RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. detsembri 2011. aasta kohtumise järeldused seoses fiskaalstabiilsusliidu rahvusvahelise lepingu projektiga (2011/2546(RSP))
16.1.2012
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Søren Bo Søndergaard, Jean-Luc Mélenchon, Miguel Portas, Marisa Matias, Kyriacos Triantaphyllides, Takis Hadjigeorgiou, Paul Murphy, Cornelis de Jong, Willy Meyer, Patrick Le Hyaric, Mikael Gustafsson, Nikolaos Chountis, Marie-Christine Vergiat, Ilda Figueiredo fraktsiooni GUE/NGL nimel
B7‑0012/2012
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. detsembri 2011. aasta kohtumise järelduste kohta seoses fiskaalstabiilsusliidu rahvusvahelise lepingu projektiga (2011/2546(RSP))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 9. detsembri 2011. aasta avaldust,
– võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelise lepingu projekti,
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et fiskaallepingus ei puudutata kriisi peamisi põhjuseid – liberaliseerimist, piirangute vähendamist ja finantsturgude ülemäärast usaldamist, makromajandusnäitajate erinevuste suurenemist euroalas ja neoliberaalse poliitika pealesundimist;
B. arvestades, et riigipeade ja valitsusjuhtide ettepanekute sisuks on läbikukkunud poliitikate jätkamine ning need ei puuduta endiselt finants- ja majanduskriisi süvapõhjuseid, milleks on eeskätt peamiste majandusvaldkondade jätkuv liberaliseerimine ja makromajandusnäitajate erinevuste suurenemine euroala sees;
C. arvestades, et sõltuvus finantsturgudest on nende laastavale mõjule vaatamata finantskriisi algusajaga võrreldes isegi suurenenud; arvestades, et sellele võib lõpu teha üksnes üldsuse kontroll pankade üle ja Euroopa Keskpanga odavad laenud liikmesriikidele;
D. arvestades, et kavandatav fiskaalleping võtab demokraatlikult valitud liikmesriikide valitsustelt kontrolli rahanduspoliitiliste valikute üle ja võtab Euroopa rahvastelt koos liikmesriikide parlamentidega demokraatliku kontrolli võimaluse ning kehtestab alalise kasinusrežiimi;
E. arvestades, et kogu Euroopas on valitsused allunud finantsturgude diktaadile ja suunatud seetõttu kõik oma poliitilised ettepanekud turgude soovide rahuldamisele;
F. arvestades, et eurot reguleerivad eeskirjad on sätestatud kehtivates aluslepingutes ning neid ei saa muuta ilma aluslepinguid muutmata;
G. arvestades, et liikmesriikide elanike ja ELi institutsioonide vaheline usalduskriis süveneb ning koos sellega süveneb demokraatia ja ELi õiguspärasuse kriis;
H. arvestades, et ELi poliitika tulemusena peavad inimesed ELi üha enam ohuks oma majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule, oma tööd ja sissetulekut ähvardava ebakindluse allikaks, ebavõrdsuse ja ebaõigluse soosijaks ning takistuseks teel täielikule demokraatiale, mis võib süvendada natsionalistlikku endassesulgumist, tugevdada ksenofoobseid ideid ning vähendada osavõttu (ka üleeuroopalistest) valimistest;
1. on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu meetmed süvendavad ülemaailmset kapitalismi kriisi;
2. on otsustavalt vastu majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelisele lepingule ja hiljutistele muudatustele nimetatud liidu ülesehituses (majanduse juhtimine, Euroopa poolaasta, laiendatud euroala pakt); peab neid muudatusi kõige reaktsioonilisemateks, ebademokraatlikumateks ja äärmuslikult neoliberaalseteks praeguse kriisi vastasteks meetmeteks;
3. taunib asjaolu, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelise lepingu projektis keskendutakse samadele vahenditele, mis kriisini viisid, selle asemel et suunata EL-27 majandusareng ümber täistööhõivele (koos arvukamate ja paremate töökohtadega), sotsiaalmajanduslikule kasvule, sotsiaalsele ühtekuuluvusele (eriti vaesuse, sissetulekute ebavõrdsuse ja tööpuuduse vastu võitlemisele) ja keskkonnakaitsele, ning Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide rolli ignoreerides süvendatakse praeguse poliitika demokraatliku õiguspärasuse defitsiiti;
4. arvab ka, et rahvusvahelise lepingu projekt seadustab kasinusmeetmed ja kaotab kõigi 27 liikmesriigi demokraatlikud võrdsed õigused, mis vältimatult süvendab kriisi, alandab enamiku ELi elanike elatustaset ning suurendab liikmesriikide vahelist ebavõrdsust ja tekitab lõhed, mille tulemuseks on mitmekiiruseline EL, mis kõik ohustab mitte üksnes euro, vaid võib-olla ka kogu ELi püsimajäämist;
5. nõuab, et arutellu majanduskriisist väljumise teede üle kaasataks peale ELi institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste ka kodanikuühiskond, ametiühingud, töötud ja teised Euroopa ühiskondades sotsiaalselt tõrjutud elanikerühmad; nõuab Euroopa rahvaste vahelist põhjalikku arutelu ELi eesmärkide üle ja selle üle, mida nad ELilt ootavad;
6. on seisukohal, et niivõrd ulatuslikke kohustusi nagu need, mis sisalduvad rahvusvahelise lepingu projektis, tuleb kõige põhjalikumalt arutada rahvaga riiklike nõuete kohaselt korraldatavatel rahvaküsitlustel; nõuab, et selliste küsitluste läbiviimine peab toimuma ilma komisjoni poliitilise sekkumiseta;
7. märgib, et muudatuste tegemiseks Iirimaa põhiseaduses tuleb korraldada rahvaküsitlus ja et eelarvealane pädevus on Iirimaa põhiseaduse kohaselt Iirimaa parlamendil ja valitsusel, mistõttu igasugune eelarvealase pädevuse üleandmine eeldab põhiseaduse muutmist;
8. usub, et valitsused neis liikmesriikides, kus ei ole võimalik rahvaküsitlusi korraldada, annavad inimestele õiguse lepingu projekti ratifitseerimise küsimust otsustada sellega, et korraldavad üldrahvalikud arupidamised;
9. rõhutab, et kõik edasised ELi aluslepingu muudatused tuleb teha aluslepingu tavalise läbivaatamismenetluse kohaselt; lükkab tagasi igasuguse kiirmenetluse võimaluse;
10. on seisukohal, et liikmesriikide sisese demokraatia oluliseks osaks on hääletused poliitiliste parteide esitatud alternatiivsete majandus- ja rahanduspoliitikate üle ning et käesolev rahvusvahelise lepingu projekt kahandab edaspidi oluliselt igasuguse valitud valitsuse võimalusi omaenda poliitikat ellu viia, seda mitte ainult majandus- ja rahanduspoliitika, vaid ka sotsiaal-, haridus- ja kultuuripoliitika küsimustes, ning et see põhimõtteliselt ohustab subsidiaarsuse põhimõtet;
11. on vastu sellele, et anda Euroopa Kohtule ja komisjonile uusi õigusi sekkumiseks liikmesriikide eelarvepoliitikasse;
12. märgib, et eurot reguleerivad eeskirjad on sätestatud kehtivates ELi aluslepingutes ning et neid ei saa muuta ilma kehtivaid aluslepinguid muutmata;
13. taunib käesoleva rahvusvahelise lepingu projekti ümber valitsevat õiguslikku ja poliitilist segadust, täpsemalt konkreetse ja avaliku lepinguprojekti puudumist;
14. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.