RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Pangandusliidu loomine
11.9.2012 - (2012/2729(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5
Sharon Bowles majandus- ja rahanduskomisjoni nimel
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 26. juuni 2012. aasta aruannet „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”,
– võttes arvesse 28. ja 29. juunil 2012. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi,
– võttes arvesse euroala tippkohtumisel 29. juunil 2012 võetud seisukohta,
– võttes arvesse komisjoni 20. oktoobri 2009. aasta teatist „ELi raamistik piiriüleseks kriisijuhtimiseks pangandussektoris” (COM(2009)0561),
– võttes arvesse oma 7. juuli 2010. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile piiriüleseks kriisijuhtimiseks pangandussektoris[1],
– võttes arvesse G20 juhtide 24.–25. septembri 2009. aasta Pittsburghi tippkohtumisel esitatud avaldust pangakriiside piiriülese lahendamise ja süsteemse olulisusega finantseerimisasutuste teemal,
– võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta[2],
– võttes arvesse 6. juuni 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse nõukogu direktiive 77/91/EMÜ ja 82/891/EÜ, direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ ja 2011/35/EÜ ning määrust (EL) nr 1093/2010 (COM(2012)0280),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiivi 2001/24/EÜ krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta[3],
– võttes arvesse 25. veebruaril 2009. aastal komisjoni presidendile Barrosole esitatud Jacques de Larosière’i juhitud kõrgetasemelise finantsjärelevalve töörühma raporti soovitust nr 13, milles märgiti, et töörühm nõuab ühtse ja toimiva kriisijuhtimist reguleeriva raamistiku loomist ELis,
– võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni soovituste kohta komisjonile liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal[4] ja eelkõige selle soovitust nr 6,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1092/2010 finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta[5],
– võttes arvesse nõukogu 17. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1096/2010, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevusega[6],
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ[7],
– võttes arvesse oma majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Pangandusjärelevalve (A7-0166/2010),
– võttes arvesse oma majandus- ja rahanduskomisjoni kirju komisjonile ja Euroopa järelevalveasutustele nimetatud asutuste sõltumatuse teemal,
– võttes arvesse 1. juuni 2008. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit finantsjärelevalveasutuste, keskpankade ja Euroopa Liidu rahandusministrite vahelise koostöö kohta piiriülese finantsstabiilsuse valdkonnas[8],
– võttes arvesse 20. juuli 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta (COM(2011)0452),
– võttes arvesse 20. juuli 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet (COM(2011)0453),
– võttes arvesse 13. detsembri 1976. aasta teist nõukogu direktiivi 77/91/EMÜ tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks EMÜ asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks[9], 9. oktoobri 1978. aasta nõukogu kolmandat direktiivi 78/855/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist[10], ja 17. detsembri 1982. aasta kuuendat nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside jagunemist[11],
– võttes arvesse oma 16. veebruari 2012. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hoiuste tagamise skeemide kohta (uuesti sõnastatud)[12],
– võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta[13],
– võttes arvesse oma majandus- ja rahanduskomisjoni 31. augustil 2011. aastal eelarvekomisjonile esitatud arvamust „Parlamendi seisukoht nõukogu muudetud 2012. aasta eelarve projekti kohta – kõik jaod” (2011/2020(BUD)),
– võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust Euroopa pangaliitu käsitlevate ettepanekute kohta (O-000151/2012 – B7-0360/2012),
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et G20 juhtide 24.–25. septembri 2009. aasta Pittsburghi tippkohtumisel esitatud avalduses kutsuti üles jõudma kokkuleppele pangakriiside piiriülese lahendamise ja süsteemse olulisusega finantseerimisasutuste teemal 2010. aasta lõpuks;
B. arvestades, et on äärmiselt oluline koondada kõik jõupingutused, et stabiliseerida Euroopa finantsturg ja lõigata läbi pankade ja riikide vaheline side, selleks et alustada liikumist tõelise majandus- ja rahandusliidu suunas;
C. arvestades, et 2010. aasta juulis esitas Euroopa Parlament oma resolutsioonis piiriülese kriisijuhtimise kohta pangandussektoris ja oma raportis ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Pangandusjärelevalve lahendused piiriülese kriisijuhtimise küsimustele – integreeritud järelevalvekord, hoiuste tagamise skeemide mehhanismi reform ja ELi finantsstabiilsuse fond;
D. arvestades, et euroala pankade puhul võiks Euroopa stabiilsusmehhanismil olla võimalus pankasid pärast tavapärast otsust otseselt rekapitaliseerida;
E. arvestades, et Euroopa Ülemkogu ja nõukogu on lõpuks jõudmas Euroopa Parlamendiga samadele järeldustele integreerituma järelevalvesüsteemi vajaduse kohta, ja nõuavad nüüd pangandusliidu loomist seoses hoiuste tagamise skeemide ja kriisilahendusmehhanismiga ühtse järelevalvemehhanismi moodustamise teel;
F. arvestades, et Euroopa Parlamendi täiel määral kaasamine on oluline, andmaks kõnealuse pangandusliidu moodustamise protsessile demokraatlikku legitiimsust, nagu seda on selgelt väidetud juba eespool mainitud Herman Van Rompuy aruandes esitatud neljandas põhielemendis, milleks on suurem demokraatlik legitiimsus ja vastutus;
G. arvestades, et parlament on kaasotsustamismenetluse kaudu olnud täielikult kaasatud Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi moodustamisse ja sealhulgas Euroopa Pangandusjärelevalve loomisse;
H. arvestades, et ilmses vastuolus kõnealuste põhimõtete ja samuti komisjoni algatusõigusega on Euroopa Ülemkogu palunud komisjonil esitada ühtse järelevalvemehhanismi kohta ettepanek, mille ainsaks õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 127 lõige 6, jättes sel moel Euroopa Parlamendi ilma seadusandlikust võimust ühtse turu küsimustes, mida muidu lahendatakse kaasotsustamismenetluse teel;
I. arvestades, et menetlusse üksnes liikmesriikide kaasamine mitte ei muuda menetlust kiiremaks ja tõhusamaks, vaid saadab üldsusele negatiivse sõnumi ajal, mil eksisteerib üldtunnustatud vajadus suurema läbipaistvuse ja demokraatliku toe järele;
1. kordab, et kriisihetkedel peab alati eelistama ühendusemeetodit, sest see on ainus võimalus tagada, et liit väljub kriisist tugevamana;
2. nõuab, et poliitilised juhid edendaksid demokraatlikku legitiimsust kõigis Euroopa Liidu küsimustes;
3. rõhutab, et ettepanekus esitatud pangandusliidu ja ühtse järelevalvemehhanismiga tegelemisel on tarvis tugevdada demokraatlikku legitiimsust, kaasates Euroopa Parlament täieõigusliku kaasseadusandjana;
4. rõhutab, et on vaja põhjalikult kaaluda euroalas toimiva pangandusliidu ja euroalast välja jäävate liikmesriikide võimalikku vastastikku ülekanduvat mõju;
5. rõhutab, et juhul kui pangandusliidu moodustamise ettepanekutega muudetakse kaasotsustamismenetluse teel vastu võetud õigusakte, kaalub parlament neid ettepanekuid paketis;
6. rõhutab, et mis tahes olulise muudatuse korral järelevalves, kaasa arvatud järelevalvevolituste üleminek teistele institutsioonidele, peab samaväärselt suurenema nende institutsioonide tegevuse läbipaistvus ja Euroopa Parlamendi ees kantav vastutus ning parlamendil peab olema õigus esitada mis tahes küsimusi ja tal peavad olema kõik volitused ametisse määramisel ja eelarvemenetluses;
7. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa Ülemkogule ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.
- [1] ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 61.
- [2] Vastuvõetud tekstid,
- [3] EÜT L 125, 5.5.2001, lk 15.
- [4] ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 41.
- [5] ELT L 331, 15.12.2010, lk 1.
- [6] ELT L 331, 15.12.2010, lk 162.
- [7] ELT L 331, 15.12.2010, lk 12.
- [8] ECFIN/CEFCPE(2008)REP/53106 REV REV.
- [9] EÜT L 26, 31.1.1977, lk 1.
- [10] EÜT L 295, 20.10.1978, lk 36.
- [11] EÜT L 378, 31.12.1982, lk 47.
- [12] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0049.
- [13] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0313.