Resolutsiooni ettepanek - B7-0052/2011Resolutsiooni ettepanek
B7-0052/2011

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Kristlaste olukord ja usuvabadus

17.1.2011

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Willy Meyer, Ilda Figueiredo, Bairbre de Brún, Takis Hadjigeorgiou, Kyriacos Triantaphyllides, Nikolaos Chountis fraktsiooni GUE/NGL nimel

Menetlus : 2011/2521(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0052/2011
Esitatud tekstid :
B7-0052/2011
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0052/2011

Euroopa Parlamendi resolutsioon kristlaste olukorra ja usuvabaduse kohta

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone;

–   võttes arvesse ÜRO põhikirja artiklit 18, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artiklit 18 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 10;

–   võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta;

–   võttes arvesse ÜRO inimõiguste komisjoni resolutsioone usundite halvustamise vastu võitlemise kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et 1. jaanuaril 2011 toimus Alexandria kopti kristlaste kiriku vastu suunatud terrorirünnak, mis põhjustas 21 inimese surma ja vigastas kümneid inimesi, kes pärinesid nii kristlaste kui moslemite kogukonnast;

B.  arvestades, et 24. detsembril 2010 rünnati mitmeid Maiduguri kirikuid ning 25. detsembril toimusid pommirünnakud Nigeeria linnas Jos, mis põhjustasid 38 tsiviilisiku surma ja vigastasid kümneid inimesi;

C. arvestades, et 25. detsembril 2010 toimus Jolo saare (Filipiinid) kristlaste kirikus pommiplahvatus, mis vigastas paljusid inimesi;

D. arvestades, et 25. detsembril 2010 katkestasid Türgi okupatsioonijõud jõuga Türgi poolt okupeeritud Küprose osas asuva Karpasia poolsaare Rizokarpaso ja Ayia Triada asulates toimunud kristlaste jumalateenistuse, mis oli pühendatud enklaavis elavatele Küprose kreeklastele;

E.  arvestades, et nii ÜRO põhikirja artikli 18 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 18 kui Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 10 kohaselt on igaühel õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetamise, tava, kultuse ja kombetalituse kaudu;

F.  arvestades, et paljudes ÜRO inimõiguste komisjoni resolutsioonides kutsutakse kõiki riike üles võtma oma siseriikliku õiguse raames ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide kohaselt kõik vajalikud meetmed, et võidelda usulisest sallimatusest tingitud viha, diskrimineerimise, sallimatuse ning vägivallategude, hirmutamise ja sunni vastu, mis hõlmab religioossete paikade vastu suunatud rünnakuid, ning edendama mõistmist, sallivust ja austust kõigis usu- ja veendumusvabadusega seotud küsimustes,

1.  mõistab teravalt hukka Alexandria Al-Qiddissine`i kiriku pommirünnaku ja pommirünnakud Nigeerias ning Filipiinidel; mõistab teravalt hukka igasuguse usul ja veendumustel põhineva vägivalla, diskrimineerimise ja sallimatuse, mis on suunatud usklike inimeste, usust taganejate ja mitteusklike inimeste vastu;

2.  avaldab usurühmade vastu suunatud hiljutiste rünnakute ohvrite peredele kaastunnet; kutsub asjaomaseid valitsusi üles rünnakuid uurima, et tagada, et need ei jää karistuseta;

3.  mõistab hukka Türgi poolt okupeeritud Küprose ala järelejäänud 300 kristlase jõulujumalateenistuse katkestamise Türgi okupatsioonivõimude poolt; rõhutab, et see rikub usuvabaduse põhimõtet, mis on põhiline inimõigus, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning kolmandat Viini lepingut (1975), milles sätestatakse Küprose okupeeritud osas enklaavis elavate Küprose kreeklaste elamistingimused;

4.  rõhutab, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on põhiline inimõigus, mis on tagatud erinevate rahvusvaheliste õigusaktidega; tuletab samal ajal meelde, kui oluliseks ta peab inimõiguste vastastikuse sõltuvuse aluspõhimõtet;

5.  mõistab hukka usu kasutamise vahendina erinevates poliitilistes konfliktides; toetab igasuguseid algatusi dialoogi edendamiseks ja vastastikuse austuse loomiseks usukogukondade vahel; kutsub valitsusi ja religioosseid institutsioone üles edendama sallivust ja usuvabaduse austamist ning tegema algatusi vihkamise vastu võitlemiseks; palub valitsustel tagada usu- ja veendumusvabadus; kinnitab veel kord oma pühendumust sekularismi väärtustele;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.