RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa Ülemkogu 28. ja 29. juuni 2012. aasta kohtumise järeldused

3.7.2012 - (2011/2923(RSP))

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Gabriele Zimmer fraktsiooni GUE/NGL nimel

B7‑0407/2012

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Ülemkogu 28. ja 29. juuni 2012. aasta kohtumise järelduste kohta

(2011/2923(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. ja 29. juuni 2012. aasta järeldusi,

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni 30. mai 2012. aasta riigipõhiseid soovitusi,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi üks põhjuseid on Euroopa Liidu neoliberaalne poliitika, mille raames toetati finantsturgude väiksemat reguleerimist, toodete ja teenuste turgude liberaliseeritust ja majanduses üha rohkem levivat ülemäärast keskendumist finantstegevusele, samuti on põhjusteks riiklike finantseeringute vähendamine ja tööturu väiksem reguleerimine;

B.  arvestades, et ELi kriisivastased meetmed ainult süvendavad ülemaailmset kapitalismi kriisi;

C. arvestades, et on toimunud finantsasutuste ennenägematu ulatusega päästmine, mis on toonud kaasa kahjumi laialdase ühiskonnale ülekandmise ja avaliku sektori suure eelarvepuudujäägi;

D. arvestades, et nõukogu poolt olukorra parandamiseks võetud meetmed ei ole tulemusi andnud; arvestades, et kokkuhoiumeetmed on majandus- ja sotsiaalkriisi oluliselt raskendanud ning toonud kaasa ulatusliku vaesuse, töötuse ja tööhõivestruktuuride ebakindluse;

E.  arvestades, et ülemäärase kokkuhoiule keskendumise ja kolmiku poolt peale surutud nn turudistsipliini tõttu on demokraatlikud struktuurid tõsiselt kannatada saanud;

F.  arvestades, et pideva ümberjaotumise tõttu palkadelt kapitalile on sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus oluliselt suurenenud;

1.  avaldab uuesti oma kriitilist suhtumist ELi nurjunud kokkuhoiupoliitikasse ja toetab kõiki samme selle poliitika ümberpööramiseks; leiab, et nõukogu poolt soovitatud meetmed on täiesti ebapiisavad, et lahendada kriisiolukord ning muuta ELi liikmesriigid demokraatlikeks ja kaasavateks ühiskondadeks, millest saaksid kasu kõik kodanikud;

2.  nõuab tungivalt, et eelarve kavandamine ja kontroll jääksid ELi liikmesriikide demokraatlikult valitud parlamentide ja valitsuste tegelikuks ülesandeks;

3.  märgib, et nõukogu hoiab ikka kinni oma läbikukkunud poliitikast, nagu on ette kirjutatud majanduse juhtimise pakettides (st kuue ja kahe seadusandliku ettepaneku paketis);

4.  avaldab kahetsust Euroopa poolaasta raames riigipõhiste soovituste vastuvõtmise pärast; avaldab tugevat vastuseisu Euroopa poolaasta protsessile ja sellega seotud makromajanduslikele soovitustele; on tõsiselt mures, et nende soovituste rakendamine suurendab veelgi sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust, kuna kavandatavad meetmed avaldaksid negatiivset mõju eelkõige ühiskonna kõige haavatavamatele liikmetele;

5.  kordab nõudmist valitsemissektori võla tingimusteta mahakandmiseks ning Euroopa Keskpanga otsest sekkumist võlakirjade esmastel turgudel, et vabastada riigid finantsturgude diktaadist;

6.  avaldab kahetsust, et niinimetatud majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkulepe kujutab endast suuremalt jaolt juba olemasoleva poliitika kordamist, millel ei ole kapitalismi kriisi lahendamise seisukohalt jäävat mõju;

7.  rõhutab, et Euroopa riikide majandusel on vaja kiiresti läbida sotsiaalne ja ökoloogiline ümberkujunemine, sest vastasel juhul on paratamatuks tagajärjeks edasine majanduslangus ja laiaulatuslik vaesus;

8.  tuletab nõukogule meelde, et majanduskasv on heaolu eeldus, kuid mitte heaolu ise, ning seepärast on vaja üha rohkem tähelepanu pöörata kvalitatiivsele, jätkusuutlikule ja kaasavale arengule, millele saaks kaasa aidata ja millest võiks kasu saada iga kodanik, eelkõige vaesed ja tõrjutud elanikerühmad;

9.  kutsub liikmesriike üles jagama jõukust võrdselt kogu Euroopa Liidus, võideldes maksudest kõrvalehoidumisega, kehtestades omandimaksud, tõstes tulumaksu nende jaoks, kelle sissetulekud on kõige kõrgemad ning maksustades finantssektorit ja nende spekulatiivse iseloomuga finantstooteid;

10. tuletab meelde, et finantssektor ja nende üleliia keerukad finantstooted on oluliselt kaasa aidanud majanduskriisile, mis on maailma tabanud; tuletab meelde, et maksumaksjad on pidanud päästma seninägematul hulgal finantsinstitutsioone, kes on hiigelkasumitest tohutut tulu lõiganud;

11. kahetseb, et Euroopa liidrid on viivitanud finantsturgude ja nendel toimijate üle parema järelevalve sisse seadmisega; tuletab meelde, et vasakjõud on alati nõudnud karmi järelevalvet nende turgude ja vahendite üle;

12. usub, et karmim järelevalve finantsinstitutsioonide üle on kõigest esimene samm tõelise avaliku kontrolli poole finantssektori üle; kinnitab uuesti vajadust finantssektori suurust järsult vähendada, et see hakkaks spekulatiivsete mullide tekitamise asemel toetama tegelikku majandust;

13. kordab oma nõudmist, et pangad ja muud finantsettevõtted, kes on saanud hiidkasumeid, mis on andnud ühiskonnale tervikuna ainult piiratud lisandväärtust, peavad andma oma asjakohase panuse selle kriisi lahendamisse, mille nad on ise tekitanud;

14. soovib, et parlament nõuaks, et enne, kui nõukogu hakkab taotlema parlamendilt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 kohaselt ametlikult nõusolekut mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse kohta, peaksid Euroopa Parlament, nõukogu ja liikmesriikide parlamendid Euroopa Ülemkogus heakskiidetud poliitiliste seisukohtade üle läbirääkimisi; rõhutab, et läbirääkimised mitmeaastaste programmide kohta tehtud õigusaktide ettepanekute üle peavad toimuma vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele ja lõppema siis, kui nende rahastamispaketi osas on jõutud kokkuleppele; on otsustanud kasutada vajaduse korral täielikult ära aluslepingu sätteid, millega nähakse ette parlamendilt nõusoleku taotlemine ja seadusandlikust tavamenetlusest parlamendi jaoks tulenevad õigused; väljendab veelkord muret, et Euroopa Ülemkogu järeldused võivad õigusakte käsitlevaid läbirääkimisi ennetada;

15. kordab oma seisukohta, et liidu eelarve peab olema tagatud vahendite piisava tasemega nii järgmise aasta eelarves kui ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020;

16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.