Resolutsiooni ettepanek - B7-0026/2013Resolutsiooni ettepanek
B7-0026/2013

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa Ühenduse ning Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide vahelise majanduspartnerluse vahelepingu rakendamine, võttes arvesse Zimbabwe praegust olukorda

14.1.2013 - (2013/2515(RSP))

komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Judith Sargentini, Franziska Keller fraktsiooni Verts/ALE nimel

Menetlus : 2013/2515(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0026/2013
Esitatud tekstid :
B7-0026/2013
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0026/2013

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Ühenduse ning Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide vahelise majanduspartnerluse vahelepingu rakendamise kohta, võttes arvesse Zimbabwe praegust olukorda

(2013/2515(RSP))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse nõukogu 13. juuli 2009. aasta otsust vahelepingu (millega luuakse ühelt poolt Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise majanduspartnerluslepingu raamistik) allakirjutamise ja ajutise kohaldamise kohta (2012/196/EC)[1],

–    võttes arvesse 2000. aasta juunis alla kirjutatud Cotonou lepingut, eelkõige selle artikleid 96 ja 97 inimõiguste austamise kohta,

–    võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, mille kohaselt EL peab tagama poliitika sidususe, sealhulgas välistegevuses ning arengu- ja kaubanduspoliitikas,

–    võttes arvesse oma arvukaid varasemaid resolutsioone Zimbabwe kohta,

–    võttes arvesse oma 5. veebruari 2009. aasta resolutsiooni majanduspartnerluslepingute mõju kohta arengule[2],

–    võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni 18. detsembri 2012. aasta soovitust (A7-0431/2012),

–    võttes arvesse arengukomisjoni 6. detsembri 2012. aasta arvamust (A7-0431/2012),

–    võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni ELi ja Aafrika strateegilise partnerluse tuleviku kohta pärast ELi ja Aafrika kolmandat tippkohtumist[3],

–    võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid peamisi rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid dokumente, mille osaline Zimbabwe on,

–    võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Zimbabwe on ratifitseerinud,

–   võttes arvesse arvukaid resolutsioone, milles Euroopa Parlament on avaldanud suurt muret Zimbabwe olukorra pärast,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

 

Majanduspartnerluslepingud ja majanduspartnerluse vaheleping

A.  arvestades, et Madagaskar, Mauritius, Seišellid ja Zimbabwe on Cotonou lepingule alla kirjutanud; arvestades, et inimõiguste austamine on ELi ja AKV riikide vahelise arengukoostöö lepingu oluline element;

B.   arvestades, et kuigi inimõigusrikkumiste tõttu on Madagaskari ja Zimbabwe vastu sanktsioonid kehtestatud, taotleb EL nendega kaubanduse liberaliseerimise lepingu allakirjutamist, samas aga on keeldunud ratifitseerimast Valgevenega 1995. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingut ning vahelepingut;

C.  arvestades, et Madagaskar, Mauritius, Seišellid ja Zimbabwe on vahelepingut ajutiselt kohaldanud alates 2012. aastast; arvestades, et tegemist on esimese Aafrika piirkonnaga sõlmitud majanduspartnerluse vahelepinguga, mis jõustub, alates sellest, kui läbirääkimised majanduspartnerluslepingute üle 2002. aastal algasid;

D.  arvestades, et komisjon peab kõnealust majanduspartnerluse vahelepingut vaheastmeks täiemahulise majanduspartnerluslepingu sõlmimisel, mis jääb hiljem liituda soovivatele riikidele avatuks;

E.   arvestades, et 7. veebruaril 2004. aastal ELiga majanduspartnerluslepingute üle läbirääkimisi alustanud Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide (ESA) rühm koosnes algselt 16 riigist, sh India ookeani saared (Komoorid, Madagaskar, Mauritius ja Seišellid), Aafrika Sarve riigid (Djibouti, Etioopia, Eritrea ja Sudaan), Ida-Aafrika Ühenduse riigid (Burundi, Kenya, Rwanda, Tansaania ja Uganda) ning Lõuna-Aafrika riigid (Malawi, Sambia ja Zimbabwe); arvestades, et nendest 16 riigist on majanduspartnerluse vahelepingu parafeerinud ainult kuus riiki, kellest kaks (Sambia ja Komoorid) on otsustanud allakirjutamisest loobuda, kaks (Mauritius ja Madagaskar) on teatanud ajutisest rakendamisest ja vaid kaks (Zimbabwe ja Seišellid) on lepingu ratifitseerinud;

F.   arvestades, et AKV riigid on alates 2007. aastast korduvalt avaldanud muret mitmete majanduspartnerluse vahelepingutes leiduvate sätete pärast, mis ei vasta nende arenguvajadustele; arvestades, et viimasel viiel aastal on läbirääkimised olnud suurel määral pühendatud nende sätete paremale sõnastamisele; arvestades, et mõnede paranduste üle on kokku lepitud, kuid neid ei ole vahelepingusse sisse kantud, sest komisjon on keeldunud muudatusi tegemast; arvestades, et Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide majanduspartnerluse vaheleping, mis Euroopa Parlamendile esitati, kujutab endast seetõttu endiselt muutmata versiooni, mis sisaldab mitterahuldavaid ja vaidlusaluseid sätteid;

G.  arvestades, et Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide majanduspartnerluse vaheleping ei sisalda kestliku arengu peatükki;

H.  arvestades, et Seišellid ja Mauritius peavad liberaliseerima ja kaotama kokku üle 95% ning Zimbabwe 79,9% ELi impordile kehtivatest tollitariifidest; arvestades, et Madagaskar oleks pidanud 1. jaanuarist kaotama 37% tariifidest ja arvestades, et see tähendab 42% maksutulu kaotust; arvestades, et Madagaskar on taotlenud lepingu rakendamisele viieaastast moratooriumi;

I.    arvestades, et 2010. aastal moodustas ELi koguimport Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide rühmast ligikaudu 2,88 miljardit eurot ehk 0,2% ELi koguimpordist ja hõlmas peamiselt töödeldud tuuni, kohvi, roosuhkrut, tekstiilimaterjale, tubakat, lõikelilli ja rauasulameid;

J.    arvestades, et ÜRO Aafrika majanduskomisjoni (UNECA) uuringute kohaselt vähendaks majanduspartnerluslepingute Euroopa Komisjoni versiooni rakendamine osalevate riikide heaolu, kahjustaks piirkondlikku integratsiooni ja takistaks Aafrika industrialiseerimispüüded; arvestades, et 75% Ida- ja Lõuna-Aafrika piirkonna rahvastikust elab vähim arenenud riikides;

K.  arvestades, et Euroopa Arengupoliitika Juhtimise Keskuse andmetel ei ole sõlmitud majanduspartnerluse vahelepingud Aafrika piirkondlike integratsiooniprotsessidega kuigivõrd kooskõlas;

L.   arvestades, et majanduspartnerluse vahelepingu ratifitseerimine ja ajutine kohaldamine Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide poolt raskendaks selle asendamist kõiki piirkonna AKV riike hõlmava piirkondliku majanduspartnerluslepinguga;

Zimbabwe

M.  arvestades, et president Mugabe on Zimbabwet valitsenud viimased 33 aastat; arvestades, et 2009. aastal moodustati parteide ZANU-PF (Zimbabwe Aafrika Rahvuslik Liit – Patriootlik Rinne) ja MDC (Demokraatlike Muutuste Liikumine) võimujagamise kokkuleppe alusel koalitsioonivalitsus, lootes lahendada 2008. aasta parlamendi- ja presidendivalimistele järgnenud poliitilist ummikseisu;

N.  arvestades, et kavandamisel on põhiseadusreferendum ja selle järel üldvalimised, kuigi täpseid kuupäevi pole veel kindlaks määratud;

O.  arvestades, et kuna olulisi õigusreforme ei ole teostatud, siis kardetakse, et kui valimised toimuvad 2013. aasta märtsis, on valimiste eel, ajal ja järel oodata arvukalt inimõiguste rikkumisi, mistõttu valimisi ei saa pidada usaldusväärseteks, vabadeks ja õiglasteks;

P.   arvestades, et EL kehtestas 2004. aastal Zimbabwe vastu sanktsioonid sealsete teemandikaevandustega seotud konfliktidest alguse saanud ning aastaid kestnud lõputute ähvarduste, tagakiusamiste, vahistamiste, tapmiste ja muude vägivallavormide ning inimõigusrikkumiste pärast, ja on neid sanktsioone sestsaadik pikendanud;

Q.  arvestades, et 5. novembril 2012. aastal vahistasid politseitöötajad alusetult Fidelis Mudimu, Zachariah Gochi ja Tafadzwa Geza, kes töötasid juhtivatel ametikohtadel Harares ametlikult registreeritud kliinikus Counselling Services Unit (CSU), mis pakub organiseeritud kuritegevuse ja piinamise ohvritele meditsiini- ja nõustamisteenuseid; arvestades, et vahistatuid süüdistati riigi (kodifitseeritud ja reformitud) kriminaalseaduse jaotise 140 alusel omandi kuritahtlikus kahjustamises;

R.   arvestades, et 2012. aasta novembri seisuga ootab Zimbabwe vanglates surmaotsuse täideviimist 56 inimest;

Üldised märkused

1.   kutsub ELi üles rakendama poliitikavaldkondade arengusidusust kõigis valdkondades, kaasa arvatud sidusus kaubanduspoliitika ja inimõiguste austamise vahel; taunib ELi soovi allkirjastada kaubanduse liberaliseerimise leping Zimbabwe ja Madagaskariga hoolimata sellest, et inimõiguste rikkumise pärast on liit nende riikide vastu sanktsioonid kehtestanud;

2.   peab kahetsusväärseks, et vaatamata poliitikavaldkondade arengusidususe kui keskse mõiste kasutuselevõtmisele 2005. aastal ja mitmetes nõukogu järeldustes ei ole siiani võetud konkreetseid meetmeid arengu, inimõiguste austamise ja kaubanduse sidumiseks;

3.   avaldab kindlat vastuseisu ELi pidevale ründavale kampaaniale majanduspartnerluslepingute sõlmimise nimel ning jäigale hoiakule selle suhtes, hoolimata paljude AKV riikide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide õigustatud kartustest;

4.   kahtleb tõsiselt, kas vaheleping aitab piirkondlikku integratsiooni suurendada, kui võtta arvesse, et Ida- ja Lõuna-Aafrika piirkonna 16 riigist, kes esialgu läbirääkimistest osa võtsid, kohaldavad seda ajutiselt alates 14. maist 2012 ainult neli riiki (Seišellid, Madagaskar, Zimbabwe ja Mauritius);

5.   rõhutab, et vaheleping ei vasta kõnealuste riikide arenguvajadustele; on veendunud, et see kehtib ka kõigi teiste majanduspartnerluslepingute kohta ja on peamine põhjus, miks läbirääkimised on samahästi kui ummikusse jõudnud;

6.   rõhutab, et üldisel liberaliseerimisel (mida iseloomustab komisjoni nõudmine, et 15 aasta jooksul liberaliseeritaks vähemalt 15% tollitariifidest) ei ole mõtet, sest majandusuuringud näitavad, et kaubanduse liberaliseerimine ei tarvitse aidata vaesust vähendada ja et riigid, kes liberaliseerimisest kõige suuremat kasu on saanud, on rakendanud valikulist ja järkjärgulist liberaliseerimist üheaegselt võtmevaldkondade riikliku toetamisega;

7.   juhib tähelepanu sellele, et EL peab edendama õiglast kaubandust arengumaadega, tagades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööhõivestandardite ja töötingimuste täieliku täitmise ning kõrgeimate võimalike sotsiaal- ja keskkonnakaitsestandardite kohaldamise; on seisukohal, et see tähendab ka õiglase hinna maksmist arenguriikidest pärinevate ressursside ja põllumajandustoodete eest;

8.   rõhutab, et kaubanduspoliitika määratlemisel arenguriikide ja vähim arenenud riikide suhtes peab EL kindlalt esikohale seadma kohustuse täita aastatuhande arengueesmärgid; rõhutab, et aastatuhande arengueesmärke on võimalik täita ainult siis, kui võetakse arvesse ELi ja arenguriikide majanduslikku ning sotsiaalset asümmeetriat; peab seetõttu väga tähtsaks paindlikku ja kohandatud lähenemist, mis vastab töötajate, väiketalunike ja vaeste huvidele;

9.   märgib murelikult komisjoni ja nõukogu jäika hoiakut kõige vastuolulisemate teemade suhtes, mille AKV riigid on tõstatanud, ning ELi impordi tollitariifide kokkulepitud liberaliseerimise suhtes; rõhutab, et suhtumine peaks olema palju paindlikum, kajastades üksikute arenguriikide tegelikku arenguastet antud hetkel; nõuab seetõttu, et komisjon ei kehtestaks tariifide kaotamise moratooriumi lõppemise ja muude küsimuste kohta jäika ajakava;

10. toetab Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide nõudmist, et majanduspartnerluslepingutesse lisataks arengu edendamise sätted, ja nõuab, et vähemalt vähim arenenud riigid vabastataks majanduspartnerluslepingutes tollitariifide liberaliseerimise kohustusest ja kohustusest muuta oma turulepääs algatuse „kõik peale relvade” (EBA) raames lepinguliseks;

11. nõuab majanduspartnerluslepingute protsessi läbivaatamist võrdses koostöös kõigi sidusrühmadega, kaasa arvatud ametiühingud ja antud valdkonnas pädevad kodanikuühiskonna organisatsioonid, et kujundada AKV riikide suhtes tõeliselt arenguga arvestavat ning õigustel põhinevat majanduspoliitikat;

Zimbabwe

12. tunneb suurt muret seoses jätkuvate inimõigusrikkumistega, mida pannakse toime muu hulgas seksuaalse sättumuse alusel, ning seoses repressioonidega opositsioonipoliitikute, inimõiguskaitsjate, naisõigusaktivistide, ajakirjanike ja vabaühenduste liikmete vastu;

13. palub ühtsusvalitsusel enne üldvalimiste korraldamist muuta represseerivaid seadusi, nagu teabele juurdepääsu ja eraelu kaitse seadus, avaliku korra ja julgeoleku seadus ning kodifitseeritud ja reformitud kriminaalseadus, sest neid seadusi on kasutatud põhiõiguste rängaks piiramiseks;

14. palub Zimbabwe valitsusel enne valimiste korraldamist tagada kõigile võrdsed poliitilised tingimused ja õigusi austav keskkond, mis tähendab repressiivsete seaduste muutmist ning erapoolikute politseijuhtide ja valimisametnike asendamist erapooletute ametikandjatega;

15. nõuab, et Zimbabwe valitsus loobuks kõigist süüdistustest organiseeritud kuritegevuse ja piinamise ohvritele arstiabi ja nõustamist pakkuva kliiniku Harare Counselling Services Unit juhtivate töötajate ja meedikute vastu;

16. kordab uuesti oma vastuseisu surmanuhtlusele ja nõuab, et surmanuhtlusele kehtestataks viivitamata moratoorium, millega peatataks kõikide surmaotsuste täideviimine ja mis oleks esimene samm surmanuhtluse täieliku kaotamise poole;

17. nõuab tungivalt, et Zimbabwe austaks inimõiguste ülddeklaratsiooni ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat ja tagaks läbipaistvuse ning vastutuse kõigis majandusvaldkondades, eelkõige kaevandustööstuses, sest riigi mineraalivarud peaksid kasu tooma kõigile Zimbabwe elanikele;

18. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele, Madagaskari, Mauritiuse, Seišellide ja Zimbabwe valitsustele ning AKV sekretariaadile.