Menetlus : 2012/2506(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0043/2012

Esitatud tekstid :

B7-0043/2012

Arutelud :

PV 01/02/2012 - 12
CRE 01/02/2012 - 12

Hääletused :

PV 02/02/2012 - 12.7
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
PV 17/01/2013 - 18.3
CRE 17/01/2013 - 18.3

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 117kWORD 64k
31.1.2012
PE479.464v01-00
 
B7-0043/2012

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2


Euroopa Ülemkogu 30. jaanuari 2012. aasta kohtumise järeldused fiskaalstabiilsusliitu käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe kohta


Jürgen Klute, Jean-Luc Mélenchon, Miguel Portas, Nikolaos Chountis, Willy Meyer, Paul Murphy, Marisa Matias fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Ülemkogu 30. jaanuari 2012. aasta kohtumise järelduste kohta fiskaalstabiilsusliitu käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe kohta  
B7‑0043/2012

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse euroala liikmesriikide 30. jaanuari 2012. aasta teatist,

–   võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelist lepingut,

A. arvestades, et riigipeade ja nõukogu poolt kokku lepitud meetmed ei käsitle peamisi elemente, mis kriisini viisid, nimelt liigset sõltuvust finantsturgudest ning euroala üha suurenevaid makromajanduslikke erinevusi;

B.  arvestades, et sõltuvus finantsturgudest on nende laastavale mõjule vaatamata finantskriisi algusajaga võrreldes isegi suurenenud; arvestades, et sellele võib lõpu teha üksnes avalik kontroll pankade üle ja Euroopa Keskpanga odavad laenud liikmesriikidele;

C. arvestades, et kavandatav leping võtab demokraatlikult valitud liikmesriikide valitsustelt kontrolli rahanduspoliitiliste valikute üle ja võtab Euroopa rahvastelt koos liikmesriikide parlamentidega demokraatliku kontrolli võimaluse ning kehtestab alalise kasinusrežiimi;

D. arvestades, et liikmesriikide elanike ja ELi institutsioonide vaheline usalduskriis süveneb ning see viib ELi õiguspärasuse kriisini;

E.  arvestades, et kokkuleppeni viinud protsess ei olnud läbipaistev ning eiras seega demokraatlikku järelevalvet, mis peaks iseloomustama liidu iga reformi;

F.  arvestades, et kogu Euroopas on valitsused allunud finantsturgude diktaadile ja suunanud seetõttu kõik oma poliitilised ettepanekud turgude soovide rahuldamisele;

G. arvestades, et olulisi muudatusi ELi poliitikasse ei saa teha ilma Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide täieliku kaasamiseta;

H. arvestades, et inimesed tajuvad ELi poliitikat üha rohkem ohuna oma majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule ning tööle ja sissetulekule, ebavõrdsuse ja ebaõigluse edendajana ning nähtusena, mis takistab inimesi teostamast demokraatlikku kontrolli omaenda elu üle;

1.  on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu meetmed süvendavad ülemaailmset kapitalismi kriisi;

2.  tuletab meelde, et praeguse riigivõla kriisi peamised põhjused on väga keerukad ning neid ei saa käsitleda lepingus välja pakutud ühepoolse lähenemisviisi abil, mis hõlmab ainult kulutuste vähendamist;

3.  on vastu majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelisele lepingule ja hiljutistele muudatustele nimetatud liidu ülesehituses (majanduse juhtimine, Euroopa poolaasta, laiendatud euroala pakt); peab neid muudatusi kõige reaktsioonilisemateks, ebademokraatlikumateks ja äärmuslikult neoliberaalseteks kriisi vastasteks meetmeteks;

4.  tuletab meelde, et kriisi põhjused on seotud näiteks oluliste sektorite deregulatsiooniga, jooksevkontode tasakaalustamatusega ning sellega seotud erinevate inflatsioonimääradega, mis on tingitud nii erinevast tööjõukulude dünaamikast kui ka sellest, et paljud liikmesriigid ei maksusta tulemuslikult rikkust ja suurettevõtteid;

5.  arvab ka, et rahvusvahelise lepingu projekt seadustab kasinusmeetmed ja kaotab kõigi 27 liikmesriigi demokraatlikud võrdsed õigused, mis vältimatult süvendab kriisi, alandab enamiku ELi elanike elatustaset ning suurendab liikmesriikide vahelist ebavõrdsust ja tekitab lõhed, mille tulemuseks on mitmekiiruseline EL, mis kõik ohustab mitte üksnes euro, vaid võib-olla ka kogu ELi püsimajäämist;

6.  tuletab meelde, et mõned liikmesriigid lõikavad riigivõla kriisist kasu ja et mõne liikmesriigi ekspordile orienteeritus on aidanud oluliselt kaasa tootmisvahendite ebaõigele jagamisele ja majandusmullide tekkele, ning palub nendel riikidel anda suurema panuse kriisi lahendamisse; palub liikmesriikidel võtta kasutusele solidaarsusel ja proportsionaalsusel põhinevad mehhanismid;

7.  taunib asjaolu, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelise lepingu projektis keskendutakse samadele vahenditele, mis kriisini viisid, selle asemel et suunata EL-27 majandusareng ümber täistööhõivele (koos arvukamate ja paremate töökohtadega), sotsiaalmajanduslikule kasvule, sotsiaalsele ühtekuuluvusele (eriti vaesuse, sissetulekute ebavõrdsuse ja tööpuuduse vastu võitlemisele) ning keskkonnakaitsele;

8.  on vastu uuele eeskirjale, millega seatakse liikmesriikide iga-aastasele struktuursele puudujäägile ülempiiriks 0,5% SKPst, sest see viib alalise kokkuhoiu ja edasise majanduslanguseni, mis ei lase välja pääseda riikide tulude vähenemise ja võlgade kasvu nõiaringist, ning on kindlalt vastu sanktsioonidele ja edasise abi saamise tingimustele;

9.  on samuti veendunud, et kohustust vähendada võlga kahekümnendiku võrra aastas, et saavutada 60% võla ja SKP suhe, pole võimalik täita ning lisaks halvab see valitsuste jõupingutused majanduskasvu saavutamiseks ja kriisist väljumiseks;

10. palub liikmesriikidel teha lõpp rikkuse jätkuvale ülekandmisele palkadest kasumitesse, sest see toob paratamatult kaasa veel suurema majandusliku ebastabiilsuse ja mullide tekke;

11. kinnitab taas vajadust terviklike ja jätkusuutlike kriisi lahendamise meetmete, nt liiga suurtes võlgades riikide võla restruktureerimise järele, mis hõlmaks nii võlgade mahakandmist kui ka majanduskasvu soodustavaid investeeringuid keskkonnahoidlikku majandusse, kasutades ära Euroopa Investeerimispanga laenuvõimalusi;

12. on kindlalt veendunud, et naasmine tasakaalustatud riigieelarve juurde nõuab pikaajalist lähenemisviisi, mis hõlmab rikkuse maksustamist, finantstehingumaksu, võitlust maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, EKP adekvaatset sekkumist ning tugevat kontrolli finantssektori üle;

13. on seisukohal, et niivõrd ulatuslikke kohustusi nagu need, mis sisalduvad rahvusvahelise lepingu projektis, tuleb väga põhjalikult arutada rahvaga riiklike nõuete kohaselt korraldatavatel rahvaküsitlustel; nõuab, et selliste küsitluste läbiviimine toimuks ilma komisjoni poliitilise sekkumiseta; usub, et valitsused neis liikmesriikides, kus ei ole võimalik rahvaküsitlusi korraldada, annavad inimestele õiguse lepingu projekti ratifitseerimise küsimust otsustada sellega, et korraldavad üldrahvalikud arupidamised;

14. märgib, et Iirimaa põhiseadust saab muuta ainult referendumiga ning kuna põhiseadus annab eelarvepädevuse Iirimaa parlamendile ja valitsusele, on vaja eelarvepädevuse üleandmiseks põhiseadust muuta;

15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika