RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa Komisjoni 2011. aasta tööprogramm
8.12.2010
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Lothar Bisky fraktsiooni GUE/NGL nimel
B7‑0701/2010
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Komisjoni 2011. aasta tööprogrammi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele komisjoni 2011. aasta tööprogrammi kohta;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et kogu Euroopas avaldavad inimesed meelt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide kokkuhoiupoliitika vastu, millest tingitult kärbitakse tugevasti palku, sotsiaaltoetusi ja avalikke teenuseid; arvestades, et inimesed tõrguvad maksmast kasumiahnete pankade vastutustundetust käitumisest põhjustatud finantskriisi kulusid, arvestades, et inimesed ei nõustu selliste sündmusteni viinud neoliberaalse poliitikaga;
B. arvestades, et samal ajal kehtestavad ELi tuumikriigid ja Euroopa institutsioonid riikide eelarvetele lisapiiranguid ning karmistavad stabiilsuspakti kohaldamist; arvestades, et selline poliitika kahandab palkade vähendamise tõttu nõudlust ja sillutab teed radikaalsele liberaliseerimiskavale, millega luuakse eeltingimused uueks majanduskriisiks; arvestades, et Euroopa Komisjon teeb ettevalmistusi kokkuhoiupoliitika rakendamiseks, esitades ettepanekuid edasiseks pensionireformiks 2011. aastal, töösuhete kaitstuse ja riigiabi süsteemide reformimiseks ning ulatuslikumaks liberaliseerimiseks ja erastamiseks;
C. arvestades, et pangad teenivad jälle suurt kasumit; arvestades, et EL ja liikmesriigid ei ole soovinud pankade kauplemistehingute suhtes piiranguid rakendada ega neid reguleerida, jättes seega kriisi algpõhjused kõrvaldamata;
D. arvestades, et finants- ja majanduskriis ELis jätkub, nii et mõnes liikmesriigis, eriti Saksamaal, kaasneb sellega buum, kuid teistes riikides, näiteks Kreekas, Iirimaal, Hispaanias ja Portugalis, majandusseisak või isegi majanduslangus;
E. arvestades, et ELis elab 84 miljonit inimest vaesuses, sealhulgas 19 miljonit last, mis on häbiväärne arv; arvestades, et samal ajal on rikaste inimeste arv ja nende vara väärtus kasvanud;
F. arvestades, et komisjoni 2011. aasta tööprogrammis nendele probleemidele ei reageerita; arvestades, et ELi üha suurem polariseerumine ja neoliberaalse poliitika jätkamine seab ohtu Euroopa integratsiooni ja ELi kui sellise;
1. on seisukohal, et komisjoni 2011. aasta tööprogrammis pööratakse tähelepanu valedele prioriteetidele ja programm põhineb neoliberaalsel lähenemisviisil, mille tulemusena tekkis majandus- ja finantskriis; nõuab poliitikas radikaalset muutust, millega seataks esikohale makromajandusliku nõudluse suurendamine ja täieliku tööhõive edendamine;
2. avaldab kahetsust selle üle, et uued menetlused, mille kohaselt komisjon ei esita oma tööprogrammi ette valmistades iga-aastast poliitikastrateegiat, vähendavad Euroopa Parlamendi mõju tööprogrammile selle varajases etapis; nõuab, et komisjon seda olukorda parandaks;
3. märgib murega, et Lissaboni lepingu esimest aastat tähistasid tugevad vastuolud Euroopa institutsioonide vahel seoses Euroopa Parlamendi demokraatliku osalemise ja järelevalveõigusega; rõhutab asjaolu, et Euroopa Liidu demokratiseerimine on liidu säilimiseks möödapääsmatult vajalik ja et Euroopa Parlamendi rolli suurendamine on selle ülesande oluline osa;
Majanduse juhtimine ja finantssektori reguleerimine
4. lükkab tagasi komisjoni ettepanekud majanduse juhtimise valdkonnas, kuna need ei peegelda adekvaatselt ELis valitsevat ulatuslikku tasakaalustamatust; kritiseerib asjaolu, et kõnealuste ettepanekute eesmärk on karmistada ennetavaid ja korrigeerivaid aspekte end mitteõigustanud stabiilsuse ja majanduskasvu paktis, mis saadab paljude liikmesriikide majandused sügavasse surutisse ja tekitab väga negatiivseid tagajärgi enamiku Euroopa riikide majandusele;
5. rõhutab vajadust tühistada stabiilsuse ja majanduskasvu pakt ning luua selline tööhõive ja majanduskasvu pakt, mis edendab avaliku sektori investeeringuid, hoogustab sisenõudlust, toetab mikro- ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning kehtestab konkreetsed majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased kriteeriumid, mis on kohandatud iga liikmesriigi erivajadustele ning mille põhieesmärk on vähendada töötust ja vaesust;
6. väljendab uuesti oma karmi kriitikat liidu uue finantsjärelevalveraamistiku suhtes; väljendab kahetsust selle üle, et järelevalveraamistik ei mõjuta finantsriskide tegelikke allikaid ning et Euroopas tegutsevad pangad jäävad endiselt väheste volitustega riiklike asutuste järelevalve alla;
7. nõuab rangeid eeskirju, mis hoiaksid ära pankade liigse riskimise ning riski hajutamise varipanganduse abil; on seisukohal, et edendada tuleks avalik-õiguslikku pangasektorit ja ühistupanku, nii et vähemalt üks suurem avalik-õiguslik pank tagaks sotsiaalselt ja keskkonna seisukohast soovitavate projektide rahastamise;
8. kritiseerib ELi soovimatust reguleerida ja ohjata riskifonde ja erakapitali investeerimisfonde, mis makrousaldatavusnormatiividega seotud riske suurendades kriisile märkimisväärselt kaasa aitasid; osutab, et erakapitali investeerimisfondid vastutavad ulatusliku ettevõtete odava ülesostmise, arvukate töökohtade kadumise ja paljude ettevõtete likvideerimise eest ELis; kritiseerib karmilt asjaolu, et ELi uue riskifonde ja erakapitali investeerimisfonde käsitleva õigusakti eesmärk on nende kahjulike toodete standardimine ja neile õiguskindluse andmine, mitte nende ohjamine;
9. rõhutab vajadust tugevdada reitinguagentuure käsitlevaid eeskirju ja parandada reitinguagentuuride üle teostatavat järelevalvet kogu maailmas; teeb ettepaneku asutada avalik Euroopa krediidireitinguagentuur, et lahendada huvide konflikte, mis raskendavad krediidireitingu protsessi;
10. mõistab karmilt hukka asjaolu, et komisjon ja enamik liikmesriike on tagasi lükanud mis tahes finantstehingumaksu; on seisukohal, et ELi tasandil tuleb kehtestada maksud valuutatehingutele (nn Tobini maks) ja börsitehingutele (kaasa arvatud vabavahetustehingud);
Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm
11. väljendab sügavat kahetsust selle üle, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) ei saavutanud tegelikke tulemusi; märgib, et uues strateegias on sätestatud ainult üks vaesuse vähendamise eesmärk – vähendada vaesuses inimeste arvu 20 miljoni võrra – , kuid tõhusat poliitikat ei esitata; kritiseerib karmilt asjaolu, et vaesusevastane võitlus on lihtsalt üks esindusprogramm, mis põhineb nn avatud koordineerimismeetodil;
Ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondid
12. väljendab muret selle pärast, et oma tööprogrammis mainib komisjon ühtekuuluvuspoliitikat ainult juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” täiendava elemendina ning seoses ELi finantsraamistiku kohandamisega;
13. kordab uuesti oma seisukohta, et ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks allutada neoliberaalse ELi 2020 strateegia prioriteetidele, milles asetatakse rõhk nn konkurentsivõimele, dereguleerimisele, kohandumisvõimele ja ettevõtlikkusele; rõhutab, et konkurentsivõime ei tohiks asendada arengus mahajäänumates piirkondades ja liikmesriikides majanduslikku lähenemist;
14. rõhutab, et regionaalpoliitika on majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamise möödapääsmatu vahend, mille peamine eesmärk on vähendada piirkondlikku ebavõrdsust, edendada tegelikku majanduslikku lähenemist ning hoogustada majanduskasvu ja tööhõivet; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb pärast 2013. aastat jätkata ja tugevdada ning see peaks alati jääma iseseisvaks poliitikavaldkonnaks, mis aitab kaasa jätkusuutlikule arengule (majanduslik, sotsiaalne, keskkonna-alane ja territoriaalne areng), vähendab piirkondade vahelist ebavõrdsust ning vaesemate piirkondade mahajäämust;
15. on seisukohal, et praegune ELi rahastamine ja praegused ELi rahalised vahendid ühtekuuluvuspoliitikale on ebapiisavad vastamaks tegeliku majandusliku lähenemise, piirkondliku ebavõrdsuse, kõrge tööpuuduse taseme, sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesusega seotud vajadustele Euroopa Liidus; juhib tähelepanu vajadusele suurendada ELi eelarvet ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas; rõhutab, et oluline on jätta territoriaalne haldamine ja planeerimine liikmesriikide vastutusalasse;
16. on seisukohal, et SKP peaks jääma peamiseks kriteeriumiks, mille põhjal määratakse kindlaks regionaalpoliitilise abi saamise kõlblikkus, kuid seda peaksid täiendama teised, SKPst kaugemale ulatuvad näitajad, sh vajadused järgmistes valdkondades: vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kõrvaldamine, sooline võrdõiguslikkus, õiglus ja võrdsus kõigile (sealhulgas juhtimine Euroopa eri piirkondade vahel ning sissetulekutel ja jõukusel põhineva ebavõrdsuse ületamine), energeetika, loodusvarade kasutamine ja ökosüsteemidele avaldatav surve;
17. soovitab kohandada ühtekuuluvuspoliitikat erimeetmete vastuvõtmise abil äärepoolseimatele piirkondadele vastavaks, nagu osutatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349; kutsub komisjoni üles esitama alalisi ja asjakohaselt rahastatud meetmeid, mis suudavad kohanduda iga äärepoolseima piirkonna vajadustega ja aitavad neil toime tulla alaliste piirangutega;
Töötajate lähetamise direktiiv
18. võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse esitada õigusakti ettepanek töötajate lähetamise direktiivi jõustamise ja rakendamise eeskirjade kohta; rõhutab siiski, et kõnealune direktiiv on vaja põhjalikult läbi vaadata, et tagada võrdväärse töö või samal töökohal tehtava võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamine ning täpsustada, et direktiivi sätted miinimumpalga kohta on miinimumnõuded, mida ei saa tõlgendada maksimummäärana, nagu on juhtunud Euroopa Kohtu kohtupraktikas;
19. nõuab tungivalt, pidades silmas aluslepingu muutmise arutelu liidu järgmise laienemise kontekstis, sotsiaalse arengu klausli sisseviimist ELi esmasesse õigusesse, milles sätestatakse, et põhiõigused üldiselt ning streigiõigus ja õigus osaleda ametiühingualases tegevuses, pidada kollektiivläbirääkimisi jne, on alati ülimuslikud siseturul kehtivate põhivabaduste suhtes;
Tööaja direktiivi läbivaatamine
20. väljendab sügavat muret komisjoni kavatsuse suhtes esitada ettepanek tööaja direktiivi läbivaatamiseks, et „kohandada direktiivi uuele olukorrale vastavaks” ja täpsustada selle rakendamist „eelkõige seoses valveaja probleemiga”; tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Parlament oli vastu komisjoni ja nõukogu ettepanekutele nõrgendada kehtivat tööaja direktiivi ja seetõttu ebaõnnestus parlamendi eelmisel ametiajal toimunud lepitusmenetlus kõnealuses küsimuses mõjuvatel põhjustel; hoiatab komisjoni igasuguse katse eest tööaja direktiivi nõrgendada, kui komisjon teeb ettepaneku direktiivi uueks läbivaatamiseks;
21. kutsub komisjoni üles esitama tööaja direktiivi läbivaatamise ettepanekut kooskõlas eesmärgiga ühitada töö- ja eraelu, milleks tuleks teha vähemalt järgmist:
· seada ELi tasandil selge piirang töönädala maksimaalsele pikkusele (vähendades seda praeguselt 48-tunniselt normilt 40 tunnini, tühistades kõik praegu kehtivad erandid ja kõrvaldades lüngad kehtivast direktiivist), mis annaks liikmesriikidele stiimuli vähendada tööaega siseriiklikul tasandil ja aitaks võidelda tööpuuduse vastu;
· kaotada kõik võimalused direktiivi kohaldamisest loobuda ja rakendada täielikult Euroopa Kohtu lahendeid (töökohal veedetud valveaeg tuleb lugeda tööaja hulka; pärast kohustuste täitmisel oldud aja lõppemist tuleb töötajale kohe hüvituseks anda puhkeaega);
· kui töötajal on rohkem kui üks lepinguline töösuhe, siis on oluline võtta meetmeid tagamaks, et töötaja tööaega määratletakse kõigi lepingute alusel töötatud ajavahemike summana;
Töötervishoid ja tööohutus
22. väljendab heameelt komisjoni kavatsuse suhtes vaadata läbi direktiiv 2004/37 töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest; rõhutab, et kõnealuse direktiivi reguleerimisala tuleb laiendada, et võtta arvesse uusi riskitegureid ja reprotoksiine, ning et kaitse- ja ennetustaset tuleb oluliselt parandada, muutes benseeni, vinüülkloriidmonomeeri ja lehtpuupuidu tolmuga kokkupuute piirnormid rangemaks ning määrates kindlaks kokkupuute piirnormid palju suurema arvu kantserogeenide puhul, kui kehtivas direktiivis, eriti kristalse räni osas;
23. väljendab heameelt komisjoni kavatsuse suhtes käivitada ühenduse algatus tööst tingitud luu- ja lihaskonna haiguste valdkonnas; kritiseerib siiski asjaolu, et komisjon teeb ettepaneku kasutada kitsast käsitlust ja ümbersõnastamise menetlust, et koondada direktiivide 90/269/EMÜ ja 90/270/EMÜ sätted ühte õigusakti; kutsub komisjoni üles esitama uut direktiivi ettepanekut, mis põhineks direktiivis 89/391/EMÜ (töötervishoiu ja tööohutuse kohta) kirjeldatud ennetuspõhimõtetel ja hõlmaks tervikliku käsitluse kohaselt kõiki tööolukordi, nii et luu- ja lihaskonna haiguste riskitegureid oleks võimalik algusest peale välistada; juhib tähelepanu sellele, et biomehhaaniliste piirangute kõrval tuleb käsitleda ka töö sisu, töökorraldust, füüsilist ja psühhosotsiaalset töökeskkonda, organoleptilisi ja emotsionaalseid piiranguid, sh soolist mõõdet, sest luu- ja lihaskonna haiguste riskitegurid mõjutavad mehi ja naisi erinevalt;
24. on seisukohal, et ühenduse uus töötervishoiu ja tööohutuse strateegia ajavahemikuks 2013–2020 peab lähenemisviisilt põhjalikult erinema eelnenud strateegiast (2007–2012), mis käsitas töötervishoidu eeskätt ettevõtete tootlikkuse ja konkurentsivõime muutujana; juhib tähelepanu sellele, et uus strateegia peaks pöörama tähelepanu REACHi võimalustele, et parandada töötajate kaitset keemiliste mõjuritega seotud ohtude eest, suurendada jõupingutusi kutsehaiguste ennetamiseks ja parandada töötajate tööelu kvaliteeti, suurendada tööinspektsioonide järelevalve- ja jõustamisvolitusi ning töötajate osalemist ennetuspoliitika kujundamisel, rakendamisel ja järelevalves, parandada kutsehaiguste tuvastamist ning käsitleda paindlikku tööaega, kindlusetust, allhanget jne kui nõuetekohase riskiennetuse takistusi;
Töötajate teavitamine ja nendega konsulteerimine
25. võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse vaadata läbi direktiiv 2001/86/EÜ (Euroopa äriühingu põhikiri, töötajate kaasamine) ja direktiiv 2003/72/EÜ (Euroopa ühistu põhikiri, töötajate kaasamine); juhib tähelepanu sellele, et komisjoni eesmärk „lihtsustada töötajate kaasamise korraldust” võib juba vihjata komisjoni valmisolekule anda järele tööstuse esindajate lobitöö survele (töötajate kaasamine on Euroopa äriühingule koormav); rõhutab, et Euroopa äriühingu õigusakti eesmärk ei olnud luua vahend, mis paneb siseriiklikud õigusaktid töötajate kaasamise ja juhtimisel osalemise kohta omavahel konkureerima, ja see ei tohi ka eesmärgiks saada; kutsub komisjoni üles võtma tagasi ettepanekut Euroopa osaühingu põhikirja kohta, mis vähendaks töötajate osalemisõigusi veelgi;
Valge raamat pensionide kohta ja tööandjapensioni kogumisasutuste direktiivi läbivaatamine
26. on seisukohal, et komisjoni eelseisev valge raamat pensionide kohta võib olla üksnes propagandaplatvorm seadusega ettenähtud pensionisüsteemide edasiseks lammutamiseks; kritiseerib teravalt asjaolu, et juba komisjoni rohelises raamatus pensionide kohta osutati, et vajalikuks võib osutuda riiklike pensioniskeemide võimaluste vähendamine, arvestades eelseisvate aastate prognoositavaid eelarvepuudujääke, demograafilisi suundumusi ja aeglast majanduskasvu, ning et tööelu kestust tuleks pikendada;
27. kritiseerib teravalt komisjoni võetud suunda, mille kohaselt antakse uus hoog fondide skeemidele, tugevdades pensionide siseturgu – silmas ei ole peetud mitte üksnes tööandjapensioni skeeme, vaid mitmesuguseid erapensionifonde, elukindlustust jms – ning millest ilmselgelt lähtutakse tööandjapensioni kogumisasutuste direktiivi kavandatud läbivaatamisel; kritiseerib teravalt asjaolu, et tööandjapensioni kogumisasutuste direktiiviga avati tööandjapensioni skeemide valdkonnas teenuse osutamine konkurentsile ja liberaliseeriti ulatuslikult usaldatavusnormatiividega seotud nõudeid;
28. juhib tähelepanu liberaliseerimispoliitika ja pensionisüsteemide osalise erastamise katastroofilistele tagajärgedele; fondide skeemid ei suutnud täita varasemaid lubadusi kõrge tootlikkuse kohta ega tagada pensionide väljamaksmist, nagu näitas nende suur kahjum (vähemalt 20% varade väärtusest) finantskriisi ajal, mille tagajärjeks olid liikmesriikide jätkuvad päästemeetmed, suuremad osamaksed ja fondide makstava hüvitise vähendamine;
29. pooldab fondide skeemide varade järk-järgulist taasühendamist riiklike pensioniskeemidega – nagu tehti Argentinas – et suurendada ümberjaotamist ja edendada pensionisüsteemide sissetulekutega seotud osade kahetist eesmärki: ennetada vaesust vanas eas ning säilitada elatustase;
Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava
30. võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse viia iga kahe aasta tagant läbi nn ELi oskuste hindamine; on siiski seisukohal, et oskuste ja pädevuse arengut kogu eluea kestel soodustab paremini õigustepõhine lähenemisviis aktiivsele tööturupoliitikale ja elukestvale õppele, kõikehõlmav töötervishoid ja tööohutus, üldised ja võrdsed sotsiaalsed ja töötajate õigused kõigile, töö ja eraelu tasakaal ning töö- ja eraelu ühitamine, tööhõive kvaliteedi ja heaolu suurendamine tööl, mitte kitsas lähenemisviis, mida iseloomustab „töötajate liikuvuse suurendamine” ja turvalise paindlikkuse edendamine; rõhutab, et oskuste ja töökohtade tegevuskava peab olema tihedalt seotud jõuliste pakkumise ja nõudluse alaste kõrvalmeetmetega, mis edendavad rohelist ja sotsiaalset majandust, ning jätkusuutlikku arengut soodustava tööstus- ja regionaalpoliitikaga, mitte üksnes „muutusi ennetava strateegiaga”;
Noorte liikuvus
31. võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse muuta määrust 1612/68 (EURES), et lisada sellele ELi hõlmav noorte töötajate liikuvuse skeem; rõhutab, et noorte töötajate liikuvus peab olema nende endi vaba valik ja seda ei tohi tingimuslike nõuetega neile kohustuseks teha;
32. on seisukohal, et ainult noorte liikuvuse edendamine on liiga kitsas lähenemisviis tõhusaks võitlemiseks noorte tööpuuduse vastu; soovitab seetõttu nõukogul ja komisjonil esitada ettepanek Euroopa noorte garantiiprogrammi loomise kohta, millega tagataks igale ELile noorele õigus saada sobivat hästitasustatud tööd, mis on vastavuses tema kvalifikatsiooni ja oskustega, praktikakohta, lisakoolitust või kombineeritud töö- ja koolitusprogrammi kohe pärast töötuks jäämist;
Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus
33. rõhutab, et Euroopa Liidu uus soolise võrdõiguslikkuse strateegia peaks olema Pekingi tegevusprogrammil ja selle saavutustel põhinev tegevuskava ja poliitiline kohustus, arvestades, et naiste ja tütarlaste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa;
34. nõuab viivitamatult konkreetsete meetmete võtmist, et võidelda palgaga seotud diskrimineerimise vastu; selleks tuleb kas vaadata läbi kehtiv direktiiv või töötada välja valdkonnapõhised järkjärgulised kavad konkreetsete eesmärkidega – nt palgavahe vähendamine 0–5%ni aastaks 2020, et lõpetada otsene ja kaudne diskrimineerimine, või stimuleerida kollektiivlepingute sõlmimist, võrdõiguslikkuse alaste nõustajate koolitamist, tegelemist tasustamata töö ebavõrdse osakaaluga naiste ja meeste vahel ning võrdõiguslikkuse kavade väljatöötamist ettevõtetes ja muudes töökohtades;
35. rõhutab stereotüüpide vastu võitlemise olulisust kõikides eluvaldkondades ja -etappides, sest stereotüübid on üks püsivaimaid meeste ja naiste ebavõrdsuse põhjusi, mõjutades nende valikuid hariduse, koolituse ja tööhõive alal, vastutuse jagunemist kodutöödes ja pereelus, osalemist avalikus elus, osalemist ja esindatust vastutavatel töökohtadel ning tööalaseid valikuid; nõuab naiste vastu suunatud vägivalla ennetamist käsitleva direktiivi vastuvõtmist;
Siseturg
36. on seisukohal, et siseturupoliitikas tuleb esikohale seada Euroopa kodanike huvid ja sotsiaalsed õigused; lükkab tagasi komisjoni ettepanekud ühtse turu akti kohta, mille eesmärgiks on konkurents ja liberaliseerimise kiirendamine; nõuab esmajärjekorras moratooriumit liberaliseerimispoliitika kohta ning kutsub komisjoni üles viima koostöös asjaosalistega läbi uurimusi liberaliseerimispoliitika majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kohta;
37. tunneb kokkuhoiupoliitika tõttu sügavat muret ELi avalike teenuste tuleviku pärast; rõhutab avalike teenuste ja nende võimaldamise olulisust sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks ELis; kritiseerib karmilt eelarvamusi riigi kui üldhuviteenuste pakkuja suhtes ja nõuab, et avalikud hüved paigutataks avaliku sektori juhtimise alla; rõhutab vajadust tugevdada riigi rolli turu reguleerimisel, turutehingutes osalemisel ja turule sekkumises; rõhutab eespool osutatut arvesse võttes vajadust vaadata läbi teenuste direktiiv;
38. nõuab tungivalt, et komisjoni poliitika riigiabi valdkonnas ei tohi kahjustada üldiste huvide ja üldiste majandushuvidega seotud kohustusi liikmesriikides; on seisukohal, et riigiabi äriühingutele nii riiklikul kui ELi tasandil peaks olema seotud nende pikaajaliste kohustustega regionaalarengu ja tööhõive osas ning et anda ei tohiks abi, mida võidakse kasutada ümberasumise propageerimiseks; nõuab töötajate esindajate tugevdatud rolli äriühingute juhatustes ja struktuuriga seotud juhtimisotsuste tegemisel;
39. märgib, et komisjon ei ole esitanud ettepanekuid tarbijakaitse kohta ajal, mil põhikaupade hinnad tõusevad, ning palub seetõttu komisjonil teha ettepanek hinnakontrolli põhjalikuks muutmiseks, millega riikidele antaks võimalus kontrollida põhikaupade hindu inimeste huvides;
40. rõhutab täiendavat vajadust luua võrdsed võimalused VKEdele, mis on jätkuvalt silmitsi ebasoodsa konkurentsiolukorraga teatavatel turgudel, näiteks riigihankemenetlustel;
Kliimamuutus
41. rõhutab, et ülemaailmne majanduskriis ei saa ega tohi olla vabanduseks tegematajätmistele või kliimaõiguse eiramisele; rõhutab veel kord, et säästva majanduse arengul on põhiroll praegusest kriisist väljumisel; nõuab seetõttu, et tööstuse ümberorienteerimine säästvale kasvule põhineks rohelisel innovatsioonil, edendades keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid, vähendades energiasõltuvust ja kindlustades tööhõive ning sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse nii arenenud kui ka arenevates riikides;
42. nõuab viivitamatult ambitsioonikate kliima- ja energiaalaste meetmete võtmist täiendavate kliimamuutusest tulenevate kulude vältimiseks, kasutades selleks komisjoni algatust mitte piirduda vaid 40% kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega aastaks 2020 ning saavutada aastaks 2050 nende vähenemine vähemalt 80–95% võrreldes 1990. aasta tasemega, et maailma keskmine temperatuur ei tõuseks rohkem kui 1,5 kraadi võrreldes industriaalajastule eelnenud ajajärgu temperatuuriga;
43. nõuab, et ELi soovituslik eesmärk suurendada energiatõhusust 20% võrra 2020. aastaks asendataks kohustusliku eesmärgiga ning et taastuvenergiaallikad annaksid 20% ELi energiatarbimisest; nõuab konkreetseid kohustuslikke meetmeid kehtestamaks suuniseid, kuidas rakendada suuremat energiatõhusust taastuvatest energiaallikatest; taunib asjaolu, et komisjoni energiaalastest algatustest on vaid üks õigusloomelise iseloomuga; nõuab, et komisjoni võtaks selle õigusakti ettepaneku vastu hiljemalt 2011. aasta juunis;
44. nõuab, et komisjon algataks puhta arengu mehhanismi ja heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamise, mis õõnestavad praegu tõsiselt eesmärki vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid ELis ja mujal maailmas; nõuab tungivalt, et tuleks püüelda tõhusa riigisisese vähendamise poole, aga mitte loota turuinstrumentide või paindlikkusmehhanismide peale;
45. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks lisaks ambitsioonikate leevenduseesmärkide vastuvõtmisele projekte, mille abil EL ja arenenud maailm abistaksid arengumaid säästvate ja tõhusate tehnoloogiate kasutuselevõtul asjakohase rahalise ja tehnilise abi ning tehnoloogilise suutlikkuse suurendamise toetamise kaudu, kohustamata arengumaid hankima selleks kulukaid patente;
46. rõhutab vajadust edendada ülemaailmse kokkuleppe raames uuenduslikke ja täiendavaid kliimameetmete finantseerimisallikaid, sh rahvusvahelist finantstehingumaksu ning rahvusvahelisest lennundusest ja meretranspordist saadavaid finantseerimisvahendeid; rõhutab, et täielikud ja läbipaistvad assigneeringud kliimamuutusevastase võitluse rahastamiseks on põhitegur, moodustades uue ja täiendava panuse lisaks olemasolevatele ametliku arenguabi eelarvetele, ning need tuleb jaotada tasakaalustatult kohandumis- ja leevendamismeetmete vahel;
47. juhib tähelepanu vajadusele esitada tulevane kliimamuutuse režiim selgete eeskirjadega maakasutuseks, maakasutuse muutuseks, looduskaitseks, säästvaks metsamajanduseks ja metsa süsinikuvaru suurendamiseks arengumaades, tagades nii REDD+ programmi asjakohase rakendamise;
Energiapoliitika
48. märgib, et komisjon on seadnud energiaküsimuste lahendamise oma prioriteediks; on seisukohal, et iga tulevane strateegia peaks olema suunatud energiatõhususe ja energiasäästlikkuse eesmärkide täitmisele, uute ja taastuvate energialiikide arendamisele, energiavõrkude ja varustuskindluse edendamisele; nõuab tungivalt, et ELi energiapoliitika peaks kõigi tarbijate huvides aitama saavutada vastuvõetavaid energiahindasid, edendama jätkusuutliku energiatootmise raames taastuvaid energiaallikaid ning vastastikku seotud, integreeritud ja koostalitlusvõimelisi ning arukaid energiavõrke; lükkab tagasi kontseptsiooni, mille järgi välispoliitika tuleb allutada energiavarustuse kindlustamisele;
49. väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kohta ning on arvamusel, et komisjon peaks kiirendama kõrgeimate tuumaohutuse alaste standardite vastuvõtmise protsessi; kutsub komisjoni üles lülitama määruse ühendusesiseste tuumakaupade veo aruandluse kohta ka oma 2011. aasta tööprogrammi;
50. tervitab komisjoni õigusloomealast algatust luua raamistik arukate võrkude rakendamiseks, eesmärgiga suurendada energiatõhusust ja taastuvatest allikatest toodetud energia osakaalu, ning nõuab tungivalt, et komisjon selle õigusakti 2011. aastal vastu võtaks;
51. väljendab heameelt komisjoni jõupingutuste üle teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas, kuid nõuab selget vahetegemist teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikate vahel; märgib, et ELi innovatsioonipoliitikas tuleks pöörata suuremat tähelepanu sotsiaalse innovatsiooni teemale;
Transport
52. väljendab vastuseisu mis tahes edasisele erastamisele ja liberaliseerimisele transpordisektoris; väljendab erilist muret komisjoni plaanide suhtes raudtee- ja õhutranspordi sektorites;
53. väljendab muret lennujaamapaketi suhtes, mille eesmärk on tõhustada konkurentsi; on seisukohal, et praktika on näidanud, et erastamine ja konkurents ei too kaasa ohutuse ja turvalisuse suurenemist ega reisijate õiguste paranemist, vaid vähendab turvalisust ja halvendab selles sektoris töötavate inimeste sotsiaalseid õigusi;
54. lükkab tagasi Euroopa ühtse raudteepiirkonna kontseptsiooni, mille eesmärk on siseturu loomise ja direktiivi uuestisõnastamise ettekäändel allutada ühistransport konkurentsile, propageerida erastamist ja killustada raudteesektori pädevusi, nõudes konkreetselt ametite ja nendega seotud ohutusalaste teadmiste teineteisest lahtisidumist;
55. kritiseerib teravalt asjaolu, et ilma põhjaliku mõjuhinnanguta praeguse dereguleerimise sotsiaalsele ja majanduslikule mõjule nõuab Euroopa Komisjon ühistranspordi laialijagamist tegevusalade kaupa – jaamad, veerem, tehnohooldus ja remont, varustusüksused – mitmekordistades nii halduskulusid ja nõrgestades ohutusnõudeid ja tarbijatele osutatavate teenuste usaldusväärsust;
Keskkonnapoliitika
56. nõuab jäätmestatistikat käsitleva määruse (EÜ) nr 2150/2002 läbivaatamist, eesmärgiga määrust lihtsustada ning viia see vastavusse muude aruandekohustustega jäätmeid käsitlevates ühenduse õigusaktides, kuna nimetatud läbivaatamine oli lisatud komisjoni 2010. aasta tööprogrammi, kuid sellele ei ole järgnenud mingeid konkreetseid meetmeid;
57. kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut programmi LIFE+ (keskkonna rahastamisvahend) edasiseks arenguks; nendib murelikult, et paljudes liikmesriikides jääb LIFE+ programmist rahastatavate projektide arv aastas alla soovitusliku jaotuse; kutsub komisjoni üles hindama sellise alarakendamise põhjuseid ning tegema vajaduse korral ettepaneku muuta programmi eeskirju kaasrahastamise määra osas;
58. nõuab hinnangu andmist REACH-määrusele, millele peab järgnema õigusakti ettepanek kaasotsustamismenetluse alusel, sealhulgas tuleks läbi vaadata REACH-määruse reguleerimisala (aastaks 2012), rangemate loa saamise tingimuste kohaldamisala laiendamine sisesekretsioonisüsteemi kahjustavatele ainetele (aastaks 2013) ning küsimus, kas pikendada kohustust viia läbi kemikaaliohutuse hindamine ja koostada kemikaaliohutuse aruanne teatud kantserogeensete, mutageensete või paljunemist toksiliselt mõjutavate ainete osas (aastaks 2014);
59. kutsub komisjoni üles esitama asbesti kasutusest kõrvaldamise direktiivi ettepaneku, mis käsitleks järelevalve all toimuvat asbestikiudude kõrvaldamist ja asbestikiudusid sisaldavate seadmete saastest vabastamist või kõrvaldamist, et need lõplikult eemaldada; tuletab sellega seoses meelde oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni REACHi kohta ning konkreetselt selle resolutsiooni lõiget 8;
60. nõuab tungivalt, et vaadataks läbi määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta kogu toiduahela ulatuses; avaldab kahetsust, et komisjon ei ole esitanud õigusakti ettepanekut pärast oma aruannet, mis käsitles ametlike kontrollisüsteemide üldist rakendamist (KOM(2010)0441);
61. nõuab viivitamatult järelmeetmeid Euroopa Parlamendi resolutsioonidele siseõhu kvaliteedi kohta; tuletab sellega seoses meelde oma 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskava kohta, konkreetselt selle resolutsiooni lõiget 14, ning 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohta, konkreetselt lõiget 11; avaldab kahetsust, et komisjon ei võtnud õigusakti ettepanekut esitades neid taotlusi arvesse;
62. väljendab kahetsust, et tööprogrammist jäid välja mitmed järelaruanded, mis on mainitud mitmetes keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni haldusalasse kuuluvates õigusaktides, näiteks ettepanek muuta nõukogu direktiivi 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta (Seveso II direktiiv), juhtmeta mootortööriistades kasutatavate kantavate patareide ja akude suhtes kaadmiumi kasutamise keelu kohaldamisest tehtava erandi läbivaatamine, ettepanek võtta vastu direktiiv lennundusest pärinevate lämmastikoksiidide heitkoguste kohta ning toiduga kokkupuutuvate plastikmaterjali ja -esemete direktiivide uuestisõnastamine üheks komisjoni määruseks;
63. nõuab viivitamatult järelmeetmeid teatisele veepuuduse ja põudade kohta ning palju ambitsioonikamat lähenemisviisi sellele küsimusele, kui on märgitud komisjoni 2011. aasta tööprogrammis; võttes arvesse selliste nähtuste nagu põua, metsatulekahjude ja kõrbestumise omavahelist seost, palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu üleujutuste direktiiviga analoogiline direktiiv, mis soodustaks veepuuduse, põua ja kliimamuutusega kohanemise ühenduse poliitika vastuvõtmist; kutsub komisjoni üles esitama ja viima koostöös liikmesriikidega ellu õigusakti ettepanekuid ja algatusi metsakaitse ja tulekahjude ärahoidmise valdkonnas; kutsub komisjoni üles esitama hoonete tõhusa veekasutuse direktiivi seoses esialgse projektiga Euroopa veeressursside kaitseks (kavandatud aastaks 2012);
Ühine põllumajanduspoliitika
64. on veendunud ühise põllumajanduspoliitika reformimise vajalikkuses, et tagada väikestele ja keskmise suurusega põllumajandustootjatele ja eriti talumajapidamistele õiglased hinnad, siduda abi võimalikult otseselt tootmisega ning jagada see õiglaselt tootjate, toodete ja riikide vahel, võttes arvesse ülemmäärasid ja toetuste ümbersuunamist ning lähtudes põhieesmärgist, milleks on toiduainete tootmise suurendamine kogu ELi riikide territooriumil, toiduainetega kindlustatus ja toiduainetega varustamise sõltumatus;
Kalanduspoliitika
65. rõhutab veel kord, et ühine kalanduspoliitika peaks edendama kalanduse moderniseerimist ja säästvat arengut, tagades selle sektori sotsiaalmajandusliku elujõulisuse, ressursside jätkusuutlikkuse, töökohtade loomise ja säilimise ning kalandustöötajate elutingimuste parandamise;
66. nõuab tungivalt meetmete võtmist kala esmamüügi hinna ja kalandussektori töötajate sissetulekute tõstmiseks ning subsiidiume või kompensatsioonimehhanisme kalandussektori töötajatele, keda on kahjustanud varude taastamiskavadest, mitmeaastastest majandamiskavadest ja ökosüsteemi kaitsemeetmetest tulenevad majanduslikud või sotsiaalsed tagajärjed;
67. kutsub üles võtma meetmeid riikliku suveräänsuse tagamiseks seoses liikmesriikide ainuõigusliku majandusvööndi ja kalavarudega, mis võimaldaksid lähedast haldamist; on seisukohal, et iga liikmesriigi oma laevastiku jaoks ainuõigusliku juurdepääsu ala piir tuleb säilitada 12 miili juures ning teeb ettepaneku kaaluda võimalust laiendada seda ala külgnevatele aladele, järgides mandrilava piire;
68. väljendab vastuseisu kalavarude mis tahes vormis toimuvale erastamisele, sh kalapüügikvootide ülekantavusele, mis toob kaasa kvooditurud liikmesriikides, kahjustades tõsiselt traditsioonilist kalastust;
Stockholmi programm
69. taunib asjaolu, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ning Stockholmi programmi alusel vastu võetud ja rakendatud meetmed on toonud kaasa ülepingutatud lähenemisviisi julgeolekuküsimustele, piirates põhiõigusi, sh eraelu puutumatust ja sõnavabadust; väljendab vastuseisu julgeolekumeetmete ebaproportsionaalsusele, mis toob kaasa üha suureneva järelvalve ja profileerimise, nii isikliku kui kollektiivse puutumatuse rikkumise, kuid ei tegele vägivallategude algpõhjustega;
Varjupaiga- ja rändeküsimused
70. nõuab reaalset ja ambitsioonikat üle-euroopalist põgenike ümberasustamise programmi, mis kindlustab ümberasustamise kvaliteedi ja tulemuslikkuse, sisaldades konkreetseid suuniseid uue prioriteetide seadmise mudeli jaoks, stiimuleid, mis paneksid suurema arvu liikmesriike pagulasi ümber asustama, ning tagab ümberasustamise kooskõla ELi muu varjupaigapoliitikaga, vastuvõtmistingimuste normatiivid ja iga ümberasustamisalgatuse järelevalve;
71. kinnitab veel kord oma vastuseisu ELi rändepoliitika repressiivsele lähenemisviisile; nõuab seetõttu uusi algatusi, mis peaksid keskenduma rohkem ümberasujate seaduslikele sisenemiskanalitele ning kõikide ümberasujate õiguste harta koostamisele, toetades samal ajal ELis juba elavate ja töötavate ümberasujate seaduslikustamist;
72. nõuab konkreetse direktiivi esitamist, milles sisalduksid ja oleksid ELi õigustikku üle toodud 18. detsembril 1990. aastal ÜRO Peaassambleel vastuvõetud kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni kõik sätted;
73. on seisukohal, et Euroopa Õigusalase Koostöö Üksuse (Eurojust) arendamine ja tugevdamine peaks toimuma tugevdatud demokraatliku kontrolli, teavitamisõiguse, isikuandmete kaitse ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise tingimustes;
Andmekaitse
74. tunneb heameelt ettepaneku üle luua ELis uus ulatuslik õigusraamistik isikuandmete kaitseks ning rõhutab, et see peaks tegema lõpu praegusele andmekaitserežiimide ühtlustamatusele varasema sambastruktuuri eri osade vahel, kindlustades samal ajal andmekaitse põhiprintsiipe, nagu otstarbe piirang, proportsionaalsus, läbipaistvus, informatsiooniline enesemääramine, andmete piiritlemine, andmete säilitamine ja juurdepääsuõigus;
75. rõhutab, et tulevast ELi–USA üldist andmekaitselepingut tuleks käsitleda kui nn vihmavarju-kokkulepet, mis peaks olema tagasiulatuvalt kohaldatav ja hõlmama seega kõiki olemasolevaid kahe- ja mitmepoolseid lepinguid ELi ja/või selle liikmesriikide ja USA vahel ning ka tulevasi lepinguid, ning mida ei saa mingil juhul käsitleda andmete jagamise kui sellise õigusliku alusena;
76. väljendab veendumust, et nimetatud leping peaks täielikult ja tervikuna olema vastavuses põhiõiguste harta ja Euroopa andmekaitse standarditega;
Välistegevuse kava
77. kritiseerib asjaolu, et pärast Euroopa välisteenistuse loomist on välistegevuse kavandamine muutunud palju läbipaistmatumaks; kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles esitama alates järgmisest aastast Euroopa Parlamendile paralleelselt komisjoni tööprogrammiga ka ühise välis- ja julgeolekupoliitika tegevuskava;
78. märgib murega, et 2010. aasta jooksul ei ole paranenud olukord seoses demokraatliku järelevalvega ja Euroopa Parlamendi eelneva konsulteerimisega ELi välistegevuse osas; kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles parandama koostööd Euroopa Parlamendiga;
Rahvusvaheline kaubandus
79. võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse esitada teatis kaubanduse ja arengu kohta; nõuab kindlalt, et ELi rahvusvahelise kaubanduspoliitika peamine eesmärk peab olema panustamine kõigi kodanike jätkusuutlikusse sotsiaal- ja majandusarengusse, mis põhineb õiglasel kaubandusel ja majandusarengul – vastavuses kõrgeimate tervishoiu- ja keskkonnastandardite, uute töökohtade loomise, sotsiaalstandardite ja inimõigustega; kutsub komisjoni üles järgima oma kohustust tagada ELi väliskaubanduspoliitika sidusus eelmainitud eesmärkidega, jagades vastutust võitluses kliimamuutusega ja vaesuse kaotamise eest;
80. ELi jätkusuutliku kaubanduspoliitika lahutamatuks osaks peab olema inimväärsete töökohtade loomine ja sellise industrialiseerimise kaitse, mis tagab kõrgeimad tervishoiu- ja keskkonnastandardid; rõhutab seetõttu, et neid küsimusi tuleb käsitleda ja hõlmata kaubanduskokkulepetes;
81. rõhutab, kui tähtis on lülitada konkreetselt sõnastatud jätkusuutlikkuse peatükid kõikidesse kaubanduskokkulepetesse, mis sõlmitakse 2011. ja sellele järgnevatel aastatel; rõhutab kõigist ILO standarditest kinnipidamise tähtsust; nõuab kaubanduskokkulepete peatamist riikidega, kus rikutakse põhilisi demokraatlikke, töötajate ja inimõigusi;
82. taunib asjaolu, et praegustel rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel ja kaubanduslepingutes keskendutakse põhiliselt ainult konkurentsivõime aspektidele Ameerika Ühendriikide suhtes ning Euroopa ettevõtjate ja investorite positsioonide parandamisele ülemaailmsel turul; eeldab, et kavandatavat komisjoni teatist VKEde toetamise kohta väljaspool ELi asuvatel turgudel tuleb rakendada kooskõlas ELi rahvusvahelise kaubanduse poliitikaga;
83. võtab teadmiseks komisjoni lubaduse esitada õigusakti ettepanek kolmandate riikide ettevõtete ja kaupade juurdepääsu kohta ELi riigihanketurule; väljendab muret, et see võib tõsiselt kahjustada tegevusruumi riiklike kulutuste suunamisel VKEdele ja vaesematesse piirkondadesse ning väärika töötasu ja kõrgete keskkonna- ja töötingimuste edendamisel riigihankelepingutes; väljendab muret, et see õigusakti ettepanek lähtub kokkulepetest riigihangete sätete osas, mille komisjon on sõlminud seoses hiljuti sõlmitud või praegu läbiräägitavate vabakaubanduslepingutega;
84. tunneb heameelt, et lõpuks esitab komisjon pikalt viibinud muudetud määruse üldise soodustuste süsteemi (GSP) kohaldamise kohta; nõuab kindlalt, et uues määruses tuleb rakendada Euroopa Parlamendi nõudmised, nagu need on vastu võetud Markovi 5. juuli 2008. aasta raportis, eriti mis puudutab läbipaistvust ja demokraatlikku kontrolli, muudetud päritolureegleid ja täiendavat tehnilist abi;
Arengupoliitika
85. tunneb heameelt asjaolu üle, et arenguabi tulemuslikkus on komisjoni 2011. aasta tööprogrammi üks põhieesmärke; tuletab meelde, et see on saavutatav vaid kõigi ELi poliitikate sidususe parandamisega ning ainult juhul, kui Euroopa Liit võtab arenguabi eesmärke arvesse nende poliitikate rakendamisel, mis tõenäoliselt avaldavad mõju arengumaadele;
86. taunib asjaolu, et pole näidatud, kuidas komisjon kavatseb parandada olukorda seoses ELi ja tema liikmesriikide ametlikku arenguabisse panustamise tõsise vähenemisega ning tagada selline areng, et hoolimata finantskriisi mõjust moodustaks 2015. aastaks vastav panus Euroopas 0,7% sisemajanduse kogutulust;
87. denonsseerib kõik tänase seisuga jõustunud majanduspartnerluslepingud; nõuab uue mandaadi kehtestamist, mis keskenduks majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel solidaarsusel põhinevale arengule, ning selliste mehhanismide loomist, mis kaitseksid kohalikke ja piirkondlikke turge kohalike tootjate huvides; palub komisjoni teha kõik endast olenev tagamaks, et see uus mandaat ei võimaldaks arenguabi alast väljapressimist, mingit survet tähtaegade ega kulutuste osas ning et see austaks AKV riikide täieliku võrdsuse põhimõtet;
Reageerimine suurõnnetuste korral
88. tunneb heameelt kavatsuse üle suurendada ELi kodanikukaitse suutlikkust; kutsub sellega seoses liikmesriike ja komisjoni üles käsitama loodusõnnetustele reageerimist vaid kodanikukaitse valdkonda kuuluvana ning vastavalt tegutsema; nõuab kindlalt, et loodusõnnetuse tagajärjel ei tohi ELis ega väljaspool ELi kasutada sõjaväge; vajalikud ressursid tuleks selle asemel anda kodanikukaitsejõudude käsutusse, nii et nad saaksid selle ülesandega sobival viisil üksi toime tulla;
Arukas reguleerimine
89. rõhutab asjaolu, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte kujutavad endast esmase õiguse aluspõhimõtteid ja et kui ELile ei ole antud õigusloomega seotud ainupädevust, tuleb neid põhimõtteid kindlasti järgida; nimetatud põhimõtted on möödapääsmatud ELi meetmete otstarbekuse ja ulatuse legitimeerimiseks, kuna need võimaldavad liikmesriikide parlamentidel oma õigusloomealaseid volitusi kasutada, et austada iga rahva suveräänsust ja tagada õiguskindlus;
90. taunib mittesiduvate õigusaktide kasutamist Euroopa Komisjoni poolt, kui neid kasutatakse siduvate õigusaktide asemel; hoiatab, et aruka reguleerimise tegevuskava ei tohiks kuritarvitada selleks, et võimaldada liidu täitevvõimul kehtestada mittesiduvate õigusaktide näol tõhusalt õigusakte, millega potentsiaalselt õõnestatakse demokraatlikku korda, välditakse kodanike valitud Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide kaasamist ja Euroopa Kohtu poolset juriidilist kontrolli ning jäetakse kodanikud ilma õiguskaitsevahenditest;
91. väljendab kahtlusi seoses sooviga julgustada ise- ja kaasreguleerimist, millega soodustatakse ainult lobistide ja mõjukate majanduselus osalejate tegevust;
Eelarve läbivaatamine
92. on seisukohal, et Euroopa Liidu eelarve selge ja läbipaistev esitamine on absoluutselt vajalik, arvestades vajadust teavitada Euroopa kodanikke sellest, kuidas ELi rahalisi vahendeid kasutatakse ja kuidas ta peaks reageerima oma uutele pädevustele; taunib asjaolu, et komisjoni ettepanekud eelarve läbivaatamiseks ei tähtsusta piisavalt sotsiaalset ühtekuuluvust ja tugevamat integratsiooni, seoses vajadustega, mis tulenevad praeguse sotsiaalse, majandusliku ja finantskriisi tagajärgedest; pooldab poliitiliste prioriteetide sidumist eelarveprioriteetidega;
93. väljendab uuesti oma karmi kriitikat komisjoni esitatud eelarve läbivaatamise suhtes; taunib asjaolu, et selles ei pöörata piisavat tähelepanu ega nähta ette vahendeid tegelikule majanduslikule lähenemisele, tööpuuduse kõrge määraga võitlemise poliitikale, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisele, soolise võrdõiguslikkuse, õigluse ja võrdsuse saavutamisele kõigi jaoks; teadusuuringute, innovatsiooni- ja hariduspoliitikate toetuseks ning kõigile poliitikatele ja programmidele, mis loovad ja edendavad tööhõivet;
94. rõhutab, et Euroopa Parlament peab olema täielikult kaasatud eelarve läbivaatamise protsessi, samuti uue mitmeaastase finantsraamistiku protsessi, ning seda nii kulude kui tulude kindlaks määramise poolel;
95. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.