RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa 2020. aasta strateegia
9.2.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Lothar Bisky, Cornelia Ernst, Thomas Händel, Jacky Hénin, Patrick Le Hyaric, Marisa Matias, Willy Meyer, Miguel Portas, Alfreds Rubiks, Eva-Britt Svensson, Rui Tavares, Marie-Christine Vergiat, Sabine Wils, Gabriele Zimmer, Nikolaos Chountis, Jürgen Klute, Ilda Figueiredo, Kyriacos Triantaphyllides fraktsiooni GUE/NGL nimel
B7‑0106/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa 2020. aasta strateegia kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniseid, mille nõukogu võttis vastu 2010. aastal (I osa: majanduspoliitika üldsuunised, II osa: tööhõivepoliitika suunised);
– võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi (Euroopa 2020. aasta strateegia), 16. detsembri 2010. aasta järeldusi (majanduse juhtimine) ja 4. veebruari 2011. aasta järeldusi (Euroopa 2020. aasta energiapoliitika ja innovatsioon);
– võttes arvesse komisjoni 29. septembri 2010. aasta ettepanekuid majanduse juhtimise alaste õigusaktide paketi kohta (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, makromajanduse tasakaalunihete korrigeerimine);
– võttes arvesse komisjoni teatist „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid” (KOM(2011) 11 lõplik);
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga algas Euroopa poolaasta esimene tsükkel, nagu kiideti heaks Euroopa Ülemkogu poolt 7. septembril 2010. aastal, ning seejuures keskendutakse eelarve- ja majanduspoliitika eelnevale kooskõlastamisele kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga ühelt poolt ning Euroopa 2020. aasta strateegiaga teiselt poolt; arvestades, et nõukogu 2011. aasta märtsi istungil esitatakse eeldatavasti suunised liikmesriikide poliitikale mõlemas valdkonnas;
B. arvestades, et komisjoni optimistliku prognoosi kohaselt „taaselustub majandus ebaühtlaselt”; arvestades, et 2010. aastal ja pärast seda seisid tegelikkuses enamik liikmesriike endiselt silmitsi majandusseisaku olukorraga, mõned neist kogesid W-kujulist langust, teiste puhul oli aga majanduse kasvumäär püsivalt negatiivne ning vaid mõned üksikud neist said 2010. aastal kasu „ekspordi suurenemisest ülemaailmse kaubanduse taastumise tõttu”; arvestades, et isegi viimati mainitud ekspordiriikide puhul oodatakse 2011. aastal majanduskasvu aeglustumist;
C. arvestades, et komisjon rõhutab, et „finantssektori olukord ei ole veel normaliseerunud”, et „sektorit võib kahjustada turusurve ning lisaks sõltub sektor riigi abist”, et laenutingimused on endiselt ranged ning et „paljudes liikmesriikides rõhub leibkondi ja ettevõtteid ülemäära suur laenukoorem”;
D. arvestades, et komisjoni finantssektori olukorra kriitiline analüüs võib siiski anda liiga roosilise ülevaate tegelikust olukorrast: paljud Euroopa pangad seisavad silmitsi suure võlakoormaga – valitsused, pangad ning kinnisvara; mõned ei ole tegelikkuses üldse likviidsed ja sõltuvad odavast Euroopa Keskpanga poolsest rahastamisest, et püsima jääda; paljud on kogenud ka suuri kaotusi, mida nad on üksnes osaliselt tunnistanud, ning selle tulemusel on mõned neist tegelikkuses maksejõuetud;
E. arvestades, et Euroopa Liit ja liikmesriikide valitsused ei ole seni rakendanud vajalikke reforme, mille kohaselt finantssektor peaks tegutsema eelkõige üldsuse huvides, leppima väiksema kasumiga, olema suunatud riskide vältimisele ja pikaajalistele eesmärkidele lühiajalise kasumi asemel, ning et nad ei ole viinud ellu ka vajalikke reforme finantsturgude rangemaks reguleerimiseks;
F. arvestades, et nõukogu 4. veebruari 2011. aasta järeldustes juhiti tähelepanu vajadusele pankade põhjalike stressitestide järele; arvestades, et ELi poolt juba kohaldatud pankade stressitestid ei olnud ilmselt piisavalt ranged, kuna need andsid korras tervisetõendi mõlemale sellisele pangale nagu Bank of Ireland ja Allied Irish Bank, kelle süvenenud probleemid tõid peagi pärast seda kaasa euroalapoolse Iirimaa päästeoperatsiooni;
G. arvestades, et ELi valitsused võtsid meetmeid pankade võlakirjade omanike kaitsmiseks iga hinnaga, eelistades pigem maksumaksjatele kulude kaelamäärimist – isegi kui see venitab valitsuste maksevõimet murdumispunktini; arvestades, et see on Euroopa stabiilsusmehhanismi aluspõhimõte ning toob kaasa kogu Euroopa Liidus kokkuhoiupoliitika jätkuva süvenemise, seades seega finantssektori päästmise finantskoorma taas töötajate, pensionäride ja muu tavaelanikkonna õlule, kelle töökohad, palgad, sotsiaaltoetused ja õigused on tõsiselt ohus;
H. arvestades, et ühise tööhõivearuande kohaselt iseloomustab ELi töötust praegu 23,1 miljonit töötut (9,6%, mõnes liikmesriigis on see näitaja umbes 20%), jäädes 5,6 miljoni inimese võrra alla oma 2008. aasta teise kvartali tipptaseme, ning ELi noorte töötuse määr on 20,4 % (mõnes liikmesriigis on see rohkem kui 40%); arvestades, et kasv tegelikes ühiku tööjõukuludes on ELis langenud alates 2009. aasta keskpaigast ning jõudis 2010. aasta teises kvartalis -2%ni aastas;
I. arvestades, et töötust süvendab veelgi ELi kokkuhoiupüüd ja liikmesriikide otsused (mis on mõnede suhtes kehtestatud seoses ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi ühiste päästeoperatsioonidega) teha tõsiseid kärpeid avaliku sektori tööhõives;
J. arvestades, et Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni peasekretär John Monks märkis hiljuti volinik Olli Rehnile saadetud kirjas, et „ettepanekud majanduse juhtimise kohta võivad laiendada kõnealust survet euroalal ja väljaspool seda ning et neid ei kohaldata üksnes riikidele, kes on sattunud raskustesse maailma võlakirjaturul” ning et „Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon ei näe võimalust toetada ELi sellesuunalisi meetmeid või ettepanekuid majanduse juhtimise kohta ning mis tahes uut lepingut, mis neid sisaldab, kuna need sarnanevad mõneti Versailles’ lepingu reparatsioonide (karistava iseloomuga) sätetele ning alandavad liikmesriigid praktiliselt koloniaalstaatusesse”;
K. arvestades, et ELi ja liikmesriikide kokkuhoiumeetmed – suured kärped avaliku sektori investeeringutes, sotsiaalkaitse ja heaoluriigi jätkuv lammutamine, avalike teenuste erastamise täiendav laine, palkade alandamine, käibemaksumäära tõstmine jne – toovad kaasa ostujõu ja sisenõudluse alanemise, maksude laekumise vähenemise ning majandusseisaku pikenemise või surutisse tagasilangemise ning et niisuguste kokkuhoiumeetmetega ametlikult väljakuulutatud eesmärke vähendada riigivõlga, suurendada tööhõivet ja muuta majandus keskkonnahoidlikumaks väga suure tõenäosusega ei saavutata,
Üldised märkused – Euroopa 2020. aasta strateegia ja selle rakendamine
1. on tugevalt vastu Saksamaa kantsleri Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Sarkozy ettepanekule nn konkurentsivõime pakti kohta, milles nõutakse palkade indekseerimise lõpetamist, pensioniea tõstmist 67. eluaastani, maksu- ja tööhõivepoliitika ühtlustamist ning võlgade ülempiiride fikseerimist riikide põhiseadustes kogu euroalal; kutsub nõukogu üles seda ettepanekut tagasi lükkama;
2. on tugevalt vastu Euroopa 2020. aasta strateegiale, kuna see ei paku mingeid lahendusi elanikkonna probleemidele ning sellega jätkatakse ja tugevdatakse ühtlasi kriisi põhjustanud ekslikku ELi poliitikat; kritiseerib teravalt asjaolu, et selles ei ole üldse käsitletud naiste võrdõigluslikkust; juhib tähelepanu asjaolule, et suurenenud tööpuuduse ja suureneva vaesuse taustal ei anna strateegia täpset suunda, kuidas seda majandus-, sotsiaal- ja tööhõivepoliitika meetmetega tõhusalt vähendada, et saavutada keskkonna seisukohalt ja sotsiaalselt jätkusuutlik areng ja täielik tööhõive koos töötajate õigustega;
3. juhib tähelepanu asjaolule, et nii suurte eelarvekärbete poole püüdlemisega ei ole võimalik saavutada piisavalt investeeringuid, et muuta majandus keskkonnahoidlikumaks, luua uusi töökohti, parandada haridustaset, oskusi ja pädevust ning võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega, et saavutada ELi 2020. aasta strateegia eesmärgid; on seetõttu seisukohal, et ELi 2020. aasta strateegia on algusest peale rajatud tühjadele lubadustele, mida ei ole võimalik täita nn uut makromajanduspoliitikat järgides, nagu seda näeb ette komisjon ja nõukogu;
4. rõhutab, et praegusest ELi eelarvest ei suudeta eraldada isegi Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatustele vastavaid eelarvelisi vahendeid ning et ilma kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku kohandamiseta ei ole mingit võimalust täita Euroopa 2020. aasta strateegiat ELi iga-aastaste eelarvete raames enne 2014. aastat; toonitab, et see heidab pimestavat valgust sellele, kui tõsiselt võtab nõukogu – püüdes alati ELi eelarvet kärpida ja samal ajal ELi ülesandeid laiendada – oma enda kohustusi Euroopa 2020. aasta strateegia suhtes;
5. rõhutab, et nõukogu 4. veebruari 2011. aasta järeldused energiainfrastruktuuri kohta on seda tõendavaks näiteks: arvestades, et liikmesriigid peavad siseriiklikult püüdlema kokkuhoiupoliitika poole, ei järgi nad komisjoni nõudeid, et avalik sektor teeks ulatuslikke investeeringuid nn arukatesse elektrivõrkudesse, et edendada taastuvenergia kasutamist, ning et nõukogu nõudis seevastu kindlalt, et „suurema osa infrastruktuuri investeeringute rahastamiskuludest peab kandma turg ning kulutused kaetakse tasude abil”, mis tähendab kõrgemaid hindu tarbijate jaoks;
6. on seisukohal, et suurem osa elektritarnijatest ja võrgupakkujatest ei ole kuigivõrd huvitatud detsentraliseeritud taastuvenergia infrastruktuuri ning selleks vajalike arukate elektrivõrkude arendamisest; kritiseerib tugevasti asjaolu, et nõukogu otsusega püüeldakse otsusekindlalt liberaliseeritud energia siseturu lõpuleviimise poole 2014. aastaks, aeglustades samal ajal väga vajalikku taastuvate energiaallikate kasutamise kiiret kasvu; juhib tähelepanu asjaolule, et niisugust lähenemisviisi järgides ei saavutata väga tõenäoliselt isegi kõige tagasihoidlikumaid Euroopa 2020. aasta strateegia energia- ja kliimaeesmärke;
7. juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata teatavast pinnapealsest retoorikast „vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise” (Vaesuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm) ja „ühiskonna kõige haavatavamate rühmade kaitsmise” kohta nn eelarvepositsiooni tugevdamise poliitika raamistikus, nõudis komisjon edukalt kärpeid miinimumpalkade (Iirimaa, Läti), sotsiaaltoetuste (Iirimaa, Kreeka, Läti) ning tervishoiuteenuste ja haiglaravi osutamise (Läti, Rumeenia, Kreeka, Ungari) osas ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi juhitavate nn päästepakettide raamistikus; kritiseerib tugevalt kõnealust poliitikat ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles tühistama kõnealuste riikide suhtes kehtestatud tingimuslikud nõuded;
8. juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide kokkuhoiupoliitika, mille poole püüeldakse stabiilsuse ja kasvu pakti järgimise raamistikus, suurendab vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, mis muudab väga ebatõenäoliseks isegi kõige tagasihoidlikuma Euroopa 2020. aasta strateegia vaesuse vähendamises seisneva peamise eesmärgi saavutamise;
9. rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuunised nõuavad liikmesriikidelt kindlakäelist lähenemisviisi, mis taotleb kollektiivläbirääkimiste detsentraliseerimist, tööhõive paindlikumaks muutmist, avaliku sektori palkade külmutamist ja kärpimist (suunis 2: avaliku sektori palkade kujundamist tuleks käsitada kui olulist signaali, et tagada erasektoris palgatõusu piiramine, mis on kooskõlas vajadusega parandada konkurentsivõimet); juhib tähelepanu asjaolule, et lepingu reguleerimisala ei hõlma palga ja kollektiivläbirääkimiste küsimusi, ning kutsub nõukogu üles kustutama niisugused soovitused Euroopa 2020. aasta koondsuunistest;
10. kritiseerib tugevalt asjaolu, et ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi juhitavate nn päästepakettide raames tegi komisjon ettekirjutused seada fondidest väljamaksete tegemise tingimuseks miinimumpalkade kärpimise, palkade jäikuse vähendamise, pensioniõiguste kärpimise, tööturgude paindlikumaks muutmise ning palkade suurema kohandamise äriühingu tasandi tootlikkusega, sealhulgas vahekohtute ja kollektiivläbirääkimiste süsteemide reformi kaudu; juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealune poliitika kujutab endast sotsiaalse dialoogi ja kollektiivläbirääkimiste õiguste rasket rikkumist; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tühistama kõnealused nõuded, mis on kehtestatud ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi abi saamisele;
11. tõstab esile komisjoni liikmesriikide Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamise riiklike reformikavade eelnõude analüüsi, milles kaevatakse üldiselt suhteliselt madalate ambitsioonide üle siseriiklike eesmärkide seadmisel ja liigse keskendumise üle lühikesele ajale ning hoiatatakse selle eest, et liikmesriikide kumulatiivsed jõupingutused jäävat märkimisväärselt alla ELi üldist eesmärki vähendada 2020. aastaks energiatarbimist 20% (saavutades vähem kui 10%), ning sarnaste puudujääkide eest haridusalaste ja vaesuse vähendamise eesmärkide osas;
12. juhib tähelepanu asjaolule, et võttes arvesse Lissaboni strateegiaga võrreldes Euroopa 2020. aasta strateegia väga tagasihoidlike peamiste eesmärkide olulist vähendamist 5-le, näib Euroopa 2020. aasta strateegia osas ilmnevat sarnane rakendamise vajakajäämine nagu Lissaboni strateegia puhul möödunud kümnendil; on seisukohal, et riiklike reformikavade iga-aastane läbivaatamine ei pruugi olla seda vaeva väärt ja võib olla üksnes aja raiskamine;
Iga-aastane majanduskasvu analüüs, majanduse juhtimine ja Euroopa poolaasta
13. on tugevalt vastu komisjoni tema iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud soovitustele, milles keskendutakse puudujääkide märksa ulatuslikumale vähendamisele, kui seda on juba nõutud stabiilsuse ja kasvu paktis, kaudsete maksude tõstmisele (mis tabab vaeseid ja haavatavaid isikuid kõige raskemalt), palkade rangele ja jätkusuutlikule kärpimisele koos palgaläbirääkimissüsteemi indekseerimissätete läbivaatamisega, väidetavale vajadusele tõsta pensioniiga ja arvestada ka eluea oodatava pikkusega – hoolimata asjaolust, et ELil puudub igasugune pädevus kohustuslike pensionite ja kollektiivläbirääkimiste valdkonnas, ning teenuste ja siseturu täiendavale liberaliseerimisele jne; kutsub nõukogu üles loobuma niisugusest lähenemisviisist liikmesriikide poliitika jaoks suuniste koostamisel;
14. kutsub nõukogu üles lükkama tagasi komisjoni õigusakti ettepanekud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta, kuna need süvendavad negatiivselt stabiilsuse ja kasvu pakti protsüklilist olemust ning süvendavad majanduslangust, mis omakorda muudab veelgi raskemaks riikide rahanduse alaste eesmärkide täitmise;
15. kutsub nõukogu üles lükkama tagasi komisjoni õigusakti ettepanekud makromajanduse tasakaalunihete korrigeerimise kohta, kuna tasakaalunihete süsteemse sidumisega konkurentsivõimega keskendutakse kohandamisel tervikuna üksnes maksebilansi puudujäägiga riikidele; rõhutab, et suured ebavõrdsused (ja eelkõige kasumi osakaalu suurenemine ja tööjõu osakaalu vähenemine) toodavad ülemääraseid sääste ning et riikide strateegiat kuritarvitada ühisraha nn ülejääkide loomisega palkade kärpimise kaudu, mis toimub muude liikmesriikide arvelt, ei ole probleemina üldse mainitud – seevastu palutakse jooksevkonto ülejäägiga riikidel oma teenuste sektoreid veelgi dereguleerida;
16. rõhutab, et jooksevkonto ülejäägiga riigid peavad oma majanduslikku arengut suunama sisenõudluse ja -majanduse tugevdamisele muu hulgas kõrgemate palkade võimaldamise kaudu; teeb ettepaneku luua nn liidu tasaarvestussüsteem, millega EU-27s kohustatakse jooksevkonto ülejäägiga liikmesriike maksma jooksevkonto puudujäägiga riikidele positiivset intressimäära, võimaldades viimastel niimoodi investeerida keskkonna seisukohalt ja sotsiaalselt jätkusuutlikkusse tootmisse, teenuseosutamisse ja infrastruktuuri, suurendada tootlikkust ning vähendada puudujääke; on tugevalt vastu igasuguste sanktsioonide kehtestamisele jooksevkonto puudujäägiga riikide suhtes;
17. kutsub nõukogu üles loobuma oma projektist „aluslepingu piiratud määral muutmise kohta, et luua Euroopa stabiilsusmehhanism”, kuna selle praeguses kontseptsioonis oleks Euroopa stabiilsusmehhanismi eesmärk üksnes teistkordne pankade päästmine, samas kui on algatatud kontraproduktiivne kokkuhoiupüüd heaoluriigi säilmete ning tavainimeste sissetulekute ja elatustasemete arvelt, et kõnealuseid võlgu tagasi maksta; nõuab kogu ELi hõlmavat lahendust, mis sunniks panku tunnistama oma kahjusid ja võlakirjade omanikke neid vajaduse korral rekapitaliseerima, hankides täiendavat kapitali esmalt turult ja seejärel võlakirjade omanike võlakirjade aktsiateks konverteerimise abil;
ELi sotsiaal-majandusliku juhtimise alternatiivse poliitika vajadus
18. nõuab kindlalt, et järgmiseks kolmeks kuni viieks aastaks on vaja rohkem fiskaalstiimuleid, et võidelda majandusliku paigalseisu vastu ja töötada välja uusi töökohti loov strateegia: uus, tugevam ja täpsemate eesmärkidega ELi elavdamiskava, mis arvestab soolist võrdõiguslikkust kõigis komponentides, mille järgi eraldatakse igal aastal üks protsent ELi SKPst keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutlikkusse arengusse, et edendada võrdõiguslikkust, täielikku tööhõivet ja nn head tööd, majanduse keskkonnasõbralikumaks muutmist, sotsiaalhoolekannet, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamist ning parema sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse loomist kogu ELis; rõhutab, et liikmesriikide tasandil peavad sellega kaasnema sarnased meetmed, mida kooskõlastatakse sidusalt ELi tasandi meetmetega;
19. rõhutab, et Euroopa Liit peaks mobiliseerima ja kasutama oma fonde (Euroopa Investeerimispank, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Euroopa finantsstabiilsusmehhanism) madala EKP 1% intressimääraga laenude andmiseks investeeringute tegemiseks kokkuhoiu nõudmise asemel, keskendudes riikidele, kes vajavad kõige rohkem nõudluse stimuleerimist, ning tehes ka ühenduse vahenditest (struktuuri- ja ühtekuuluvusfondid) ettemakseid vastavat riigi toetust nõudmata;
20. kutsub nõukogu üles laiendama Euroopa Investeerimispanga (EIP) ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) volitusi, et nende laenupoliitika hõlmaks uue Euroopa majanduse elavdamise kava kõiki vahendeid (sealhulgas nt säästvat tööstuspoliitikat jne);
21. rõhutab, et niisuguse avaliku sektori tehtava investeeringu abil on võimalik saavutada 1,5 ja 2 vahele jääv tööhõive ja sissetuleku kordaja, pakkudes seega perspektiivi, et ELi majanduse saneerimise kava alusel võetavad meetmed võivad end suures ulatuses ise finantseerida;
22. rõhutab, et liikmesriikidele antav igasugune rahaline toetus peab olema seotud Euroopa sotsiaalse mudeli põhimõtetega, selgelt hoiduma kärbetest avalikus sektoris, deflatsiooni põhjustavast palkade külmutamisest jne, ning seda tuleb anda järk-järgult, et vältida protsüklilist riiklike kulude vähendamist;
23. märgib, et EL ja liikmesriigid peaksid rakendama mehhanisme, mis tagavad uue elavdamiskava avaliku sektori investeeringute suunamise sihtotstarbeliselt ja demokraatliku järelevalve all kriisist kõige enam mõjutatud majandussektoritesse, alles tärkavatesse uutesse säästvatesse tööstusharudesse ja teenustesse ning ebasoodsamas olukorras olevatesse piirkondadesse; nõuab investeeringute saajate aktiivset kaasamist ja osalemist;
24. rõhutab, et kui liikmesriigid annavad raskustes olevatele ettevõtetele abi, kapitali või finantstagatisi, tuleks nendes ettevõtetes vastavalt suurendada ka riigi hääleõigust ja osalemist nende tulevases kasumis ning riigi sõnaõigust nende ettevõtete investeerimisstrateegiate mõjutamisel; märgib, et liikmesriigid peaksid rakendama meetmeid majandusliku demokraatia edendamiseks, ettevõtete juhtimise muutmiseks, et tugevdada töötajate, ametühingute ja tarbijate positsiooni, ning ettevõtete ja avalike teenuste strateegiliste valikute sotsiaalset ja keskkonnamõõdet;
25. kutsub nõukogu üles kehtestama ELi tasandil üldist finantstehingute maksu, et piirata spekuleerimist ning tagada finantssektori õiglane panus majanduse elavdamisse ning riikide abiga toimuvate päästeoperatsioonide finantskoormuse refinantseerimisse; juhib tähelepanu, et viimaste uuringute kohaselt suurendaks 0,1protsendiline finantstehingute maks Euroopas aastatulusid 2,1% SKPst (u 262 miljardit eurot); teeb ettepaneku kulutada üldisest finantstehingute maksust saadavaid tulusid arenguabile, kriisivastastele meetmetele ning säästva arengu edendamisele;
26. kutsub liikmesriike üles suurendama pankade ja nende juhtide lisatasudele, kapitalitulule (dividendid, intressimäärad), kapitali kasvutulule ning suurtele varandustele ja pärandustele kehtivaid makse, kasutades nendest saadavaid tulusid avaliku sektori tehtavate investeeringute suurendamiseks; juhib tähelepanu, et sel viisil on võimalik tugevdada nõudluse dünaamikat ning integreerida see keskkonna ja ühiskonna suhtes säästva arengu strateegiaga, et vähendada puudujääke keskmise ajavahemiku jooksul; rõhutab, et liikmesriigid peaksid eelarve konsolideerimise toetamise eesmärgil vähendama sõjalisi kulutusi ning keskkonnale kahjulikke toetusi;
27. on seisukohal, et riiklikus omandis oleva finantssamba (riigistatud pangad, kohalikud ja piirkondlikud hoiupangad) ülesehitamine tihedas koostöös sotsiaal-majanduslike pankadega (ühistupangad, hoiu-laenuühistud) on hädavajalik, et suunata krediiti sotsiaalselt ja keskkonna suhtes kasulikesse investeeringutesse, millega luuakse kõrge kvaliteediga ja töötajate õigustega arvestavaid töökohti; on seisukohal, et otsuste tegemine finantssektori krediidipoliitika küsimuses peab toimuma avalikkuse demokraatliku järelevalve all ning töövõtjate ja tarbijate demokraatlikul osalusel;
28. nõuab kindlalt tugevate meetmete võtmist finantsturul toimuvate spekulatsioonide piiramiseks; rõhutab, et on vaja võtta otseseid kiireloomulisi meetmeid, et keelustada katteta lühikeseks müük ja krediidiriski vahetustehingud ning luua avalik Euroopa reitinguagentuur; juhib tähelepanu sellele, et riskifondidel ja erakapitali investeerimisfondidel tuleks keelata ELis tegutsemine või et nende tegevust tuleks vähemalt rangelt piirata ning et offshore-keskused tuleks sulgeda; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kiirendama finantssektori järelevalve rangemat reguleerimist;
29. on arvamusel, et palkadele surve avaldamine ning Euroopa töötajaskonna sundimine üksteise palkade vähendamisele aitab kaasa deflatsiooni tekkele, vähendab ostujõudu ja sisenõudlust ning suurendab majanduse langusesse minemise ohtu; rõhutab vajadust kehtestada tulemuslikud palga alammäärad tööturu alumises osas (miinimumpalgad ja lisaks äraelamist võimaldava palga kontseptsioon), rakendada võrdse kohtlemise põhimõtet ja võrdväärse töö või samal töökohal tehtava võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet ning võimaldada inflatsiooni kompenseerivat palkade tõstmist, suuremat tootlikkust ning tugevat ümberjaotamise komponenti;
30. rõhutab, et meeste ja naiste palkade erinevust tuleb tingimata 2020. aastaks vähendada 0–5%ni, st töötades välja kogu majandust hõlmavad järkjärgulised kavad konkreetsete eesmärkidega, mida toetaksid kollektiivläbirääkimised ja võrdõiguslikkuse alaste nõustajate koolitamine; juhib tähelepanu asjaolule, et tuleb kaotada otsene ja kaudne sooline diskrimineerimine, muu hulgas tähelepanu juhtimisega tasustamata töö ebavõrdsele osakaalule meeste ja naiste vahel ning ettevõtetes ja muudes töökohtades võrdõiguslikkuse kavade väljatöötamisega;
31. jääb kindlaks oma seisukohale ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2012 kohta; teeb ettepaneku, et Euroopa Liidu uus soolise võrdõiguslikkuse strateegia peab olema Pekingi tegevusprogrammil ja selle saavutustel põhinev tegevuskava ja poliitiline kompromiss, arvestades, et naiste ja tütarlaste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa;
32. rõhutab stereotüüpide vastu võitlemise olulisust kõikides eluvaldkondades ja -etappides, sest stereotüübid on üks püsivaimaid meeste ja naiste ebavõrdsuse põhjusi, mõjutades nende valikuid hariduse, koolituse ja tööhõive alal, vastutuse jagunemist kodutöödes ja pereelus, osalemist avalikus elus, osalemist ja esindatust vastutavatel töökohtadel ning tööalaseid valikuid; nõuab naistevastase vägivalla ennetamist käsitleva direktiivi vastuvõtmist;
33. rõhutab oma nõudmist sihipärasema lähenemisviisi järele võitluseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega, eelkõige üldise eesmärgi järele vähendada laste vaesust 50%, ning kaotada tänavakodutus 2015. aastaks, samuti nõudmist kehtestada ELi eesmärk miinimumpalga (mis on seadusega või kollektiivlepingutega riiklikul, piirkondlikul või sektori tasandil kindlaksmääratud) valdkonnas, et tagada sissetulek vähemalt 60% ulatuses vastavast (riiklikust, sektori) keskmisest palgast, ning miinimumsissetuleku tagamise skeem ja toetava asendussissetuleku tagamise skeemide ELi eesmärk, mille kohaselt tagatakse sissetulekutoetus vähemalt 60% ulatuses riigi ühtlustatud mediaansissetulekust, ning kokkulepet ajakava kohta selle eesmärgi saavutamiseks kõigis liikmesriikides; juhib tähelepanu sellele, et kodutuse kaotamiseks tuleb korralike eluasemete vähesuse probleemiga tegeleda nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil ning et erilist tähelepanu tuleb pöörata äärmise vaesuse vastu võitlemisele;
34. rõhutab, et Euroopa tööhõivestrateegia ei tohi põhineda turvalise paindlikkuse kontseptsioonil, vaid peaks alguses võtma oma keskseks toetuspunktiks nn hea töö kontseptsiooni, keskendudes tugevalt soolise võrdõiguslikkuse ja töökvaliteedi edendamisele, täiustatud sotsiaalsele turvalisusele ja sotsiaalsele kaasatusele, töötajate kehtivate õiguste täiendamisele ja uute sisseviimisele, töötervishoiu ja tööohutuse edendamisele, sotsiaalsete riskide paremale juhtimisele ning töö- ja töövälise elu ühitamisele; nõuab kindlalt, et liikmesriigid peaksid võtma tulemuslikke meetmeid ebakindla ja -tüüpilise tööhõive järkjärguliseks lõpetamiseks;
35. on seisukohal, et igasugune mõttekas arutelu ELi lepingu muutmise üle kriisi tingimustes peab eelkõige keskenduma lepingus ettenähtud monetaristliku struktuuri kaotamisele: Euroopa rahaliidu probleemsete Maastrichti kriteeriumite tühistamine, tegeliku lähenemise kriteeriumite ja abimehhanismide kehtestamine liikmesriikidele nende saavutamiseks, stabiilsuse ja majanduskasvu pakti kehtetuks tunnistamine ning selle asendamine tööhõive ja säästva arengu paktiga, Euroopa Keskpanga põhikirja muutmine, et see sisaldaks demokraatlikku aruandekohustust ja ei järgiks enam täieliku sõltumatuse põhimõtet, ning jätkusuutliku ja tasakaalustatud majandusarengu, täieliku tööhõive, finantsstabiilsuse ning hinna ja vahetuskursi stabiilsuse toetamise eesmärgi uuesti määratlemine on mõned olulisematest aluslepingu muudatustest, millega tuleb tegeleda;
36. nõuab ühtse turu üle peetavat arutelu silmas pidades nn sotsiaalse arengu klausli sisseviimist ELi esmasesse õigusesse, milles sätestatakse, et põhiõigused üldiselt ning streigiõigus ja õigus osaleda ametiühingualases tegevuses, pidada kollektiivläbirääkimisi jne, on alati ülimuslikud siseturul kehtivate põhivabaduste suhtes;
37. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.