Menetlus : 2012/2530(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0071/2012

Esitatud tekstid :

B7-0071/2012

Arutelud :

Hääletused :

PV 16/02/2012 - 8.10
CRE 16/02/2012 - 8.10
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2012)0058

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 168kWORD 104k
13.2.2012
PE483.130v01-00
 
B7-0071/2012

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2


ÜRO inimõiguste nõukogu 19. istungjärku käsitlev Euroopa Parlamendi seisukoht (2012/2530(RSP))


Laima Liucija Andrikienė, Kinga Gál, Eduard Kukan, Cristian Dan Preda, Marietta Giannakou, Monica Luisa Macovei, László Tőkés, Inese Vaidere, Anne Delvaux, Mario Mauro, Elisabeth Jeggle fraktsiooni PPE nimel
Richard Howitt, Véronique De Keyser, Joanna Senyszyn, Jörg Leichtfried, Ana Gomes, Pino Arlacchi fraktsiooni S&D nimel
Leonidas Donskis, Kristiina Ojuland, Metin Kazak, Marielle De Sarnez, Marietje Schaake fraktsiooni ALDE nimel
Barbara Lochbihler, Rui Tavares, Nicole Kiil-Nielsen, Catherine Grèze, Judith Sargentini fraktsiooni Verts/ALE nimel
Charles Tannock fraktsiooni ECR nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon ÜRO inimõiguste nõukogu 19. istungjärku käsitleva Euroopa Parlamendi seisukoha kohta (2012/2530(RSP))  
B7‑0071/2012

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle(1),

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC) kohta, eelkõige 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgu prioriteetide ja 2011. aasta läbivaatamise kohta,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni delegatsiooni, mis sõitis Genfi UNHRC 16. istungjärgu ajal, ning selle aruannet allkomisjonile, samuti väliskomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni ühisdelegatsiooni ÜRO Peaassamblee 66. istungjärgule,

–   võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta,(2)

–   võttes arvesse UNHRC 25. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 16/21 inimõiguste nõukogu tegevuse ja toimimise läbivaatamise kohta,

–   võttes arvesse oma 11. mai resolutsiooni „EL kui ülemaailmne osaleja: tema roll mitmepoolsetes organisatsioonides”,

–   võttes arvesse UNHRC tulevast seitsmendat tsüklit, eriti 27. veebruarist kuni 23. märtsini 2012 toimuvat 19. istungjärku, ning üldise korrapärase läbivaatamise 13. ja 14. istungit, mis toimuvad 2012. aasta jooksul,

–   võttes arvesse UNHRC varasemaid korralisi ja eriistungjärke ning üldise korrapärase läbivaatamise esimest tsüklit, mis viidi lõpule 2011. aasta detsembris,

–   võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi(3);

B.  arvestades, et ELi inimõiguste poliitika jätkuv läbivaatamine peaks aitama muuta ELi välispoliitika maailmas aktiivsemaks, sidusamaks ja tulemuslikumaks jõuks;

C. arvestades, et EL ja tema liikmesriigid peaksid tagama oma poliitikas inimõiguste austamise, et suurendada sidusust sise- ja välispoliitika vahel ning tõsta seeläbi ELi usaldusväärsust UNHRCs;

D. arvestades, et kõik rahvusvahelised osalised peavad tegema tööd topeltstandardite kaotamiseks ning selektiivsuse ja politiseerimise vältimiseks inimõiguste küsimuste arutamisel;

E.  arvestades, et UNHRC on üldistele inimõigustele spetsialiseerunud ainulaadne platvorm ja inimõigustega tegelev erifoorum ÜRO süsteemis; arvestades, et inimõiguste nõukogule on usaldatud tähtis ülesanne tugevdada inimõiguste edendamist, kaitsmist ning austamist kogu maailmas;

F.  arvestades, et arvesse tuleks võtta ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees ja UNHRCs tehtava töö mõju ÜRO Julgeolekunõukogu aruteludele;

G. arvestades, et Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni delegatsioon sõidab UNHRC 19. istungjärgu ajal Genfi, nagu see on toimunud ka varasemate aastate UNHRC istungjärkude ajal;

1.  võtab teadmiseks, et UNHRC 19. istungjärgu ELi prioriteetide kinnitamine jätkub, ning väljendab heameelt, et võtmeküsimusteks on Birma, Korea Rahvademokraatlik Vabariik, Süüria, Liibüa ja Iraan;

2.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 19. korralise istungjärgu päevakorras on muu hulgas paneelarutelud inimõiguste süvalaiendamise, interneti sõnavabaduse, usu-, veendumuste ja südametunnistusevabaduse, seksuaalsel sättumusel ja soolisel identiteedil põhineva diskrimineerimise ja vägivalla, inimõiguste ja HIV/AIDSi ning vähemuste õiguste deklaratsiooni teemal, samuti ulatuslikud koosolekud laste õiguste, piinamise, inimõiguste, terrorismivastase võitluse, inimeste kadumise ja omavolilise kinnipidamise teemal; palub liikmesriikidel neis aruteludes konstruktiivselt osaleda ning väljendada selgelt seisukohta, et üldised ja jagamatuid inimõigused kehtivad kõigile, olenemata nende seksuaalsest sättumusest ja soolisest identiteedist;

3.  väljendab heameelt, et sel istungjärgul nimetatakse demokraatliku ja õiglase rahvusvahelise korra edendamise sõltumatu ekspert, tõe, õigluse, heastamise ja mittekordumise tagamise eriraportöör, Süüria inimõiguste olukorra eriraportöör ning Sudaani inimõiguste olukorra sõltumatu ekspert; võtab teadmiseks aruanded, mille eriraportöörid esitavad muu hulgas inimõiguste olukorra kohta Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis, Iraanis ja Birmas, samuti piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise ning usu- ja veendumuste vabaduse kohta; palub liikmesriikidel neis aruteludes aktiivselt osaleda;

Inimõiguste nõukogu tegevus

4.  väljendab heameelt inimõiguste üha suurema süvalaiendamise üle ÜRO töös, mida tõestab näiteks inimõiguste ülemvoliniku büroo esindajate palju sagedasem esinemine julgeolekunõukogus – sh inimõiguste nõukogu väga hästi juhitud esindus asepeasekretäri tasandil – ning läbivaatamisprotsessi tulemusel iga-aastaste paneelarutelude korraldamine UNHRC poolt, et suhelda ÜRO agentuuride ja fondide juhtorganite ja sekretariaatide juhtidega; ergutab ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid taotlema inimõiguste volinikult regulaarsemalt teavet, et tulemuslikult käsitleda inimõiguste rikkumisi, mis on paljude ÜRO Julgeolekunõukogu käsitletavate konfliktide põhjuseks;

5.  kordab taas üleskutset ELi liikmesriikidele seista aktiivselt vastu igasugustele katsetele kahandada inimõiguste universaalsuse, lahutamatuse ja vastastikuse sõltuvuse põhimõtte tähtsust, ning ergutada UNHRCd pöörama diskrimineerimisele võrdsel määral tähelepanu vaatamata sellele, kas diskrimineerimine toimub soo, rassi, vanuse, seksuaalse sättumuse, usuliste veendumuste või tõekspidamiste alusel; on seisukohal, et inimõigusi, seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti käsitleva 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni A/HRC/RES/17/19 järelmeetmed peaksid olema konkreetsed ja püsivad;

6.  kordab taas oma üleskutset ELi liikmesriikidele olla eeskujuks inimõiguste nõukogu töö üldkehtivuse toetamisel, eelkõige ratifitseerides kõik inimõiguste nõukogu loodud rahvusvahelised inimõiguste vahendid; peab eriti kahetsusväärseks, et ükski ELi liikmesriik ei ole ratifitseerinud konventsiooni sisserändajatest töötajate ja nende pereliikmete õiguste rahvusvahelise kaitse kohta, paljud liikmesriigid ei ole veel vastu võtnud ja/või ratifitseerinud konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta ning ainult üks liikmesriik on ratifitseerinud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti vabatahtliku protokolli, ning kordab üleskutset ELi liikmesriikidele need ratifitseerida;

7.  tunnistab mõõdukaid edusamme, kuid on jätkuvalt mures nn blokipoliitika kohatise domineerimise pärast, sest see mõjutab teatavaid UNHRC tähelepanu all olevaid riike ja olukordi ning kahjustab seeläbi UNHRC autoriteeti ja usaldusväärsust;

8.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et läbivaatamisprotsess ei ole toonud kaasa rangemaid liikmesuse kriteeriume seoses inimõiguste küsimustes võetud kohustuste ja saavutatud tulemustega; kordab oma nõudmist konkurentsil põhinevate valimiste kohta kõikides piirkondlikes rühmades, soovitab ELil ja tema liikmesriikidel väljendada selget vastuseisu piirkondlike rühmade esitatavatele eelnevalt kokkulepitud kandidaatide nimekirjadele ning näidata selles küsimuses eeskuju;

Inimõiguste rikkumised araabia kevade riikides

 

9.  võtab teadmiseks, et Liibüa liikmesus UNHRCs on taastatud ning ergutab riigi taasintegreerimist; peab siiski kahetsusväärseks, et ei kasutatud võimalust koostada liikmesuse taastamiseks rangeid ja läbipaistvaid tingimusi, mis loogiliselt peaksid põhinema algse heakskiitmise tingimustel; nõuab tungivalt, et UNHRC koostaks viivitamata sellised kriteeriumid edaspidiseks kasutamiseks ning pidades silmas, et riigi sobivust UNHRCs osalemiseks saaks pidevalt hinnata tema inimõigustega seotud käitumise põhjal;

10. väljendab heameelt, et Liibüa olukorda uuriv sõltumatu rahvusvaheline uurimiskomisjon esitas 15. eriistungjärgu tulemuste kohaselt UNHRC-le 2011. aasta septembris oma esimese aruande; toetab uurimiskomisjoni mandaadi pikendamist ning ootab huviga 19. istungjärgul esitatavat lõplikku kirjalikku aruannet; pooldab uurimiskomisjoni soovituste elluviimist ning toetab kindlalt uurimiskomisjoni nõudmist viia konflikti jooksul aset leidnud rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse kõikide väidetavate rikkumiste suhtes läbi põhjalik, erapooletu ja avalik uurimine, olenemata sellest, kes oli rikkumiste toimepanija, ning austades täielikult õiguslikke tagatisi; on seisukohal, et inimõiguste olukord Liibüas tekitab jätkuvalt muret, eriti seoses kinnipidamistingimuste ja sellega, kuidas eri sõjalised rühmad, mida ajutine valitsus tegelikult ei kontrolli, kinnipeetuid kohtlevad, ning nõuab rahvusvaheliselt üldsuselt suuremat tähelepanu ja püsivat abi, mida nõudis ka inimõiguste ülemvolinik 25. jaanuaril 2012 ÜRO Julgeolekunõukogu ees;

11. mõistab kindlalt hukka laialt levinud jõhkrad repressioonid ja inimõiguste süsteemse rikkumise, mida Süüria režiim oma elanike, sh laste suhtes teostab, ning kutsub Süüria ametivõime üles vägivalda viivitamata lõpetama ning täitma rahvusvahelistest inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, et võimaldada rahumeelset ja demokraatlikku üleminekut;

12. väljendab heameelt 16., 17., ja 18. eriistungjärgu korraldamise üle vastavalt Ameerika Ühendriikide, Poola ja ELi algatusel, et käsitleda inimõiguste olukorda Süürias; toetab novembris esitatud aruande soovitusi ning ootab huviga 19. eriistungjärgul esitatavat ajakohastatud versiooni ja interaktiivset dialoogi;

13. väljendab heameelt otsuse üle nimetada ametisse Süüria inimõiguste olukorra eriraportöör, kui uurimiskomisjoni mandaat lõpeb; toetab täielikult uurimiskomisjoni, ülemvoliniku ja kõikide erimenetlustega seotud mandaatide omanike üleskutset Süüria ametivõimudele teha uurijatega täielikku koostööd, et tagada vastutus ja vältida karistamatust; väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ning ELi liikmesriikide kõikide Hiina ja Venemaaga seotud diplomaatiliste jõupingutuste üle, et võtta viivitamata vastu Süüriat käsitlev resolutsioon; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Venemaa ja Hiina uue veto tõttu ei saanud julgeolekunõukogu toetada Araabia Riikide Liiga nõudmist käivitada kaasav Süüria juhitav poliitiline protsess, mis toimuks vägivallavabas keskkonnas;

14. kordab, et on mures inimõiguste olukorra pärast Bahreinis ning palub ELi liikmesriikidel töötada selle nimel, et UNHRCs võetaks vastu Bahreini inimõiguste olukorda käsitlev resolutsioon; rõhutab vajadust jätkata UNHRCs võitlust karistamatuse vastu Jeemenis seoses 2011. aasta valitsusvastaste protestidega, ning on seisukohal, et amnestia on vastuolus rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, kui see takistab kohtumõistmist isikute üle, kes võivad olla süüdi inimsusevastastes kuritegudes, genotsiidis, sõjakuritegudes ja inimõiguste raskes rikkumises;

15. väljendab heameelt ÜRO inimõiguste voliniku Navi Pillay avalduste üle 2011. aastal, milles ta nõudis tungivalt, et Egiptuse ametivõimud lõpetaksid ülemäärase ja jõhkra jõu kasutamise meeleavaldajate vastu Tahriri väljakul ja mujal Egiptuses ning pisargaasi, kummikuulide ja lahingulaskemoona sobimatu kasutamise, samuti väljendab heameelt tema nõudmise üle käivitada eri meeleavalduste ja sündmuste kohta sõltumatud uurimised;

16. palub ELil ja ELi liikmesriikidel keskenduda Alžeeriat käsitleva üldise korrapärase läbivaatamise teise tsükli raames sunniviisiliste kadumiste probleemile ning rõhutada, et Alžeeria ei ole täitnud inimõiguslepingute eest vastutavate organite antud soovitusi selles küsimuses; nõuab sellega seoses spetsiaalse järelevalvemehhanismi loomist; kutsub ELi ja ELi liikmesriike üles väljendama tõsist muret seoses viie seaduse hiljutise vastuvõtmisega, eriti seoses represseeriva ühendusi käsitleva seaduse ning diskrimineeriva naisi käsitleva seadusega;

17. rõhutab Lääne-Sahara inimõiguste olukorra rahvusvahelise järelevalve vajadust, kasutades selleks muu hulgas inimõiguste komisjoni eriraportööre;

Muu

18. väljendab heameelt otsuse üle määrata ametisse Iraani Islamivabariigi inimõiguste olukorra eriraportöör; väljendab heameelt eriraportööri vahearuande üle ÜRO Peaassamblee kolmandale komiteele ning ootab huviga selle aruande käsitlemist 19. istungjärgul; nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud teeksid eriraportööriga uurimiste osas koostööd, muu hulgas võimaldades juurdepääsu riiki; nõuab Iraani inimõiguste viletsat olukorda arvestades eriraportööri mandaadi pikendamist;

19. kiidab inimõiguste olukorra eriraportööre Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ja Birmas/Myanmaris nende jätkuvate pingutuste eest oma volitusi täita ning nõuab nende volituste pikendamist; väljendab heameelt esialgsete positiivsete muutuste üle Birma/Myanmari suhtumises teha tihedamat koostööd erimenetluste raames ja kordab oma nõuet vabastada kõik allesjäänud meelsusvangid ning võtta reaalseid meetmeid selleks, et võidelda karistamatuse vastu Birmas, eriti etnilistes piirkondades toime pandud inimsusevastaste kuritegudega seoses;

20. kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale ning ELi liikmesriikidele teha pingutusi selle nimel, et ELil oleks kindel ühine seisukoht Gaza konflikti puudutava teabekogumismissiooni järelmeetmete küsimuses, nõudes avalikult oma soovituste elluviimist ja vastutust kõigi rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest, olenemata nende väidetavast toimepanijast, viies läbi sõltumatud, erapooletud, läbipaistvad ja tulemuslikud uurimised;

21. toetab Elevandiluuranniku inimõiguste olukorra sõltumatule eksperdile hiljutist volituste andmist, et ta jälgiks uurimiskomisjoni soovituste elluviimist, ja ootab huviga tema aruande läbivaatamist 19. istungjärgul;

22. rõhutab, et vaja on veelgi rohkem toetada Sri Lankas vastutusprotsessi tugevdamiseks tehtavaid pingutusi ja jätkuvalt nõuda ÜRO uurimiskomisjoni loomist kõigi toimepandud kuritegude uurimiseks, nagu soovitas Sri Lanka küsimust käsitlenud ÜRO peasekretäri ekspertide rühm; kutsub Sri Lanka valitsust üles saatma arvamus- ja sõnavabaduse edendamise ja kaitsmisega tegelevale ÜRO eriraportöörile kutse;

23. tunnustab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo tööd inimõiguste valdkonnas Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja rõhutab, et vaja on uuesti anda volitused sõltumatule eksperdile, kes jälgiks inimõiguste olukorda Kongo DVs ja kaasaks riigi ametivõimud rahvusvaheliste inimõigustealaste mehhanismide antud soovituste elluviimisse;

24. palub, et ELi delegatsioon ja ELi liikmesriigid taotleksid inimõiguste nõukogu resolutsiooni olukorra kohta Eritreas, võttes arvesse riigi taunitavat ja halvenevat olukorda sõnavabaduse ning usu-, veendumuste ja südametunnistusevabaduse osas;

25. väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruande üle, milles käsitletakse olukorda Afganistanis ja mis tuleneb tööst, mida tema büroo teeb ÜRO abimissiooni raames Afganistanis (UNAMA); kutsub ELi liikmesriike üles seda avalikult toetama ja osalema asjaomast aruannet käsitlevas arutelus, et toetada selles esitatud soovitusi õigusriigi põhimõtete tugevdamise, karistamatuse vastu võitlemise, naiste õiguste kaitse ja Afganistani inimõigustega tegeleva asutuse töö kohta; toetab Afganistani inimõiguste olukorra eriraportööri nimetamist;

26. märgib, et kaitsmise kohustuse (responsibility to protect) kontseptsiooni on ÜRO organites, nt ÜRO Julgeolekunõukogus, ÜRO Peaassamblees ja UNHRCs saatnud edu; rõhutab, et kaitsmise kohustus on lai mõiste, mis hõlmab enamat kui lihtsalt sõjaline sekkumine; võtab teadmiseks, et sellest mõistest on tekkimas ka uus tõlgendus (kaitsmisega kaasnev vastutus (responsibility while protecting)), mis on eelkõige loodud mõnede BRIC-riikide, eelkõige Brasiilia poolt pärast Liibüa kriisi; julgustab jätkama arutelu selle üle, kuidas ÜRO organid ja eriti ÜRO Julgeolekunõukogu võiksid asjaomast mõistet kasutada, et tagada kriisi korral liikmesriikide suurem koostöö; rõhutab eriti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja tema prokuratuuri ennetavat rolli ning ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole pöördumise eeliseid selles osas;

27. rõhutab, et inimõiguste olukorda Hiinas on vaja jälgida rahvusvahelisel tasandil, ja kutsub ELi liikmesriike üles aktiivselt osalema selle järelevalve sisseseadmisel, pidades silmas asjaolu, et ELi–Hiina inimõigustealase dialoogiga ei ole õnnestunud saavutada märkimisväärseid ja reaalseid tulemusi;

28. kordab, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus, sealhulgas vabadus muuta oma usulisi tõekspidamisi või veendumusi või neist loobuda, on üks põhilisi inimõigusi; tunnustab usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri tööd ja avaldab kahetsust asjaolu pärast, et paljud inimesed ja kogukonnad maailmas, näiteks tiibeti kogukond, on sellest õigusest ilma jäetud;

29. mõistab hukka Jaapani justiitsministri hiljutise avalduse surmanuhtluse võimaliku taaskehtestamise kohta; väljendab heameelt, et Mongoolia otsustas 5. jaanuaril 2012, pärast seda kui surmanuhtluse kasutamisele oli 2010. aasta jaanuaris moratoorium kehtestatud, surmanuhtluse kaotada, ning julgustab UNHRCd ja ÜRO Peaassambleed jätkama tööd kogu maailmas surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamiseks ja surmanuhtluse kaotamiseks;

30. väljendab heameelt Guatemala parlamendi otsuse üle ratifitseerida Rooma statuut;

31. väljendab heameelt ÜRO soolise võrdõiguslikkuse üksuse (UN Women) töö üle, mis peaks mõjutama nn Pekingi acquis’ rakendamist ja kaitsmist, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivõiguste osas, samuti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (naiste rolli kohta rahu ja julgeoleku tagamises) rakendamist, mis kõik on ELi jaoks võtmetähtsusega küsimused;

Üldine korrapärane läbivaatamine

32. väljendab heameelt UNHRC läbivaatamise tulemustes antud kinnitust, et üldise korrapärase läbivaatamise teises tsüklis tuleks muu hulgas keskenduda esimeses tsüklis heaks kiidetud soovituste elluviimisele, kuid rõhutab, et soovitusi, mida analüüsitav riik ei aktsepteerinud, ei tohiks protsessist välja jätta; kutsub üldises korrapärases läbivaatamises osalevaid riike üles keskenduma kolmandate riikide kohta antavates hinnangutes eelkõige sellele, kuidas need riigid on ÜRO lepingu organite ja erimenetluste soovitusi ellu viinud ja jätkanud, mis oleks ekspertide antud väärtuslikule panusele oluline poliitiline toetus;

33. julgustab ELi liikmesriike andma tehnilist abi, et aidata üldise korrapärase läbivaatamise soovitusi ellu viia, vastavalt UNHRC institutsioonide loomise paketis võetud kohustustele ja läbivaatamisprotsessi tulemustele; juhib tähelepanu asjaolule, et vabatahtlik finants- ja tehnilise abi fond üldise korrapärase läbivaatamise soovituste eluviimiseks on selle jaoks kasulik vahend, ning ergutab teisi liikmesriike järgima Ühendkuningriigi ja Saksamaa eeskuju sellesse fondi panustamises;

34. on veendunud, et EL peaks püüdma üldist korrapärast läbivaatamist rohkem esile tõsta, integreerides soovitusi ÜRO liikmesriikidega peetavatesse kahe- ja mitmepoolsetesse dialoogidesse;

35. väljendab heameelt asjaolu üle, et inimõigustega tegelevatele riiklikele asutustele on Pariisi põhimõtetega kooskõlas antud suurem roll ja neil on nüüd õigus koheselt sekkuda pärast analüüsitava riigi kohta otsuse vastuvõtmist täiskogul üldise korrapärase läbivaatamise tulemuste alusel; kinnitab, et toetab inimõigustega tegelevaid VVOsid ning kodanikuühiskonna ja ekspertide suuremat kaasamist üldisesse korrapärasesse läbivaatamisse;

36. väljendab heameelt asjaolu üle, et UNHRC läbivaatamise tulemustes nähakse ette vabatahtliku vaheülevaate esitamine heakskiidetud soovituste suhtes võetud järelmeetmete kohta, ja julgustab ELi liikmesriike eeskujuks olema;

Erimenetlused

37. kinnitab veel kord oma seisukohta, et erimenetlused on ÜRO inimõiguste süsteemi keskmes ja et UNHRC usaldusväärsus ja tulemuslikkus rajaneb asjaomaste menetluste täielikul rakendamisel ja UNHRC koostööl volitatud esindajatega;

38. väljendab heameelt asjaolu üle, et UNHRC läbivaatamise protsess on veel kord kinnitanud volitatud esindajate usaldusväärsust ja sõltumatust kui asjaomaste menetluste põhiomadust;

39. tunneb rahulolu UNHRC läbivaatamise raames võetud meetmete üle volitatud esindajate valimise ja nimetamise protsessi läbipaistvuse suurendamiseks; väljendab samuti heameelt Pariisi põhimõtetega kooskõlas inimõigustega tegelevate riiklike asutuste suurema rolli üle asjaomases valikuprotsessis;

40. väljendab kahetsust asjaolu pärast, et erimenetluste varase hoiatamise alast suutlikkust ei ole suurendatud mehhanismi abil, mis võimaldaks neil automaatselt käivitada olukorra käsitlemise UNHRCs; avaldab kahetsust asjaolu pärast, et puudub mehhanism erimenetluste soovituste elluviimise jälgimiseks;

ELi osalemine

41. väljendab heameelt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) vahendite suurendamist käsitleva teate üle ja rõhutab, et neid täiendavaid rahalisi vahendeid tuleks kasutada ka UNHRC toetuse suurendamiseks; väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole alates 2007. aastast EIDHRi kaudu antud rahalise toetuse üle; eeldab, et hiljuti esilekerkinud uute väljakutsete ulatust arvesse võttes võiks komisjon selleks otstarbeks antavat iga-aastast rahalist toetust suurendada;

42. kordab oma tugevat toetust ELi aktiivsele osalemisele UNHRC töös, olles resolutsioonide kaastoetajaks, tehes avaldusi ja osaledes interaktiivsetes dialoogides ning aruteludes;

43. kordab ELile ja tema liikmesriikidele esitatud üleskutset tagada inimõiguste täielik austamine ka sisepoliitikas, et vältida topeltstandardeid ning parandada sise- ja välispoliitika sidusust ning suurendada ELi ja tema liikmesriikide moraalset autoriteeti rahvusvahelisel areenil; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat paruness Ashtonit üles tegelema probleemiga, mis hõlmab ELi ettevõtete kaassüüd väljaspool ELi toimepandavates inimõiguste rikkumistes, ja astuma samme nimetatud ettevõtete suhtes sanktsioonide süsteemi rakendamiseks või vähemalt jälgima selliseid juhtumeid ning tagama, et asjaomased ettevõtted ei saaks ELi toetust ega mingisugust abi Euroopa välisteenistuselt;

44. rõhutab veel kord, et ülimalt oluline on ELi kindla ühise seisukoha sõnastamine, et kasutada ära ELi ja tema liikmesriikide ühist kaalukust; võtab sellega seoses teadmiseks nõukogu inimõiguste töörühma (COHOM) suutlikkuse arendamise ja pingutused põhiliste prioriteetide väljaselgitamiseks, samuti pingutused tööjaotuse selgitamiseks, mis aitaks arendada piirkondadevahelist ulatust ja koostööd ja lobitööd kõigi mõõdukate riikidega, muu hulgas Genfi ja New Yorgi vahel; väljendab heameelt COHOMi de facto asukoha üle Brüsselis ja ettepaneku üle korraldada kord aastas COHOMi koosolek Genfis; toetab pingutusi, et edastada „üht sõnumit mitmel häälel”, kuid taunib asjaolu, et ühise seisukoha otsimine viib liiga sageli madalaima ühisnimetaja aktsepteerimiseni, eriti nõukogu lõplikes järeldustes, ning nõuab julgemat ja ambitsioonikamat käitumist; ergutab sellega seoses Euroopa välisteenistust, eelkõige ELi delegatsioone Genfis ja New Yorgis suurendama õigeaegsete ja sisuliste konsultatsioonide abil sidusust ning ELi meetmete nähtavust, et suurendada ELi usaldusväärsust maailmas;

45. väljendab heameelt asepresidendi ja kõrge esindaja pühendumise üle töötada välja aastapõhine meetod prioriteetide väljaselgitamiseks ÜROs kõigi Genfis ja New Yorgis toimuvate inimõigustealaste kohtumiste lõikes ning juhib tähelepanu vajadusele, et asepresident ja kõrge esindaja ning humanitaarabi ja kodanikukaitse eest vastutav volinik teeksid tihedat koostööd, kuna nende tegevus, eriti inimõiguste valdkonnas, on tihedalt seotud;

46. väljendab heameelt asjaolu üle, et ÜRO Peaassamblee võttis vastu resolutsiooni 65/276 ELi osalemise kohta ÜRO töös, mis on esimene tagasihoidlik samm laiemas püüdes suurendada liidu rolli asjaomase organisatsiooni inimõigustealases töös; on seisukohal, et EL peab nüüd jõuliselt nõudma oma õiguste kasutamist ja järgima ambitsioonikat strateegiat, et oma staatust ÜROs veelgi esile tõsta;

47. väljendab heameelt ELi ja tema liikmesriikide konstruktiivse rolli üle UNHRC läbivaatamises, eriti ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatuse kaitsel ning erimenetluste ja riigipõhiste volituste toetamisel; tuletab meelde, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo piirkondlike büroode tööshoidmiseks on vaja neid piisavalt rahastada;

48. rõhutab asjaolu, et ELi välissuhtluse võimekust on vaja viivitamatult parandada, luues tugevad liidud peamiste piirkondlike partnerite ja kõigi mõõdukate riikidega, samuti mehhanismi, millega asepresident ja kõrge esindaja saaks koguda toetust kolmandate riikide pealinnades lobitöö tegemiseks;

49. väljendab tugevat toetust asepresidendi ja kõrge esindaja 13. detsembril 2011 tehtud avaldusele, milles ta reageeris Euroopa Parlamendi pikaajalisele nõudmisele luua ELi inimõiguste eriesindaja funktsioon; rõhutab, et asjaomane volitatud esindaja peaks olema eksperdi tasemel isik, kellel on tõendatud saavutusi inimõiguste valdkonnas; nõuab tungivalt, et see ametissenimetamine toimuks võimalikult kiiresti ja esindajale nähtaks tema volituste täitmise jaoks ette piisavad vahendid;

50. peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et asepresident ja kõrge esindaja paruness Ashton ei osale 19. istungjärgul; on arvamusel, et tema puudumine võib anda vale signaali selle kohta, kui oluliseks peetakse ELi välistegevuses inimõigusi, ning nurjab tema senised positiivsed ja konstruktiivsed pingutused;

51. volitab UNHRC 19. istungjärguks moodustatud Euroopa Parlamendi delegatsiooni esitama käesolevas resolutsioonis väljendatud probleeme ja seisukohti; palub delegatsioonil esitada inimõiguste allkomisjonile visiidi kohta aruanne; peab äärmiselt vajalikuks jätkata Euroopa Parlamendi delegatsioonide saatmist UNHRC ja ÜRO Peaassamblee asjaomastele istungjärkudele;

***

52. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 66. Peaassamblee presidendile, ÜRO inimõiguste nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning väliskomisjoni asutatud ELi-ÜRO töörühmale.

 

 

(1)

   ÜRO piinamisvastane konventsioon, ÜRO lapse õiguste konventsioon, ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, Rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta.

(2)

   Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2011)0334.

(3)

Euroopa Liidu lepingu artikkel 2, artikli 3 lõige 5 ja artikkel 6.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika