RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Inimõiguste olukord Tiibetis
11.6.2012 - (2012/2685(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Thomas Mann, Ioannis Kasoulides, Filip Kaczmarek, Jarosław Leszek Wałęsa, Roberta Angelilli, Laima Liucija Andrikienė, László Tőkés, Bernd Posselt, Cristian Dan Preda, Tunne Kelam fraktsiooni PPE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0312/2012
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hiina ja Tiibeti kohta, eelkõige oma 26. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni ja 24. novembri 2010. aasta resolutsiooni,
– võttes arvesse oma varasemat, 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Tiibeti eksiilvalitsuse valimiste keelustamise kohta Nepalis,
– võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 36, millega tagatakse kõikidele kodanikele usuvabaduse õigus,
– võttes arvesse ELi inimõiguste eriesindaja peatset nimetamist,
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Liit ja liidu välispoliitika põhinevad inimõiguste ning identiteedi-, kultuuri-, usu- ja ühinemisvabaduse austamisel;
B. arvestades, et ELi ja Hiina vaheline inimõigustealane dialoog ei ole tiibetlaste inimõiguste olukorda mitte mingil märkimisväärsel viisil parandanud;
C. arvestades, et Euroopa Parlament on tunnistanud Tiibeti okupeerimist Hiina Rahvavabariigi poolt;
D. arvestades, et Tema Pühaduse dalai-laama esindajad on pöördunud Hiina Rahvavabariigi valitsuse poole, et lahendada Tiibeti küsimus rahumeelselt ja mõlemale poole kasulikul viisil;
E. arvestades, et Hiina Rahvavabariigi võimud kasutasid 2008. aastal Tiibeti protestide mahasurumiseks ebaproportsionaalset jõudu, ning arvestades, et sellest ajast saadik on kehtinud piiravad julgeolekumeetmed, millega kärbitakse sõna-, ühinemis- ja usuvabadust;
F. arvestades, et 2008. aasta protestide mahasurumisel võis hukkuda üle 200 inimese ning kinni peeti eri andmetel vähemalt 4434, aga võib-olla ka enam kui 6500 inimest; arvestades, et 2010. aasta lõpul oli Tiibetis teadaolevalt 831 poliitvangi, kellest 360 olid kohtulikult süüdi mõistetud ning 12 kandsid eluaegset karistust;
G. arvestades, et väidetavalt kasutavad Hiina Rahvavabariigi võimud Tiibeti vanglates tunnistuste väljapressimiseks piinamist, näiteks peksmist, elektrišokke, pikaajalist üksikvangistust, näljutamist ja muid sarnaseid meetmeid;
H. arvestades, et 2009. aastast alates on väidetavalt 38 tiibetlast (enamasti mungad või nunnad) end põlema süüdanud – neist kaks Lhasas –, et protesteerida Hiina piirava poliitika vastu Tiibetis ning nõuda dalai-laama tagasitulekut ja usuvabaduse õigust Sichuani provintsi Aba/Ngaba maakonnaprefektuuris ja muudes Tiibeti kiltmaa osades;
I. arvestades, et enesesüütamiste mitmete ohvrite, täpsemalt Chimey Paldeni, Tenpa Darjey, Jamyang Paldeni, Lobsang Gyatso, Sona Rabyangi, Dawa Tseringi, Kelsang Wangchucki, Lobsang Kelsangi, Lobsang Kunchoki ja Tapey praegune olukord ja asukoht on teadmata või ebaselge;
J. arvestades, et Hiina Rahvavabariigi võimud vahistasid 11. pantšen-laama Gedhun Choekyi Nyima, keda ei ole nähtud 14. maist 1995. aastast saadik;
K. arvestades, et tiibetlaste identiteet, keel, kultuur ja usk on ajalooliselt rikka kultuuri väljendused, mis on sattunud ohtu, kuna Tiibeti ajaloolisele territooriumile asustatakse han-hiinlasi ning tiibetlaste traditsioonilist rändavat eluviisi surutakse maha;
L. arvestades, et EL nimetab peagi ametisse ELi inimõiguste eriesindaja, kelle volitused on praegu määratlemisjärgus;
M. arvestades, et Euroopa Parlamendi varasemad üleskutsed, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja arutaks Tiibeti olukorra küsimust oma Hiina kolleegidega, ei ole andnud oodatud tulemusi;
1. kordab, et ELi ja Hiina Rahvavabariigi strateegiline partnerlus peaks rajanema ühistel põhimõtetel ja väärtustel;
2. palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teeks ELi ja Hiina vahelise inimõigustealase dialoogi raames tiibetlaste inimõiguste olukorra lahendamiseks rohkem ja suuremaid jõupingutusi;
3. tunnustab asjaolu, et Tema Pühadus dalai-laama muutis Tiibeti valitsusstruktuuri edukalt ja oluliselt demokraatlikumaks ning andis poliitilise võimu ja oma ülesanded hiljuti üle Tiibeti rahva lootusi kehastava eksiilvalitsuse demokraatlikul teel valitud kalon tripale;
4. kiidab heaks Tiibeti uute, demokraatlikult valitud poliitiliste juhtide otsuse jätkata Tema Pühaduse dalai-laama nn kesktee poliitikat, mille eesmärk on saavutada tiibetlastele Hiina Rahvavabariigis ja Hiina põhiseaduse alusel tõeline autonoomia;
5. kiidab heaks Tema Pühaduse dalai-laama esindajate poolt 2008. aastal Tiibeti rahva tõelise autonoomia memorandumis Hiina valitsusele esitatud põhimõtted, mille alusel oleks võimalik Tiibeti küsimus reaalselt ja jätkusuutlikult lahendada;
6. ei kiida heaks Hiina Rahvavabariigi valitsuse väidet, et välisvalitsuste seotus Tema Pühaduse dalai-laama ja Tiibeti valitud poliitiliste esindajatega ning välisvalitsuste toetusavaldused Tiibeti küsimuse rahumeelseks läbirääkimiste teel lahendamiseks on vastuolus nn ühe Hiina poliitikaga;
7. kutsub Hiina Rahvavabariigi asutusi üles andma Tiibeti ajaloolisele territooriumile tegeliku autonoomia;
8. väljendab jätkuvalt sügavat muret seoses Hiina Rahvavabariigi poliitikaga Tiibeti budismi suhtes, samuti Hiina tava pärast hävitada, takistada või ära hoida Tiibeti rahva selgesti eristuva identiteedi, sh nende kultuuri, keele, tavade, eluviisi ja traditsioonide säilimist ja selle eri tahkude edasiarendamist;
9. väljendab pettumust asjaolu üle, et Hiina Rahvavabariigi valitsus ei ole 2010. aasta jaanuarist saadik soovinud jätkata dialoogi Tema Pühaduse dalai-laama esindajatega, ning julgustab Hiina võime pidama Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega sisukat arutelu Tiibeti tuleviku üle;
10. nõuab, et Hiina Rahvavabariigi võimud austaksid tiibetlaste sõna-, ühinemis- ja usuvabadust;
11. nõuab tungivalt, et Hiina Rahvavabariigi asutused lubaksid 2008. aasta protestide ja nende tagajärgede sõltumatut rahvusvahelist uurimist, ning nõuab poliitvangide vabastamist;
12. mõistab hukka vahistatud isikute igasuguse piinamise ning nõuab ja palub, et Hiina Rahvavabariigi asutused lubaksid Tiibeti vanglate ja kinnipidamisasutuste rahvusvahelist sõltumatut kontrollimist;
13. kordab, et mõistab endiselt hukka Hiina võimude poolt Tiibeti kloostrite vastu võetud ranged meetmed, ning kutsub Hiina valitsust üles tagama Tiibeti rahvale ja kõikidele oma kodanikele usuvabaduse;
14. nõuab, et Hiina võimud avalikustaksid teabe kõikide Tiibeti enesesüütamiste ohvrite saatuse ja asukoha kohta;
15. nõuab, et Hiina võimud avalikustaksid teabe 11. pantšen-laama Chedun Choekyi Nyima saatuse ja asukoha kohta;
16. kutsub Hiina võime üles edendama tiibetlaste keelelisi, kultuurilisi, usulisi ja muid põhivabadusi ning mitte asustama põlisele Tiibeti territooriumile han-hiinlasi ega sundima Tiibeti nomaade loobuma oma traditsioonilisest eluviisist;
17. ootab ELi inimõiguste eriesindajalt korrapäraseid aruandeid inimõiguste olukorra kohta Hiina Rahvavabariigis, eeskätt seoses Tiibetiga;
18. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tõstatama igal Hiina Rahvavabariigi esindajatega peetaval kohtumisel Tiibeti inimõiguste olukorra küsimust;
19. julgustab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat nimetama ametisse Euroopa Liidu Tiibeti eriesindaja, et aidata edendada Tiibeti rahva inimõiguste austamist (sh õigus säilitada ja arendada oma eriomast identiteeti ning selle usulisi, kultuurilisi ja keelelisi aspekte); toetama Hiina Rahvavabariigi valitsuse ja Tema Pühaduse dalai-laama esindajate vahelist konstruktiivset dialoogi ja läbirääkimisi ning andma abi Tiibeti pagulastele, eelkõige Nepalis ja Indias;
20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, Tema Pühadusele dalai-laamale ning Tiibeti eksiilvalitsuse juhtidele.