RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Seksuaalvägivalla kasutamine Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides
4.4.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Edit Bauer, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Tokia Saïfi, Roberta Angelilli, Kinga Gál, Marian-Jean Marinescu, Cristian Dan Preda, Elena Băsescu fraktsiooni PPE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0244/2011
B7‑0247/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon seksuaalvägivalla kasutamise kohta Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta;
– võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses;
– võttes arvesse oma 7. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta;
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust rahvusvahelisel naistepäeval, 8. märtsil 2011;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja eelkõige naiste õiguste alaseid õigusakte, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle vabatahtlik protokoll ning piinamise ja muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon;
– võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal toimunud neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning Euroopa Parlamendi 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta, 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking +10)[1] ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta (Peking +15);
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2006. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kõigi vormide kaotamiseks tehtavate jõupingutuste tugevdamise kohta (A/RES/61/143) ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta;
– võttes arvesse 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eriti selle artikleid 7 ja 8, millega loetakse vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus ja sunnitud steriliseerimine või mis tahes kujul esinev seksuaalne vägivald inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks ning võrdsustatakse need ühe piinamisviisi ja tõsise sõjakuriteoga, sõltumata sellest, kas neid tegusid sooritatakse rahvusvaheliste või sisekonfliktide ajal süstemaatiliselt või mitte;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et naised on aktiivselt osalenud hiljutistes ülestõusudes, milles nõutakse suuremat demokraatiat ning rohkem õigusi ja vabadusi Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas;
B. arvestades, et Liibüa ja Egiptuse võimul olevad valitsused on kasutanud nendes revolutsioonides konflikti osana naiste vastu suunatud seksuaalvägivalda ja muutnud naised kaitsetuks;
C. arvestades, et tundub, et seksuaalvägivalda kasutatakse naiste hirmutamise ja alandamise süstemaatilise meetodina;
D. arvestades, et Benghazis Tahriri (Vabastamise) väljakul osutasid meeleavaldajad 31. märtsil 2011. aastal oma toetust mässulistele võitlejatele, näitasid, et moslemi naistel Ida-Liibüas ei ole Islami seaduste alusel keelatud koguneda või end väljendada, ning astusid vastu Gaddafi väidetele, et mässuliste liikumist juhivad Al Qaeda toetajatest islamistid;
E. arvestades, et Liibanoni naine Iman al-Obeidi, kes rääkis ühes Tripoli hotellis ajakirjanikele, et sõdurid olid teda grupiviisiliselt vägistanud ja kuritarvitanud, peeti 26. märtsil kinni ja viidi teadmata kohta ning et nüüd on mehed, keda ta süüdistab vägistamises, kaevanud ta kohtusse laimamise eest;
F. arvestades, et Egiptuses väidavad naissoost meeleavaldajad, et sõdurid piirasid nad 9. märtsil Tahriri väljakul ümber ja sundisid neid läbi tegema süütusekontrolli, ning et neid süütusekontrolli ajal piinati ja vägistati ning pildistati meessoost sõdurite juuresolekul,
1. kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles mõistma jõuliselt hukka Liibüa ja Egiptuse naiste vastased seksuaalrünnakud ning naiste hirmutamise ja sihtmärgiks võtmise;
2. soovitab algatada sõltumatu uurimine ja kuritegude toimepanijad vastutusele võtta, pöörates erilist tähelepanu Gaddafi poolt toime pandud kuritegude uurimisele Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tingimuste kohaselt;
3. rõhutab, et kõikidel on õigus avaldada seisukohti oma riigi demokraatliku tuleviku kohta, ilma et neid peetaks kinni, piinataks või koheldaks alandavalt ja diskrimineerivalt;
4. on sügavalt veendunud, et Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuvad muutused peavad aitama kaasa naiste diskrimineerimisele lõpu tegemisele ja nende täielikule osavõtule ühiskonnaelust võrdselt meestega ja vastavalt ÜRO konventsioonile naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;
5. rõhutab, et naiste õigusi tuleb nende ühiskondade uutes demokraatlikes ja õiguslikes struktuurides igati kaitsta;
6. rõhutab, et tuleks tunnistada naiste osa revolutsioonides, samuti neid varitsevaid ohtusid ja seda, kuidas nad saavad oma õigusi kaitsta.
7. rõhutab, et ENP poliitikas tuleb esikohale seada inimõigused ja aktiivselt jagada ELi kogemusi naistevastase vägivalla küsimuses;
8. rõhutab vajadust rakendada meeste ja naiste võrdsuse põhimõte ning toetada konkreetseid meetmeid toimiva ja süstemaatilise soolise võrdõiguslikkuse lähenemisviisi saavutamiseks ENP riikides; nõuab tungivalt, et valitsused ja kodanikuühiskond suurendaksid naiste sotsiaalset kaasamist, võitleksid naiste kirjaoskamatuse vastu ja edendaksid naiste tööhõivet, et tagada naiste piisav esindatus kõigil tasanditel ning et võrdsus muutuks demokratiseerimisprotsessi lahutamatuks osaks;
9. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel ja komisjonil seada oma kõnelustes ENP lõunapoolsete riikidega esiplaanile sellised ELi poliitilised prioriteedid nagu surmanuhtluse kaotamine, inimõiguste, sealhulgas naiste inimõiguste austamine ning põhivabaduste austamine ja mitmete rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimine, kaasa arvatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.
- [1] ELT C 320 E, 15.12.2005, lk 247.