Resolutsiooni ettepanek - B7-0013/2012Resolutsiooni ettepanek
B7-0013/2012
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Tasakaalu puudumine toiduainete tarneahelas (2011/2904(RSP))

16.1.2012

suuliselt vastatavate küsimuste B7-0021/2012, B7-0675/2011 ja B7-0676/2011 alusel
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5

Alfreds Rubiks, Patrick Le Hyaric, João Ferreira, Nikolaos Chountis, Kartika Tamara Liotard, Marisa Matias, Willy Meyer, Jean‑Luc Mélenchon fraktsiooni GUE/NGL nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0006/2012

Menetlus : 2011/2904(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0013/2012
Esitatud tekstid :
B7-0013/2012
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0013/2012

Euroopa Parlamendi resolutsioon tasakaalu puudumise kohta toiduainete tarneahelas (2011/2904(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat[1], 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel[2] ning 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel[3],

 

–   võttes arvesse komisjoni teatist ”Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” (COM(2009)0591) ja sellele teatisele lisatud mitmeid töödokumente ning samuti oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas[4],

 

–   võttes arvesse komisjoni 30. juuli 2010. aasta otsust, millega luuakse toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum (2010/C 210/03),

 

–   võttes arvesse põllumajandus- ja toiduainetetööstuse konkurentsivõime kõrgetasemelise töörühma 17. märtsi 2009. aasta lõplikke soovitusi ning nõukogu 29. märtsi 2010. aasta järeldusi toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas,

 

–   võttes arvesse Eurostati andmeid põllumajandusliku tootmise vahendite (sisendkulud) ja põllumajandustoodete (tootjahinnad) hinnaindeksite kohta[5],

 

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta[6] ja oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni toiduainete hindade kohta Euroopas[7],

 

–   võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse 2008. aasta aruannet „Vähese sisendiga põllumajandussüsteemid:   võimalus arendada säästvat põllumajandust”[8],

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et põllumajandustootjate sissetuleku probleemid üha süvenevad ning tarbijate makstav hind toodete eest ei kajastu selles hinnas, mida makstakse põllumajandustootjatele nende toodangu eest;

 

B.  arvestades, et toidusüsteemides on ülekaalus tööstusliku põllumajanduse mudel, mida kontrollivad vähesed rahvusvahelised toiduainekorporatsioonid koos väikese rühma hiigelsuurte jaemüüjatega; arvestades, et see mudel, mis on mõeldud kasumi tootmiseks, ei sobi üldse inimeste varustamiseks tervisliku ja hinnalt mõistliku toiduga ning tootjatele õiglase sissetuleku tagamiseks, vaid keskendub üha enam selliste toorainete tootmisele nagu agrokütused, sööt või toorme istandused;

 

C.  arvestades, et võrreldes suurte jaemüüjatega nõrgeneb ELis üha enam põllumajandustootjate ja põllumajandustööstuse läbirääkimispositsioon hinnataseme määramisel kogu väärtusahelas – esmatootmisest kuni töötlemise ja lõpptarbimiseni;

 

D. arvestades, et sõltumatus toiduainetega varustamisel annab riigile õiguse kindlaks määrata oma põllumajandus- ja toidupoliitika elanikkonna vajadustest ja keskkonnast, aga mitte WTO rahvusvahelistest kaubanduseeskirjadest lähtuvalt;

 

E.  arvestades, et ebaühtlus suureneb liikmesriikide seas, kus tootmissüsteemide suhteline arengutase on erinev, see toob kaasa kasvava puudujäägi ja suurema sõltuvuse toiduainetega varustamisel neis riikides, kus on nõrgem tootmissüsteem;

 

F.  arvestades, et põllumajandustootjatele ei ole nende toodangu eest tagatud õiglane hind, seepärast lahkuvad paljud neist põllumajandussektorist;

 

G. arvestades, et komisjon ei tegele suurkokkuostjate kuritarvitustega toiduainete tarneahelas;

 

H. arvestades, et toiduainete tootmises on jaemüüjate ja tarnijate vaheline suhe selgelt tasakaalust väljas, tarnijate kanda jääb suurem osa igasugusest äritegevuse langusest, samal ajal kui jaemüüjad säilitavad oma kasumi;

 

1.  on otsustavalt vastu mõjuvõimu praegusele koondumisele jaemüüjate ja suurtööstuse kätte ning nõuab lahendusi, mis toiduainete tarneahela nõuetekohase reguleerimise abil peataksid ja pööraksid ümber selle protsessi;

 

2.  tuletab meelde, et toiduainete tarneahel, põllumajandus, põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine moodustab ELi kogu tööhõivest 7% ning annab 1 400 miljardit eurot aastas – selle näitajaga ületatakse ELi teised tootmissektorid;

 

3.  on seisukohal, et põllumajandustootjate õiglane ja inimväärne palk peab olema ELi prioriteet, ning nõuab põllumajandustootjate ja nende organisatsioonide märgatavalt tugevamat läbirääkimispositsiooni;

 

4.  nõuab õiglust ja läbipaistvust toiduainete tarneahelas, et vältida suurkokkuostjate kuritarvitusi, ning kutsub komisjoni üles nägema ette võimalused, kuidas põllumajandustootjaid täielikult teavitada töötlejate ja vahendajate pakutavatest hindadest;

 

5.  nõuab tungivalt, et selgelt, täpselt ja objektiivselt määratletaks kuritahtlikud ja ebaausad tavad;

 

6.  nõuab toiduainetööstuse võimalikult ulatuslikku ümberpaigutamist ning lõpu tegemist sellele survele, mida suured jaemüüjad ja suurtööstus avaldab toiduainete tarneahelale;

 

7.  pooldab kava kehtestada toiduainete tarneahelas tõhusad reguleerimismehhanismid, mille eesmärk on nii riigi kui ka ELi tasandil kaitsta tootjaid selgete lepinguliste suhetega, mis eelkõige mõeldud väikeste ja keskmise suurusega tootjate jaoks, kaitsta põllumajanduslikku tööhõivet ning vähendada importi;

 

8.  nõuab tungivalt, et põllumajandusettevõtetele makstaks põllumajandustoodangu eest õiglast ja tasuvat hinda ning tugevdataks mitmetasandilisi kaitseabinõusid, sealhulgas kriisiolukorra kaitsemehhanismi, et vähendada põllumajandustoormega seotud finantsspekulatsioonidest tingitud tootjahindade kõikumist;

 

9.  kutsub üles toiduainete tarneahelat detsentraliseerima ning edendama solidaarsusel ja õiglastel hindadel põhinevaid mitmekesiseid turge ning lühikest tarneahelat ja tihedamaid suhteid tootjate ja tarbijate vahel kohalikes toiduvõrgustikes, et seista vastu tsentraalsete hankeosakondade laienemisele ja mõjuvõimule;

 

10. palub komisjonil säilitada tootmiskvootide süsteem muu hulgas piima- ja suhkrusektoris; kvoodisüsteemi tuleks kohandada iga riigi vajadustega ja riigi tootmissüsteemi suhtelise arengu tasemega, mis võimaldaks suurema puudujäägiga liikmesriikide vastavat arengut;

 

11. kaitseb maksimaalsete kasumimarginaalide kehtestamist kaubanduses, eelkõige suurte kaubahallide ja jaemüügifirmade jaoks, kusjuures aluseks tuleks võtta tootjatele makstav hind, sellega saaks kaasa aidata lisandväärtuse õiglase jaotamisele toiduainete tarneahelas;

 

12. pooldab mõtet anda toetust riiklike süsteemide loomiseks ja toimimiseks, et jälgida hindade kujunemist ja arengut jaemüügis ja kaubahallides;

 

13.  mõistab hukka suurte turustussektorite hinnamanipulatsioonid ja hinnakombinatsioonid ning nõuab kiireloomulisi meetmeid, et selline olukord lõpetada ja muuta läbipaistvaks see protsess, kuidas kujuneb hind lõpptarbija jaoks;

 

14. on seisukohal, et toiduga kindlustatus, toiduohutus, ökosüsteemi säilitamine ning majandusliku ja sotsiaalse struktuuri arendamine eri liikmesriikide primaarsektoris nõuab kaubanduse liberaliseerimisest loobumist ja suunamuutust rahvusvahelises kaubanduses, kus konkurentsi asemel tuleks tähelepanu pöörata täiendavuse põhimõttele;

 

15.  rõhutab toiduainete lühikese tarneahela tähtsust ning on seisukohal, et EL peaks aktiivselt toetama kohalikku ja piirkondlikku tootmist ning kohalikke ja piirkondlikke turge, ühtlasi soodustama tootmise ja tarbimise tsükli lühenemist kui sotsiaalse, majandusliku ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse eeldust;

 

16. pooldab meetmete kohest võtmist, et peatada liikmesriikidevaheline dumping, nagu see näiteks toimub piimasektoris;

 

17. tuletab meelde, et põllumajanduspoliitika peab andma väikestele ja keskmise suurusega põllumajandustootjatele võimaluse teenida inimväärset sissetulekut, toota piisava kvaliteedi ja kvantiteediga toiduaineid tarbijale vastuvõetava hinnaga, luua töökohti, edendada maaelu arengut ning tagada keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkus;

 

18. nõuab õigusraamistikku, mis tagaks toidutootjatele stabiilsed ja õiglased hinnad, edendaks keskkonnahoidlikku põllumajandust, võtaks arvesse väliskulusid ja rakendaks maareformi;

 

19. kritiseerib teravalt komisjoni ettepanekut ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks ja komisjoni visioonilisi eesmärke reguleerimise vähendamiseks; väidab, et see süvendab veelgi praegust suurt tasakaalustamatust toiduainete tarneahelas; kaitseb põllumajanduspoliitikat, mis lähtub järgmistest põhimõtetest:

–   õigus toiduga kindlustatusele ja sõltumatusele toiduainetega varustamisel, kusjuures arvestatakse iga riigi vajadusi ja omapära;

–   turu reguleerimise instrumentide olemasolu, et toime tulla tootmise ja tarbimise kõikumisest tingitud tootmissektorite ebastabiilsusega ning tagada tootjatele õiglane hind;

–   toetuste õiglane jaotamine põllumajandustootjate, töötlejate ja liikmesriikide vahel, samuti tootmistoetuskava nõuetekohane kohandamine riiklikul, piirkondlikul ja sektori tasandil;

 

20. kutsub komisjoni üles kiiremas korras peatama finantsspekulatsioonid toiduainesektoris ja toormehindadega, samuti biokütuse sektoris, mis rohkem kui kunagi varem mõjutab toiduainete tarneahelat;

21. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika