RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ÜRO neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents
30.3.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Louis Michel, Marielle De Sarnez, Charles Goerens fraktsiooni ALDE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0228/2011
B7‑0233/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon ÜRO neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse, et 1971. aastal tunnistas ÜRO, et vähim arenenud riigid moodustavad rahvusvahelise kogukonna kõige vaesema ja nõrgema osa;
– võttes arvesse ÜRO arengupoliitika komitee kindlaks määratud kriteeriume vähim arenenud riikide väljaselgitamiseks;
– võttes arvesse 2010. aasta septembris toimunud ja aastatuhande arengueesmärke käsitlenud ÜRO kõrgetasemelise kohtumise tulemusi;
– võttes arvesse vähim arenenud riike käsitlevat Brüsseli tegevusprogrammi, mis võeti vastu ÜRO kolmandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil 2001. aasta mais Brüsselis;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2008. aasta otsust kutsuda kokku ÜRO IV konverents vähim arenenud riikide teemal;
– võttes arvesse, et neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil hinnatakse lõppeva Brüsseli tegevusprogrammi tulemusi ning tehakse ettepanekud uuteks meetmeteks (2011–2020), et lahendada vähim arenenud riikide uusi arenguprobleeme, mille hulka kuuluvad kliimamuutus, toit, energia ning majandus- ja finantskriis;
– võttes arvesse ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni (1986);
– võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke (2000–2015), kus seatakse sihiks vähendada 2015. aastaks vaesust poole võrra;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et praegu liigitatakse vähim arenenud riikide hulka 48 riiki, millest 33 asuvad Aafrikas, 14 Aasias ja 1 Ladina-Ameerikas; 16 riiki paiknevad sisemaal ning 12 on väikesaared;
B. arvestades, et 75% vähim arenenud riikide 800 000 000 elanikust peab toime tulema vähem kui 2 dollariga päevas ja vähim arenenud riikide arv on alates selle kategooria kehtestamisest ÜRO poolt 1971. aastal kasvanud 25 riigilt 48 riigini 2011. aastal ning et vähim arenenud riikide hulgast on välja jõudnud ainult Botswana 1994. aastal, Roheneemesaared 2007. aastal ja Maldiivid 2011. aasta jaanuaris;
C. arvestades, et tänu Brüsseli tegevusprogrammile on tehtud mõningaid positiivseid samme, näiteks algatus „Kõik peale relvade”, ametliku arenguabi suurendamine (kahekordistunud ajavahemikul 2000–2008), otsesed välisinvesteeringud, mis on kasvanud 6 miljardilt 33 miljardile ja võimaldanud 19 riigil saavutada 3%lise majanduskasvu;
D. arvestades, et ÜRO vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil tuleb käsitleda nende riikide jaoks üliolulisi küsimusi, nagu valitsemine ja korruptsioonivastane võitlus, päevakorda tuleks kindlasti võtta partner- ja doonorriikide vahelise valitsemislepingu kontseptsioon (nimelt sotsiaalsete miinimumnõuete sisseviimine lepingusse) ja inimressursi suutlikkuse suurendamine;
E. arvestades, et edendada tuleb osalusarengut kooskõlas Cotonou lepingu sätetega, mis näevad ette kodanikuühiskonna edendamise ja selle kaasamise avalikku ellu;
F. arvestades, et lisaks struktuursetele probleemidele on vähim arenenud riikide olukorda veelgi halvendanud kliimamuutuse, finantssektori, toidu ja energiaga seotud mitmed hiljutised ülemaailmsed kriisid;
G. arvestades, et märkimisväärset arengut ei saa toimuda majandusliku arenguta, mis põhineb avaliku ja erasektori partnerlusel ning välisinvesteeringute turvalisusel;
H. arvestades, et kuigi põllumajandus on paljude vähim arenenud riikide majanduse alus ja selles valdkonnas töötab kuni 90% tööjõust, on toiduga kindlustatus ohtu seatud;
I. arvestades, et vähim arenenud riigid peavad ise kindlaks määrama oma vajadustele vastavad prioriteedid ja lahendused, tuginedes seejuures elanike demokraatlikule osalusele otsuste tegemisel;
J. arvestades, et Istanbuli konverentsi edu sõltub konkreetsetest tulemustest (lepingul põhinev valitsemine, sotsiaalsed miinimumnõuded, võlakoorma leevendamine, arenguabi, uuenduslik rahastamine) ja osalejate panusest,
1. on seisukohal, et neljas konverents peaks olema tulemustele suunatud, tooma välja selged näitajad ja seadma eesmärgi vähendada 2020. aastaks vähim arenenud riikide arvu poole võrra ning tuginema tõhusatele ja läbipaistvatele järelevalve ja järelmeetmete mehhanismidele;
2. on seisukohal, et ÜRO neljas konverents peaks keskenduma poliitikavaldkondade arengusidususele riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kui poliitika muutuse olulisele tegurile; nõuab seepärast, et kõiki poliitikavaldkondi – nagu kaubandus, kalandus, keskkond, põllumajandus, kliimamuutus, energia, investeeringud ja rahandus – kujundataks nii, et nad toetaksid vähim arenenud riikide arenguvajadusi, et võidelda vaesusega ning tagada inimväärne sissetulek ja elatis;
3. nõuab, et ELi täidaks oma kohustused seoses turulepääsu ja võlakoorma leevendamisega ning kinnitaks, kui oluline on saavutada eesmärk, et ametlik arenguabi vähim arenenud riikidele moodustaks 0, 20 % kogurahvatulust senise 0,15% asemel, sel eesmärgil peab EL mobiliseerima sisemaised ressursid ning täiendava meetmena kasutama uuenduslikke rahastamisvahendeid;
4. nõuab, et vähim arenenud riikide puhul peetaks esmatähtsaks toiduga kindlustatust, põllumajandust, infrastruktuure, suutlikkuse suurendamist, kaasavat majanduskasvu, tehnoloogia kättesaadavust ning inim- ja sotsiaalset arengut;
5. nõuab säästvat arengut silmas pidades ausate ja õiglaste kaubanduseeskirjade kehtestamist ning integreeritud poliitika rakendamist paljude majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste puhul;
6. rõhutab, et vaja on võtta tõhusaid meetmeid seoses hindade ebastabiilsuse ja läbipaistvusega, paremini reguleerida finantsturge ning arvestada vähim arenenud riikide haavatavusega ja seda vähendada;
7. rõhutab vajadust kaasa aidata arenguriikide maksusüsteemi arendamisele ning hea valitsemistava kujunemisele maksuküsimustes;
8. kutsub vähim arenenud riike üles tagama oma elanikele juurdepääs maale, veele ja muudele elulistele ressurssidele;
9. rõhutab, kui oluline on vähim arenenud riikide jaoks põllumajandusliku tehnoloogia ja teadmiste siire, tingimusel et nende keskkonnamõju on korralikult hinnatud;
10. rõhutab, et vaja on suurendada arenguabi tõhusust kooskõlas Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskavaga;
11. on arvamusel, et USAs vastu võetud nn konfliktmineraalide seadus on suur samm edasi võitluses mineraalide ebaseadusliku kasutamise vastu Aafrikas, millega kaasnevad kodusõjad ja konfliktid; on seisukohal, et ÜRO peaks esitama sarnase ettepaneku, et tagada maailmaturule imporditud mineraalide päritolu jälgitavus;
12. nõuab, et kliimamuutuse süstemaatiline riskihindamine seotaks poliitika planeerimise ja poliitiliste otsuste kõigi aspektidega, sealhulgas kaubanduse, põllumajanduse ja toiduga kindlustatusega, ning nõuab, et selle hindamise tulemusi kasutataks selleks, et sõnastada arengukoostöö poliitika selged suunised;
13. peab murettekitavaks, et üha tõenäolisemaks on muutumas keskkonnakatastroofid, mis põhjustavad suurt rännet ja nõuavad kiiret abiandmist uut liiki põgenikele;
14. rõhutab, kui oluline on piirkondlik koostöö ja integratsioon, ning nõuab, et tugevdataks piirkondlikke raamistikke, mis annavad suuremalt jaolt väikestele riikidele võimaluse koguda ressursse, oskusteavet ja eksperdiarvamusi;
15. rõhutab, et enamik neist riikidest ei ole oma riigi rahanduse juhtimist parandanud ega täida seepärast nõudeid eelarvetoetuse saamiseks, kuid eelarvetoetus aitaks oluliselt riigi suutlikkust suurendada;
16. rõhutab, et vähim arenenud riikide jaoks on tähtis arendada kolmepoolset koostööd eriti tõusva majandusega riikidega, et liikuda edasi mitmekülgse koostöö, vastastikuse kasu ja ühise arengu suunas;
17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja ÜRO peasekretärile.