RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa Komisjoni 2013. aasta tööprogrammi prioriteedid
27.6.2012 - (2012/2688(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 35 lõikele 3 ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppele
Gabriele Zimmer fraktsiooni GUE/NGL nimel
B7‑0349/2012
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Komisjoni 2013. aasta tööprogrammi prioriteetide kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse kodukorra artikli 35 lõiget 3,
A. arvestades, et EL on praegu kõige sügavamas majandus-, sotsiaal- ja õiguspärasuse kriisis liidu loomisest alates;
B. arvestades, et ELi niigi erakordselt kõrge vaesuse tase üha kasvab ja mõjutab juba 84 miljonit inimest, sh 19 miljonit last; arvestades, et samal ajal on suurenenud ka jõukus, mis on suurem kui enne kriisi;
C. arvestades, et enamikes liikmesriikides valitseva kõrge ja püsiva töötuse taustal kasvab eriti noorte töötus;
D. arvestades, et samal ajal kehtestavad ELi institutsioonid riigieelarvetele uusi piiranguid; arvestades, et sellise poliitika tulemuseks on üha kasvav töötus, suured palgakärped, kõrgem pensioniiga ning riiklike kulutuste vähendamine sellistes valdkondades nagu haridus ja tervishoid, lisaks kahandab see nõudlust ja sillutab teed radikaalse liberaliseerimiskava kehtestamisele;
E. arvestades, et Euroopa Ülemkogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja IMFi kriisivastased meetmed halvendasid olukorda ja viisid paljud liikmesriigid veel sügavamasse majanduslikku ja sotsiaalsesse kriisi;
F. arvestades, et ELi poliitika on aidanud tugevalt kaasa üha kasvavale ebavõrdsusele ja majanduslangusele Euroopa Liidus ning on peaaegu hävitanud arusaama heaolul ja Euroopa riikide vahelisel solidaarsusel põhinevast liidust;
G. arvestades, et välja pakutud lahendused nagu majanduse juhtimise paketid ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvaheline leping võtavad liikmesriikide demokraatlikult valitud valitsustelt alatiseks poliitilised valikuvõimalused ning Euroopa rahvastelt igasuguse demokraatliku võimu, mida teostavad muu hulgas parlamendid; arvestades, et olukorra selline areng ohustab tõsiselt demokraatiat kogu ELis;
H. arvestades avalikkuse tohutut ja üha kasvavat vastuseisu ELi poliitikale, mis väljendub massimeeleavaldustes, üldstreikides ja muudes vastupanuvormides; arvestades hiljuti Kreekas ja Prantsusmaal toimunud valimiste tulemusi, millest nähtub, et inimesed soovivad suuri poliitilisi muutusi;
1. rõhutab asjaolu, et praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi üks põhjuseid on komisjoni neoliberaalne poliitika, mille raames toetati finantsturgude väiksemat reguleerimist, toodete ja teenuste turgude liberaliseeritust ja majanduses üha rohkem levivat ülemäärast keskendumist finantstegevusele, samuti on põhjusteks riiklike finantseeringute vähendamine ja tööturu väiksem reguleerimine; noomib komisjoni valjult selle eest, et komisjon ei ole sellest õppust võtnud; on veendunud, et ELi kriisivastased meetmed ainult süvendavad ülemaailmset kapitalismi kriisi;
2. nõuab poliitika radikaalset muuutmist, nii et finantsturgude huvide asemel seataks esikohale inimesed; rõhutab, et Euroopa majandus vajab viivitamatult sotsiaalset ja ökoloogilist ümberkujundamist;
3. kordab oma üleskutset tühistada stabiilsuse ja kasvu pakt ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvaheline leping ja luua samal ajal tööhõive ja kasvu pakt, millega edendataks avaliku sektori investeeringuid ja sisenõudlust, toetataks mikro- ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning kehtestataks konkreetsed majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakriteeriumid, mis on kohandatud iga liikmesriigi erivajadustele ning mille põhieesmärk on vähendada töötust ja vaesust;
4. märgib murega, et aastaid pärast Lissaboni lepingu jõustumist esines Euroopa institutsioonide vahel tugevaid vastuolusid seoses Euroopa Parlamendi demokraatliku osalemise ja järelevalveõigusega; rõhutab asjaolu, et Euroopa Liidu demokratiseerimine on liidu säilimiseks möödapääsmatult vajalik ning et seejuures on tähtsal kohal Euroopa Parlamendi ja riiklike parlamentide rolli suurendamine;
5. toonitab, et kodanike osalust Euroopa Liidu arengu põhiprobleeme käsitlevas otsustamisprotsessis on vaja suurendada, kasutades ELi liikmesriikides näiteks rohkem otsedemokraatia vahendeid ja eriti rahvahääletusi;
Võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu
6. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku seoses tegevuskava koostamisega aktiivse kaasamise integreeritud strateegiate rakendamiseks kõikides liikmesriikides, et tagada piisav miinimumsissetulek, juurdepääs teenustele ning kaasavad tööturud; kutsub komisjoni üles esitama piisavat miinimumsissetulekut käsitleva raamdirektiivi ettepaneku, et võtta meetmeid seoses kõikide inimeste õigusega inimväärse elu elamiseks piisavatele vahenditele; on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama miinimumpalkade suhtes ELi eesmärgid (õigusnormid, kollektiivlepingud riiklikul, piirkondlikul ja valdkondlikul tasandil), et tagada, et miinimumtöötasu on vähemalt 60 % asjakohasest (riiklikust, valdkondlikust vms) keskmisest palgast, ning kehtestama ka ajakava, mil kõik liikmesriigid peavad selle eesmärgini jõudma;
Noortegarantii töökohtade ja koolituse valdkonnas – Euroopa raamistik
7. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks seadusandliku ettepaneku noorte garantiiprogrammi loomise kohta, millega antaks igale ELile noorele õigus saada kohe tööd otsima hakates sobiv ning tema kvalifikatsioonile ja oskustele vastav hästitasustatud töö, leida praktika või täiendkoolitus või kombineerida tööd ja koolitust;
Eakate vaesus
8. tuletab meelde, et eakate vaesus on tulevikus Euroopa ühiskondi ähvardav põhiprobleem; tuletab komisjonile meelde, et see asjaolu peaks väljenduma ka tööandjapensioni kogumisasutusi käsitleva direktiivi läbivaatamises; kutsub komisjoni üles tagama, et pensionäridele tagatakse kõikide kavadega inimväärseks eluks piisav sissetulek;
9. väljendab muret seoses asjaoluga, et eakate puhul mõjutab vaesus eelkõige naisi, ning palub komisjonil keskenduda oma pensionipoliitikas konkreetselt soolisele võrdõiguslikkusele, samuti eakatele naistele suunatud riiklikule sotsiaalkindlustusele, sh pensionisüsteemi tugevale esimesele sambale;
Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus
10. juhib tähelepanu asjaolule, et praegused kokkuhoiumeetmed mõjutavad naisi ja mehi erinevalt; märgib, et kui riik jätab täitmata oma kohustused tervishoiu, hariduse ja elanikkonna heaolu tagamise vallas, langeb suurem osa kohustustest naistele, mistõttu on naistel veelgi raskem saada tasustatavat tööd; kutsub komisjoni üles töötama selle probleemi lahendamiseks välja konkreetsed meetmed;
11. juhib tähelepanu asjaolule, et meeste ja naiste vahelised palgaerinevused eksisteerivad endiselt kogu liidus, mis näitab, et kehtivad õigusnormid on ebapiisavad; kutsub komisjoni üles kõnealuse valdkonna kehtivaid õigusakte läbi vaatama, et võidelda õigusnormide tugevdamise abil meeste ja naiste vaheliste palgaerinevuste vastu;
12. palub, et Euroopa Komisjon esitaks ettepaneku naistevastast ja soolist vägivalda käsitleva tervikliku ELi strateegia loomiseks, milles tegeletaks soolise vägivalla kõikide vormidega; see strateegia peaks hõlmama mitmesuguseid meetmeid – muu hulgas seoses ennetusmehhanismide, tagakiusamise, varjupaiga ja toetusega – ning õigusakti, mis sisaldab naistevastase vägivalla vastu võitlemise miinimumnõudeid;
13. kutsub komisjoni üles esitama teatist teemal, kuidas rakendada lastehoiuteenuste pakkumise valdkonnas Barcelona eesmärke ning kuidas lahendada probleem, et paljudes liikmesriikides on kõnealuse valdkonna areng seiskunud või isegi langusele pöördunud;
Tööhõivesuuniste läbivaatamine
14. kutsub komisjoni üles loobuma möödunud aastakümnetel toetatud neoliberaalsetest tööturu struktuurireformidest ning töötama välja Euroopa tööhõivestrateegia, mis tugineks hea töö põhimõttel ja ILO inimväärse töö tegevuskaval ning milles keskendutaks eelkõige kvaliteetsete ja püsivate töökohtade loomisele, ebakindlate töösuhete järkjärgulisele kaotamisele, töösunduse programmide lõpetamisele, töökvaliteedi edendamisele, sotsiaalkindlustuse parandamisele, töötajate õiguste suurendamisele, kollektiivse tööaja lühendamisele ning töö- ja eraelu ühitamisele; rõhutab, et läbivaadatud suunistes tuleks konkreetselt keskenduda ka soolisele võrdõiguslikkusele ning võtta meetmeid, et parandada naiste pääsu tööturule ja kindlustada naistele ja meestele tööhõivealased võrdsed võimalused;
15. kutsub komisjoni üles koostama tegevuskava avaliku sektori investeeringute toel jätkusuutlike ja kvaliteetsete töökohtade loomise edendamiseks eelkõige keskkonnaalase ja sotsiaalse jätkusuutliku arengu valdkondades (sh energia säästmine ja taastuvenergia, säästev transport, mahepõllumajandus, linnade ja maapiirkondade säästev areng, tervishoidu ja pikaajalisse hooldusesse investeerimine, teadus- ja arendustegevus, haridus, koolitus ja elukestev õpe jne) ning võtma meetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks;
Sotsiaalsed põhiõigused ja Euroopa poolaasta
16. juhib tähelepanu asjaolule, et kodanikud, sotsiaalvaldkonnas tegutsevad vabaühendused ja ametiühingud esitavad järjest sagedamini kaebusi seoses (sotsiaalsete) põhiõiguste – sh kollektiivse tegutsemise, sotsiaalse dialoogi ja kollektiivläbirääkimiste õigus – õõnestamise või rikkumisega ELi majandusjuhtimise programmi rakendamise käigus ning eelkõige seoses komisjoni, IMFi ja EKP poolt finantsraskustesse sattunud liikmesriikidele peale surutud tingimuste rakendamisega;
Tööaja korraldust käsitleva direktiivi läbivaatamine
17. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks töö- ja eraelu ühitamise eesmärke silmas pidades ettepaneku tööaja korraldust käsitleva direktiivi läbivaatamiseks, mille käigus tuleks teha vähemalt järgmist:
Ø seada ELi tasandil selge piirang töönädala maksimaalsele pikkusele (vähendades seda kohe praeguselt 48-tunniselt normilt 40 tunnini, tühistades kõik praegu kehtivad erandid ja kõrvaldades praeguse direktiivi vajakajäämised), mis annaks liikmesriikidele stiimuli tööaja vähendamiseks siseriiklikul tasandil ja aitaks seeläbi võidelda ka tööpuuduse vastu;
Ø kaotada kõik võimalused direktiivi kohaldamisest loobumiseks ja rakendada täielikult Euroopa Kohtu lahendeid (töökohal veedetud valveaeg tuleb lugeda tööaja hulka, kohustuste täitmisel oldud ajale peab kohe järgnema puhkeaeg);
Ø kui töötajal on rohkem kui üks lepinguline töösuhe, tuleb võtta meetmeid tagamaks, et töötaja tööaega määratletakse kõigi lepingute alusel töötatud ajavahemike kogusummana;
Töötajate õiguste tugevdamine ja kaitse restruktureerimise käigus; ettevõtja vastutus
18. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks oma 2012. aasta samateemalise rohelise raamatu jätkuks restruktureerimist ja muutusteks valmisolekut käsitleva õigusraamistiku ettepaneku; nõuab, et selle õigusraamistiku eesmärk peaks olema tugevdada restruktureerimise kontekstis töötajate õigusi ning kaitsta nende töökohti; soovib, et see sisaldaks meetmeid ja vahendeid tööstus- ja teenindussektori arengu aktiivselt keskkonnahoidliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse teele suunamiseks, sh sätted töökohavahetuste kohta seoses uute oskuste ja pädevuste arendamise ja töökoha stabiilsusega, aga ka paremate töötingimuste, töötajate õiguste täieliku austamise ja sotsiaaldialoogi kohta;
19. nõuab järgmiste direktiivide hindamist ja läbivaatamist, et tugevdada töötajate õigusi seoses tööstuse olukorra muutumisega: kollektiivseid koondamisi käsitlev direktiiv 75/129/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga 92/56/EMÜ, ettevõtete üleminekut käsitlev direktiiv 77/187/EMÜ ning maksejõuetust käsitlev direktiiv 80/987/EMÜ; nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku võtta vastu direktiiv, millega kehtestatakse kõrged miinimumstandardid üksiktöötajate kaitseks alusetu töölt vabastamise eest;
20. on šokeeritud, kui vähe peavad mõned Euroopa ettevõtted kolmandate riikide turgudel tegutsedes oma sotsiaalsest vastutusest, sh keskkonnaalasest vastutusest, ning on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimuses vabatahtlikult võetud kohustustest selliste vajakajäämiste puhul ei piisa; nõuab seetõttu kõikidele Euroopas tegutsevatele ettevõtetele õiguslikult siduvate ja jõustatavate ettevõtja sotsiaalse vastutuse mehhanismide/kohustuste kehtestamist;
21. kutsub komisjoni üles vältima selliste uute kaubanduslepingute kavandamist, mis kahjustaksid Euroopa tööstust ja vähendaksid töökohti;
Rahvatervis ja toiduohutus
22. palub, et komisjon esitaks oma 2013. aasta tööprogrammi raames seadusandlikud ettepanekud järgmistel teemadel:
Ø nn hügieenipaketi läbivaatamine;
Ø ettepanek kloonimise kasutamise kohta toidu tootmises;
Ø uus seadusandlik ettepanek uuendtoidu kohta;
Ø õigusraamistik ravimiresistentsuse vastaste meetmete kohta;
Ø sisesekretsioonisüsteemi kahjustavate ainete määratluse ja neile kehtivate kriteeriumide läbivaatamine;
Ø tööst tingitud luu- ja lihaskonna haigusi käsitlev uus direktiiv, mis sisaldus juba komisjoni 2011. aasta tööprogrammis;
23. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks oma ettepaneku ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse uue strateegia kohta ajavahemikuks 2013–2020; kutsub komisjoni loobuma eelmise strateegia (2007–2012) lähenemisviisist, mille kohaselt käsitati töötervishoidu eeskätt ettevõtete tootlikkuse ja konkurentsivõime muutujana;
24. nõuab direktiivi 2004/37/EÜ (töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest) läbivaatamist; rõhutab, et nimetatud direktiivi reguleerimisala tuleb laiendada, et võtta arvesse ka uusi riskitegureid;
Finantskriisi lahendamine
25. nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ettepanekud, milles pakutaks sotsiaal- ja majandusprobleemide lahendamiseks ning tasakaalustatud riigieelarvete saavutamiseks välja terviklikud ja jätkusuutlikud lahendused, näiteks:
Ø EKP otsene sekkumine riigivõlakirjade esmasturule, et aidata ELi liikmesriikidel pääseda finantsturgudest ja nende spekulatiivsetest rünnakutest sõltumisest;
Ø palgaga seotud kaitseklauslite loomine, millega austataks täielikult tööturu osapoolte tegevusvabadust seoses palku ja töötingimusi käsitlevate kollektiivläbirääkimistega;
Ø kvaliteetset majanduskasvu kaitsvate ja edendavate sätete kehtestamine, näiteks potentsiaalset majanduskasvu toetavate riiklike investeeringute väljajätmine tasakaalus eelarve nõudest;
Ø riigitulude kaitsmine maksukonkurentsi ja -pettuste ning maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemise abil;
Ø täiendava Euroopa investeerimisprogrammi loomine;
26. kutsub komisjoni üles keskenduma meetmetele, mille abil jaotada jõukust Euroopa Liidus ühtlasemalt, ning võitlema maksudest kõrvalehoidmise ja maksuparadiiside vastu;
27. väljendab heameelt asjaolu üle, et esitatud on ettepanek võtta vastu direktiiv, millega kehtestatakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute taastamise ja kriisijuhtimismeetmete raamistik; peab nimetatud algatuse viibimist siiski kahetsusväärseks; peab seda esimeseks sammuks finantssektori võimu kärpimisel; peab vajalikuks ka täiendavaid meetmeid nagu avalikkuse kontroll finantsturgude üle, äri- ja investeerimispanganduse lahutamine ning varipanganduse vastu võitlemine;
28. tuletab komisjonile meelde, et äärmiselt keerulised finantstooted on majanduskriisile tõestatult kaasa aidanud; nõuab, et komisjon võtaks seda asjaolu arvesse, kui esitab mõne järgmise kapitaliturgudega seonduva õigusakti ettepaneku, näiteks jaekliendile suunatud kombineeritud investeerimistoodete, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate või lepinguliste suhete lõpetamisel toimuva tasaarvelduse kohta;
Regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika
29. rõhutab, et regionaalpoliitika on majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamise hädavajalik vahend, mille peamine eesmärk on vähendada piirkondlikku ebavõrdsust, edendada tegelikku lähenemist ning hoogustada majanduskasvu ja tööhõivet; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb pärast 2013. aastat jätkata ja tugevdada ning see peaks alati jääma iseseisvaks poliitikavaldkonnaks, mis aitab kaasa jätkusuutlikule arengule (majanduslik, sotsiaalne, keskkonnaalane ja territoriaalne areng), vähendab piirkondadevahelist ebavõrdsust ning vaesemate piirkondade mahajäämust;
30. on vastu komisjoni soovile pidada strateegiat „Euroopa 2020” ja konkurentsivõime eesmärkide täitmist ühtekuuluvuspoliitikast olulisemaks;
31. ei toeta ühtekuuluvuspoliitika ja regionaalarengu fondide kasutamisele stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud makromajanduslike tingimuste seadmist; toonitab, et ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks kasutada rahalise karistamise vahendina;
32. on veendumusel, et praegune ELi rahastamine ning ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud ELi rahalised vahendid on ebapiisavad vastamaks tegeliku majandusliku lähenemise, piirkondliku ebavõrdsuse, kõrge tööpuuduse taseme, sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesusega seotud vajadustele Euroopa Liidus; juhib tähelepanu vajadusele suurendada ELi eelarvet ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas; rõhutab, et oluline on jätta territoriaalne haldamine ja planeerimine liikmesriikide vastutusalasse;
Kliimamuutused
33. rõhutab, et ülemaailmne majanduskriis ei saa ega tohi olla vabanduseks tegematajätmistele või kliimaõiguse eiramisele; rõhutab veel kord, et vähese CO2-heitega majanduse arendamine on praegusest kriisist väljumiseks äärmiselt oluline; nõuab seetõttu, et tööstuse ümberorienteerimine säästvale kasvule põhineks rohelisel innovatsioonil, edendaks keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid, vähendaks energiasõltuvust ja kindlustaks tööhõive ning sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse nii arenenud kui ka arenevates riikides;
34. kutsub komisjoni üles tegema 2013. aastal algatusi järgmistes valdkondades:
Ø õigusaktide vastuvõtmine selleks, et saavutada ELi kõrgetasemelised strateegilised eesmärgid ressursitõhususe ja vähese CO2-heitega majandusele ülemineku vallas;
Ø strateegia raskeveokite CO2 heite vähendamiseks;
Ø õhukvaliteeti käsitleva poliitika läbivaatamine;
Ø ettepanek võtta vastu direktiiv lennuliiklusest tuleneva lämmastikoksiidi (NOx) heite kohta;
Ø mõjuhinnangu läbivaatamine, et kontrollida, mil määral mõjutab biokütuste ja vedelate biokütustega seotud maakasutuse kaudne muutus kasvuhoonegaaside heidet, ning selle vähendamiseks meetmete võtmine;
Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reform
35. tuletab meelde, et põllumajanduspoliitika peab tagama kvaliteetse toidu tootmise piisavas koguses, osalema võitluses maailma näljahäda vastu, võimaldama väikestele ja keskmise suurusega põllumajandustootjatele inimväärset sissetulekut, looma töökohti, arendama maakasutust, osalema ökoloogilise tasakaalu parandamises ja püüdma muuta tarbimisharjumusi, et vältida toidu raiskamist;
36. ei kiida heaks Euroopa Komisjoni kavandatud ÜPP reformi, kuna see põhineb suurelt jaolt liberaliseerimisel ja turgudele orienteeritusel, ning väidab, et põllumajanduspoliitika peaks olema toetav ja lähtuma õigusest sõltumatusele toiduainetega varustamisel ja õigusest toiduga kindlustatusele, kusjuures selle põhisuunad peaksid olema järgmised:
Ø piisavas koguses ohutu, taskukohase ja kvaliteetse toidu tootmine vastavalt iga riigi eripärale ja kooskõlas keskkonnakaitsenõuetega; kõigil liimesriikidel peaks olema võimalus kohandada ÜPP vastavaks oma liikmesriigi vajadustele;
Ø maapiirkondade hääbumise, paljude piirkondade elanikest tühjaksvalgumise ja tootmisest loobumise peatamine ning nende protsesside vastupidiseks pööramine – selle eesmärgi täitmine eeldab väikeste ja keskmise suurusega põllumajandustootjate ning põllumajanduslike pereettevõtete rolli tunnustamist ja prioriteediks seadmist;
Ø turu reguleerimise meetmed ja vahendid, et reageerida tootmise ja tarbimise kõikumisest tingitud ebastabiilsusele tootmissektorites, tagada toodangu õiglane hind, lõpetada suurkokkuostjate kuritarvitused ning kindlustada läbipaistvus kogu toiduahelas;
Ø meetmete kehtestamine põllumajandustootjatele, põllukultuuridele ja riikidele ette nähtud toetuste jagamise erinevuste korrigeerimiseks ning riigi, piirkonna ja valdkondlikul tasandil täielikult diferentseeritud tootmistoetuste kava kehtestamine;
Ø konkreetsed lihtsustamismeetmed;
Ø piisav rahastamine, mis võimaldab need eesmärgid saavutada ja lahendada ka tulevased probleemid;
Ø vähema energia kasutamine väiksemal territooriumil ning keskkonnahoidlikumate ja jätkusuutlikumate tehnoloogiate kasutuselevõtt, et kaitsta keskkonda ja vähendada CO2 heitkoguseid; hoidumine GMOdest ning ettevaatusprintsiibi järgimine mis tahes uute tehnoloogiate kasutamisel; uute põllumajandustehnoloogiatega seotud uuringute tulemuste ja metoodika täielik avalikustamine;
37. nõuab avalikust sektorist pärit toetuste jaotamise uut korda, mis võtaks arvesse tööhõive, maakasutuse arendamise, külvikorra, põllukultuuride mitmekesistamise ja keskkonnakaitse kriteeriume; on arvamusel, et avaliku sektori toetuste puhul tuleks arvesse võtta ka töötajaid ja toodangut, mitte ainult haritava maa pindala;
38. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks põllumajandustootjatele poliitika, mille kohaselt makstakse põllumajandustoodangu ühiku eest tasuvat hinda või, kui see ei ole võimalik, tugevdaks mitmetasandilisi kaitseabinõusid, sealhulgas nn kriisiolukorra kaitsemehhanismi, et vähendada põllumajanduslike toorainetega seotud finantsspekulatsioonidest tingitud tootjahindade kõikumist;
39. tuletab meelde vajadust säilitada turu reguleerimise vahendid, näiteks tootmiskvoodid piima- või suhkrusektoris;
40. palub komisjonil algatada ulatuslik nn valguprogramm, mis võimaldaks Euroopa Liidul saavutada omavarustatuse ja vältida jätkuvat teraviljakriisi;
Kalanduspoliitika
41. ei kiida ühist kalanduspoliitikat käsitlevat uut ettepanekut heaks ning palub, et komisjon vaataks selle läbi; rõhutab veel kord, et uus ühine kalanduspoliitika peaks toetama kalandussektori moderniseerimist ja säästvat arengut, tagades selle sotsiaalmajandusliku elujõulisuse, ressursside jätkusuutlikkuse, töökohtade loomise ja säilimise ning kalandussektoris töötavate inimeste elutingimuste parandamise;
42. väljendab vastuseisu kalavarude mis tahes vormis toimuvale erastamisele, sh individuaalsete ülekantavate kalapüügikvootide või kontsessioonide loomisele, kuna see põhjustab kvooditurgude tekkimise liikmesriikides, mis omakorda koondab tegevuse majanduslikult ja rahanduslikult kõige tugevamate osaliste kätte ning kahjustab tõsiselt traditsioonilist kalastamistegevust;
43. nõuab tungivalt meetmete võtmist kala esmamüügi hinna ja kalandussektori töötajate sissetulekute tõstmiseks ning subsiidiume või kompensatsioonimehhanisme kalandussektori töötajatele, keda on kahjustanud varude taastamiskavadest, mitmeaastastest majandamiskavadest ja ökosüsteemi kaitsemeetmetest tulenevad majanduslikud või sotsiaalsed tagajärjed;
44. nõuab tungivalt, et komisjon tunnustaks väikesemahulise ja rannapüügi eripära, analüüsiks, mil määral vastavad olemasolevad rahastamisvahendid sektori vajadustele, ja kohandaks neid vastavalt;
45. kutsub üles võtma meetmeid riikliku suveräänsuse tagamiseks seoses liikmesriikide ainuõigusliku majandusvööndi ja kalavarudega, mis võimaldaksid lähedast haldamist; on seisukohal, et iga liikmesriigi oma laevastiku jaoks ainuõigusliku juurdepääsu ala piiriks peaks jääma 12 miili, ning teeb ettepaneku kaaluda võimalust laiendada seda ala külgnevatele aladele, järgides mandrilava piire;
Põhiõigused
46. väljendab sügavat muret üha sageneva tava üle järgida kohtu- ja politseikoostöös madalamaid inimõiguste standardeid; toonitab, et endise kolmanda samba valdkonnas tuleb inimõiguste kaitse norme järgida sama tugevalt, kuna selle mitte tegemine võib Euroopa kodanike elu väga valusalt mõjutada; on vastu inimõiguste kaitse normide igasugusele mitmetasandiliseks muutmisele ning nõuab kindlalt, et komisjon hoiaks ja austaks põhiõigusi samas ulatuses ka oma peagi esitatavates ettepanekutes ELi terrorismi rahastamise jälgimissüsteemi ja Europoli kohta ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit käsitleva määruse kavandataval muutmisel;
47. väljendab taas oma pettumust komisjoni aeglase reageerimise üle ilmselgetele inimõiguste rikkumisele eelmisel aastal, muu hulgas seoses romade väljasaatmisega Prantsusmaalt, Ungari põhiseaduse reformimisega ning puuduliku demokraatiaga Lätis, kus mittekodanikud (14,6% elanikkonnast) ei saa siiani ei valida ega kohalikel valimistel kandideerida, ning nõuab, et komisjon tõhustaks oma meetmeid, et tagada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas määratletud inimõiguste kaitse põhimõtete järgimine kogu liidus;
Varjupaiga- ja rändeküsimused
48. kinnitab veel kord oma vastuseisu ELi sisserändepoliitika repressiivsele lähenemisviisile; nõuab seetõttu uusi algatusi, mis peaksid keskenduma rohkem ümberasujate seaduslikele sisenemiskanalitele ning kõikide ümberasujate õiguste harta koostamisele, toetades samal ajal ELis juba elavate ja töötavate ümberasujate seaduslikustamist;
49. nõuab konkreetse direktiivi esitamist, milles sisalduksid ja oleksid ELi õigustikku üle toodud 18. detsembril 1990. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni kõik sätted;
50. rõhutab, et ELi kogu rände- ja sisserändepoliitika vajab äärmiselt kiiresti soolise võrdõiguslikkuse mõõdet – muu hulgas tuleb tagada, et kõik ELi liikmesriigid tunnustaksid soolistel põhjustel esitatud varjupaigataotlusi, samuti tuleb tagada perekonna taasühinemise õiguse tugevdamine, naiste iseseisev juriidiline staatus ning dokumentideta migrantidest naiste võrdõiguslikkuse tunnustamine ja nende mittediskrimineerimine;
Andmekaitse ja andmete säilitamine
51. on äärmiselt pettunud, et komisjon ei kasutanud ELi praegu kehtiva andmekaitseraamistiku läbivaatamisel võimalust politseikoostöös ja õigusalases koostöös kasutatavaid andmekaitsealaseid põhimõtteid ja norme üldise andmekaitsekorraga kooskõlastada ja ühtlustada; väljendab sügavat muret esitatud direktiivi ettepanekus esinevate märkimisväärselt madalamate normide üle ning kordab, et kavatseb seoses politseikoostöö ja õigusalase koostööga tugevdada andmesubjektide õigusi, kuna õiguskaitseorganid tunnevad järjest rohkem huvi erasektori valduses olevate isikuandmete vastu; nõuab, et komisjon vaataks läbi määruse (EÜ) 45/2001, et kooskõlastada ELi institutsioonides kehtiv andmekaitsekord isikuandmete kaitse uue üldmääruse sätetega;
52. nõuab, et komisjon võtaks andmete säilitamist käsitleva direktiivi 2006/24/EÜ peatsel läbivaatamisel arvesse Saksamaa konstitutsioonikohtu 2. märtsi 2010. aasta otsust (BVerfG, 1 BvR 256/08), milles rõhutati, et andmete säilitamise perioodi vajalikkust ja proportsionaalsust on vaja põhjendada;
Homo-, bi- ja transseksuaalid
53. palub komisjonil läbi vaadata rassismi ja ksenofoobiat käsitlev raamotsus, et tugevdada ja laiendada selle reguleerimisala ning hõlmata muu hulgas ka seksuaalsest sättumusest ja soolisest identiteedist või selle väljendumisest kantud vihakuriteod; nõuab, et komisjon koostaks homo-, bi- ja transseksuaalide võrdõiguslikkuse ELi tegevuskava ning kohaldaks homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste järgimise kontrollimisel kõigis oma seadusandlikes ettepanekutes horisontaalset lähenemisviisi, tehes seda tingimata praegu, kuna diskrimineerimisvastane direktiiv on endiselt nõukogu tasandil blokeeritud;
Europol
54. nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks Europoli tegevuse, eelarveeraldiste ja ohuhinnangute läbipaistvust ja demokraatlikku järelevalvet ning mitte ainult a posteriori, vaid ka ex ante; kordab oma seisukohta, et Europol peab põhiõigusi täielikult järgima; nõuab, et komisjon esitaks ettepaneku, millega tagataks õiguskaitse kättesaadavus kõikidele, kelle kohta on välja antud Euroopa vahistamismäärus, et kindlustada neile juurdepääs õiguskaitsele ja kohtupidamisele ning õigus tasuta õigusabile ja sõltumatule kohtupidamisele mõistliku aja jooksul, ilma et seda mõjutaks diskrimineerimine või halduslikud, majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja keelelised tegurid; toonitab, et kuna ametil on juurdepääs arvukatele andmebaasidele, peab see järgima kõige karmimaid andmekaitse norme ja põhimõtteid; on tugevalt vastu Europoli järjest sagenevatele taotlustele saada juurdepääs erasektori valduses olevatele andmebaasidele;
55. arvestades, et kuna Europolil on juurdepääs arvukatele andmebaasidele, tuleks andmekaitset pidada põhiõiguseks ning järgida tuleks kõige rangemaid andmekaitsenorme ja põhimõtteid; on tugevalt vastu Europoli järjest sagenevatele taotlustele saada juurdepääs erasektori valduses olevatele andmebaasidele;
Läbipaistvus
56. kutsub komisjoni üles keskenduma ühise läbipaistvusregistri kohustuslikuks muutmisele kõigi huvigruppide esindajate jaoks ning soovitab kehtestada registri eelseisva läbivaatamise käigus finantsteabe avalikustamisele rangemad eeskirjad;
57. tuletab komisjonile meelde vajadust vaadata läbi tema volinike käitumisjuhend ning leida lahendus eelkõige nn pöördukse fenomenile; nõuab lisaks volinike majanduslike huvide deklaratsioone käsitlevate sätete karmistamist;
58. tuletab veel kord komisjonile meelde tema kohustust suurendada läbipaistvust ja juurdepääsu dokumentidele ning esitada viivitamatult uus ettepanek määruse (EÜ) nr 1049/2001 muutmiseks;
Võltsimisvastane kaubandusleping
59. kutsub komisjoni üles võtma õppust avalikkuse meelepahast võltsimisvastase kaubanduslepingu üle käivate läbirääkimiste olemusliku läbipaistmatuse üle; toonitab, et võltsimist ja piraatlust käsitlevad igasugused läbirääkimised peavad jääma konkreetsete eesmärkide juurde ning nende rahvusvaheliste asjakohaste organite raames korraldamisel on vaja silmas pidada täielikku läbipaistvust, vastutust, kodanikuvabadusi ja õigusi, sh internetivabadus, samuti on vaja kaasata arenguriigid ja võtta arvesse nende õigustatud vajadust tehnosiirde järele; nõuab, et kõikide tulevaste kaubanduslepingute läbirääkimisvolituste määratlemisse ja tegelikku kaubavahetusse tuleb kaasata ka parlament ja kodanikuühiskond;
Inimõigused ja rahvusvaheline kaubandus
60. tuletab komisjonile meelde, et kogu Euroopa Liidu välistegevus, sh rahvusvaheline kaubandus ning kolmandate riikide ja piirkondadega tehtav kaubandusalane koostöö peab juhinduma poliitika sidususe põhimõttest ning austama ja rakendama nii poliitilisi kui ka ühiskondlikke inimõigusi; kutsub seetõttu komisjoni üles peatama kehtivad kaubanduslepingud ja kaubanduslepingute üle peetavad läbirääkimised riikidega, kus rikutakse põhilisi demokraatlikke ja inimõigusi;
61. rõhutab, et kõik kaubanduslepingud, mille üle Euroopa Komisjon praegu läbirääkimisi peab, peavad sisaldama konkreetselt sõnastatud ja õiguslikult siduvaid peatükke inimõiguste, jätkusuutlikkuse ja vaidluste lahendamise asjakohaste mehhanismide kohta; võtab teadmiseks komisjoni teatise kaubanduse ja arengu kohta ning nõuab, et ELi kaubanduspoliitika peamine eesmärk peaks olema toetada kõikide kodanike huvides olevat jätkusuutlikku, sotsiaalset ja keskkonnasõbralikku majanduskasvu ja arengut;
62. palub, et komisjon laseks enne mis tahes rahvusvahelise kaubanduslepingu parafeerimist koostada mõjuhinnangu selle kohta, kuidas leping mõjutab inimõigusi, ning esitaks selle järeldused Euroopa Parlamendile;
63. palub, et komisjon lõpetaks riikide survestamise seoses majanduspartnerluslepingute allkirjastamisega, et tagada rahuldavad suhted alternatiivsel kujul ka neile riikidele, kes otsustavad majanduspartnerluslepingut või vabakaubanduslepingut mitte allkirjastada; palub, et komisjon esitaks ettepaneku uute rahvusvaheliste mehhanismide kohta, mis võimaldaksid vältida toiduga spekuleerimist ja stabiliseerida kaupade hinnad;
Areng
64. palub, et komisjon seaks humanitaarabi reguleerivate eeskirjade läbivaatamise oma tööprogrammi prioriteediks; juhib tähelepanu asjaolule, et tagamaks, et humanitaarabi andmine jääks endiselt tsiviilkohustuseks, tuleb suurendada assigneeringuid, suutlikkust ja vahendeid; kordab, et humanitaarabi andmist ja arengupoliitikat ei tohi allutada ELi julgeolekupoliitika nõudmistele;
65. palub, et komisjon vaataks toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse seisukohast läbi oma suunised maade haaramise kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et õigus toidule on olemuselt esmatähtis; juhib tähelepanu sellele, et suur maadehaaramine ning maa kasutamine eksporditavate biokütuste tootmiseks vähendab maailma kõige vaesemates riikides kohalike inimeste võimalusi elatist teenida ja end toita ning ohustab seeläbi nende riikide sõltumatust toiduainetega varustamisel;
Naabruspoliitika
66. mõistab hukka asjaolu, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) läbivaatamisel ei mõtestatud ümber ELi suhteid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Araabia poolsaare riikidega, kuna ENP lähtub praegu Euroopa majandushuvidest, mitte inimeste vabadus- ja demokraatianõuetest; rõhutab, et sealsed rahutused näitavad, et Euroopa naabruspoliitika on läbi kukkunud;
67. kutsub Euroopa Liitu üles töötama välja tõelist vastastikusel huvil põhinevat partnerlust igakülgse arengu saavutamiseks ning selliste koostöövormide rakendamiseks, mis edendaksid tööhõivet, haridust ja koolitust ning peegeldaksid iga partneri sotsiaalmajanduslikku olukorda; on arvamusel, et ENP tõelise integratsiooni tingimuseks on piirkondlike poliitiliste pingete ja piirkondlike konfliktide edukas lahendamine (eriti Palestiinas ja Lääne-Saharas), ning leiab, et just integratsioon aitab luua vajaliku usaldusliku õhkkonna, mis võimaldab püüelda Vahemere ümbruse demilitariseerimise, solidaarsuse ja rahu eesmärkide saavutamise poole;
Laienemine
68. kordab veel, et EL peaks looma kõikide naaberriikidega vastastikku kasulikud suhted, mis põhinevad teineteise austamisel ja mõistmisel; toonitab, et Euroopa Liit peab olema avatud kõikidele Euroopa riikidele, mille rahvas soovib ELiga ühineda; rõhutab, et ELi laienemispoliitika peaks olema täielikus kooskõlas rahvusvahelise õigusega;
69. palub komisjonil tagada, et kandidaatriigid täidavad ühinemisläbirääkimiste jooksul Kopenhaageni kriteeriumid, väldivad nende elanikkonna sotsiaalsele olukorrale negatiivselt mõjuvaid reforme, järgivad rahvusvahelist õigust ning arendavad kõikide ELi liikmesriikidega välja kahepoolsed ja heanaaberlikud suhted;
70. toonitab, et riikide tegevuskavades tuleks arvesse võtta iga riigi eriomast olukorda ning vältida selliste meetmete ja reformide pealesurumist, mis kahjustaksid töötajaid ja rahvast üldiselt;
71. kutsub komisjoni üles tõhustama IPA vahendite haldamist, et tagada abisaajatele maksimaalne kasu ning parlamendi täielik kontroll;
Eelarve ning mitmeaastane finantsraamistik
72. ootab komisjoni konkreetset toetust parlamendi nõudmisele, et enne, kui nõukogu hakkab taotlema parlamendilt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 kohaselt ametlikult nõusolekut mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse kohta, peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu üldasjade nõukogu koosseisus Euroopa Ülemkogus heakskiidetud poliitiliste seisukohtade üle läbirääkimisi; rõhutab, et läbirääkimised, mida peetakse mitmeaastaste programmidega seonduvate seadusandlike ettepanekute üle, peavad toimuma seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning need lõpetatakse siis, kui programmidele eraldatavate rahastamispakettide kohta on kokkulepe saavutatud; on otsustanud kasutada vajaduse korral täielikult oma õigusi, mis tulenevad parlamendilt nõusoleku taotlemist ja seadusandlikku tavamenetlust käsitlevatest aluslepingu sätetest; väljendab taas oma suurt muret seoses sellega, et Euroopa Ülemkogu võib esitada oma järeldused enne õigusloomealaseid läbirääkimisi;
73. kordab oma arvamust, et ELi eelarve peaks olema võimas vahend, mille abil suurendada majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalvaldkonnas tehtavaid edusamme edendavaid strateegilisi investeeringuid ning püüelda samal ajal ka suurema üleliidulise majandusliku, territoriaalse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poole; lubab suunata rahalised vahendid eelkõige sellistele poliitikavaldkondadele ja programmidele, mis on asjaomaste eesmärkide saavutamisel olulised, ning esmajoones VKEde ja noorte toetuseks; rõhutab, et ELi eelarve tuleks kujundada selliselt, et see oleks majanduslikult mõjus ja täiendaks liikmesriikide kriisist taastumise poliitikat;
74. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud, mille abil tagataks liidule piisavad vahendid nii järgmise aasta eelarves kui ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020;
75. tuletab meelde, et aasta 2013 on kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku viimane aasta ning kaasrahastatavaid projekte rakendatakse täiskiirusel, kusjuures nende rakendamine kiireneb eeldatavasti veelgi ja on oodata, et suurem osa maksetaotlusi esitatakse komisjonile aasta teises pooles; kutsub seepärast nõukogu ja komisjoni üles koos parlamendiga andmeid ja nõudeid viivitamatult analüüsima ja hindama, et mitte ohustada programmide rakendamist 2013. aastal; juhib tähelepanu asjaolule, et maksete assigneeringute vähesus ohustab praegu hästi toimivaid programme;
76. rõhutab lisaks, et N+3 reegli aegumise tõttu tuleb 2013. aastal 12 liikmesriigi edastatavad maksetaotlused viia vastavusse kahe eri aasta kulukohustustega (2010. ja 2011. aasta kulukohustustega vastavalt N+3 reegli ja N+2 reegli alusel); peab seetõttu maksete assigneeringute kavandatavat 11,7%-list suurendamist (võrreldes eelmise aastaga) 48 975 miljoni euroni miinimumiks, kuna – nagu komisjon märgib – see käib ainult 2013. aasta kohta ja eeldab, et eelnevate aastate maksevajadused on kaetud;
77. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.