ETTEPANEK VÕTTA VASTU SOOVITUS NÕUKOGULE ÜRO kaitsekohustuse põhimõte
28.3.2012
Frieda Brepoels fraktsiooni Verts/ALE nimel
B7‑0191/2012
Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ÜRO kaitsekohustuse põhimõtte kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 2005. aasta ÜRO maailma tippkohtumise lõppdokumendi lõikeid 138 ja 139,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 2006. aasta aprilli resolutsiooni (S/RES/1674),
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 15. septembri 2009. aasta aruannet kaitsekohustuse rakendamise kohta,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 7. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni kaitsekohustuse kohta (A/RES/63/308),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 17. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 1973 Liibüa kohta, millega esmakordselt ajaloos anti otsese viitega kaitsekohustusele luba jõu kasutamiseks ühe konkreetse riigi vastu; sellele järgnesid sarnased viited resolutsioonis 1975 Côte d'Ivoire'i Vabariigi kohta, resolutsioonis 1996 Sudaani kohta ja resolutsioonis 2014 Jeemeni kohta,
– võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 1,
A. arvestades, et ÜRO maailma tippkohtumise lõppdokumendi lõigetes 138 ja 139 kehtestatakse nii riikide kohustus kaitsta oma riigi kodanikke hirmutegude eest kui ka rahvusvahelise üldsuse kohustus võtta asjakohaseid meetmeid, kui riigid ei suuda kaitsta oma kodanikke genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja inimsusvastaste kuritegude eest, mis kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla;
B. arvestades, et eelpool kirjeldatud käsitus põhineb kolmel sambal: esimese samba moodustab riigi kaitsekohustus, teise samba rahvusvaheline abi ja suutlikkuse suurendamine riikide abistamiseks ning kolmanda samba õigeaegne ja otsustav kollektiivne reageerimine, kui esimene ja teine sammas ei toimi;
C. arvestades, et kaitsekohustuse määratlust tuleb veelgi täpsustada, et see tähendaks kohustust ennetada, kohustust reageerida ja kohustust taastada;
D. arvestades, et viimase aja konkreetsete kriiside kogemused näitavad, et teise samba raames tehtud rahvusvahelised jõupingutused on andnud vastandlikke tulemusi;
E. arvestades, et esimese näitega ülemaailmsest tegevusest kolmanda samba raames – ÜRO Julgeolekunõukogu kiitis heaks NATO sõjalise sekkumise Liibüas – päästeti ilmselt paljud inimelud, kuid see tõi selgelt esile paljud kaitsekohustuse käsitusega seotud küsimused, mida tuleb täpsustada;
F. arvestades, et ÜRO kaitsekohustuse põhimõte tekkimine on oluline samm rahumeelsema maailma poole, kuna sellega tugevdatakse universaalsete inimõiguste normide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist, kuid kaitsekohustus tuleb teha piisavalt õiguspäraseks ja seda tuleb reguleerida, et hajutada teatavate valitsuste kahtlusi, et nimetatud kohustust saab kasutada välise sekkumise vahendina;
1. esitab nõukogule järgmised soovitused:
a) täiustada kaitsekohustuse käsitust koostöös teiste riikidega, kes soovivad suurendada rahvusvahelise üldsuse suutlikkust hirmutegude ärahoidmiseks, näiteks Brasiilia algatatud BRICS-riikide ettepanek kaitsmisega kaasneva vastutuse kohta (Responsibility while Protecting);
b) luua alus institutsioonidevahelisele konsensusele kaitsekohustuse suhtes, mille võtaksid ühiselt vastu nõukogu, Euroopa välisteenistus, komisjon ja Euroopa Parlament;
c) teha kõik endast sõltuv, et arendada edasi ennetavat diplomaatiat ja vahendust nii ELi tasandil kui ka ÜROs ja töötada välja vahendid, mida ka ÜRO saaks kasutada;
d) kontrollida poliitika kavandamist ja suutlikkuse kujundamist ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames eesmärgiga kujundada välja ELi suutlikkus, mis vastab ÜRO vajadustele kaitsta paremini inimõigusi ning hoida ära sõda ja hirmuteod;
2. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.