RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika pärast 2013. aastat
29.9.2010
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5
Danuta Maria Hübner regionaalarengukomisjoni nimel
B7‑0539/2010
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25.–26. märtsi 2010. aasta kohtumise järeldusi;
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi EU CO13/10 ja eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmist;
– võttes arvesse regionaalarengukomisjoni 13. juuli 2010. aasta koosolekul heaks kiidetud seisukohavõttu;
– võttes arvesse nõukogu järeldusi ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamist käsitleva komisjoni 2010. aasta strateegilise aruande kohta, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3023. istungil 14. juunil 2010. aastal Luxembourgis;
– võttes arvesse 14. juulil 2010. aastal komisjonile esitatud küsimust ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat (O-0110/2010 – B7-0000/2010);
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
1. rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika, mille eesmärk on vähendada Euroopa piirkondade arengutaseme erinevusi ja kasutada kasvupotentsiaali majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks, on osutunud Euroopa integratsiooniprotsessi seisukohalt väga oluliseks, et see Euroopa lisandväärtust andev poliitika hõlbustab moderniseerimist ja jätkusuutlikku arengut ning annab tunnistust Euroopa solidaarsusest, ning et vastavalt aluslepingute vaimule nõuavad need tunnusjooned kogu ELi katvat regionaalpoliitikat, mida rakendatakse kogu liidu territooriumil ja mis hõlmab kõiki Euroopa piirkondi;
2. märgib, et praegu Euroopa Liidu ees seisvad lühi- ja pikaajalised väljakutsed[1] eeldavad sellise kohandatud Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmist, mis suudaks luua soodsa keskkonna stabiilseks ja jätkusuutlikuks majanduskasvuks ja uute töökohtade loomiseks Euroopas; rõhutab asjaolu, et nimetatud strateegia edukuse vältimatu eeldus on ühtekuuluvuspoliitika rakendamine, kuigi ühtekuuluvuspoliitika jääb siiski alati iseseisvaks poliitikaks, mille abil on võimalik tekitada kõigi Euroopa poliitikavaldkondade vaheline tugev sünergia;
3. lükkab tagasi kõik katsed seda poliitikat renatsionaliseerida; on lisaks seisukohal, et kuna praegune finantsraamistik mõjutab oluliselt regionaalarengut, tuleb ELi eelarve kavandataval läbivaatamisel ja järgmises finantsraamistikus regionaalmõõdet täies ulatuses arvesse võtta, ning et tugev ja korralikult rahastatud ELi regionaalpoliitika on vältimatu eeldus sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks;
4. juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepingu sätete kohaselt eeldab territoriaalne ühtekuuluvus piirkondliku arengu küsimuste sihipärast käsitlemist, et tagada polütsentriline areng, luues sünergiat ja vältides regionaalpoliitika vahendite valdkondlikku hajutamist, mistõttu on vajalik ka piisav paindlikkus piirkondlike iseärasuste arvestamiseks ja nõrgemate piirkondade toetamiseks nende jõupingutustes sotsiaal-majanduslike raskuste ületamisel; on seisukohal, et äärepoolseimate piirkondade, piirialade, geograafiliste eritingimustega piirkondade jm spetsiifiliste arenguprobleemidega piirkondade jaoks peavad ka edaspidi kehtima soodsamad erisätted;
5. rõhutab vajadust kasutada varasemaid kogemusi, näiteid parimatest tavadest ja varasematest edukatest ühenduse algatustest, et keskenduda rohkem ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtmele; rõhutab lisaks asjaolu, et linnadel on piirkondlikus majandusarengus dünaamiline osa, sest nad elavdavad ümbritsevate maapiirkondade majandust, ja on seetõttu seisukohal, et järgmisel programmiperioodil tuleks eraldada rahalisi vahendeid investeeringuteks nii linnu kui ka linnalähedasi piirkondi hõlmavatesse projektidesse ning et nimetatud eesmärkide saavutamiseks tuleks kaaluda asjakohase vahendi rakendamist;
6. rõhutab asjaolu, et mitmetasandiline juhtimine on üks ühtekuuluvuspoliitika peamisi põhimõtteid ning see on hädavajalik otsustusprotsessi, strateegilise planeerimise ja eesmärkide täitmise kvaliteedi tagamiseks; on seetõttu seisukohal, et edaspidi peaks integreeritud lähenemisviis olema poliitika rakendamisel kohustuslik; on lisaks seisukohal, et subsidiaarsuse põhimõte – oma Euroopa Liidu toimimise lepingus määratletud tugevdatud ja laiendatud kujul –, nagu ka täpsemini määratletud partnerluspõhimõte ja läbipaistvus on kõikide ELi poliitikavaldkondade nõuetekohase rakendamise põhikomponendid, mistõttu tuleks neid rõhutada;
7. on seisukohal, et praegused eesmärgid tuleks oma põhikujul säilitada ja selget Euroopa lisandväärtust andvat piirkondlikku koostööd tuleks tõhustada, samas kui muid meetmeid, sh sihtotstarbelisi eraldisi ja häid tavasid tuleks hinnata ning üldised probleemid ja nende lahendused kindlaks määrata; on seisukohal, et nimetatud meetmete hulka võiksid kuuluda ühiste eesmärkide seadmine ja jagatud vahendite ratsionaalne kasutamine, ning et vahendid tuleks kulutada põhiprioriteetidele, mis annavad Euroopa lisandväärtust;
8. nõuab, et 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika struktuur võimaldaks kasutada lihtsat, õiglast ja läbipaistvat üleminekurežiimi, mis võtaks arvesse varasemaid kogemusi ja viimaseid suundumusi asjaomaste piirkondade sotsiaalses ja majanduslikus olukorras ning võimaldaks neil jätkata oma liikumist majanduskasvu ja arengu suunas;
9. on seisukohal, et peamiseks kriteeriumiks regionaalpoliitilise abi kõlblikkuse hindamisel peab jääma SKP, kuid sellele võib lisada teisi mõõdetavaid näitajaid, kui on tõestatud nende olulisus, jättes riiklikele ametivõimudele võimaluse kasutada otsustusprotsessi asjakohasel tasandil muid näitajaid, mis võtavad arvesse piirkondade ja linnade eripärasusi;
10. rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks jääma ühtekuuluvuspoliitika vahendeid käsitlevaid üldsätteid sisaldava määruse raamistikku, kuid vajab eraldi eeskirja;
11. nõuab, et maaelu arengut tuleb ühise põllumajanduspoliitika teise samba raames kooskõlastada ühtekuuluvuse arendamise eesmärkidega ning seda tuleb korraldada piirkondlikul tasandil, et tagada selle kohandamine vastavalt vajadustele;
12. ootab ühtekuuluvuspoliitikalt ja selle rakendamise süsteemilt rohkem tulemustele suunatust ning orienteeritust suuremale tõhususele ja tulemuslikkusele, et saavutada optimaalne tasakaal tegevuse kvaliteedi ja finantskontrolli vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et see eeldab hindamis- ja järelevalvesüsteemide olulist parandamist, suuremat haldussuutlikkust ja tõhusamat veamäära taseme vähendamist ning kogu ELi ulatuses võrreldavate objektiivsete ja mõõdetavate näitajate kindlaksmääramist;
13. jagab seisukohta, et poliitika rakendamise lihtsustamist tuleb jätkata ning sellega peab kaasnema ka riiklike ja piirkondlike menetluste lihtsustamine; rõhutab sellega seoses vajadust saavutada menetluste lihtsuse ja tõhususe ning hea finantsjuhtimise vahel õige tasakaal, et ühtekuuluvuspoliitika muutuks seeläbi kasutajasõbralikuks ja paremini nähtavaks poliitikaks;
14. julgustab finantskorraldusvahendite, käibefondide ja üldiste toetuste kasutamist ning nõuab lihtsustatud juurdepääsu riskikapitalile ja väikerahastamisele; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid paremini ära kasutama olemasolevaid tehnilise abi ressursse, et suurendada kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ning teiste sidusrühmade, eelkõige valitsusväliste organisatsioonide ja VKEde suutlikkust;
15. on seisukohal, et regionaalarengupoliitika on liidu majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku arengu keskmes ja väärib seetõttu poliitilise platvormina ametlikku struktuuri ministrite tasandil ning et samuti tuleks tõhustada Euroopa Komisjoni juhtivat ja poliitikat kujundavat rolli;
16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
- [1] Vt komisjoni talituste töödokument „Piirkonnad 2020 – ELi piirkondade tulevaste väljakutsete analüüs”, november 2008.