RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Liibüa olukord
12.9.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Kristiina Ojuland, Marielle De Sarnez, Niccolò Rinaldi, Edward McMillan-Scott, Sonia Alfano, Marietje Schaake, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Graham Watson fraktsiooni ALDE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0513/2011
B7‑0518/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon Liibüa olukorra kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eelkõige 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni, ja oma 20. jaanuari 2011. aasta soovitust, mis käsitleb ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimistega seotud üliolulisi tingimusi (2010/2268(INI),
– võttes arvesse välisasjade nõukogu hiljutisi järeldusi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi Liibüa ja Põhja-Aafrika kohta,
– võttes arvesse 1. septembril 2011. aastal toimunud Pariisi konverentsi,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari 2011. aasta resolutsiooni 1970/2011 ja 17. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 1973/2011, mis lubavad võtta tsiviilisikute kaitseks kõiki vajalikke meetmeid,
– võttes arvesse Araabia Liiga üleskutseid sekkumiseks, et kaitsta Liibüa tsiviilisikuid, ning NATO ja mõnede araabia riikide, nt Katari vastust 19. märtsil 2011 käivitatud õhuoperatsiooni „Odyssey Dawn” näol, mis kestab siiani,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1. märtsi 2011. aasta resolutsiooni, millega peatati ühehäälselt Liibüa liikmestaatus ÜRO inimõiguste nõukogus (UNHRC),
– võttes arvesse UNHRC resolutsiooni S-15/2, mis võeti vastu 25. veebruaril 2011,
– võttes arvesse ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste peatamist 22. veebruaril 2011,
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et pärast kuus kuud väldanud võitlusi, milles hinnanguliselt hukkus 50 000 inimest ja mis tõi kaasa tohutu humanitaariabi vajaduse ja kannatused, on Gaddafi režiim lõpu leidnud ja ajutine valitsus eesotsas rahvusliku üleminekunõukoguga on alustanud uue Liibüa ülesehitamist;
B. arvestades, et 1. septembril 2011 peeti Pariisis „Liibüa sõbrad” tippkohtumine, milles osales umbes 60 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni ja mis seadis endale eesmärgiks kooskõlastada rahvusvahelisi pingutusi ümberkorraldamise abistamiseks Liibüas;
C. arvestades, et rahvuslik üleminekunõukogu peab üheaegselt tegelema nii elanikkonna kõige pakilisemate humanitaarvajaduste lahendamise, vägivalla lõpetamise ja õigusriigi põhimõtete kehtestamise kui ka riigi ja toimiva demokraatia ülesehitamise tohutu raske ülesande täitmisega;
D. arvestades, et NATO juhitud õhuoperatsioon „Odyssey Dawn” jätkub ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide (1970 ja 1973) kohaselt seni, kuni on vaja kaitsta Liibüa tsiviilelanikkonda;
E. arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis 27. juunil 2011 välja Gaddafi ja kahe tema pereliikme vahistamismääruse inimsusevastaste kuritegude eest, mille nad rahva ülestõusu algusest saadik väidetavalt toime panid;
F. arvestades, et EL tühistas 28 Liibüa ettevõttele, sealhulgas naftaettevõttele, kehtestatud sanktsioonid, et tagada ressursid ajutisele valitsusele ja Liibüa elanikkonnale ning aidata majandusel uuesti toimida;
G. arvestades, et EL on andnud üle 152 miljoni euro humanitaarabi ning kõrge esindaja ja asepresident avas 22. mail 2011 Benghazis ELi esinduse, et luua kontaktid Liibüa rahvusliku üleminekunõukoguga ja aidata Liibüal valmistuda demokraatiale ülemineku järgmiseks etapiks;
1. väljendab solidaarsust ja toetust Liibüa rahva juhitavale revolutsioonile; toetab jõuliselt rahvusliku üleminekunõukogu võetud kohustust ehitada üles Liibüa, mis rajaneb demokraatiale, inimõigustele ja õigusriigi põhimõtetele;
2. nõuab tungivalt, et EL suurendaks veelgi humanitaarabi, et reageerida Liibüa elanikkonna uutele vajadustele, eelkõige Tripolis ja muudes kõige rohkem mõjutatud linnades, kaasa arvatud juurdepääsu tagamine puhtale veele, arstiabile ja ravimitele;
3. kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles avama võimalikult kiiresti täieõiguslikku ELi esindust Liibüa pealinnas ja arendama edasi Benghazis asuva ELi esinduse poolt tehtud tööd, et veelgi edendada suhteid rahvusliku üleminekunõukoguga ja abistada Liibüa ametivõime Liibüa rahva kõige pakilisemate vajaduste täitmisel; nõuab tungivalt, et EL annaks toetust eelkõige selleks, et abistada rahvuslikku üleminekunõukogu valimis- ja põhiseadusprotsessi ettevalmistamisel;
4. kutsub ELi liikmesriike üles taotlema ÜRO Julgeolekunõukogu luba Liibüa külmutatud varade vabastamiseks, et aidata rahvuslikku üleminekunõukogu; kutsub liikmesriike eelkõige üles täitma kohustusi, mille nad võtsid 1. septembril 2011 Pariisi konverentsil, kus 60 riiki lubas vabastada 15 miljardit USA dollarit;
5. väljendab ootust, et rahvuslik üleminekunõukogu täidab oma kohustused ja lubadused ehitada üles salliv, ühtne ja demokraatlik Liibüa riik, kus kaitstakse kõigi Liibüa kodanike ning võõrtööliste ja välismaalaste üldisi inimõigusi; EL eeldab, et uue demokraatliku Liibüa riigi põhiseaduses austatakse täielikult üldisi inimõigusi, sealhulgas naiste õigusi;
6. avaldab tunnustust rahvusliku üleminekuvalitsuse seisukohale, mille kohaselt rahvuslikku leppimist peetakse väga oluliseks; peab sellega seoses tähtsaks tuua Liibüa rahva vastu toimepandud kuritegude eest vastutavad isikud, eelkõige Gaddafi ja tema perekond, kohtu ette;
7. eeldab, et Liibüa kohtud ja menetlused tagavad täieliku kooskõla kohtupidamise rahvusvaheliste normidega, sealhulgas läbipaistvuse rahvusvahelistele vaatlejatele ja surmanuhtluse välistamise;
8. nõuab tungivalt, et kõik riigid, eelkõige Liibüa naabrid, teeksid koostööd Liibüa ametivõimudega, ning et rahvusvahelised õigusasutused, nimelt Rahvusvaheline Kriminaalkohus, tagaks Gaddafi ja tema lähimate liitlaste kohtu ette toomise; tuletab meelde, et näiteks Niger ja Burkina Faso on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmed ja seetõttu on neil kohustus teha kohtuga koostööd ning anda Gaddafi ja tema sugulased, kellele on esitatud süüdistus, Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule välja, kui nad sisenevad nende territooriumile;
9. kutsub kõiki rahvusliku üleminekunõukogu sõjalisi jõude järgima sõjavangide, eelkõige Gaddafi allesjäänud sõdurite ja palgasõdurite kohtlemisel rahvusvahelist humanitaarõigust; nõuab tungivalt, et rahvuslik üleminekunõukogu vabastaks viivitamata Aafrika võõrtöölised ja mustanahalised liibüalased, kes peeti meelevaldselt kinni seetõttu, et neid peeti Gaddafi teenistuses olevateks palgasõduriteks, ning tooma kuritegude toimepanijad sõltumatu kohtu ette; kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu kaitsma tuhandete Sahara-taguse Aafrika migrantide õigusi, kes kannatavad ahistamise all pelgalt oma nahavärvi tõttu, ning tagama Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni keskustesse, näiteks Sebhasse ja muudesse ajutistesse laagritesse, lõksu jäänud migrantidele kaitse ja lahkumise võimaluse;
10. rõhutab, et Liibüa rahvas ise viis läbi revolutsiooni ja näitas teed tulevikku; seetõttu peavad EL ja muud piirkondlikud osalejad, nagu Araabia Liiga ja Aafrika Liit, tegema kõik võimaliku, et aidata Liibüal ehitada üles demokraatlikud asutused, tagada desarmeerimine, demobilisatsioon, rehabilitatsioon ja julgeolekusektori reform, sealhulgas ametlikes politseijõududes, valmistada ette vabad ja õiglased valimised, ehitada üles kohtusüsteem ja tagada õigusriigi põhimõtted ja vastutustundlik valitsemine; toonitab, et kuna ÜRO roll selles protsessis on asendamatu, eeldab Euroopa Parlament, et kõik rahvusvahelised osalejad toetavad ÜROd tema püüdlustes;
11. tunneb sügavat kahetsust, et EL ei suutnud reageerida aktiivselt ja õigeaegselt Liibüa kriisi arenemisele, arvestades eelkõige edasist hävitustööd ja massilisi inimsusevastaseid kuritegusid Benghazis; palub kõrgel esindajal ja asepresidendil tagada, et EL suudaks tulevikus täita oma rahvusvahelist kohust ja oleks võimeline niisugusele otsesele ohule reageerima;
12. palub ELil ja rahvusvahelisel üldsusel abistada rahvuslikku üleminekunõukogu tema jõupingutustes majanduse taastamisel, aidata tal uuesti üles ehitada selle majanduslik infrastruktuur ja tõmmata ligi välisinvesteeringuid; rõhutab, et mida kiiremini taastub Liibüa majandus, eelkõige nafta tootmise taasalustamise läbi, seda rutem saab rahvuslik üleminekunõukogu tugevdada oma õiguspärasust ja tegeleda riigi keskpika ja pika perspektiiviga vajaduste täitmisega; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et rahvuslik üleminekunõukogu saaks naftatulust täiel määral kasu; nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid tagaksid, et riiklikud ärihuvid ei satuks vastuollu ELi suhtumisega Liibüasse;
13. toonitab, et ELi pikaajalised suhted Liibüa ja muude Vahemere piirkonna riikidega peavad rajanema vabal kaubandusel ja investeeringutel koos jätkusuutliku arengu tagamisega; kutsub komisjoni üles viivitamata abistama Liibüat tema tulevases ühinemises WTOga ja andma vajalikku tehnilist abi;
14. toonitab sellega seoses, et rahvusvaheline üldsus peaks endale võtma pikaajalise kohustuse abistada vastava palve esitamisel rahvuslikku üleminekunõukogu ja hiljem tema asemele valitud organeid ülesehitustöös ning tegema seda ÜRO ja kontaktrühma juhtimisel koordineeritult ja sidusalt; rõhutab rolli, mida võivad etendada Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank investeerimisel kaubandusse ja majandusprojektidesse, eelkõige et edendada Liibüa VKEde kasvu;
15. nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid aitaksid ümber asustada sõjast laastatud riikidest põgenenud pagulasi, kes elavad Tuneesia–Liibüa piiril asuvates laagrites ega saa pöörduda tagasi oma kodudesse;
16. väljendab heameelt selle üle, et Ühendkuningriik on algatanud uurimise väidetava teabevahetuse kohta Briti salateenistuste ja Gaddafi režiimi vahel; kutsub kõiki asjaomaseid liikmesriike üles järgima seda eeskuju ning algatama sõltumatuid uurimisi seoses mõne Euroopa riigi salateenistuse väidetava kaasosalusega piinamisel, kuna need võisid Gaddafi režiimiga LKA vangide erakorralise üleviimise programmi raames koostööd teha; kutsub ELi üles uurima Euroopa ettevõtete võimalikku osalemist inimõiguste rikkumises, kuna nad võisid tarnida jälgimistehnoloogiat, paigutada ja hallata jälgimiskeskusi ning koolitada salateenistuse agente;
17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Liibüa rahvuslikule üleminekunõukogule, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Peaassambleele, ÜRO inimõiguste nõukogule, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.