Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „HIVi/AIDSi vastane võitlus Euroopa Liidus ja naaberriikides aastatel 2009–2013” (KOM(2009)569),

–       võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni õigustepõhise lähenemisviisi kohta Euroopa Liidu HIVi ja AIDSi vastases tegevuses(1),

–       võttes arvesse oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi varajase diagnoosimise ja varajase ravi kohta(2),

–       võttes arvesse poliitilist deklaratsiooni HIVi/AIDSi kohta, mis võeti vastu 2011. aasta ÜRO Peaassamblee HIVi/AIDSi küsimust käsitleval kõrgetasemelisel kohtumisel,

–       võttes arvesse rahvusvahelise AIDSi ühingu 2011. aasta Rooma konverentsil vastu võetud avaldust, milles nõutakse rahaliste vahendite suurendamist toimiva HIVi ravi väljaarendamiseks,

–       võttes arvesse UNAIDSi strateegiat aastateks 2011–2015 ning maailma terviseassamblee HIVi/AIDSi vastast ülemaailmset tervishoiustrateegiat aastateks 2011–2015, milles esitatakse praegused ja kokkulepitud üldised sihid, et motiveerida riike 2015. aastaks kavandama HIVi/AIDSi vastase võitluse meetmeid,

–       võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni HIVi/AIDSi vastase võitluse Euroopa tegevuskava aastateks 2012–2015, milles käsitletakse HIVi/AIDSi epideemia hetkeolukorda Euroopa piirkonnas ning mõjusat reageerimist sellele,

–       võttes arvesse Dublini deklaratsiooni partnerluse kohta võitluseks HIVi/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias, mis võeti vastu Iirimaa ELi eesistumise ajal 23.–24. veebruaril 2004 toimunud ministrite konverentsil „Barjääride purustamine – partnerlus võitluses HIVi/AIDSiga Euroopas ja Kesk-Aasias”,

–       võttes arvesse UNAIDSi ja WHO 2010. aasta Euroopa aruannet pealkirjaga „Edusammudest seoses Dublini deklaratsiooniga partnerluse kohta võitluseks HIVi/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias”,

–       võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse 2010. aasta HIVi testimise juhendit, milles esitatakse võimalikud meetodid HIVi testimiseks liikmesriikides,

–       võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa regionaalbüroo 2010. aastal koostatud poliitilist raamistikku „HIV-testimise ja -nõustamise intensiivistamine Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkonnas”,

–       võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.     arvestades, et vastavalt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse 2010. aasta HIVi seirearuandele diagnoositi 2009. aastal Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides 25 917 uut HIVi nakatumise juhtumit;

B.     arvestades, et ELis ja naaberriikides nakatus 2009. aastal HIVi 161 000 inimest ning seega moodustab HIVi nakkusega elavate inimeste arv UNAIDSi ja Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul rohkem kui 2,2 miljonit;

C.     arvestades, et HIVi nakatumiste arv kasvab eriti Ida-Euroopas murettekitavalt kiiresti;

D.     arvestades, et paranenud pikaajalisele ravile ja prognoosile vaatamata tekitab HIVi keerukus eriprobleeme naiste jaoks, kes võivad tavapärase tervishoiu hoole alt välja jääda, mistõttu ei ole piisavat sidet diagnoosi ning tulemusliku ja teadliku tervishoiu vahel(3);

E.     arvestades, et AIDSi nakatumist on võimalik täielikult ära hoida, ning arvestades, et esmased ennetavad sekkumismeetmed, mis pakuvad teavet, oskusi, teenuseid ja kaupu, mida on vaja HIVi nakatumisest hoidumiseks ning mis edendavad ohutumat käitumist, on HIVi leviku tõkestamise nurgakivid;

F.     arvestades, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse hinnangul ei tea ELis 30 % HIVi nakatunud isikutest, et nad seda viirust kannavad, ning pooled diagnoositutest on nakkuse hilises staadiumis, mil nad ei saa ravist enam täielikku kasu, mis tekitab haigestumuse, suremuse ja edasikandumise liigset riski;

G.     arvestades, et HIVi viiruse edasikandmise oht on 3,5 korda suurem nende isikute puhul, kellel ei ole HIVi diagnoositud, kui diagnoosiga isikute puhul;

H.     arvestades, et suur osa HIVi nakatumiste juhtumitest jääb diagnoosimata; arvestades, et paljud inimesed ei ole oma seropositiivsusest teadlikud ning avastavad selle tõenäoliselt alles HIVi/AIDSiga seotud haiguste ilmnemisel;

I.      arvestades, et tähelepanu tuleks pöörata ka liitnakkuse küsimusele, eriti HIV-nakkusele koos tuberkuloosi, viirusliku B- ja C-hepatiidi ning nende komplikatsioonidele; arvestades, et tuberkuloos ja viiruslik hepatiit on laialt levinud, nende haiguste kulg on HIV-positiivsete isikute seas palju kiirem ja nad põhjustavad paljudel juhtudel haigestumust ja suremust; arvestades, et näiteks Lääne-Euroopas on C-hepatiiti nakatunud hinnanguliselt 30 % HIV-positiivsetest isikutest, ning arvestades, et Ida-Euroopas on nakatunuid veelgi enam;

J.      arvestades, et Euroopa Parlament tunnistas oma 2007. aasta märtsi kirjalikus deklaratsioonis, et C-hepatiidi vähese diagnoosimise ulatus on ELis märkimisväärne tervishoiuprobleem ning et C-hepatiit kulgeb HIVi nakatunute seas kiiremini, mistõttu ulatuslik ja varajane diagnoosimine on eriti oluline;

K.     arvestades. et HIVi nakkavus suureneb märgatavalt, kui samaaegselt esineb ka muid sugulisel teel levivaid haigusi (nagu gonorröa, klamüüdia, herpes ja süüfilis);

L.     arvestades, et hiljutiste uuringute käigus on selgunud, et ravi kättesaadavus varases staadiumis on tõhus tegur, mis aitab vähendada patsientide nakkusohtlikkust ja nende poolt HIVi nakkuse edasiandmist kuni 96 %;

M.    arvestades, et juurdepääs HIVi ennetamise, ravi, hoolduse ja sellega seotud abiteenustele erineb liikmesriigiti oluliselt;

N.     arvestades, et HIV-nakkuse kiiret levikut mitmes Ida-Euroopa riigis põhjustab saastunud süstalde kasutamine narkootikume süstivate isikute seas;

O.     arvestades, et epideemiaga võitlemisel on äärmiselt vajalik piiriülene ja valdkonnaülene koostöö;

P.     arvestades, et riskirühmadele ja tõrjutud elanikkonnarühmadele HIVi ravi ja sellega seotud teenuste kättesaadavuse tagamiseks on määrava tähtsusega kodanikuühiskonna täielik osalemine;

Q.     arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata ELi naaberriikide probleemidele, sest HIVi/AIDSi ja teisi sugulisel teel levivaid nakkusi piirid ei takista, mida toonitatakse ka Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse tehnilises aruandes „B- ja C-hepatiit ELi naaberriikides: haiguse levimus, haiguskoormus ja sõeluuringute poliitika”;

R.     arvestades, et HIVi vastase võitluse kõikide aspektide seisukohast on ülioluline HIVi nakatunud inimeste inimõiguste täielik kaitse;

S.     arvestades, et HIVi nakatunud isikute suhtes üldiselt, ning eelkõige haavatavate rühmade esindajate (mehed, kes seksivad meestega, uimastisüstijad) suhtes esineb seoses HIV-seropositiivsusega ikka veel sotsiaalset tõrjutust, häbimärgistamist ja diskrimineerimist, nakkusega seotud mahavaikimist ja eitamist ning põhiliste inimõiguste eiramist, mis püsivalt ja jätkuvalt kahjustavad HIVi ennetamist, HIViga isikute hooldamist ja ravimist ning suurendavad epideemia mõju isikutele, peredele, kogukondadele ja riikidele;

T.     arvestades, et HIVi ennetus-, ravi-, hooldus- ja toetusprogrammid ei ole piisavalt suunatud ega kättesaadavaks tehtud puuetega inimestele;

U.     arvestades, et on hädavajalik kiirendada kõikehõlmavate ennetusviiside väljatöötamist ja rakendamist ning jätkata investeeringuid uute ennetustehnoloogiate uurimis- ja arendustegevusse;

V.     arvestades, et ei tohiks võimaldada majandus- ja finantskriisil avaldada negatiivset mõju tervishoiusektorile, sealhulgas vähendada investeeringuid HIV/AIDSiga võitlemiseks olulistesse valdkondadesse;

W.    arvestades, et majanduslikult raske olukord ohustab HIVi/AIDSi programmide rahastamist;

X.     arvestades, et HIV-nakkus kandub ELis valdavalt üle meestevahelise sugulise vahekorra käigus, seejärel heteroseksuaalse kontakti käigus eelkõige nende isikutega, kes tulevad laialdase HIV-epideemiaga riikidest;

Y.     arvestades, et sooline ebavõrdsus on HIV-epideemia üks põhjusi ning naised moodustavad nüüd ligi poole ELi naaberriikides avastatud uutest nakatumise juhtumitest;

Z.     arvestades, et noored naised on üha vastuvõtlikumad HIVi suhtes ning ligi 45 % uutest nakatumistest toimub 15–24aastaste naiste seas;

AA.  arvestades, et on äärmiselt oluline ergutada poliitika ja programmide kavandamise tugevdamist ja laiendamist valdkondades, mis ühendavad seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi ning HIVi, et nende programmidega integreerida HIVi/AIDSi ennetusprogrammid ning et HIVi/AIDSi ennetamisest saaks seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu lahutamatu osa;

AB.  arvestades, et kuna naistel puudub piiratud otsustusõiguse tõttu kontroll rahaliste vahendite üle, nende liikumine on piiratud ja neil on kohustus lapsi kasvatada, puutuvad nad sagedamini kokku takistustega juurdepääsul HIVi ennetuse, ravi ja hooldusega seotud teenustele;

1.      kutsub komisjoni ja nõukogu üles rakendama teatist „HIVi/AIDSi vastane võitlus Euroopa Liidus ja naaberriikides aastatel 2009–2013” ja selle juurde kuuluvat tegevuskava, ning sel eesmärgil

– intensiivistama nende ennetusstrateegiate rakendamist, mis on suunatud piirkondlikele või kohalikele epidemioloogilistele suundumustele ja vajadustele, ning pingutama ennetuse, testimise, nõustamise, ravi, hoolduse ja toetuse kõigile kättesaadavaks muutmise nimel,

–            toetama tõhusat reageerimist HIVi/AIDSi probleemile sellistes prioriteetsetes piirkondades nagu enim mõjutatud ELi liikmesriigid, enim mõjutatud ELi naaberriigid ning Venemaa Föderatsioon ja teised SRÜ riigid,

– arendama välja vahendid HIV/AIDSi suhtes kõige riskialtimate ja haavatavamate elanikkonnarühmadeni jõudmiseks ja nende toetamiseks kogu Euroopas;

2.      tuletab meelde, et võidelda tuleb HIViga, mitte HIV-viiruse kandjatega;

3.      kutsub nõukogu üles võtma endale Euroopas jätkuvale HIVi epideemiale reageerimisel poliitilise juhtrolli ning töötama iga riigi jaoks välja HIVi vastase võitluse konkreetse tegevuskava ning toetama tulemuslikku reageerimist HIVile naaberriikides, kasutades selleks poliitilist dialoogi, tehnilise suutlikkuse suurendamist ning kodanikuühiskonna kaasatuse toetamist;

4.      kutsub komisjoni ja nõukogu üles andma vajalikke vahendeid, et tagada HIVi ennetustegevuse, testimise, ravi ja toetuse võrdne kättesaadavus, tegeleda nõustamisele, testimisele ja varajasele ravile õigeaegset juurdepääsu takistava häbimärgistamise ning muude takistustega, suurendada teadustegevusse tehtavaid investeeringuid tulemusliku ravi saavutamiseks ning tõhustada selliste liitnakkuste nagu muu hulgas tuberkuloosi ja C-hepatiidi probleemiga tegelemiseks mõeldud vahendeid ja meetmeid, sealhulgas parandada juurdepääsu sõeluuringutele ja tulemuslikule ravile;

5.      kutsub liikmesriike üles vähendama liitnakkuste ohtu ning sel eesmärgil parandama C-hepatiidi, tuberkuloosi ja muude liitnakkuste diagnoosi ning ravi kättesaadavust, ja samaaegselt tunnistama, et naiste vajadus HIVi/AIDSi hoolduse ja ravi järele tuleb rahuldada, sest see aitaks olulisel määral kaasa epideemia pidurdamisele;

6.      kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama varajast diagnoosimist ja hooldust tõenduspõhise testimise ja seotud ravi strateegiate rakendamise abil;

7.      kutsub liikmesriike üles edendama ja toetama jätkuvaid investeeringuid uute ennetustehnoloogiate alastesse teadusuuringutesse (sealhulgas mikrobiotsiidid), mida korraldavad ja haldavad naised;

8.      kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama kodanikuühiskonna ja teadlaskonna kaasamise ELi HIVi/AIDSi vastast võitlust käsitleva teatise ja selle juurde kuuluva tegevuskava rakendamise igasse etappi;

9.      kinnitab veel kord, et kõik HIVi/AIDSi nakatunud isikud peaksid oma päritolust, rahvusest, veendumustest, vanusest, soost, seksuaalsest sättumusest, usust või muust seisundist olenemata saama parimatele standarditele vastavat hooldust ja ravi, mille käigus austatakse nende eraelu puutumatust ja konfidentsiaalsust;

10.    kutsub komisjoni üles arendama ELi ühismeetmeid ja lähenemisviise, et edendada täielikku kinnipidamist inimõigustest ja õigustepõhisest lähenemisest HIVi/AIDSi poliitikale, sealhulgas HIVi/AIDSiga nakatunud inimeste häbimärgistamise ja diskrimineerimise vastu suunatud teabekampaaniad;

11.    kutsub liikmesriike üles võtma kõiki vajalikke meetmeid, et lõpetada HIVi/AIDSi nakatunud isikute diskrimineerimine, edendada ja kaitsta kõiki inimõigusi ning põhivabadusi, pöörama erilist tähelepanu kõigile isikutele, kes võivad HIVi nakatuda või on juba nakatunud, vaatama läbi õigusaktid ja poliitika, mis mõjutavad negatiivselt tulemuslike HIV-programmide elluviimist, ning tagama HIVi/AIDSi nakatanud isikute kaasamine ja esindatus diskrimineerimisvastase poliitika väljatöötamisel; rõhutab, kui oluline on võtta diskrimineerimisega võideldes arvesse soolist aspekti, et töötada välja kõikehõlmav HIVi/AIDSi lähenemisviis;

12.    tunnistab töövõtjate ja töötajate organisatsioonide tohutut potentsiaali, et aidata koostöös valitsusega kaasa HIVi/AIDSi leviku vastasele võitlusele ning toetada HIVi/AIDSi nakatunud töötajaid;

13.    kutsub liikmesriike üles tegema kõik vajaliku HIVi/AIDSi nakatunud isikute mis tahes diskrimineerimise lõpetamiseks kindlustuse saamisel, samuti kindlustustingimuste ja hindade osas;

14.    kutsub liikmesriike üles tagama, et kõigis riiklikes AIDSi programmides ja strateegiates töötatakse välja tugev seos seksuaal- ja reproduktiivtervise ning HIViga seotud teenuste vahel, nagu seda on rõhutatud Cochrane’i uuringus(4) ning uuesti kinnitatud elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevuskava rakendamist jälgiva ÜRO rahvastiku- ja arengukomisjoni 42. istungjärgul;

15.    märgib, et ennetusmeetmed peaksid selgesõnaliselt hõlmama piisavat teavet ja seksuaalkasvatust, juurdepääsu kaitsevahenditele, nagu kondoomid meestele ja naistele, ning seksuaalsuhetes naiste õiguste ja autonoomsuse tugevdamist;

16.    juhib tähelepanu asjaolule, et häbimärgistamine ja diskrimineerimine muudab HIVi/AIDSi leviku vastu võitlemise palju raskemaks;

17.    pooldab kohustusi, mis võeti vastu ÜRO Peaassamblee 2011. aasta kõrgetasemelisel kohtumisel HIVi/AIDSi küsimustes, eelkõige eesmärki tagada 2015. aastaks ravi 15 miljonile HIV-positiivsele isikule kogu maailmas ning 2015. aastaks uute HIVi nakatumiste arvu vähenemine 50 % võrra;

18.    pooldab ÜRO nõudmist, et HIVi programmide rahastamise kohustust tuleb jätkuvalt täita;

19.    pooldab ÜRO nõudmist, et ravimitootjad töötaksid õigeaegselt välja hinnalt vastuvõetavad, kvaliteetsed ja tõhusad retroviirusevastased ravimid, keskendudes eelkõige kulusäästlikele strateegiatele, nimelt geneeriliste ravimite kasutamisele;

20.    kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema vajalikke muudatusi nende kohustuste täitmiseks, mis sätestati ÜRO peaassamblee eriistungjärgu poliitilises deklaratsioonis HIVi/AIDSi kohta;

21.    kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles täitma oma kohustusi ülemaailmse AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastase võitluse fondi ees ning jätkuvalt toetama selle tööd arenguriikides;

22.    kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama juurdepääsu kvaliteetsetele kõikehõlmavatele seksuaal- ja reproduktiivtervist puudutavatele teenustele, teabele ja tarvetele; on arvamusel, et see peaks muu hulgas hõlmama konfidentsiaalset ja vabatahtlikkuse alusel toimuvat nõustamist, testimist ja ravi HIVi ja kõigi muude sugulisel teel levivate nakkuste puhul; soovimatute raseduste ärahoidmist; rasestumisvastaste vahendite võrdset ja taskukohast kättesaadavust, sealhulgas hädaolukorras; ohutut ja seaduslikku aborti, sealhulgas abordijärgset hooldust; HIVi vertikaalse edasikandumise ennetuseks teostatavat hooldust ja ravi, sealhulgas partneri ja laste jaoks;

23.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikidele, ÜRO peasekretärile, UNAIDSile, Maailma Terviseorganisatsioonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0284. (2) ELT C 16E, 22.1.2010, lk 62. (3) Maailma Terviseorganisatsioon: „Sooline ebavõrdsus ja HIV” (Gender inequalities and HIV) http://www.who.int/gender/hiv_aids/en/. (4) http://www.unfpa.org/webdav/site/global/shared/documents/publications/2008/linkages_evidence.PDF.