RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Seksuaalvägivalla kasutamine Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides
4.4.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Antonyia Parvanova, Marietje Schaake, Marielle De Sarnez, Ramon Tremosa i Balcells, Kristiina Ojuland, Sarah Ludford, Giommaria Uggias, Edward McMillan-Scott, Sonia Alfano fraktsiooni ALDE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0244/2011
B7‑0246/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon seksuaalvägivalla kasutamise kohta Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta;
– võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja vägistamise kui sõjakuriteo kohta[1];
– võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses;
– võttes arvesse oma 7. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta;
– võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust rahvusvahelise naistevastase vägivalla kaotamise päeva (25. november 2010) kohta;
– võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust rahvusvahelisel naistepäeval, 8. märtsil 2011;
– võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivne protokoll, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon, 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ning selles sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatus;
– võttes arvesse teisi naistevastase vägivalla alaseid ÜRO dokumente, nagu 25. juuni 1993. aasta Viini deklaratsioon ja tegevuskava, mis võeti vastu inimõiguste maailmakonverentsil (A/CONF. 157/23), ning 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioon naistevastase vägivalla likvideerimise kohta (A/RES/48/104);
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 12. detsembri 1997. aasta resolutsiooni kuritegude ennetamiseks ja naistevastase vägivalla likvideerimiseks võetavate kriminaalõiguse meetmete kohta (A/RES/52/86), 18. detsembri 2002. aasta resolutsiooni naistevastaste aukuritegude kaotamiseks meetmete võtmise kohta (A/RES/57/179) ja 22. detsembri 2003. aasta resolutsioon naistevastase koduvägivalla likvideerimise kohta (A/RES/58/147);
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku eriraportööride aruandeid naistevastase vägivalla kohta ja naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee soovitust nr 19 (11. istungjärk, 1992);
– võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal toimunud neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning Euroopa Parlamendi 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta, 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking+10)[2] ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta (Peking+15);
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2006. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kõigi vormide kaotamiseks tehtavate jõupingutuste tugevdamise kohta (A/RES/61/143) ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta;
– võttes arvesse 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eriti selle artikleid 7 ja 8, millega loetakse vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus ja sunnitud steriliseerimine või mis tahes kujul esinev seksuaalne vägivald inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks ning võrdsustatakse need ühe piinamisviisi ja tõsise sõjakuriteoga, sõltumata sellest, kas neid tegusid sooritatakse rahvusvaheliste või sisekonfliktide ajal süstemaatiliselt või mitte;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et naised on aktiivselt osalenud ülestõusudes, milles nõutakse suuremat demokraatiat ning rohkem õigusi ja vabadusi Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas;
B. arvestades, et Liibüa ja Egiptuse võimul olevad valitsused on kasutanud nendes revolutsioonides konflikti osana naiste vastu suunatud seksuaalvägivalda ja muutnud naised kaitsetuks;
C. arvestades, et tundub, et seksuaalvägivalda kasutatakse naiste hirmutamise ja alandamise süstemaatilise meetodina;
D. arvestades, et Liibanoni naine Iman al-Obeidi, kes rääkis ühes Tripoli hotellis ajakirjanikele, et sõdurid olid teda grupiviisiliselt vägistanud ja kuritarvitanud, peeti 26. märtsil kinni ja viidi teadmata kohta ning et nüüd on mehed, keda ta süüdistab vägistamises, kaevanud ta kohtusse laimamise eest;
E. arvestades, et Egiptuses väidavad naissoost meeleavaldajad, et sõdurid piirasid nad 9. märtsil Tahriri väljakul ümber ja sundisid neid läbi tegema süütusekontrolli, ning et neid süütusekontrolli ajal piinati ja vägistati ning pildistati meessoost sõdurite juuresolekul,
F. arvestades, et mõned Egiptuse naised peavad astuma sõjaväekohtu ette süütusekontrollist läbi kukkumise pärast,
1. kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles mõistma jõuliselt hukka seksuaalrünnakud Liibüa ja Egiptuse naiste vastu ning nende hirmutamise ja sihtmärgiks võtmise;
2. soovitab algatada sõltumatu uurimise ja kuritegude toimepanijad vastutusele võtta, pöörates erilist tähelepanu Gaddafi poolt toime pandud kuritegude uurimisele Rahvusvahelise Kriminaalkohtu volituste kohaselt;
3. rõhutab, et kõikidel on õigus avaldada oma seisukohti oma riigi demokraatliku tuleviku kohta, ilma et neid peetaks kinni, piinataks või koheldaks alandavalt ja diskrimineerivalt;
4. on sügavalt veendunud, et Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuvad muutused peavad aitama kaasa naiste diskrimineerimisele lõpu tegemisele ja nende täielikule osavõtule ühiskonnaelust võrdselt meestega ja vastavalt ÜRO konventsioonile naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;
5. rõhutab, et nende ühiskondade uutes demokraatlikes ja õiguslikes struktuurides tuleb tagada naiste õiguste kaitse;
6. rõhutab, et tuleks tunnistada naiste osa revolutsioonides, sealhulgas neid varitsevaid ohtusid ja viisi, kuidas nad saavad oma õigusi kaitsta;
7. toonitab, et tuleb ühendada inimõigused ja Euroopa naabruspoliitika (ENP) ning aktiivselt jagada ELi kogemusi soolise vägivalla vastase võitluse ja soolise võrdõiguslikkuse alal, mis on demokratiseerimisprotsessi lahutamatu osa;
8. rõhutab vajadust võtta soolise võrdõiguslikkuse aspekti arvesse igal tasandil ning toetada konkreetseid meetmeid toimiva ja korrapärase soolise võrdõiguslikkuse lähenemisviisi saavutamiseks Euroopa naabruspoliitika riikides; nõuab tungivalt, et valitsused ja kodanikuühiskond suurendaksid naiste sotsiaalset kaasamist, võitleksid naiste kirjaoskamatuse vastu ja edendaksid naiste tööhõivet, et tagada naiste mõistlik esindatus kõigil tasanditel;
9. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel ja komisjonil seada oma kõnelustes ENP lõunapoolsete riikidega esiplaanile sellised ELi poliitilised prioriteedid nagu surmanuhtluse kaotamine, inimõiguste, sealhulgas naiste inimõiguste austamine ning põhivabaduste austamine ning mitmete rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimine, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut ning 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.