94. on kindlalt veendunud, et mõju hindamise sõltumatu kontrolli miinimumtaseme tagamiseks tuleks luua sõltumatu ekspertide rühm, kes kohapealse kontrolli abil jälgiks mõju hindamise komitee poolt esitatud arvamuste kvaliteeti, ning et huvitatud osapoolte esindajatel peaks ka olema õigus selles kontrollis osaleda;

95. on arvamusel, et just õigusalane koostöö on see, mis lähendab mitte ainult tsiviil-, vaid ka kriminaalmenetlusi eri liikmesriikides; on seepärast arvamusel, et kodanike protsessuaalsete õiguste lähendamist liikmesriikide vahel tuleb edendada võrdselt nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluste valdkonnas;

Euroopa õiguskultuuri loomine

 

96. nõuab kõiki õiguse aspekte hõlmava Euroopa õiguskultuuri loomist; märgib sellega seoses, et:

 

–          Euroopa Liidu ülemkohtute presidentide võrgustik, kohtunike nõukogude Euroopa võrgustik, Euroopa Liidu riiginõukogude ja kõrgemate halduskohtute assotsiatsioon ja Eurojusti Euroopa peaprokuröride ühendus, kohtuteenistujad ja õigusala töötajad võivad anda väga suure panuse, koordineerides ja edendades kohtunike tööalast koolitust ja vastastikust arusaamist teiste liikmesriikide õigussüsteemidest ning lihtsustades piiriüleste vaidluste ja probleemide lahendamist, ning nende tegevust tuleb hõlbustada ja piisavalt rahastada; selle tulemuseks peab olema täielikult rahastatud Euroopa kohtunike koolitamise kava, mis koostatakse koostöös eespool nimetatud õigusalaste võrgustikega, vältides programmide ja struktuuride tarbetut dubleerimist ning eesmärgiga luua Euroopa Kohtuakadeemia, mis koosneb Euroopa õigusalase koolituse võrgustikust ja Euroopa Õigusakadeemiast;

–          välisriikide õiguse tundmise ja selle vastastikuse mõistmise hõlbustamiseks on vajalik aktiivne poliitika, mille abil saavutatakse suurem õiguskindlus ja edendatakse vastastikuseks tunnustamiseks vajalikku usaldust; selle poliitikaga tuleb ette näha kogemuste vahetamine, vahetused, külaskäigud, informatsioon ja kursused õigusala töötajatele ja kohtunikele, samuti kehtivate riiklike õiguskoolituskavade kooskõlastamine kogu ELis ning siseriikliku õiguse sissejuhatavate kursuste pakkumine õigusala töötajatele ja kohtunikele;

97.    palub komisjonil seetõttu toetada ülikoole, muid spetsialiseeritud kõrgharidusasutusi ja pädevaid kutseorganisatsioone kohtunikele ja õigusala töötajatele koolituspunktide/ainepunktide süsteemi loomisel; palub komisjonil luua üle kogu ELi toimiv õiguskoolitusasutuste võrgustik, mille asutused on volitatud pakkuma stabiilselt ja pidevalt siseriikliku, võrdleva ja Euroopa õiguse sissejuhatavaid kursusi õigusala töötajatele ja kohtunikele;

E-õiguskeskkond: teenus kodanikele, õigusala töötajatele ja kohtunikele

 

98.    nõuab rohkem tegusid e-õiguskeskkonna edendamiseks ja arendamiseks ühenduse tasandil kodanike ja ettevõtete õiguskaitse kättesaadavuse huvides ning on arvamusel, et:

–       liikmesriigid, kes teevad koostööd kahepoolsete projektidega, peaksid tagama, et nende töö on kavandatud nii, et seda saab tarbetu dubleerimise vältimiseks üle kanda ühenduse tasandile;

 

–       praegune ühenduse õigustik tsiviilõiguse valdkonnas, eelkõige protsessiõiguses, tuleks viia suuremasse vastavusse infotehnoloogia kasutamisega, eriti selles osas, mis puudutab Euroopa maksekäsumenetlust ja väiksemate kohtuvaidluste menetlust, tsiviilasjade tõendite määrust[8] ja vaidluste alternatiivset lahendamist, ning tuleks võtta meetmeid elektrooniliste dokumentide ja võlgniku varade läbipaistvuse valdkonnas; eesmärk peaks olema piiriüleste tsiviilasjade lihtsam, odavam ja kiirem menetlemine;

 

–       elektroonilisi vahendeid, nagu Euroopa karistusregistrite infosüsteem (ECRIS) ja Schengeni infosüsteem, tuleks edasi arendada;

 

99.    on seisukohal, et e-õiguskeskkond peaks lihtsustama kodanike juurdepääsu õigusabile, lühendama kohtumenetlusi ja parandama kohtumenetluste tõhusust, ning palub seetõttu, et tulevane mitmekeelne e-õiguskeskkonna portaal sisaldaks juurdepääsu juriidilistele andmebaasidele, elektroonilistele õiguskaitsevahenditele ja kohtuvälistele heastamisvahenditele, arukatele süsteemidele, mis on loodud selleks, et aidata kodanikel teada saada, kuidas tegeleda õiguslike probleemidega, ning ulatuslikele registritele, õigusalatöötajate nimestikele ning iga liikmesriigi õigussüsteemide lihtsatele ülevaadetele;

 

100.    on seisukohal, et portaal peaks olema mõeldud kasutamiseks kohtunikele, kohtuametnikele, riikide justiitsministeeriumite ametnikele ja praktiseerivatele juristidele, kellel kõigil on turvalise juurdepääsu õigus portaali vastavale osale; palub, et see portaali osa peaks võimaldama turvalist suhtlemist, videokonverentse ja dokumendivahetust kohtute vahel, samuti kohtute ja menetlusosaliste vahel (elektroonilise suhtluse kasutuselevõtt menetlustes), elektrooniliste allkirjade vastavustõendamist, sätestama asjakohase vastavustõendamissüsteemi ning võimaldama teabe vahetamist;

101.    palub komisjonil tagada, et kõik tulevased tsiviilõiguse valdkonna õigusaktid koostataks nii, et neid saab kasutada on-line rakendustes, kus vaba teksti sisestamise vajadus on minimaalne; palub võtta meetmeid tagamaks, et vajaduse korral oleks olemas on-line abi kõikides ametlikes keeltes ning kättesaadavad on-line elektroonilised tõlketeenused; samamoodi, kui dokumente on vaja kätte toimetada, tuleks tagada, et dokumente saab kätte toimetada ja teateid jõustada elektronposti teel ning ka allkirju anda elektrooniliselt, ning kui on vaja suulisi ütlusi, tuleks julgustada videokonverentside kasutamist; on lisaks seisukohal, et kõikide edaspidiste ettepanekutega peaks kaasnema komisjoni põhjendatud avaldus selle kohta, et on läbi viidud e-õiguskeskkonnaga ühilduvuse kontroll;

102.  nõuab, et ECRIS omistaks suurt tähtsust soolise vägivalla juhtumite registritele;

Kriminaalõiguse prioriteedid

 

103.    nõuab põhiõiguste austamisel, vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja siseriikliku kriminaalõiguse sidususe säilitamise vajadusel rajaneva ELi kriminaalõiguse ala loomist, mille arendamiseks tuleb vastu võtta:

· süütuse presumptsioonil põhinev ja kaitseõigusi täielikult tagav ambitsioonikas õiguslik vahend menetluslike tagatiste kohta kriminaalmenetluses;

· kindel õiguslik raamistik, millega tagatakse ne bis in idem üldpõhimõtte järgimine ning hõlbustatakse kriminaalmenetluste üleandmist liikmesriikide vahel ja kohtualluvuse konfliktide lahendamist, tagades seejuures tagatiste ja kaitseõiguste kõrge taseme, ning tagatakse nendele õigustele ja õiguskaitsele tõhus juurdepääs;

●    põhjalik õiguslik raamistik, mis pakub kuriteo ohvritele, eelkõige terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse ja soolise vägivalla ohvritele liikmesriigi tasandil võimalikult laialdast kaitset, sealhulgas piisavat hüvitamist;

●    tunnistajatele võimalikult ulatuslikku kaitset pakkuv ühine õigusraamistik;

●    vangistus- ja kinnipidamistingimuste miinimumnõuded ja ühtne vangide õiguste loetelu ELis (sh nõuetekohased hüvitamise eeskirjad ebaõiglaselt kinni peetud või süüdi mõistetud isikute jaoks), mida toetatakse süüdimõistetud kodanike tagasipöördumist käsitlevate lepingute sõlmimisega ELi ja kolmandate riikide vahel, nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK (vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil)[9] täieliku rakendamisega ja piisavate ELi vahendite eraldamisega uute kinnipidamisasutuste ehitamiseks piirkondlike julgeolekuplaanide raames vanglate ülerahvastatuse all kannatavates liikmesriikides ning sotsiaalsete ümberasustamiskavade rakendamiseks; ning põhjalik õigusakt, mis käsitleb tõendite kogumist ja vastuvõetavust kriminaalmenetluses;

●    Euroopa õigusakt, mis võimaldab rahvusvaheliste kuritegelike organisatsioonide tulu ja vara konfiskeerimist ja selle kasutamist sotsiaalsetel eesmärkidel;

· põhjalik õigusakt, mis käsitleb tõendite kogumist ja vastuvõetavust kriminaalmenetluses;

●      meetmed õigusabi tagamiseks piisavate eelarveassigneeringute kaudu;

●      meetmed vägivaldse kohtlemise, eelkõige naiste ja laste vägivaldse kohtlemise vastu võitlemiseks;

104.    toonitab, et ebaseadusliku sisserändega tegelemisel tuleb arvestada jõupingutustega inimkaubanduse vastu võitlemise vallas ning ei tohi mingil juhul lubada eriti kaitsetute kuriteoohvrite, eelkõige naiste ja laste karistamist ega nende õiguste kahjustamist;

105.    rõhutab, et iga neljas naine Euroopas on kannatanud või kannatab meeste poolt toime pandava vägivalla all; palub seepärast komisjonil tugevdada ELi praeguses õigusraamistikus sätestatud õiguslikku alust, et tagada naistevastase vägivalla ulatusliku ja soopõhise määratluse abil naistevastase vägivalla kõigi vormide käsitlemine; nõuab, et esitataks eelnimetatud õiguslikul alusel põhinev naistevastast vägivalda käsitlev direktiiv ja Euroopa tegevuskava, mille abil tagatakse vägivalla ennetamine, ohvrikaitse ja kuriteo toimepanijate vastutusele võtmine; palub liikmesriikidel võtta arvesse naissoost sisserändajate erilist olukorda, eriti mis puudutab ELis hästi integreerunud (sageli topeltkodakondsusega) noori tüdrukuid, kes on oma suhetes vanematega või intiimsuhetes usulistel ja kultuurilistel põhjustel või traditsiooni pärast röövimise, ebaseadusliku kinnipidamise, füüsilise vägivalla ja psühholoogilise kuritarvituse ohvrid, ning kindlustada meetmed, mis pakuvad toimivat juurdepääsu abile ja kaitsemehhanismidele;

106.    nõuab soolise võrdõiguslikkuse küsimuste arvestamist inimkaubanduse vastase poliitika väljatöötamise kõigis etappides;

Sidus mitmekihiline julgeolekustrateegia: kodanikke kaitsev Euroopa (võitlus kuritegevuse vastu ja samaaegne kodanike õiguste tagamine)

 

107.  kritiseerib sellise ulatusliku üldkava puudumist, millega kehtestatakse ELi julgeoleku- ja piirihaldusstrateegia üldised eesmärgid ja ülesehitus, samuti üksikasjade puudumist selle kohta, kuidas kõik üksteisega seotud (kas juba kehtestatud, ettevalmistamisel või poliitika väljatöötamise etapis) programmid ja kavad peaksid koos toimima ja kuidas saaks nendevahelisi suhteid optimeerida; on seisukohal, et ELi julgeoleku- ja piirihaldusstrateegia ülesehitust kaaludes peaks komisjon esmalt analüüsima olemasolevate õigusaktide tulemuslikkust, et saavutada nende vahel optimaalne sünergia;

 

108.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et selle valdkonna tulevastes ELi meetmetes austatakse põhiõiguste ja –vabaduste keskset tähtsust, et turvalisuse ja vabaduse vahel valitseks õige tasakaal ning et selle eesmärgi täitmist nõuetekohaselt jälgitakse ja ühtlustatakse;

 

109.  kohustub tegema Lissaboni lepingus määratletud uues institutsioonilises raamistikus koostööd komisjoni ja nõukoguga selle nimel, et keskenduda kriminaalasjade ELi õigusraamistiku väljatöötamisel ELi kodanike vabadusele; on seisukohal, et kodanike kaitsmist terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse eest peaks toetama tõhusad õiguslikud ja operatiivvahendid, arvestades nimetatud nähtuste ülemaailmset iseloomu, ja see tuleks selgelt sõnastada õigusaktides, mis võimaldavad ELi kodanikel kasutada kõiki õigusi, sealhulgas õigust vaidlustada ebaproportsionaalsed või ebaselged eeskirjad või eeskirjade kohatu rakendamine;

 

110.  arvab, et liikmesriigid peaksid analüüsima, missuguses ulatuses on kriminaalasjade ELi õigusraamistikku võimalik saavutada;

111.  palub ELil tunnustada terrorismi kaudsete ohvrite väärikust, vaprust ja kannatusi ning rõhutab, et terrorismiohvrite õiguste kaitsmine ja suurendamine ning seega neile majandusliku hüvitise maksmine peaksid olema esmatähtsad; tunnistab naiste kui terrorismi kaudsete ohvrite äärmist kaitsetust;

 

112.  nõuab ohvritele nõuetekohast kaitset ja hüvitamist pakkuva tervikliku õigusraamistiku vastuvõtmist raamotsuse eelnõu vastuvõtmise kaudu, millega muudetakse ohvrite kaitset käsitlevaid olemasolevaid õigusakte; peab ülioluliseks ühise lähenemisviisi väljatöötamist, mis pakuks kooskõlastatud ja tugevdatud reageerimist kõikide ohvrite vajadustele ja õigustele, tagades nende inimeste kohtlemise eelkõige ohvrite, mitte kurjategijatena;

113.  kiidab heaks kuriteoohvrite, sealhulgas vägivalla ja seksuaalse ahistamise all kannatavate naiste toetamise kui eesistujariigi Rootsi prioriteedi; nõuab tungivalt, et nõukogu lisaks Stockholmi programmi tervikliku Euroopa strateegia, mille eesmärk on naistevastase vägivalla likvideerimine ja mis hõlmab ennetusmeetmeid (nagu teadlikkuse tõstmine meeste poolt naiste kallal tarvitatava vägivalla osas), ohvrikaitse poliitikat koos eraldi jaoga kuriteoohvrite õiguste kohta ja kuriteoohvrite, eeskätt üha sagedamini tõsiste kuritegude ohvriks langevate noorte tütarlaste jõulisemat toetamist ning konkreetseid meetmeid kuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks; kutsub Hispaaniat eesistujariigiks olemise ajal rakendama täielikult Stockholmi programmis kehtestatud tegevuskava ning Euroopa Parlamendile igakuiselt saavutatust aru andma;

 

114.  peab turvalise Euroopa eesmärki õiguspäraseks ja nõustub, et tähtis on pidevalt täiendada ja tugevdada ELi ühist terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, ebaseadusliku sisserände, inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise vastase võitluse poliitikat;

 

115.    nõuab laiaulatusliku üleeuroopalise strateegia väljatöötamist, mis käsitleb võitlust organiseeritud kuritegevusega ning ühendab liikmesriikide, Euroopa institutsioonide, ELi spetsialiseeritud ametite ja teabevahetusvõrgustike jõupingutusi ning nende käsutuses olevaid vahendeid; toonitab samal ajal, et organiseeritud majanduskuritegevus, näiteks tubakatoodete salakaubavedu, põhjustab sissetulekute kaotust, mis raskendab veelgi riigi rahanduse tõsist olukorda paljudes ELi liikmesriikides, ja nõuab tulemuslike ennetusabinõude kiiret kasutuselevõttu;

116.    on veendunud, et organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastased uued meetmed peaksid rohkem keskenduma põhiõiguste kaitsele ja need peaksid nägema ette tunnistajate nõuetekohase kaitse ja soodustused neile, kes teevad terrorivõrkude purustamiseks koostööd, ning ennetust ja integratsiooni käsitlevaid tegevuspõhimõtted, mis on eelkõige suunatud kõrge riskiga kategooriasse kuuluvatele isikutele; seades igal juhul esikohale eetilised majanduslikud ja sotsiaalsed ennetusmeetmed ning hüvitus- ja heastamismeetmed terrorismiohvritele;

117.    peab eriti oluliseks, et EL teeks tõsiseid jõupingutusi üha kasvava inimkaubanduse probleemi lahendamiseks, sest inimkaubandusega tuleb võidelda nii liidu sees kui ka sellest väljapool, ning et kõiki meetmete ettepanekuid analüüsitaks soolise võrdõiguslikkuse seisukohast; on arvamusel, et EL ja liikmesriigid peaksid eelkõige tegelema nõudlusega inimkaubanduse ohvrite teenuste järele, võttes kasutusele karistused, haridusalased meetmed ja teavituskampaaniad; on arvamusel, et kuna inimkaubandus seksuaalsel eesmärgil moodustab kõnealuse kuritegevuse absoluutse enamuse (ÜRO andmetel 79%), siis tuleb teha selgeks ja tunnistada suhet selliste teenuste ostunõudluse ja inimkaubanduse vahel ning kui seksuaalteenuste ostunõudlus on kontrolli all, väheneb ka inimkaubandus;

118.    nõuab läbipaistvuse ja aususe edendamist ning jõulisemat korruptsioonivastast võitlust, mille aluseks on eesmärgipärane kava ja liikmesriikide võetud korruptsioonivastaste meetmete perioodiline hindamine, eelkõige ELi enda välja töötatud õigusaktide jõustamine, pöörates eriti tähelepanu piiriülesele korruptsioonile; ning nõuab tervikliku korruptsioonvastase poliitika väljatöötamist ja selle jõustamise regulaarset läbivaatamist;

119.    nõuab aktiivset toetust kodanikuühiskonna korruptsioonivastasele tegevusele ja aususe seirele ning kodanike osalemisele korruptsioonivastases võitluses, mitte ainult poliitiliste konsultatsioonide alustamise ja otseste suhtluskanalite loomise kaudu, vaid ka vahendite eraldamise ja programmide koostamise kaudu, mis tagaks, et kodanikud saaksid hõlpsalt kasutada neile ettenähtud võimalusi;

120.    rõhutab identiteedivarguse juhtumite suurenemist ning nõuab tungivalt nii küberkuritegevuse vastu võitlemiseks tervikliku ELi strateegia väljatöötamist koostöös Interneti teenuseosutajate ja kasutajate organisatsioonidega kui ka ELi tugikeskuse loomist identiteedivarguste ja -pettuste ohvrite abistamiseks;

121.    nõuab kohtualluvussätete ja küberruumi suhtes kohaldatava õigusraamistiku selgitamist, et edendada piiriüleseid uurimisi ja koostöölepinguid õiguskaitseorganite ja ettevõtjate vahel, eelkõige neid, mille eesmärk on võitlus lapsporno vastu Internetis;

122.    nõuab tõhusamat ja tulemustele suunatud poliitikat, et rakendada jätkuvalt politsei- ja õiguskoostööd kriminaalasjades, kaasates Europoli ja Eurojusti süstemaatilisemalt uurimistesse, eriti organiseeritud kuritegevuse, pettuste, korruptsiooni ning kodanike turvalisust ja ELi finantshuve tõsiselt ohustavate muude raskete kuritegude puhul;

123.    nõuab ELi kuritegevuse tervikliku aruande avaldamist igal aastal, mis ühendab endas aruanded, mis on seotud konkreetsete valdkondadega, nagu organiseeritud kuritegevuse ohu hinnang ja Eurojusti aastaaruanne, ning rõhutab vajadust selliste piiriüleste kuritegude nagu terrorism, inimkaubandus ja küberkuriteod ennetamise ja nende vastu võitlemise interdistsiplinaarse lähenemisviisi ja tervikliku strateegia järele;

124.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tihedat koostööd heade tavade ja saadud kogemuste vahetamisel radikaliseerumise vastase tegevuse poliitika valdkonnas; on sellega seoses seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel on head võimalused jagada häid tavasid radikaliseerumise ja polariseerumise vastu võitlemisel, ning nõuab seetõttu nende kaasamist terrorismivastase võitluse strateegiate väljatöötamisse;

125.    nõuab politseikoostöö soodustamist liikmesriikide vahel vastastikuse tundmise ja usalduse, ühiskoolituse ja ühiste politseikoostöö meeskondade loomise ning koostöös Euroopa Politseiakadeemiaga üliõpilasvahetusprogrammide edendamise kaudu;

126.    palub komisjonil ja Euroopa Ülemkogul parandada kiiresti õiguslik olukord, mis on tekkinud seoses Euroopa Kohtu otsustega musta nimekirja kandmist käsitlevates kohtuasjades, eriti Kadi kohtuasi[10], ning võtta seda tehes täielikult arvesse asjaomaste isikute põhiõigusi, sealhulgas õigust õiglasele menetlusele ja kaebeõigust;

 

127.    nõuab ECRISe edendamist, et hoida ära kuritegude, eelkõige lastevastaste kuritegude korduvat toimepanemist eri liikmesriikides;

128.    palub eelkõige komisjonil alustada huvitatud sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna esindajatega, esialgseid arutelusid ja konsultatsioone kõikide aspektide üle, mis on seotud ELi finantshuve kahjustavate kuritegude vastase võitlusega tegeleva Euroopa Prokuratuuri asutamisega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 86;

129.  rõhutab vajadust laiaulatusliku ELi julgeolekustrateegia väljatöötamise järele, mis põhineb liikmesriikide julgeolekukavadel, suurema solidaarsuse põhimõttel ning ELi ametite, võrgustike ja teabevahetuse lisandväärtuse objektiivsel hindamisel; kavatseb koos liikmesriikide parlamentidega hoolikalt jälgida nõukogu kogu tegevust ELi sisejulgeolekualase operatiivkoostöö valdkonnas;

130.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon töötaksid välja julgeolekustrateegiad, mis hõlmaksid nii rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi sise- kui välisaspekte; rõhutab, et EL peab võtma ühtsema hoiaku Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning justiits- ja siseasjade suhtes;

131.  kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike hindama ja läbi vaatama uimasteid käsitlevaid kehtivaid rahvusvahelisi, Euroopa ja riiklikke õigusakte ning poliitikat ja edendama kahju vähendamise poliitikat, eelkõige pidades silmas ÜRO tasandi konverentse nendel teemadel;

132.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma sisse piiriülese õiguskaitsealase koostöö selliste ametite kaasamisel nagu Frontex ja Europol, et aidata kaasa julgeolekule ja suurte rahvakogunemiste, nagu spordiüritused (näiteks 2012. aasta olümpiamängud ja 2012. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis) sujuvale korraldamisele;

Operatiivasutused ja –ametid ning tehnilised vahendid

 

133.  peab Eurojusti ja Europoli tugevdamist väga tähtsaks ja kohustub liikmesriikide parlamentide kõrval täielikult osalema nende tegevuse määratlemisel, hindamisel ja kontrollimisel, eelkõige eesmärgiga uurida võimalusi edu saavutamiseks Euroopa Prokuratuuri asutamisel;

134.  nõuab nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/977/JSK (kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta)[11], Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta)[12] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta)[13] artikli 13 läbivaatamist;

 

135.    nõuab terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses tihedamat ja põhjalikumat koostööd liikmesriikide valitsuste, Euroopa asutuste ja ühiste operatiivmeeskondade vahel spetsialiseeritud võrkude abil (näiteks Schengeni infosüsteem II (SIS II), viisainfosüsteem (VIS), tolliinfosüsteem, EURODAC ja õigusalased võrgud) ning konkreetset koostööd luure- ja politseiteenistuste vahel riikide ja Euroopa tasandil; on seisukohal, et kõikide kolmandate riikide ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel tuleks tagada tõhusam Euroopa politseikoostöö nõuetekohaste kaitsemeetmetega, mis tagaks isikuandmete kaitse piisava taseme;

136.  taunib edusammude puudumist uuendatud SIS II ja uue VIS-i rakendamisel ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid oma tasandil edasiste viivituste vältimiseks kõikide ettevalmistuste hoogustamise;

137.  rõhutab, et Euroopa Liidu suurtele infotehnoloogiasüsteemidele, nagu SIS II, VIS ja Eurodac, tuleb välja töötada tõhus, jätkusuutlik ja turvaline haldussüsteem, millega tagatakse nendele süsteemidele eesmärgi, juurdepääsuõiguste või turva- ja andmekaitse osas kehtivate eeskirjade täielik rakendamine; rõhutab sellega seoses, et on oluline, et ELis kehtiks kõikehõlmav ühtne isikuandmete kaitse eeskirjade kogu;

138.  tuletab meelde, et teatavates valdkondades on ametite (nt Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Eurojust, Europol, Frontex ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet) loomine olnud väga kasulik vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks; on arvamusel, et kui arvestada, et Schengen on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tuum, on põhjapanevalt ja eluliselt oluline luua Euroopa amet kõnealuse valdkonna märkimisväärsete infosüsteemide, nimelt SIS II, VISi ja Eurodaci haldamiseks, sest see oleks kõige usaldusväärsem lahendus;

Kiireloomulised küsimused

 

139.    palub komisjonil teha kiiremas korras ettepanek umbes 1200 erisuguse meetme konsolideerimiseks, mis on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas alates 1993. aastast vastu võetud, et seda poliitikavaldkonda ühtlustada, võttes arvesse liidu uusi ülesandeid ja rolle ning samuti Lissaboni lepingus pakutud uut õigusraamistikku, alustades kõige tähtsamaks peetavatest valdkondadest, mis määratakse kindlaks koos Euroopa Parlamendiga; tuletab komisjonile meelde, et parlament hindab komisjoni panust selles küsimuses volinikukandidaatide eelseisvatel kuulamistel;

140.    on seisukohal, et kui õigusakti menetlemist alustatakse kooskõlas Nice’i lepinguga, mis näeb ette lihtsalt Euroopa Parlamendiga konsulteerimist, nagu see on paljude vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevate küsimuste puhul, ning kui Euroopa Parlament on oma arvamuse esitanud, peaks edasine menetlemine algama uuesti Lissaboni lepingu kohaselt esimese lugemisega, et anda parlamendile võimalus kõiki õigusi kasutades avaldada oma arvamust;

 

141.  kutsub komisjoni üles vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise toetuseks kehtestatud rahastamiskavasid lihtsustama ja nendele juurdepääsu hõlbustama; toonitab sellega seoses vajadust finantssolidaarsuse järele uute finantsperspektiivide ettevalmistamisel;

 

142.    jätab endale õiguse teha konkreetseid ettepanekuid, kui parlamendiga konsulteeritakse seadusandliku tegevuse programmi osas;

 

143.    nõuab Stockholmi programmi vahekokkuvõtte tegemist ja hinnangu koostamist 2012. aasta alguseks;

 

o

o o

 

144.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika