RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Inimõigused Iraanis – eelkõige Sakineh Mohammadi-Ashtiani ja Zahra Bahrami juhtumid
6.9.2010
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Frédérique Ries, Marietje Schaake, Ramon Tremosa i Balcells, Marielle De Sarnez, Alexander Alvaro, Renate Weber, Leonidas Donskis, Niccolò Rinaldi, Sonia Alfano fraktsiooni ALDE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0494/2010
B7‑0497/2010
Euroopa Parlamendi resolutsioon inimõiguste kohta Iraanis – eelkõige Sakineh Mohammadi-Ashtiani ja Zahra Bahrami juhtumite kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, mis puudutavad inimõigusi;
– võttes arvesse ELi toimimise lepingut ja ELi liikmesriikide põhiseadusi;
– võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 6. juuli 2010. aasta avaldust eelseisvate hukkamiste kohta Iraanis;
– võttes arvesse Sakineh Mohammadi Ashtiani juhtumit käsitlevat 7. juuli 2010. aasta avalikku kirja Iraani valitsusele, mis avaldati ajalehes The Times ja millele andis samuti allkirja Euroopa Parlamendi president Buzek;
– võttes arvesse Atlandi-ülese õigusloojate dialoogi 2010. aasta juuni ühisavaldust inimõiguste kohta Iraanis;
– võttes arvesse Hollandi-Iraani kodaniku Zahra Bahrami juhtumit, keda on hoitud Evini vanglas üksikvangistuses juba üle kaheksa kuu;
– võttes arvesse Sakineh Mohammadi-Ashtiani juhtumit, kellele määrati surmanuhtlus väidetava abielurikkumise eest ja kes ootab selle täideviimist alates 2006. aastast;
– arvestades president Buzeki 11. augusti 2010. aasta deklaratsiooni seitsme Bahá’í usujuhi 20 aastaks vangi mõistmise kohta Iraanis;
– võttes arvesse oma presidendi 9. oktoobri 2009. aasta avaldust, milles korratakse parlamendi pühendumist surmanuhtluse kaotamisele kogu maailmas;
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri 23. septembri 2009. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 ja 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta;
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja lapse õiguste konventsiooni, millega Iraan on ühinenud;
– võttes arvesse diplomaatiliste suhete ja konsulaarsuhete 1963. aasta Viini konventsiooni;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et inimõiguste üldine olukord Iraanis on üha halvenenud;
B. arvestades, et parlament on eriti mures Sakineh Mohammadi-Ashtiani ja Zahra Bahrami juhtumite pärast;
C. arvestades, et Iraani aseri naine Sakineh Mohammadi Ashtiani on oodanud surmanuhtluse täideviimist Iraanis alates 2006. aastast;
D. arvestades, et tema juhtum sai rahvusvaheliselt tuntuks 2010. aastal, pärast seda, kui ta oli väidetavasti leitud olevat süüdi abielurikkumises ning mõistetud surma kividega surnuksloopimise teel;
E. arvestades, et surmanuhtlus kividega surnuksloopimise teel taastati 1979. aastal, Iraani islamirevolutsiooni ajal, seda peetakse barbaarseks ja see on viimane käibelolev piinav surmamisviis;
F. arvestades, et asjatundjate hinnangul on alates 1979. aastast Iraani kohtusüsteemi otsuste põhjal hukatud kividega surnuksloopimise teel 200–300 naist;
G. arvestades, et kividega surnuksloopimine on käibel Nigeerias, Sudaanis, Somaalias, Saudi Araabias ja Afganistanis;
H. arvestades, et tänu Mohammadi Ashtiani kahele lapsele õnnestus ta hukkamine 2010. aasta juulis peatada, kuid surmanuhtlust ära ei muudetud;
I. arvestades, et 45-aastane Hollandi-Iraani kodanik Zahra Bahrami vahistati 27. detsembril 2009. toimunud Ashura meeleavalduste käigus ning teda on peetud Evini vanglas üksikvangistuses üle kaheksa kuu ja talle ei ole antud külastusõigust;
J. arvestades, et Iraani ametivõimud ei ole võimaldanud Hollandi ametiasutustel anda Zahra Bahramile konsulaarabi ega andnud teavet tema heaolu kohta;
K. arvestades, et ELi liikmesriikidel on põhiõigusel rajanev kohustus tagada oma kodanike heaolu;
L. arvestades, et ELi liikmesriikide valitsused püüavad saada kontakti oma kodanikega, kes viibivad välismaa vanglates, sõltumata nende sooritatud kuritegudest;
M. arvestades, et lugematutel Euroopa kodanikel on Iraani topeltkodakondsus;
N. arvestades, et Iraan ei tunnista Iraani kodakondsuse kõrval Euroopa kodakondsust;
O. arvestades, et põhisüüdistus Zahra Bahrami vastu on, et ta tegutses Iraani riigi julgeoleku vastaselt; arvestades, et tema kaitsmiseks ei ole määratud ühtegi advokaati;
P. arvestades, et tema vangistuse esimestel kuudel ei antud ta perekonnale mingit teavet juhtumi kohta;
Q. arvestades, et tõenäoliselt on nii Sakineh Mohammadi Ashtiani kui ka Zahra Bahrami pikkade ülekuulamiste käigus seksuaalselt ahistatud ning füüsiliselt ja vaimselt piinatud; arvestades, et luure ülekuulajad püüdsid panna vange andma valetunnistusi ja teleintervjuusid;
R. arvestades, et endiselt on laialt levinud põhiliste inimõiguste rikkumine – vangide piinamine ja väärkohtlemine, magamata hoidmine, üksikvangistus, ebaseaduslik kinnipidamine, julm, ebainimlik ja alandav kohtlemine, füüsiline ja seksuaalne vägivald, ning riigiametnike karistamatus;
S. arvestades, et Bahá’í usu esindajate süüdimõistmine on šokeeriv märguanne ja tohutu pettumus kõigile, kes lootsid inimõiguste olukorra paranemist Iraanis;
T. arvestades, et kohtumenetluse õigluse ja läbipaistvuse osas on suuri kahtlusi;
U. arvestades, et poliitiliste vastaste, inimõiguste aktivistide, ajakirjanike, blogipidajate, õpetajate, intellektuaalide, teadlaste, homoseksuaalide, naiste, tudengite, ametiühingutegelaste ning usu-, etnilisse ja keelelisse vähemusse kuuluvate isikute vägivaldne füüsiline, majanduslik, poliitiline, õiguslik ja sotsiaalne represseerimine suureneb jätkuvalt;
V. arvestades, et ajakirjandus- ja sõnavabaduse piirangud kasvavad jätkuvalt, mida tõestab valimiste järel vahistatud ajakirjanike ja blogipidajate arv, internetimeedia ja teabeallikate süsteemne blokeerimine, satelliitlevi segamine ning mitme tuntud Iraani ajakirjaniku passide konfiskeerimine;
W. arvestades, et kuritegudes süüdistatud inimesed on olnud seotud Iraani poliitilise opositsiooniga ja poliitilises opositsioonis osalevad inimesed on Iraani kohtuvõimud sidunud kuritegudega, justkui võrdsustamaks poliitilist opositsiooni kuritegevusega;
X. arvestades, et riigi täieliku isolatsiooni tõttu ei saa rahvusvaheline üldsus kontrollida kahtlustatavate inimõiguste austamist, õiglase kohtumõistmise kohaldamist, advokaadi ligipääsetavust;
Y. arvestades, et Iraani valitsus on vahistanud paljud inimõiguste valdkonna juristid, sealhulgas Nasrin Sotoudeh, Mohammed Ali Dadkah, Mohammad Oliayifard, Mohammad Seifzadeh ja Mohammad Mostafei, kes oli Sakineh Ashtiani kaitsmise ajal sunnitud riigist põgenema;
Z. arvestades, et maksuseadusi kuritarvitatakse, takistamaks inimõiguste valdkonna juristidel töötamast,
1. avaldab austust kõigi Iraani meeste ja naiste vaprusele, kes võitlevad põhivabaduste kaitsmise nimel ning soovivad elada repressioonide- ja hirmuvabas ühiskonnas;
2. nõuab tungivalt, et Iraani valitsus kaaluks uuesti pr Ashtiani ja pr Bahrami juhtumeid, võimaldaks neile õiglase kohtumõistmise vastavalt rahvusvahelistele standarditele ning juurdepääsu advokaadile ja konsulaarabile;
3. kutsub Iraani valitsust üles võtma viivitamata vastu õigusakti, mis keelustaks kividega surnuksloopimise ja surmanuhtluse muud vormid, nn abielurikkumises või teistes kuritegudes süüdi mõistetute piitsutamise või vangistamise ning kohaldaks hukkamistele uuesti moratooriumi, nagu seda nõutakse ÜRO Peaassamblee resolutsioonides 62/149 ja 63/168;
4. nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud kõrvaldaksid seadustest ja praktikast kõik piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vormid ning tagaksid seadusjärgse menetlemise ja teeksid lõpu karistamatusele inimõiguste rikkumiste puhul;
5. mõistab sügavalt hukka kohtuprotsessi puuduliku õigluse ja läbipaistvuse ning kutsub Iraani ametivõime üles tagama õiglast ja avatud apellatsioonimenetlust;
6. kutsub ELi esindajaid ja kõrget esindajat üles uuesti pidama inimõigustealast dialoogi Iraaniga;
7. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguse Nõukogule ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.