RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Seksuaalvägivalla kasutamine Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides
4.4.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Eva-Britt Svensson, Sabine Lösing, Patrick Le Hyaric, Nikolaos Chountis, Cornelia Ernst, Ilda Figueiredo, Marisa Matias, Jacky Hénin, Marie-Christine Vergiat fraktsiooni GUE/NGL nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0244/2011
B7‑0248/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon seksuaalvägivalla kasutamise kohta Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni;
– võttes arvesse naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone nr 1325 (2000) ja nr 1820 (2008) ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1888 (2009) naiste- ja lastevastase seksuaalvägivalla kohta relvastatud konfliktis, milles rõhutatakse kõikide riikide vastutust selle eest, et lõpetataks karistamatus ja võetaks vastutusele inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, sealhulgas naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalse ja muu vägivalla toimepanijad;
– võttes arvesse relvakonfliktide puhul esineva seksuaalse vägivalla küsimusega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja ametisse nimetamist 2010. aasta märtsis;
– võttes arvesse naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalda ja diskrimineerimist käsitlevaid ELi suuniseid ning lapsi ja relvastatud konflikte käsitlevad ELi suuniseid;
– võttes arvesse ÜRO uut soolise võrdõiguslikkuse üksust (UN Women);
– võttes arvesse 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni ning ÜRO Peaassamblee 14. detsembri 1974. aasta deklaratsiooni 3318 naiste ja laste kaitse kohta hädaolukorras ja relvastatud konfliktides, eriti selle lõiget 4, mille kohaselt tuleb võtta tõhusaid meetmeid, et keelustada naiste tagakiusamine, piinamine, naistevastane vägivald ja naiste alandav kohtlemine;
– võttes arvesse julgeolekusektori reformi missiooni EUSEC RD Congo, mis loodi 2005. aasta juunis (nõukogu 2. mai 2005. aasta ühismeede 2005/355/ÜVJP Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) julgeolekusektori reformi alase Euroopa Liidu nõustamis- ja abimissiooni kohta);
– võttes arvesse nõukogu 19. oktoobri 2009. aasta ühismeedet 2009/769/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu ühismeedet 2007/405/ÜVJP julgeolekusektori reformi alase Euroopa Liidu politseimissiooni ja selle õigusalase kontaktüksuse kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis (EUPOL RD Congo);
– võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta;
– võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja vägistamise kui sõjakuriteo kohta[1];
– võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal toimunud neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning Euroopa Parlamendi 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta, 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking+10)[2] ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta (Peking+15);
– võttes arvesse 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eriti selle artikleid 7 ja 8, millega loetakse vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus ja sunnitud steriliseerimine või mis tahes kujul esinev seksuaalne vägivald inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks ning võrdsustatakse need ühe piinamisviisi ja tõsise sõjakuriteoga, sõltumata sellest, kas neid tegusid sooritatakse rahvusvaheliste või sisekonfliktide ajal süstemaatiliselt või mitte;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et naised on aktiivselt osalenud ülestõusudes, milles nõutakse suuremat demokraatiat ning rohkem õigusi ja vabadusi Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas;
B. arvestades, et pärast seda, kui õigusalase kõrgharidusega Iman al-Obeidi teatas rahvusvahelistele ajakirjanikele enda vägistamisest kolonel Muammar Gaddafile ustavate Liibüa sõdurite poolt, vedasid julgeolekujõud ta 26. märtsil ühest Tripoli hotellist välja ja võtsid kinni;
C. arvestades, et Egiptuses väidavad naissoost meeleavaldajad, et sõdurid piirasid nad 9. märtsil Tahriri väljakul ümber ja sundisid neid meessoost sõdurite juuresolekul läbi tegema süütusekontrolli, mille ajal neid pildistati ning pärast mida neid piinati ja vägistati, kusjuures mõned neist Egiptuse naistest antakse süütusekontrolli tulemuse pärast sõjakohtu alla;
D. arvestades, et vägistamist ja seksuaalorjust, kui see on osa laialdasest ja süstemaatilisest praktikast, peetakse Genfi konventsiooni kohaselt inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks; arvestades, et vägistamist peetakse nüüd ka genotsiidi osaks, kui seda tehakse kavatsusega hävitada üht sihtrühma tervikuna või osaliselt; arvestades, et EL peaks toetama jõupingutusi, mille eesmärk on lõpetada naiste ja laste vastu seksuaalset vägivalda kasutavate kurjategijate karistamatus;
E. arvestades, et 30. juulist 4. augustini 2010 toimus massiline grupiviisiline vägistamine Kongo idaosa kaevanduspiirkonnas ja et eelmisel aastal teatati Kongo idaosas vähemalt 8300 vägistamisest ning et 2010. aasta esimeses kvartalis teatas vägistamisest vähemalt 1244 naist, mis on keskmiselt 14 vägistamist päevas;
F. arvestades, et on tõestatud, et relvakonfliktid mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt ja spetsiifiliselt; arvestades, et osaluse, ennetuse ja kaitse abil tugevdatakse naiste rolli rahu tagamisel ja konfliktide ärahoidmisel, hoitakse ära sõdu ja konflikte ning tagatakse naiste ja laste parem kaitse sõja- ja konfliktipiirkondades;
G. arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1820, 1888, 1889 ja 1325 kohustuste täitmine on kõigi ÜRO liikmesriikide ühine mure ja vastutus, olgu siis tegemist konfliktidest mõjutatud riikide, doonorriikide või teiste riikidega; arvestades, et sellega seoses tuleb rõhutada 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi suuniseid, milles käsitletakse naiste ja tütarlaste vastast vägivalda ning nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemist, ning ELi suuniseid laste ja relvastatud konfliktide kohta, mis on selge poliitiline märk selle kohta, et need on liidu prioriteedid;
H. arvestades, et naiste õigusi ja nende rikkumist kasutatakse üha enam sõjaliste operatsioonide õigustamiseks; arvestades, et sõjaline sekkumine ei aita tagada naiste õigusi, vaid pigem suurendab naistevastast vägivalda ja naiste õiguste rikkumist;
I. arvestades, et üksnes konfliktide ärahoidmise, vahendamise ja tsiviilmeetmete rakendamisega konfliktiolukorras on võimalik naiste õiguste rikkumist ennetada ja vältida;
J. arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1820 ja 1325 ning naiste- ja lastevastast vägivalda käsitlevate ELi suuniste rakendamine peaks olema ELi välistegevuses esmatähtis, et pakkuda piisavat tuge kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes töötavad relvakonfliktidest haaratud või konfliktidest mõjutatud riikides ja piirkondades; arvestades, et Euroopa Parlament peaks nende rakendamist jälgima;
K. arvestades, et Aafrika Liit väljendas hiljuti oma pühendumist naistevastase vägivalla kaotamisele sõja- ja konfliktiolukordades ning määras naiste, rahu ja julgeoleku küsimustega tegeleva eriesindaja,
1. kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles mõistma jõuliselt hukka seksuaalrünnakud Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida naiste vastu ning nende hirmutamise ja sihtmärgiks võtmise;
2. soovitab korraldada sõltumatud juurdlused seksuaalse vägivalla toimepanijate vastutuselevõtmiseks vastavalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tingimustele;
3. kutsub ELi ja liikmesriike üles lõpetama igasuguse abi andmise relvajõude kasutavatele režiimidele, sealhulgas režiimidele, kes saadavad alaealisi sõduritena relvastatud konfliktidesse ning rikuvad süstemaatiliselt inimõigusi või kasutavad süstemaatiliselt seksuaalset vägivalda;
4. nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid loobuksid lõplikult sõjalise jõu kasutamisest rahvusvahelistes konfliktides ja sõdades ning lõpetaksid kohe tsiviil-sõjalise koostöö;
5. mõistab hukka NATO liikmete äsjase kavatsuse varustada Liibüa valitsusvastaseid mässulisi relvadega, sest see suurendaks vägivalda ja tooks kaasa ettearvamatuid tagajärgi tsiviilelanikkonnale, eelkõige naistele ja lastele;
6. nõuab, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis lõpetaks oma tegevuse ELi politseimissioon EUPOL, mis koos missiooniga EUSEC DR Congo on ilmselt kaasa toonud vägivalla eskaleerumise ja halvendanud olukorda riigis, kuna nad õpetasid välja sõdureid ja politseinikke, kes panid toime kuritegusid oma tsiviilelanikkonna ning eelkõige naiste ja laste vastu;
7. kutsub ELi liikmesriike üles aktiivselt ja püsivalt ning nii poliitiliselt kui ka rahaliselt edendama ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 3125 täielikku rakendamist ning resolutsioonis ettenähtud kontrollivate institutsioonide ja mehhanismide loomist Euroopa ja ÜRO tasandil, et tagada resolutsiooni rakendamine kõigil rahvusvahelistel tasanditel;
8. on sügavalt veendunud, et Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuvad muutused peavad aitama kaasa naiste diskrimineerimisele lõpu tegemisele ja nende täielikule osavõtule ühiskonnaelust võrdselt meestega ja vastavalt ÜRO konventsioonile naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;
9. rõhutab, et naiste rolli revolutsioonides tuleks tunnustada, ning rõhutab vajadust tagada naiste õigused üldiselt kõnealuste ühiskondade uutes demokraatlikes ja õiguslikes struktuurides;
10. rõhutab vajadust rakendada naistevastase vägivalla lõpetamiseks soopõhiseid meetmeid, et tagada Euroopa naabruspoliitikas soolise võrdõiguslikkuse toimiv ja järjepidev käsitlemine, muu hulgas sellistes küsimustes nagu naiste vaesuse kaotamine, naiste kirjaoskamatuse vastu võitlemine, naiste tööhõive edendamine, naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning sellega seotud õiguste tagamine ning naiste ja meeste võrdse osalemise saavutamine otsuste tegemises;
11. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, liikmesriikide valitsustele, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.