RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Kristlaste olukord ja usuvabadus
17.1.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Heidi Hautala, Margrete Auken, Raül Romeva i Rueda, Nicole Kiil-Nielsen fraktsiooni Verts/ALE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0039/2011
B7‑0058/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon kristlaste olukorra ja usuvabaduse kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma iga-aastasi aruandeid inimõiguste olukorra kohta maailmas ja oma varasemaid resolutsioone maailma usuvähemuste olukorra kohta;
– võttes arvesse 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 9;
– võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18;
– võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta;
– võttes arvesse ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruandeid, eriti tema 29. juuli 2010. aasta aruannet ja 19. veebruari 2010. aasta aruannet;
– võttes arvesse nõukogu 8. detsembril 2009 vastu võetud järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta, milles nõukogu rõhutab selle vabaduse ning usulise sallimatuse vastu võitlemise strateegilist tähtsust;
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldust seoses 1. jaanuaril 2011 Egiptuses Aleksandrias kopti kirikus toimunud rünnakuga kirikuliste vastu;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Buzeki avaldust seoses 1. jaanuaril 2011 Egiptuses kirikus toimunud, inimohvreid nõudnud plahvatusega;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt väljendanud oma pühendumust usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadusele ning rõhutanud, et valitsuste kohustus on tagada need vabadused kõikjal maailmas;
B. arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 18 on kirjas, et igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; arvestades, et see õigus kätkeb vabadust omada või vastu võtta usku või veendumusi omal valikul ja vabadust oma usku või veendumusi muuta ning vabadust tunnistada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt kultuse teenimise, religioossete ja rituaalsete tavade ja õpetuste täitmise näol;
C. arvestades, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus kehtib usklike, aga ka ateistide, agnostikute ja usuliste veendumusteta inimeste kohta;
D. arvestades, et teisedki inimrühmad, näiteks põgenikud, riigisiseselt ümber asustatud isikud, varjupaigataotlejad, kinnipeetavad ning etnilised, religioossed ja keelelised vähemused, kogevad samuti üha sagedamini, et nende usu- või veendumusvabadust rikutakse; tuletades siinkohal meelde Genfi põgenike konventsiooni artiklis 33 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõtet;
E. arvestades, et rahvusvahelise õiguse eesmärk ei ole kaitsta usundeid, ideoloogiaid või abstraktseid väärtusi, vaid kaitsta inimest, kes üksikult või kogukonnas, omaette või avalikult kasutab oma mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust;
F. arvestades, et 1. jaanuaril 2011 Aleksandrias kopti kristlaste vastu korraldatud rünnakus hukkusid ja said vigastada süütud tsiviilelanikud;
G. arvestades, et 25. detsembril 2010 katkestati vägivaldselt Põhja-Küprosel Rizokarpaso külas Püha Sinesiose kirikus peetud jõulujumalateenistus;
H. arvestades, et 22. novembril 2010 tapeti Mosulis kaks Iraagi kristlast; arvestades, et 10. novembril 2010 Bagdadis kristlaste rajoonide vastu korraldatud rünnakutes hukkusid süütud tsiviilelanikud; arvestades, et need rünnakud järgnesid Bagdadi süüria katoliku katedraali hõivamisele islamistliku liikumise võitlejate poolt 31. oktoobril 2010, mil tapeti 50 katedraalis viibinud inimest;
I. arvestades, et Pakistani Punjabi provintsi kuberneri Salmaan Taseeri mõrvamine 4. jaanuaril 2011 ning Asia Bibi juhtum Pakistanis on esile kutsunud rahvusvahelise üldsuse proteste;
J. arvestades, et Euroopas, nagu mujalgi maailmas, esineb usuvabaduse rikkumisi ning usuvähemuste liikmete vastaseid rünnakuid, mille põhjuseks on nende inimeste usulised veendumused; osutades sellega seoses Šveitsi nn minaretitülile – minarettide ehitamise keelule, mida tuleb pidada sallimatuse väljenduseks,
1. mõistab teravalt hukka igasuguse usul ja veendumustel põhineva diskrimineerimise ja sallimatuse ning usukogukondade vastu suunatud vägivalla; rõhutab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks põhilisi inimõigusi;
2. nõuab, et kõikide asjaomaste riikide valitsused ja asutused jätkaksid jõupingutusi, et kaitsta ohustatud usukogukondi, sealhulgas kristlikke vähemusi vägivaldsete rünnakute eest, ning teeksid kõik võimaliku, et anda selliste tegude toimepanijad kohtu alla;
3. tuletab kõikide asjaomaste riikide valitsustele meelde nende kohustust tagada usukogukondade liikmetele võimalus kasutada usuvabaduse kõike aspekte ning hoida ära nende inimeste diskrimineerimine;
4. rõhutab veel kord, et inimõiguste ja kodanikuvabaduste austamine kuulub Euroopa Liidu aluspõhimõtete hulka ning annab ühise aluse liidu suhetele kolmandate riikidega;
5. kutsub nõukogu, komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles pöörama kolmandate riikidega sõlmitavates lepingutes ja nende riikidega tehtavas koostöös ning inimõiguste aruannetes suuremat tähelepanu usuvabaduse teemale ning usuvähemuste olukorrale;
6. kinnitab taas, et toetab kõiki algatusi, mille eesmärk on edendada usukogukondade ja teiste kogukondade dialoogi ja vastastikust lugupidamist; kutsub usujuhte ja -asutusi üles edendama sallivust ja rakendama meetmeid vihkamise ning vägivalla ja ekstremismi vastu võitlemiseks;
7. rõhutab vajadust luua järelmeetmete mehhanism ning nimetada muu hulgas ka asjaomase komisjoni liige, et jälgida toimuvat ning ELi ja ÜRO institutsioonide võetavaid meetmeid;
8. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Egiptuse parlamendile ja valitsusele, Iraagi parlamendile ja valitsusele ning Pakistani parlamendile ja valitsusele.