RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi loomakasvatussektori kriis

3.11.2010

suuliselt vastatava küsimuse B7‑0559/2010 alusel
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5

Nikolaos Chountis, Bairbre de Brún, Kyriacos Triantaphyllides, Patrick Le Hyaric, João Ferreira, Alfreds Rubiks fraktsiooni GUE/NGL nimel

B7‑0607/2010

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi loomakasvatussektori kriisi kohta

 

Euroopa Parlament,

 

- võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

 

A. arvestades, et viimastel nädalatel on maailma teraviljaturgudel järsult tõusnud rahvusvahelised nisuhinnad, mis on olulisena esile tõstnud turgude stabiilsuse, tootmisprognooside täpsuse ning lõpuks ka üldise nõudluse ja pakkumise vahekorra küsimuse;

 

B. arvestades, et nisu hinnad on 60–80% kõrgemad kui hooaja alguses juulis; arvestades siiski, et hinnad on veel 2008. aasta tipphindadega võrreldes ühe kolmandiku võrra madalamad, ning arvestades, et sama aja jooksul on maisi hind kerkinud umbes 40%;

 

C. arvestades, et finantsturgudel on ennustanud ja oletatud teraviljatootmise langust Venemaa Föderatsioonis, kus põud kahjustas viljasaaki, mille tõttu otsustas riigi valitsus keelata nisuekspordi kuni järgmise aasta lõikuseni;

 

D. arvestades, et suurt osa loomakasvatusettevõtteid, eelkõige väikesi ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtteid, ohustab tõsiselt hiljutine teraviljahindade järsk tõus Euroopa Liidus;

 

E. arvestades, et segajõusööda kasvav maksumus tõstab loomakasvatussektori tootmiskulusid;

 

F. arvestades, et Venemaa Föderatsiooni kehtestatud teraviljaekspordi keeld ei tarvitse olla piisav tagatis selleks, et kindlustada loomakasvatussektorit piisavate söödavarudega aasta teisel poolel, ning arvestades, et sel juhul, võttes arvesse maailma ekspordivarude vähesust, on tõenäoline, et lihatootmise langus Venemaa Föderatsioonis tõstab lähikuudel veelgi rahvusvahelisi lihahindu;

 

G. arvestades, et nõudlus toiduainete järele kasvab maailmas kiiremini kui pakkumine, eeskätt sissetulekute kasvu tõttu areneva majandusega riikides, nagu India ja Hiina, kombineerituna elanikkonna kasvuga, mistõttu suureneb nõudlus eriti liha- ja piimatoodete ning ühtlasi ka sööda järele,

 

H. arvestades, et 2010. aasta esimesel poolel tõusid rahvusvahelised lihahinnad, eeskätt pika tootmistsükliga liha puhul, nagu looma- ja lambaliha, ning arvestades, et 2008. aasta järsu toiduainete hinnatõusu põhjal võib eeldada, et nimetatud liha, nagu ka linnu- ja sealiha hinnad jätkavad tõusmist, võttes arvesse praegust söödahindade jätkuvat tõusu;

 

I.  arvestades, et FAO viimastel hinnangutel toodetakse 2010. aastal maailmas nisu umbes 650 miljonit tonni, mis on 5% vähem kui möödunud aastal, kuid see on siiski suuruselt kolmas registreeritud viljasaak, ning arvestades, et Venemaa, Kasahstani ja Ukraina vähest toodangut korvab osaliselt teiste riikide rahuldav viljasaak ning sellest tulenev varude kasutamine toob kaasa väikese vähenemise, kuid need jäävad oluliselt suuremaks 2007.–2008. aasta toiduainete kriisi aegsest madalaimast tasemest,

 

1. on arvamusel, et teraviljatootmise suurendamiseks ja hindade kõikumise vähendamiseks on vaja uusi meetmeid ja uusi vahendeid, sest ELi teraviljatootmine langeb aastatel 2010–2011, ning arvestades, et kuna teraviljavarud on juba väikesed, võivad teravilja ja sööda hinnad uuesti tõusta 2011. aastal, millel oleks laastav mõju ELi loomakasvatusettevõtjatele ja toiduainetega kindlustatusele;

 

2. palub komisjonil teha kiireimas korras ettepanek võtta meetmeid, et peatada söödahindade tõus ja stabiliseerida söödahinnad siseturul;

 

3. palub komisjonil tungivalt lubada ettemaksuna anda otsetoetusi loomakasvatusettevõtjatele, sest neil võib suurenenud söödahindade ja vähenenud vahendite tõttu tekkida tõsiseid makseprobleeme;

 

4. märgib, et teravilja hinnatõus põhjustab häireid kõigis loomakasvatussektorites, eriti sealihasektoris, ning seda ajal, kui need sektorid peavad tulema toime ülemaailmse majanduskriisi, piiratud juurdepääsuga rahastamisele ning üha rangemate toiduohutust, keskkonda ja loomade heaolu käsitlevate õigusnormidega;

 

5. märgib, et ühise põllumajanduspoliitika reform ei suuda vähendada hindade kõikumise mõju põllumajandusele ega tagada õiglast sissetulekut tootjatele; märgib, et viimase kahe aasta jooksul on ELi teraviljahinnad langenud 45% võrra, kuid samas on ajavahemikus 2004–2009 tootmiskulud tõusnud järsult 63% võrra ning sellel on laastav mõju ELi teraviljatootjatele ja loomakasvatusettevõtjatele;

 

6. on kindlalt veendunud, et toiduained ei ole tavaline kaup; kaubafutuurid on saanud toiduainete turu lahutamatuks osaks ning neil on oluline tähtsus paljude turuosaliste jaoks; usub, et põllumajandustootmine peaks olema peamiselt suunatud toiduainete tootmisele ning seda ei tohiks kasutada finantsspekulatsioonideks ja sellest kasusaamiseks;

 

7. on mures toiduainetega spekuleerimise suurenemise pärast finantsturgudel; nõuab rahaturgudel täheldatava põllumajandusliku toorme ja sellel põhinevate finantsinstrumentidega spekuleerimise vastu võitlemise mehhanismide kasutuselevõtmist;

 

8. rõhutab asjaolu, et kõrged naftahinnad, põllukultuuride suur nõudlus biokütuse sektoris, kahanevad toiduainete varud ja vähenenud teraviljatootmine aitavad samuti kaasa toiduainete hindade järsule tõusule; palub komisjonil otsida 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika reformimise käigus konkreetseid meetmeid hindade volatiilsuse vähendamiseks põllumajandustoorme turgudel;

 

9. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.