Menetlus : 2010/2987(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0733/2010

Esitatud tekstid :

B7-0733/2010

Arutelud :

Hääletused :

PV 16/12/2010 - 6.6
CRE 16/12/2010 - 6.6
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0491

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 123kWORD 78k
14.12.2010
PE455.839v01-00
 
B7-0733/2010

suuliselt vastatava küsimuse B7-0659/2010 alusel

vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5


Alalise kriisimehhanismi loomine euroala finantsstabiilsuse tagamiseks


Sharon Bowles majandus- ja rahanduskomisjoni nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon alalise kriisimehhanismi loomise kohta euroala finantsstabiilsuse tagamiseks  
B7‑0733/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 121, 122, 126, 136 ja 148;

–   võttes arvesse 7. juuli 2010. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile piiriüleseks kriisijuhtimiseks pangandussektoris(1) (edaspidi: Ferreira raport);

–   võttes arvesse 7. juuli 2010. aasta resolutsiooni Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ning kavandatava tegevuse kohta(2);

–   võttes arvesse 24. juunil 2010. aastal komisjonile esitatud küsimust Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ning kavandatava tegevuse kohta(3);

–   võttes arvesse 30. juuni 2010. aasta raportit ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 479/2009 seoses statistikaandmete kvaliteediga ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames(4);

–   võttes arvesse 22. septembri 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus(5) (edaspidi: Garcia-Margallo raport);

–   võttes arvesse 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal(6) (edaspidi Feio raport);

–   võttes arvesse 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne)(7) (edaspidi Berèsi raport);

–   võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 25. märtsi 2010. aasta avaldust;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 9.–10. märtsi 2010. aasta erakorralise kohtumise järeldusi;

 

–   võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 407/2010, millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism(8);

–   võttes arvesse komisjoni 12. mai 2010. aasta teatist majanduspoliitika koordineerimise edendamise kohta (KOM(2010)250);

–   võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 10. juuni 2010. aasta dokumenti „Euroala majandusjuhtimise tõhustamine”;

–   võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Majanduspoliitika parem koordineerimine aitab suurendada stabiilsust, elavdada majanduskasvu ja luua enam töökohti – ELi majandusjuhtimise tõhustamise hoovad” (KOM(2010) 367/2);

–   võttes arvesse kuut 29. septembri 2010. aasta komisjoni õigusakti ettepanekut ELi majanduse juhtimise kohta (edaspidi: majanduse juhtimise alaste õigusaktide pakett − KOM(2010)522, KOM(2010)523, KOM(2010)524, KOM(2010)525, KOM(2010)526 ja KOM(2010)527);

–   võttes arvesse Euroopa Keskpanga 14. oktoobri 2010. aasta otsust Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi alusel tehtavate liidu laenusaamise ja laenuandmise toimingute haldamise kohta(9);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogule esitatud majanduse juhtimise rakkerühma 21. oktoobri 2010. aasta raportit „Majanduse juhtimise tugevdamine ELis”;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28.−29. oktoobri 2010. aasta järeldusi;

–   võttes arvesse eurorühma 28. novembri 2010. aasta avaldust;

–   võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust B7-0199/2010 alalise kriisimehhanismi loomise kohta euroala finantsstabiilsuse tagamiseks;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, euroala võlakriisile on vaja kõikehõlmavat ja terviklikku lahendust, sest osalised lahendused ei ole seni edu toonud;

B.  arvestades, et 9.−10. mail 2010. aastal toimunud majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu erakorralisel kohtumisel leppisid nõukogu ja liikmesriigid kokku 750 miljardi euro suuruses finantsstabiilsuse tagamise ajutises mehhanismis, mis hõlmab 60 miljardi euro suuruse kogumahuga kiiret tegutsemist võimaldavat stabilisatsioonifondi (Euroopa finantsstabiilsusmehhanism), kuni 440 miljardi euro suuruse mahuga Euroopa finantsstabiilsusvahendit ja kuni 250 miljardi euro ulatuses IMFi rahalisi vahendeid;

C. arvestades, et Euroopa finantsstabiilsusmehhanism põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõikel 2 ning liikmesriikide valitsuste vahelisel kokkuleppel; arvestades, et selle mehhanismi kasutuselevõtmist reguleerivad ELi ja IMFi ühise toetuse tõttu karmid ning IMFi tingimuste taolised tingimused, mida on kohandatud vastavalt nende riikide sotsiaalsetele ja majanduslikele eripäradele, kus seda mehhanismi rakendatakse, ja arengukavadele;

D. arvestades, et Euroopa finantsstabiilsusvahend loodi eriotstarbelise rahastamisvahendina, mis on tagatud vahendis osalevate liikmesriikide proportsionaalsete ja koordineeritud maksetega vastavalt riikide osale EKP sissemakstud kapitalis ja põhiseaduslikele nõuetele, kusjuures vahendi kehtivusaeg on kolm aastat;

E.  arvestades, et komisjon märkis 12. mail 2010. aasta teatises, et kriis näitas, et lisaks tõhustatud stabiilsuse ja kasvu pakti ning eelarvealaseid põhimõtteid ja konkurentsivõimet kahjustava arengu vältimiseks mõeldud uue makromajanduse järelevalvemehhanismi rakendamisele on vaja tõhusat kriisiohjeraamistikku;

F.  arvestades, et EKP esitas oma 10. juuni 2010. aasta dokumendis ka ettepanekud võlakriisi juhtimise raamistiku kohta, mis hõlmab rahaliste toetuse andmist nendele euroala liikmesriikidele, kus juurdepääs erasektori laenudele on halvenenud;

G. arvestades, et riigipead ja valitsusjuhid leppisid 28.−29. oktoobri 2010. aasta Euroopa Ülemkogul kokku, et liikmesriigid peavad kogu euroala finantsstabiilsuse tagamiseks looma alalise kriisimehhanismi (Euroopa stabiilsusmehhanism);

H. arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanism peaks täiendama uut tõhustatud majanduse juhtimise raamistikku, mille eesmärk on tagada tõhus ja range majanduse järelevalve ning koordineerimine, milles keskmes on ennetus ning millega vähendatakse oluliselt tulevaste kriiside tõenäosust;

I.   arvestades, et Euroopa Parlament on veendunud, et euro stabiilsuse tagamiseks on vaja luua alaline kriisimehhanism, ning et Euroopa Parlament nõudis Feio raportis Euroopa Valuutafondi loomist;

J.   arvestades, et Euroopa Parlament osutas Ferreira ja Garcia-Margallo raportites vajadusele luua kriisilahendusmehhanism pangandussektoris, mis täiendaks uute asutuste (Euroopa järelevalveasutused) järelevalvepädevust eesmärgiga tagada liidu finantssüsteemi järelevalve;

K. arvestades, et eurorühma president tegi eurorühma 6. detsembri 2010. aasta koosolekul ettepaneku võtta rahalistesse raskustesse sattunud riikide toetamiseks kasutusele üleeuroopalised võlakirjad, kuid seda küsimust ei arutatud, sest mõned riigid olid selle vastu;

L.  arvestades, et pärast seda, kui komisjon esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule 29. septembril 2010. aastal majanduse juhtimist puudutavate õigusaktide ettepanekud, on turgudel olnud mitu kriisi, sh Iirimaa võlakriis, mida Euroopa Parlament ja nõukogu peavad arvesse võtma;

M. arvestades, et praegune majanduspoliitika koordineerimise protsess tuleb peavoolustada ning kattuvad kohad tuleb kõrvaldada, et ELi strateegia oleks turu korraldajatele ja kodanikele arusaadav, ka tuleb võtta kasutusele terviklikumad käsitlused ning teha otsustusprotsessis muudatusi;

N. arvestades, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu vastutab finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve eest, et aidata hoida ära ELi finantsstabiilsust ohustavaid süsteemseid riske ja vältida perioodilisi ulatuslikke finantsprobleeme, aidata kaasa siseturu tõrgeteta toimimisele ja tagada sel moel finantssektori pidev panus majanduskasvu,

1.  kutsub Euroopa Ülemkogu üles täpsustama võimalikult kiiresti, milliseid muudatusi on vaja aluslepingus teha alalise Euroopa stabiilsusmehhanismi loomiseks;

2.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendil oli hea meel, et loodi finantsstabiilsusmehhanism, mille abil tulla toime riikide maksejõuetusriskidega, kasutades selle õigusliku alusena osaliselt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 122, ning et Euroopa Parlament juhtis tähelepanu sellele, et päästemeetmete paketi alaseid nõukogu otsuseid iseloomustab demokraatia puudujääk ja vastutuse puudumine, sest nende ostuste puhul ei konsulteeritud Euroopa Parlamendiga; nõuab, et Euroopa Parlament kui kaasseadusandja kaasataks kriisiga seotud tulevaste päästepakettide ettepanekutesse ja otsustesse;

3.  rõhutab, et ratsionaalsetel, praktilistel ja demokraatlikel kaalutlustel ei saa majanduse juhtimist puudutavate õigusaktide paketi arutamist lahutada Euroopa Ülemkogu otsusest luua alaline kriisimehhanism;

4.  soovib kaasseadusandjana rõhutada, et ühendusemeetodi alusel tuleb luua alaline Euroopa Valuutafond; märgib, et Euroopa stabiilsusmehhanism ja/või Euroopa Valuutafond peavad igal juhul põhinema solidaarsusel, olema allutatud tingimusi sätestavatele rangetele eeskirjadele ning rahastamine peaks muu hulgas tulema liikmesriikide suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi, ülemäärase võlakoormuse või ülemäärase tasakaalustamatuse tagajärjel kohaldatavatest trahvidest;

5.  on seisukohal, et usaldusväärne, tugev, vastupidav ja tehniliselt ajakohane alaline kriisimehhanism tuleks vastu võtta seadusandliku tavamenetluse korras ning selle aluseks peaks olema ühendusemeetod, mille kaudu Euroopa Parlament oleks rohkem kaasatud, et parandada demokraatlikku vastutust ning toetuda komisjoni ekspertteadmistele, sõltumatusele ja erapooletusele; nõuab sellega seoses tungivalt, et Euroopa Ülemkogu esitaks selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu läbivaatamise raames asjakohase õigusliku aluse;

6.  kutsub komisjoni üles esitama Euroopa poolaastat käsitleval arutelul arutamiseks ning mõttetute ja lõputute arutelude vältimiseks teatise, mis hõlmaks nii majanduspoliitika üldsuuniseid (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 121 lõige 2) kui ka tööhõivepoliitika suunised (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 148 lõige 2); nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et Euroopa Parlament oleks arutelu igasse etappi senisest rohkem kaasatud, sest see suurendab demokraatlikku vastutust ja suurendab Euroopa Parlamendi nähtavust;

7.  on seisukohal, et liikmesriikidele Euroopa poolaasta raames antud konkreetsetel soovitustel põhinevat poliitikat tuleks arvesse võtta eelkõige praegu Euroopa Parlamendis ja nõukogus arutlusel olevate majanduse juhtimist puudutavate õigusaktide ettepanekute rakendamisel;

8.  märgib, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks süsteemsete riskide kindlakstegemisel ning Euroopa stabiilsusmehhanismi nõuetekohase toimimise tagamisel, eelkõige asjaomase riigi maksevõimelisuse hindamisel tegema tihedat koostööd komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendiga;

9.  kustub komisjoni üles esitama pärast EKPga konsulteerimist teatise, mis sisaldab Euroopa stabiilsusmehhanismi põhjalikku kirjeldust, milles selgitatakse investorite, hoiustajate, turuosaliste positsiooni ning sätestatakse selgesõnaliselt, et Euroopa stabiilsusmehhanism järgib erasektori kaasamisel turuprobleemide lahendamisse täielikult IMFi poliitikat ja tavasid;

10. märgib, et alalist kriisimehhanismi tuleks rakendada võimalikult kiiresti, sest see tagab turgude stabiilsuse ning kaotab ebakindluse võlakirjade suhtes, mis on emiteeritud ajutise mehhanismi ajal, kuid mis kuuluvad tagasimaksmisele pärast alalise kriisimehhanismi loomist;

11. tunnistab, et kuigi töötava kriisimehhanismi loomine on kõigi liikmesriikide huvides, ei ole kõik liikmesriigid sellise mehhanismi loomise hetkel euroala liikmed või liikmekandidaadid, ning märgib et selliste riikide, eelkõige euroala suunas liikuvate ning eurodes riigivõlga omavate riikide olukorda tuleb selgitada; tuletab meelde, et riigid, kes ei ole euroala liikmed, saavad kasu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 143 kohasest maksebilansi tasakaalustamise vahendist;

12. märgib sellega seoses, et euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid peaks olema sellise mehhanismi loomisesse kaasatud ning liikmesriikidele, kes soovivad mehhanismis osaleda, peaks selle võimaluse andma;

13. märgib, et Euroopa stabiilsusmehhanism peab igal juhul olema allutatud tingimusi sätestavatele rangetele eeskirjadele ning rahastamine peaks muu hulgas tulema uuenduslikest rahastamisvahenditest ja/või liikmesriikide suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi, ülemäärase võlakoormuse või ülemäärase tasakaalustamatuse tagajärjel kohaldatavatest trahvidest, kui need kaasatakse praegu arutlusel olevatesse õigusaktidesse ja vastavalt sellele, millise kuju nad võtavad;

14. rõhutab, et alalise kriisimehhanismi rahastamine peab põhinema põhimõttel „saastaja maksab”, mis tähendab seda, et eelarvedefitsiidi ja võlakoormuse tõttu suuremaid riske põhjustavate riikide rahastatav maht peaks moodustama koguvarast suurema osa;

15. rõhutab, et selliste rangete lisatingimuste eesmärk peaks olema taastada püsiv majanduskasv ja tingimusi ei tohiks täita kõige ebasoodsamas olukorras olijate arvel ning seetõttu ei tohiks neid võrdsustada miinimumsissetuleku alandamise ega vaesuse ja ebavõrdsuse suurendamisega;

16. rõhutab, et erasektor peab samuti koormuse jagamises osalema ning sellega seoses tuleks kehtestada eeskirjad, mis sätestavad erasektori võlausaldajate juhtumipõhise osalemise, mis on täielikult IMFi poliitikaga kooskõlas;

17. rõhutab, et rahvamajanduse arvepidamine, sh kogu bilansivälist tegevust puudutav teave, peab olema äärmiselt läbipaistev; märgib, et seda peavad toetama välisauditid, usaldusväärse statistika, usaldusväärsed andmed ja aruandekohustus; tunneb heameelt, et Eurostati pädevust suurendati, ja tuletab meelde, et Euroopa Parlament on varem nõudnud, et Eurostatil peab olema võimalik korraldada eelarve üle peetava järelevalve rahvamajanduse arvepidamise kontrollimist sellest ette teatamata;

18. kutsub komisjoni üles esitama teatist, mis sisaldab Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ning teiste kriisiga toimetulemiseks mõeldud ELi finantsabivahendite ja -pakettidega seotud sätete ja tingimuste põhjalikku kirjeldust;

19. palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti, milline hinnanguline mõju on ELi krediidireitingule a) finantsstabiilsusmehhanismi loomisel ja b) kogu laenusumma kasutamisel;

20. palub komisjonil ELi eelarves olevad kulud igal Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi kasutamise aastal tähtsuse järjekorda seada, et määrata kindlaks, millistest eelarvekuludest tuleb loobuda, kui tagasi tuleb maksta kuni 60 miljardit eurot;

21. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, eurorühma esimehele, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0276.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0277.       

(3)

Suuliselt vastatav küsimus 0095/2010.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0253.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0337.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0377.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0376.

(8)

ELT L 118, 12.5.2010, lk 1.

(9)

ELT L 275, 20.10.2010, lk 10.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika