Resolutsiooni ettepanek - B7-0195/2009Resolutsiooni ettepanek
B7-0195/2009

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Vägivald Kongo Demokraatlikus Vabariigis

9.12.2009

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Nirj Deva, Jan Zahradil, Tomasz Piotr Poręba, Adam Bielan, Michał Tomasz Kamiński, Paweł Robert Kowal, Ryszard Czarnecki fraktsiooni ECR nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0187/2009

Menetlus : 2009/2792(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0195/2009
Esitatud tekstid :
B7-0195/2009
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0195/2009

Euroopa Parlamendi resolutsioon vägivalla kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 11. novembri 2008. aasta järeldusi olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis (Kongo DV);

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta: kokkupõrked Kongo DV idapoolsetel piirialadel[1];

–   võttes arvesse oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Põhja-Kivu kohta[2];

–   võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja vägistamise kui sõjakuriteo kohta[3] ning oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumiste kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis;

–   võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni ELi meetmete kohta ebakindlates olukordades arengumaades[4];

–   võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 22. novembri 2007. aasta resolutsiooni, mis käsitleb olukorda Kongo Demokraatlikus Vabariigis, eelkõige riigi idaosas, ning selle mõju piirkonnale;

–   võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2007. aasta teatist „ELi meetmed ebakindlates olukordades - säästvat arengut, stabiilsust ja rahu edendavad meetmed keerulises keskkonnas” (KOM(2007)0643) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2007)1417);

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni 60/1 2005. aasta maailma tippkohtumise tulemuste kohta ja eelkõige selle lõikeid 138–140, mis käsitlevad elanikkonna kaitsmise kohustust;

–   võttes arvesse Lõuna-Aafrika Arenguühenduse tippkohtumise järeldusi, milles märgiti, et arenguühendus on valmis saatma Põhja-Kivusse rahuvalveüksused, kui see vajalikuks osutub;

–   võttes arvesse nõukogu 10. oktoobri 2008. aasta avaldust olukorra kohta Kongo DV idaosas;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi arengukomisjoni aruannet missiooni kohta Põhja-Kivu piirkonda 2008. aastal;

–   võttes arvesse 18. detsembril 2007 alla kirjutatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et Kongo idaosas on aastaid olnud etnilised pinged, konkureerivad kaubandushuvid, vaidlused maa üle ning relvaähvardusel teostatav piirkondlik poliitika;

B.  arvestades, et vägivalla algusest alates on miljoneid inimesi sunnitud ümber asuma, tapetud või kuulihaavadesse surnuks arvatud, ja arvestades, et relvastatud rühmitused on veel sadu tuhandeid sandistanud, peksnud või röövinud;

C. arvestades, et vägistamisest on saanud sõjarelv, mida kasutavad nii mässajad, Kongo regulaarväelased kui ka tsiviilelanikud;

D. arvestades, et nähtavasti on nii Kongo DV väed kui ka Rwanda Vabastamise Demokraatlike Jõudude (FDLRi) võitlejad seotud kriminaalsete võrgustikega, mis tegutsevad relvade saamise eesmärgil kulla ja teiste maavarade ekspluateerimise ja müümisega Kongo DV idaosas;

E.  arvestades, et FDLRi juhitud mässajate rühmitustel on ulatuslik keerukas poliitiliste ja rahaliste toetajate võrgustik piirkonnas endas ja terves maailmas;

F.  arvestades, et lapssõdurite värbamine Kongo DV idaosas on pärast konflikti eskaleerumist märgatavalt kasvanud;

G. arvestades, et ÜRO rahuvalvajate missioon Kongos on maailma suurim – see läheb maksma umbes 1,4 miljardit dollarit aastas ja koosneb 20 000 sõdurist, kes paiknevad peamiselt Põhja- ja Lõuna-Kivus;

H. arvestades, et kuigi ÜRO põhikirja VII peatüki alusel on MONUCil volitused kaitsta eelkõige tsiviilelanikke, ei ole tema missioon olnud edukas;

I.   arvestades, et ÜRO peatas hiljuti Kongo sõjaväele antava logistilise abi ja toimimistoetuse, taustaks väited, et väed on tapnud kümneid tsiviilelanikke, sealhulgas naisi ja lapsi Põhja-Kivu piirkonnas ajavahemikus 2009. aasta maist septembrini;

J.   arvestades, et viimaste sõjaliste operatsioonidega ei ole suudetud FDLRi neutraliseerida ning need on humanitaarkriisi ainult raskendanud, põhjustades laialdasi tapatalguid ja inimõiguste rikkumisi;

K. arvestades, et kohapealne olukord on praegu katastroofiline,

1.  väljendab sügavaimat muret Kongo DVs mõlema relvastatud rühmituse ja Kongo relvajõudude osalusel jätkuva vägivalla pärast, millest on teatanud ÜRO eriraportöör kohtuväliste hukkamiste küsimuses; tunneb samuti sügavat muret ÜRO inimõiguste ülemvoliniku kahe hiljutise aruande pärast, milles teatati rasketest inimõiguste rikkumistest ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest Kongo DVs;

2.  kutsub kõiki osalisi üles vaenutegevust lõpetama ning nõuab rahvusvaheliselt üldsuselt suuremaid jõupingutusi rahu taastamiseks selles piirkonnas;

3.  nõuab, et kõik relvastatud rühmitused, eriti FDLR ja Issanda Vastupanuarmee (LRA) paneksid kohe relvad maha ja lõpetaksid tsiviilelanikkonna ründamise, ja et kõik 23. märtsi 2009. aasta lepingu osalised järgiksid relvarahu ning viiksid võetud kohustused ellu tulemuslikult ja heauskselt;

4.  mõistab hukka Kivus toime pandud vägivallateod ja inimõiguste rikkumised, eeskätt seksuaalse vägivalla ja lapssõdurite värbamise relvastatud rühmituste poolt, ning rõhutab, et on oluline kõik selliste tegude toimepanijad kohtu alla anda;

5.  kutsub sellega seoses kõiki osalisi üles tugevdama võitlust karistamatuse vastu ja järgima õigusriigi põhimõtteid eelkõige naiste ja tütarlaste vägistamise ning lapssõdurite värbamise vastu võitlemisel; kutsub Kongo DV valitsust üles tagama, et inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise eest vastutavad isikud võetaks vastutusele ning et Kongo DV valitsus teeks täies ulatuses koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga;

6.  väljendab erilist muret MONUCi kaasatuse pärast koos Kongo sõjaväega operatsiooni Kimia II ning hiljutiste teadete pärast, mille kohaselt on MONUC julmustest osa võtnud; tunnistab siiski selle kohalolu jätkuvat vajadust ning nõuab, et tehtaks kõik, mis võimalik, et kõnealune missioon saaks täiel määral täita oma volitusi ohtu sattunud inimeste kaitseks; kutsub sellega seoses nõukogu üles täitma juhtrolli, et tagada ÜRO Julgeolekunõukogu toetus MONUCile, suurendades sel eesmärgil tema toimevõimet ja määratledes selgemini tema prioriteete, mida on praegu 41;

7.  palub nõukogult täiendavat toetust ELi tegevust Kongo DVs, et aidata kaasa inimõiguste rikkumiste ärahoidmisele ja nendega tegelemisele; nõuab, et EUSEC RD Congo keskenduks rohkem selliste jõupingutuste toetamisele, mille eesmärk on teha lõpp karistamatusele, eelkõige seksuaalsete ja soopõhiste vägivallategude eest, mida panevad toime julgeolekujõud, ja lapssõdurite kasutamisele;

8.  väljendab tõsist muret tsiviilelanike elutingimuste pärast konflikti keskel ning nõuab tungivalt, et kõik osalised võimaldaksid humanitaarabitöötajatele ja -tarnetele turvalise läbipääsu;

9.  märgib, et suur osa piirkonna elanikke on sunnitud kokkupõrgete tõttu oma maal ümber asuma, ja kutsub asjaomaseid riike tegema humanitaar- ja abiorganisatsioonidega koostööd, et vähendada tsiviilelanikkonna kannatusi;

10. nõuab, et naastaks dialoogi juurde, millest sai alguse Amani programm Kivu piirkonna turvalisuse, rahu, stabiilsuse ja taastamise heaks;

11. on jätkuvalt mures asjaolu pärast, et mässulised rühmitused tegelevad Kongo DV idaosas mineraalide ja muude loodusvarade ebaseadusliku kaubandusega; kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõudma kõnelustel Kongo DV valitsuse ja selle naaberriikide valitsustega loodusvarade jälgitavuse ja päritolutõendite tulemuslike süsteemide rakendamist;

12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu institutsioonidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO peasekretäri asetäitjale humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaatorile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele.