RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa Ülemkogu 28.–29. juunil 2012. aastal toimunud kohtumise järeldused
3.7.2012 - (2011/2923(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Nigel Farage, Mara Bizzotto, Mario Borghezio fraktsiooni EFD nimel
B7‑0408/2012
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Ülemkogu 28.–29. juunil 2012. aastal toimunud kohtumise järelduste kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. mai mitteametlikku kohtumist,
– võttes arvesse 28.-29. juunil 2012. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumist,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 50 lõiget 1,
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et eurokriis algas juba 2008. aastal ning 28. ja 29. juunil 2012 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel esitatud kava on ligi nelja aasta jooksul võetud samateemaliste meetmete seeriale kõige hilisemaks täienduseks;
B. arvestades, et Soome ja Hollandi valitsused on kõnealuse kava suhtes oma kahtlusi juba väljendanud;
C. arvestades, et tõenäoliselt tuleb Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingut muuta ning seejärel peavad osalevad liikmesriigid selle vastavalt oma põhiseaduslikule korrale ratifitseerima;
1. on veendunud, et sellel tippkohtumisel ei toimunud Euroopa Ülemkogu poliitikas või nende Euroopa probleemide suhtes võetavates seisukohtades mitte mingisugust märkimisväärset muutust;
2. märgib sügava murega, et majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppes nõutakse majandus- ja eelarvejuhtimise alaste uute volituste rakendamisel rühma surve suurendamist;
3. on veendunud, et see on äärmiselt kahetsusväärne ja kasutu nõue, mis toob kaasa selle, et euroala majanduslikult võimekamad liikmesriigid hakkavad veelgi rohkem survestama nende liikmesriikide valitsusi ja elanikke, kes kannatavad praeguse kriisi tõttu tõsiseid majanduslikke probleeme;
4. usub, et majandus- ja eelarvejuhtimise suhtes esitatud ettepanekud tähendavad liikmesriikide ja ELi vahelise suhte põhjalikku muutmist, mis peab kulmineeruma osalevate liikmesriikide pangandusliidu loomisega; usub, et selliste muudatuste tegemine on võimalik ainult kõikide osalevate liikmesriikide demokraatia ja ühiskonna arvelt;
5. usub, et selliseid muudatusi ei saa ja tohi teha ilma uue lepinguta, mis peaks lõikes 4 osutatud põhjustel jõustuma ainult juhul, kui igas liikmesriigis, mille valitsus nõustub kavas osalema, näitavad elanikud sellele rahvahääletusel oma täielikku toetust;
6. usub, et kriisile ülemaailmse, struktuurse ja tervikliku lahenduse leidmisel on veel palju teha; pelgab eeskätt kavandatud meetmete põhjustatud soovimatuid tagajärgi ja vastakaid stiimuleid ning märgib murega, et praegu rakendatava kava kõrval puuduvad igasugused alternatiivsed lahendused;
7. tuletab meelde, et liikmesriikide elanikel on ainuõigus otsustada, milline majandus- ja eelarvepoliitika teenib nende liikmesriigi konkreetsete probleemide lahendamisel kõige rohkem nende riigi ja rahva huve;
8. tuletab meelde, et igal suveräänsel riigil on õigus otsustada, millist vääringut kasutada;
9. tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 50 lõikele 1 võib iga liikmesriik „otsustada vastavalt oma põhiseadusest tulenevatele nõuetele Euroopa Liidust välja astuda”;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja kandidaatriikide parlamentidele.