RESOLUTSIOONI ETTEPANEK (2011/2958(RSP))
13.12.2011
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5
Töötajate liikumisvabadus Euroopa Liidu piires
Marije Cornelissen fraktsiooni Verts/ALE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0727/2011
B7‑0729/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon töötajate liikumisvabaduse kohta Euroopa Liidu piires (2011/2958(RSP))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0258/2011),
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 21, 45 ja 47 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 15, 21, 29, 34 ja 45,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 151,
– võttes arvesse nõukogu määrust (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires,
– võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2007. aasta teatist „Liikuvus aitab luua rohkem ja paremaid töökohti: Euroopa tööalase liikuvuse tegevuskava (2007–2010)” (KOM(2007)0773),
– võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2008. aasta teatist „Töötajate vaba liikumise mõju ELi laienemise taustal” (KOM(2008)0765),
– võttes arvesse komisjoni 13. juuli 2010. aasta teatist „Töötajate vaba liikumine – õiguste tagamine ja olulisemad muutused” (KOM(2010)0373),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsiooni Euroopa Liidu tööturgudel töötajate vaba liikumist piirava üleminekukorra kohta,
– võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule Bulgaariast ja Rumeeniast pärit töötajate vaba liikumise suhtes kohaldatavate üleminekusätete toimimise kohta (KOM(2011)729 lõplik),
– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Töötajate liikuvuse peamiste tõkete määratlemine ühtsel tööturul”,
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et õigus elada ja töötada teises ELi liikmesriigis on üks ELi põhivabadusi, millega tagatakse võrdne kohtlemine ja kaitse rahvusel põhineva diskrimineerimise eest ja mis on aluslepingutes tunnustatud kui liidu kodakondsuse põhikomponent, kuid kahe liikmesriigi kodanikud kogevad veel ikka takistusi seoses õigusega töötada teise liikmesriigi territooriumil;
B. arvestades, et vastavalt komisjoni 11. novembri 2011. aasta teatisele on Rumeeniast ja Bulgaariast pärinevad liikuvad töötajad avaldanud liikuvaid töötajaid vastuvõtvate liikmesriikide majandusele positiivset mõju;
C. arvestades, et nendes liikmesriikides, kes ei kohaldanud üleminekumeetmeid 2004. ja 2007. aastal ELiga ühinenud riikidest pärineva tööjõu vabale liikuvusele, ei ole olnud teateid mingitest negatiivsetest mõjudest, kuid mitmed liikmesriigid on siiski otsustanud jätkata piirangute kohaldamist Rumeenia ja Bulgaaria kodanike suhtes, tehes seda rohkem poliitilise surve kui põhjendatud negatiivse mõju pärast majandusele ja tööturule;
D. arvestades, et viimaste statistiliste andmete kohaselt 2010. aasta lõpus moodustasid teise liikmesriigi territooriumil elavad Rumeeniast ja Bulgaariast pärit liikuvad töötajad 0,6 % kogu ELi elanikkonnast;
E. arvestades, et Rumeenia ja Bulgaaria töötajate sissevool mõjus vastuvõtvate riikide majandusele positiivselt, sest need töötajad asusid tööle töökohtadele või sektoritesse, kus oli tööjõudu puudu;
F. arvestades, et komisjon mainis oma viimases teatises, et Rumeeniast ja Bulgaariast pärit liikuvad töötajad on tõenäolisemalt majanduslikult produktiivsemas eas kui vastuvõtva riigi kodanikud, sest EU-2 alla 35-aastased liikuvad töötajad moodustavad 65 % kõikidest tööealistest liikuvatest töötajatest, kuid EU-15 puhul on selliste töötajate osakaal 34 %;
G. arvestades, et Eurostati hiljutiste andmete kohaselt ei mõjuta Rumeeniast ja Bulgaariast pärit liikuvad töötajad oluliselt vastuvõtvate riikide palkasid ja töötuse määra;
H. arvestades, et Rumeeniast ja Bulgaariast pärit töötajate puhul piiratakse täielikult või osaliselt nende põhivabadust liikumisele, mis põhineb võrdsel kohtlemisel, nagu see on sätestatud aluslepingutes, kuid samal ajal asendab töötajate piiriülene liikuvus „teenuste” raamistikus (alltöövõtjate ja vahendajate ning fiktiivselt füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise kaudu) järjest rohkem töötajate vaba liikumist, tekitades ebaausat konkurentsi seoses palkade ja töötingimustega;
I. arvestades, et töötajate vaba liikumine on nii ELile kui ka liikmesriikidele positiivne eeskuju, mis on nurgakiviks ELi integratsioonile, majanduse arengule, sotsiaalsele ühtekuuluvusele, inimeste professionaalsuse suurendamisele, aitab üle saada majanduskriisi negatiivsetest tagajärgedest ja loob tugevama majandusjõu, millega on võimalik lahendada maailmas toimuvate muutustega seotud probleemid;
J. arvestades, et viimases Euroopa Komisjoni teatises öeldakse, et riiklikel tööturgudel esinevad häired on tingitud mitmetest teguritest, näiteks majandus- ja finantskriisist ja struktuursetest tööturu probleemidest, mitte aga Rumeeniast ja Bulgaariast pärit töötajate sissevoolust;
K. arvestades, et Euroopa Kohtu järjekindla praktika kohaselt tuleb põhivabadustest kõrvalekalduvaid sätteid tõlgendada rangelt;
L. arvestades, et mõned liikmesriigid on teatanud, et nad kavatsevad säilitada piirangud Bulgaariast ja Rumeeniast pärit töötajatele kuni 2014. aastani; arvestades, et teised liikmesriigid on teatanud, et nad avavad oma tööturu kõigile ELi töötajatele,
1. kutsub liikmesriike üles kaotama kõik kehtivad üleminekumeetmed, arvestades et puudub tegelik majanduslik õigustus piirata rumeenlaste ja bulgaarlaste õigust töötada ja elada teise liikmesriigi territooriumil; on seisukohal, et need tõkked avaldavad soovitule vastupidist mõju ja kujutavad endast diskrimineerivaid meetmeid Euroopa kodanike vastu, luues nii ebavõrdsete õigustega ELi;
2. kutsub nõukogu üles täielikult arvestama komisjoni teatist ja järgima selles toodud põhimõtteid hinnangu andmisel, kas üleminekutõkked on positiivne ja vajalik meede;
3. palub, et komisjon määratleks selgelt mõiste „tööturu tõsised häired või oht nende tekkeks” tähenduse;
4. palub komisjonil valmistada ette majanduslikele ja sotsiaalsetele näitajatele tuginevad selged näitajad ja metoodika, mille põhjal saaks hinnata, kas liikmesriikide kehtestatud täielike või osaliste piirangute pikendamine on üheselt õigustatud Rumeenia ja Bulgaaria töötajate häiriva mõjuga nende riikide tööturule, ning ka kohaldada seda menetlust, kui mõni liikmesriik taotleb kaitseklauslit;
5. palub, et komisjon teeks täiesti läbipaistvalt teatavaks kriteeriumid, mille alusel on liikmesriikidel lubatud üleminekutõkked säilitada, võttes arvesse niisuguse otsuse mõju Euroopa Liidu majandusele ja rangetele tõlgendustele, mida Euroopa Ühenduste Kohus põhivabadustest kõrvalekaldumiste osas aktsepteerib;
6. juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid, kes säilitavad piirangud, ilma et põhjendaks neid selgete ja läbipaistvate põhjendustega tööturu tõsistele häiretele vastavalt Euroopa Kohtu otsustele, rikuvad aluslepinguid; palub komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal tagada aluslepingute järgimine;
7. märgib, et Bulgaaria ja Rumeenia kodanikele kehtestatud piirangud seaduslikult EU-25 tööturgudele sisenemisele võivad tuua kaasa suuremal määral deklareerimata tööd, mis lõppkokkuvõttes põhjustab töötajate õiguste rikkumisi, maksutulude vähenemist ning varimajanduse osakaalu suurenemist;
8. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles loobuma piiravatest üleminekuperioodidest, et ka Bulgaaria ja Rumeenia kodanikke koheldaks võrdselt, nii nagu see on sätestatud aluslepingutes, tagades kodanikuõigused, ausa konkurentsi ettevõtete vahel ning vältides sotsiaalset ja majanduslikku dumpingut;
9. märgib, et üleminekumeetmed avaldavad soovitule vastupidist mõju võitluses töötamisega fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) või ebaseaduslikult, sest töötajad, kellel ei ole õigust vabalt siseneda tavapärasele tööturule, valivad mõnikord töö fiktiivse FIEna või ebaseadusliku töö ilma korraliku palga ja töötingimusteta;
10. rõhutab, et piirangute pikendamine võib märkimisväärselt viivitada tööturgude kohanemisprotsessi liikuvaid töötajaid vastuvõtvates riikides;
11. kutsub EU-25 üles konsulteerima tööturu osapooltega enne otsustamist, kas pikendada või lõpetada täielikud või osalised liikumisvabaduse piirangud Rumeeniast ja Bulgaariast pärit töötajatele;
12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.