Resolutsiooni ettepanek - B7-0165/2010Resolutsiooni ettepanek
B7-0165/2010

    RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi 2020. aasta strateegia ja 11. veebruaril 2010 toimunud Euroopa Ülemkogu mitteametliku kohtumise järelmeetmed

    4.3.2010

    suuliselt vastatava küsimuse B7‑0000/2010 alusel
    vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5

    Ilda Figueiredo, Patrick Le Hyaric, Kyriacos Triantaphyllides, Nikolaos Chountis fraktsiooni GUE/NGL nimel

    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    B7-0165/2010
    Esitatud tekstid :
    B7-0165/2010
    Arutelud :
    Hääletused :
    Vastuvõetud tekstid :

    B7‑0165/2010

    Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi 2020. aasta strateegia ja 11. veebruaril 2010 toimunud Euroopa Ülemkogu mitteametliku kohtumise järelmeetmete kohta

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2009. aasta töödokumenti „Konsulteerimine tulevase ELi 2020. aasta strateegia üle” (KOM(2009)0647);

    –   võttes arvesse komisjoni talituste 2. veebruari 2010. aasta töödokumenti „Lissaboni strateegia hindamine” (SEK(2010)0114);

    –   võttes arvesse Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide 11. veebruaril 2010 tehtud avaldust Kreeka kohta;

    –   võttes arvesse 23. veebruaril 2010 komisjonile esitatud küsimust põllumajanduse ja tulevase ELi 2020. aasta strateegia kohta (O-0023/2010 – B7‑0000/2010);

    –   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

    I Lissaboni strateegia hindamine (2000–2010) ja konsulteerimine tulevase ELi 2020. aasta strateegia üle

    1.  võtab teadmiseks komisjoni dokumendi Lissaboni strateegia hindamise kohta (2000–2010), kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et sellel teemal ei ole toimunud põhjalikku avalikku arutelu ja puuduvad nõukogu järeldused Lissaboni strateegia hindamise kohta;

    2.  on siiski seisukohal, et laialdane avalik konsulteerimine ja Lissaboni strateegia tulemuste põhjalik hindamine on vajalikud selleks, et teha järeldusi uueks ELi 2020. aasta strateegiaks, milles võetakse mõistlikult arvesse viimasel kümnendil kasutatud lähenemisviisi ebaõnnestumisi ja saavutusi, eesmärgiga sõnastada lähenemisviisid järgmiseks kümnendiks;

    3.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et avalik konsulteerimine tulevast ELi 2020. aasta strateegiat käsitleva komisjoni teatise üle lõppes juba 15. jaanuaril 2010 ning tõi kaasa kodanikuühiskonna osalejate kaebused selle üle, et arutusel olnud keerulistele küsimustele vastamiseks ei olnud piisavalt aega;

    4.  rõhutab, et sotsiaal- ja keskkonnaküsimustega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid ning ametiühingud on väitnud, et nende seisukohad ja panus avalikku konsultatsiooni on konsultatsiooni vastuseid käsitlevas komisjoni esimeses ülevaates esitatud moonutatult;

    5.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Ülemkogu mitteametlik kohtumine 11. veebruaril 2010 kutsuti algselt kokku selleks, et arutada laialdaselt kujutlust EList kuni 2020. aastani, sealhulgas majandusstrateegiat ja kliimamuutust, kuid lõpuks ainult vaevu puudutati 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis peetud ülemaailmse kliimakonverentsi järelmeetmeid, kuigi see peaks olema ELi arengu seisukohalt tähtis küsimus, ning selle asemel keskenduti peamiselt Kreeka vastu algatatud eelarvepuudujäägi menetlusele;

    6.  on seisukohal, et ELi 2020. aasta strateegiat käsitleva ja 2010. aasta märtsis esitatava komisjoni uue ettepaneku üle on vaja teist, laiemat ja kaasavamat avalikku konsulteerimist, et kodanikuühiskond saaks osaleda aktiivsemalt uue tegevuskava kujundamisel;

    II ELi väljumisstrateegia ja selle tagajärjed – mitte ainult Kreeka jaoks

    7.  hoiatab selle eest, et väljumisstrateegiaid kuritarvitatakse tööturu ja sotsiaalabi struktuurilise dereguleerimise kava uuendamiseks; juhib tähelepanu sellele, et poliitika, mille eesmärk on kärpida sotsiaalabi, palku, töötushüvitisi, pensioneid, avalikke teenuseid ja töösuhete kaitset, samuti poliitika, mille eesmärk on tõsta pensioniiga, töötajate sotsiaalkindlustusmakseid ja käibemaksu, kahjustab avaliku sektori investeeringuid ja sisenõudlust ning seeläbi pikendab majandussurutist; kritiseerib teravalt asjaolu, et sellist neoliberaalset poliitikat kohaldatakse nüüd jälle paljudes ELi liikmesriikides ELi väljumisstrateegia raames ning eriti sunnitakse seda peale Ungarile, Lätile ja Rumeeniale osana ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi ühistest päästemeetmetest, millel on laastavad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed;

    8.  on mures selle pärast, et ülemaailmne majanduskriis tabab ELi majandust, ning märgib, et mõned liikmesriigid, näiteks Kreeka, kannatavad eriti tõsiselt ning neil on suured võlad, kõrge tööpuudus ja nende elatustase langeb;

    9.  kritiseerib seda, et EL jääb kindlaks eelarvepuudujäägi kriteeriumitele ja meetmetele, mis kehtestati Maastrichti lepinguga ja mida kinnitati Lissaboni lepinguga; seetõttu kaldub Kreeka majandus vajuma sügavasse surutisse ja sellel on väga halvad tagajärjed mitte ainult Kreeka rahvale, vaid ka teiste Euroopa riikide majandustele; rõhutab, et Kreekalt avaliku sektori eelarvepuudujäägi vähendamisel nõutud kiirus on vastutustundetu ja ainult süvendab kriisi;

    10. on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu hiljutine otsus (11. veebruar 2010), mis põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõikel 9, kujutab endast viimast sammu enne otsust Kreeka vastu võetavate sanktsioonide kohta ja see on pretsedenditu meede; juhib tähelepanu sellele, et Kreeka majandusele pealesunnitud järelevalve komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi poolt ning kokkuhoiupoliitika, mida edendas majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, viib Kreeka majanduse sügavasse surutisse;

    11. rõhutab, et Kreeka võlatase on küll kõrge (2009. aastal 12,7%), aga sarnane olukord on ka teistes riikides, nagu Ühendkuningriik (12%), Iirimaa (14,7%) ja Hispaania (10%); rõhutab, et peaaegu iga euroalasse kuuluv riik on ületanud stabiilsuse ja kasvu paktiga kehtestatud kriteeriumid ning sellest võib teha ilmse järelduse, et stabiilsuse ja kasvu pakt ei toimi; rõhutab, et pankade päästmiseks, majanduse elavdamise programmidele ja väheneva maksutulu kompenseerimiseks makstud ülisuured summad kärbivad eelarveid kõikjal;

    12. mõistab hukka Rahvusvahelise Valuutafondi toomise euroala majanduslikku tegelikkusse ning märgib, et see toob kaasa stabiilsuse ja kasvu pakti rangema rakendamise ning loob negatiivse institutsioonilise pretsedendi;

    13. on mures investeerimispankade (Goldman Sachs, JP Morgan jt), riskifondide ja reitinguagentuuride spekulatiivsete rünnakute pärast Kreeka riigi võlakirjade vastu; nõuab, et kogu EL ja liikmesriigid vastaksid nendele rünnakutele ühiselt ja kooskõlastatult; rõhutab sellega seoses vajadust kontrollida rangelt riskifonde ja börsivälist kapitali ELis ning keelustada börsivälised tehingud;

    14. on sügavalt mures Kreeka ja kreeklaste vastu toimuva enneolematu kampaania pärast, milles riigi rasket olukorda kasutatakse ära vanade eelarvamuste uuesti lõkkele puhumiseks; on mures ka selle pärast, et Kreekat rünnatakse meedias ja poliitikas, kus ta mõistetakse koos Portugali, Itaalia, Iirimaa ja Hispaaniaga hukka kui üks „sigadest” (inglise keelest: PIIGS = Portugal, Italy, Ireland, Greece, Spain); rõhutab, et selline kampaania on vastuolus Euroopa solidaarsuse aluspõhimõtetega;

    15. kritiseerib asjaolu, et Kreeka keerulist olukorda kasutavad finantsturud, komisjon ja ELi riikide neoliberaalsed valitsused selleks, et nõuda sotsiaalabi vähendamist; on arvamusel, et rünnakute üldeesmärk on oluliselt nõrgendada Kreeka töölisliikumist, lihtsustada palgakärbete läbisurumist ja tõsta pensioniiga;

    16. rõhutab vajadust tegeleda ELis valitseva ülisuure tasakaalustamatusega makrotasandil; rõhutab, et mõned ELi liikmesriigid, näiteks Saksamaa, kellel on suur ülejääk, peavad edendama oma sisenõudlust ja nende riikide äriühingud peavad loobuma agressiivsetest ekspordistrateegiatest; kordab, et Pittsburghis toimunud G-20 tippkohtumisel võeti juba vastu otsus, mille kohaselt ülejäägiga riigid kohustuvad edendama oma sisenõudlust, et vähendada tasakaalustamatust miinimumini;

    III ELi majanduslik ja sotsiaalne olukord ning nõuded kuni 2020. aastani kestvale uuele ELi strateegiale

    17. rõhutab asjaolu, et praegune majandus- ja sotsiaalkriis on ka Euroopa Liidu neoliberaalse poliitika – mis on sätestatud Lissaboni lepingus ja endises Lissaboni strateegias – tagajärg, sest selle poliitikaga edendatakse reguleerimata finantsturge, toodete ja teenuste liberaliseeritud turge ning majanduses üha rohkem levivat ülemäärast keskendumist finantstegevusele, vähendatakse avaliku sektori investeeringuid, kasutatakse tööjõudu ulatusliku palgasurutise kaudu üha enam ära ja vähendatakse töösuhteid reguleerivaid eeskirju ning nõutakse avalike teenuste liberaliseerimist ja erastamist;

    18. rõhutab, et tänu sellisele poliitikale said suured majandus- ja finantskontsernid õitsenguajal kuhjata kokku tohutu kasumi ning tekkisid suured oligopolid, kusjuures kasumeid ei investeeritud uuesti reaalmajandusse, vaid tõugati veelgi tagant spekulatsioone liberaliseeritud finantsturgudel, kuni spekulatsioonimullid lõhkesid; on seepärast seisukohal, et praeguse majanduskriisi tuum on sissejuurdunud õiglase jaotumise probleem;

    19. on seisukohal, et Lissaboni strateegia aluseks olev keskendumine konkurentsivõimele ja kulude kärpimisele on samuti halvendanud tõsist majanduslikku tasakaalustamatust euroalas (suure ekspordiülejäägiga riigid versus suure jooksevkonto puudujäägiga riigid) ja ELis üldisemalt ning on sellega kahjustanud ELi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

    20. juhib tähelepanu sellele, et komisjoni optimistlikud lootused, et 2009. aasta neljandas kvartalis algab iseeneslik toibumine, mis hoogustub veelgi 2010. aastal, ei ole seni täitunud; rõhutab seetõttu, et vaja on täiendavaid stimuleerivaid fiskaalmeetmeid, et anda tagasikäik ELis praeguse valitsevale suundumusele stagnatsiooni, kui mitte deflatsiooni suunas, kuna erasektor (majapidamised ja äriühingud) on endiselt suurtes võlgades ning ei suuda võtta investeerimisel juhtrolli; peab samuti vajalikuks kehtestada raskemas olukorras olevate riikide jaoks eelarvetoetusmeetmed, mille kohaselt tehtaks ühenduse vahenditest ettemakseid, nõudmata vastavat riigi toetust;

    21. kritiseerib teravalt asjaolu, et puudub erinevate riiklike majanduse elavdamise kavade tegelik Euroopa tasandil koordineerimine ja selle asemel eksisteerib konkureerivate riiklike kavade poliitika, mille juhtlause on „muuda naaber kerjuseks”; kutsub komisjoni ja nõukogu üles koostama kiireloomulise meetmena Euroopa tasandi vahendite (Euroopa Investeerimispank, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, ELi eelarve jne) abil majanduse stabiliseerimiseks, kliimamuutuse vastu võitlemiseks ning kvaliteetsete töökohtade ja sotsiaalsete õigustega täieliku tööhõive edendamiseks täiendav säästva arengu, tööhõive ja sotsiaalse kaasamise Euroopa investeerimisprogramm, mille maht oleks vähemalt 1% ELi SKPst ja millega peaksid kaasnema sarnased liikmesriikide avaliku sektori investeerimisprogrammid;

    22. on arvamusel, et vaja on uut strateegiat, millega edendataks majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonna seisukohast mõistlikku säästvat arengut kogu ELis ning mis annaks panuse ülemaailmsete probleemidega tegelemisel: ELi integreeritud strateegiat, mis käsitleb sotsiaalset õiglust, säästvust ja solidaarsust ning mis põhineb vastastikku toetavatel majanduslikel, sotsiaalsetel ja keskkonnasammastel, peab juhtima sotsiaal-majandusliku valitsemise demokraatlik ja osalejaid kaasav protsess;

    23. juhib tähelepanu sellele, et uue strateegia keskmes peab olema alternatiivne programm, mis kujundab liikmesriikide majanduse elavdamise programmid ümber ja tugevdab neid ning kooskõlastab need Euroopa elavdamise süstemaatilise algatusega, mille eesmärk on õiglus, täielik tööhõive ja nn hea töö, majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmine, sotsiaalabi, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamine ning kogu ELis sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamine – programm, mille kõikide osade puhul arvestatakse ka soolise võrdõiguslikkusega;

    24. rõhutab, et uuel integreeritud strateegial ei pea olema mitte ainult sisemõõde (EL ja liikmesriigid), vaid ka välismõõde (välispoliitika, kaubandus, naabruspoliitika), millel on sisemõõtmega samad eesmärgid – neoliberaalne globaalse Euroopa kava tuleb hüljata;

    25. rõhutab, et uue strateegia eri osade jaoks tuleb määrata kindlaks kõrged eesmärgid, võrdlusalused ja näitajad: vaja on näitajaid, mis lähevad SKPst kaugemale, sealhulgas mitmesed näitajad järgmiste tegurite kohta: vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamine, heaolu, sooline võrdõiguslikkus, õiglus ja võrdsus kõigile (sealhulgas piirkondade vahel ning püüd ületada sissetulekutel ja jõukusel põhinev ebavõrdsus) ning energia, loodusvarade kasutamine ja ökosüsteemidele avaldatav surve; eesmärkide saavutamiseks tuleb kasutada ELi õigusloomepädevust ning kujundada vahendeid (nt finantseeskirjad, struktuurifondid jne) ümber ja muuta nende fookust, mitte loota ainult vabatahtlikele menetlustele, nagu avatud koordinatsiooni meetod;

    26. rõhutab, et see uus ELi strateegia vajab makromajanduslikku raamistikku, mis toetab säästvat arengut, suuremat keskkonnasäästlikku sisenõudlust, mis põhineb progresseeruvatel palkadel, täielikul tööhõivel koos kaasnevate õigustega ning sotsiaalsel ja majanduslikul ühtekuuluvusel; nõuab sellega seoses kasvu ja tööhõivet toetavat raha- ja maksupoliitikat, mis toob ELile ja selle liikmesriikidele kaasa ühendatud, paindliku ja kooskõlastatud ekspansiivse maksupoliitika ning mis põhineb järgmisel:

         i)   Euroopa Keskpanga rahapoliitika leebemaks muutmine ja panga institutsiooniline reform, mis põhineb demokraatlikul vastutusel, poliitilisel kontrollil ning majanduslikel ja sotsiaalsetel mureküsimustel ning samaaegselt hindade stabiilsuse domineeriva eesmärgi muutmisega püstitatakse konkreetsed kasvu ja tööhõive eesmärgid;

         ii)  stabiilsuse ja kasvu pakti tühistamine samaaegselt sellise tööhõive ja kasvu pakti loomisega, mis edendab avaliku sektori investeeringuid ja sisenõudlust, toetab mikro- ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning kehtestab konkreetsed majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakriteeriumid, mis on kohandatud iga liikmesriigi erivajadustele ning mille põhieesmärk on vähendada töötust ja vaesust;

         iii) valuutahüvitusfondi loomine euroalas eesmärgiga reageerida asümmeetrilistele majandusšokkidele;           

    27. nõuab uut sotsiaalpoliitika tegevuskava, mille eesmärgid peaksid olema järgmised:

         i)   kaasava ja ühtekuuluva ühiskonna arendamine, mis eeldab meetmeid püsiva tööhõive edendamiseks ja töötajate õiguste austamist;

         ii)  soolisel võrdõiguslikkusel põhineva ühiskonna edendamine ja igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemine;

         iii)  loodud jõukuse jaotamine nii, et paraneks igaühe heaolu, see eeldab avalikke universaalseid sotsiaalkaitsesüsteeme ning tagatud üldist juurdepääsu kõrgekvaliteetsetele avalikele teenustele, sealhulgas tervishoiule, haridusele ja eluasemele;

         iv) kõiki rühmi arvestav sotsiaalpoliitika;

         v)  osalusdemokraatia sotsiaal- ja tööhõivepoliitika eri meetmete osana;

    28. nõuab uut keskkonnapoliitika tegevuskava, mille eesmärgid peaksid olema järgmised:

         i)   majanduskasvu lahutamine energia, loodusvarade ja tooraine tarbimise paralleelsest kasvust koos tarbimise vähendamisega;

         ii)  toetus liikmesriikide õiguslikele raamistikele ja järelevalvesüsteemidele, mis hoiavad ära majanduse välismõju keskkonnale, eriti saastamise ja kasvuhoonegaaside heite;

         iii)  toetus investeeringutele, millega edendatakse jäätmete vähendamist, materjalide korduskasutust ja ringlussevõttu ning ohtlike tööstusjäätmete ja mürgiste jäätmete vähendamist ja töötlemist;

         iv) puhtamate ja turvalisemate transpordisüsteemide edendamine koos investeerimisega kvaliteetsesse ühistransporti;

         v)  investeerimine ökotehnoloogiatesse, ökoinnovatsiooni ja ökotõhususse;

    29. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.