Resolutsiooni ettepanek - B7-0055/2013Resolutsiooni ettepanek
B7-0055/2013

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK            ÜRO inimõiguste nõukogu 22. istungjärk

4.2.2013 - (2013/2533(RSP))

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Richard Howitt, Véronique De Keyser, Ana Gomes, Raimon Obiols, Pino Arlacchi, Joanna Senyszyn fraktsiooni S&D nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0055/2013

Menetlus : 2013/2533(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0055/2013
Esitatud tekstid :
B7-0055/2013
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0055/2013

Euroopa Parlamendi resolutsioon ÜRO inimõiguste nõukogu 22. istungjärgu kohta

(2013/2533(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–   võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3179. istungil 25. juunil 2012. aastal,

–   võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta soovitust nõukogule ELi inimõiguste eriesindaja kohta[1],

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC) kohta, sealhulgas Euroopa Parlamendi prioriteete selles osas, võttes eriti arvesse Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 19. istungjärku käsitleva Euroopa Parlamendi seisukoha kohta[2],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni aruannet nende lähetuse kohta ÜRO inimõiguste nõukogu 19. istungjärgule, samuti väliskomisjoni, inimõiguste allkomisjoni ning julgeoleku ja kaitse allkomisjoni ühisdelegatsiooni aruannet lähetuse kohta ÜRO Peaassamblee 67. istungjärgule,

–   võttes arvesse oma erakorralisi resolutsioone inimõiguste kohta,

–   võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta[3],

–   võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[4],

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et inimõiguste universaalsuse ja jagamatuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis'st ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi[5];

B.  arvestades, et ELi hiljutiste inimõiguste strateegia ülevaadete edukas rakendamine peaks parandama ELi usaldusväärsust UNHRCs, suurendades tema sise-ja välispoliitika järjepidevust;

C. arvestades, et EL peaks püüdma võtta inimõiguste rikkumiste vastu sõna ühiselt ja ühendatud positsioonilt, saavutamaks parimaid tulemusi, ning peaks selles kontekstis jätkuvalt tugevdama liikmesriikide vahelist koostööd ja parandama organisatoorset korraldust;

D. arvestades, et Euroopa Liidu Nõukogu on võtnud vastu inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava selle rakendamiseks, et saavutada sellel alal tõhusam, nähtavam ja sidusam ELi poliitika;

E.  arvestades, et ametisse on määratud ELi inimõiguste eriesindaja, kelle roll on edendada ELi inimõiguste poliitika tõhusust ja nähtavust ning aidata viia ellu inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava;

F.  arvestades, et Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni delegatsioon sõidab UNHRC 22. istungjärgu ajal Genfi, nagu on toimunud ka varasemate aastate UNHRC istungjärkude ajal;

1.  võtab teadmiseks käimasoleva ELi prioriteetide kinnitamise protsessi seoses UNHRC 22. istungjärguga; kiidab heaks ELi keskendumise olukorrale Süürias, Birmas/Myanmaris, Põhja-Koreas ja Malis ning ELi toetuse inimõiguste olukorra eriraportööri mandaadi pikendamisele Iraanis; toetab ka keskendumist sellistele teemadele nagu mõtte-, usu- ja veendumuste vabadus, surmanuhtluse kaotamine, lapse õigused, naiste vastu suunatud vägivald, äritegevus ja inimõigused ning lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide õigused;

2.  tunneb heameelt asjaolu üle, et 22. korralise istungjärgu päevakorras on muu hulgas paneelarutelud, mille teemaks on inimõiguste süvalaiendamine, finants- ja majanduskriisi ning korruptsiooni negatiivne mõju inimõigustele, Viini deklaratsiooni ja tegevuskava 20. aastapäeva tähistamine, samuti interaktiivsed mõttevahetused, näiteks puuetega inimeste õiguste teemal, ja ulatuslikud kohtumised, kus käsitletakse mitmesuguseid küsimusi, näiteks laste õigust kõige kõrgematele tervisekaitse normidele; kutsub liikmesriike üles aitama nendele aruteludele aktiivselt kaasa ja väitma selgelt, et inimõigused on universaalsed, jagamatud ja omavahel seotud;

3.  tunneb heameelt eriraportööride esitatavate aruannete üle, milles muu hulgas käsitletakse inimõiguste olukorda Iraanis, Myanmaris ja alates 1967. aastast okupeeritud Palestiina aladel, samuti inimõiguste ülemvoliniku kirjaliku raporti üle inimõiguste olukorra kohta Malis, eriti riigi põhjaosas, eluaseme teemal, mis on osa õigusest piisavale elatustasemele ja sellega seonduva mittediskrimineerimise õiguse kohta, ning mõtte-, usu- ja veendumuste vabaduse teemal, ning inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta terrorismivastases võitluses; ootab ülemvoliniku suulist aruannet Liibüa kohta;

ÜRO inimõiguste nõukogu tegevus

4.  võtab teadmiseks, et septembris 2012 valiti UNHRCsse järgmised 18 uut liiget, kes asusid oma liikmekohustusi täitma 1. jaanuaril 2013: Argentina, Ameerika Ühendriigid, Araabia Ühendemiraadid, Brasiilia, Côte d'Ivoire, Eesti, Etioopia, Gabon, Iirimaa, Jaapan, Kasahstan, Keenia, Korea Vabariik, Montenegro, Pakistan, Saksamaa, Sierra Leone, Venezuela Bolivari Vabariik; ning märgib, et üheksa ELi liikmesriiki on nüüd UNHRC liikmed;

5.  võtab teadmiseks, et ÜRO inimõiguste nõukogule on 2013. aastaks valitud uus president – Remigiusz Henczel Poolast, ja neli asepresidenti – šeik Ahmed Ould Zahaf Mauritaaniast, Iruthisham Adam Maldiividelt, Luis Gallegos Chiriboga Ecuadorist ja Alexandre Fasel Šveitsist;

6.  rõhutab, et UNHRC valimised peavad olema konkurentsivõimelised, ja väljendab oma vastuseisu vaidlustamata valimiste korraldamisele piirkondlike rühmade poolt; kordab, kui olulised on UNHRC liikmete kohta kehtivad standardid seoses kohustustega inimõiguste valdkonnas ja sel alal tulemuste saavutamisega; rõhutab, et UNHRC liikmetelt nõutakse inimõiguste kõige kõrgemal tasemel edendamist ja kaitsmist; kordab, kui olulised on kindlad ja läbipaistvad kriteeriumid selliste liikmete ennistamisel, kelle liikmesus on peatatud;

7.  on jätkuvalt mures nn bloki poliitika nähtuse pärast ning selle mõju pärast UNHRC usaldusväärsusele ja töö tulemuslikkusele;

8.  kordab uuesti, kui oluline on, et ELi liikmesriigid teeksid tööd inimõiguste jagamatuse ja universaalsuse saavutamiseks ning toetaksid UNHRC vastavasisulist tööd, ratifitseerides eelkõige kõnealuse organi loodud rahvusvahelised inimõigustealased õigusaktid; kordab uuesti, et peab kahetsusväärseks asjaolu, et ükski ELi liikmesriik ei ole siiani ratifitseerinud kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse konventsiooni; kordab uuesti ka seda, et peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitu liikmesriiki ei ole veel võtnud vastu ega ratifitseerinud kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise konventsiooni ning et ainult kaks liikmesriiki on ratifitseerinud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti fakultatiivprotokolli; kordab oma üleskutset kõikidele EL liikmesriikidele ratifitseerida nimetatud konventsioonid ja protokollid ning ergutab ELi liikmesriike allkirjastama ja ratifitseerima hiljutise lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli teavitusmenetluse käigus, mis avati allkirjastamiseks Šveitsis Genfis 28. veebruaril 2012;

9.  tunneb heameelt, et ÜRO Peaassamblee nimetas inimõiguste ülemvolinikuks ametisse teiseks ametiajaks pr Navanethem Pillay; kordab oma kindlat toetust ülemvoliniku büroole, selle sõltumatusele ja terviklikkusele;

10. avaldab tunnustust inimõiguste ülemvolinikule tema jõupingutuste eest lepingulise organi tugevdamise nimel ja avaldab heameelt tema poolt selles küsimuses 22. juunil 2012 avaldatud aruande üle; kinnitab, et lepingulised organid põhinevad paljudel sidusrühmadel ja rõhutab, et kodanikuühiskonda tuleb pidevalt nendesse protsessidesse kaasata; rõhutab lisaks, et lepinguliste organite sõltumatust ja tõhusust tuleb säilitada ja tõhustada; rõhutab, et peab olema tagatud piisav rahastamine, et see vastaks lepinguorganite järjest kasvavale töökoormusele; kutsub ELi üles võtma juhtrolli lepinguliste organite süsteemi tõhusa toimimise tagamisel, sh piisava rahastamise osas;

Araabia kevade riigid

11. mõistab kõige karmimalt hukka suureneva ja valimatu vägivalla, mida Assadi režiim rakendab Süüria rahva vastu, kaasa arvatud raskerelvastuse kasutamine ja asustatud piirkondade pommitamine; mõistab ühemõtteliselt hukka asjaolu, et režiim, selle julgeolekujõud ja sõjavägi rikuvad jätkuvalt ja süstemaatiliselt inimõigusi, mis võib lõppeda inimsusvastaste kuritegudega; väljendab sügavat muret tsiviilelanikkonna üha halveneva olukorra pärast; mõistab samuti hukka inimõiguste rikkumised, mida panevad toime opositsioonirühmitused ja -jõud; kutsub relvastatud osapooli üles lõpetama kohe vägivalla Süürias ja kordab oma üleskutset Assadi režiimile viivitamata tagasi astuda;

12. väljendab muret ülekanduva mõju pärast naaberriikidesse ning selle mõju pärast piirkonna julgeolekule ja stabiilsusele; kutsub liikmesriike üles abistama selle piirkonna riike, kes pakuvad Süüria põgenikele humanitaarabi;

13. kiidab heaks UNHRC jätkuva tähelepanu Süüria inimõiguste kriisile ja raskele humanitaarolukorrale, millest annavad tunnistust ÜRO 19., 20. ja 21. istungjärgul ning 1. juunil 2012. aastal Süüria-teemalisel erakorralisel istungjärgul vastu võetud resolutsioonid; rõhutab, et oluline on vastutusele võtta isikud, kes on konflikti kestel toime pannud rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide rikkumisi;

14. toetab täielikult Süüria sõltumatut uurimiskomisjoni ning selle volituste pikendamist UNHRC poolt; tervitab Carla del Ponte ja Vitit Muntarbhorni määramist uuteks liikmeteks ning Paolo Pinheiro nimetamist Süüria eriraportööriks, kes alustab tööd, kui uurimiskomisjoni mandaat lõpeb; tunneb heameelt komisjoni aruande üle, milles paljastatakse Süürias toimuvad hirmuteod;

15. peab kahetsusväärseks, et resolutsiooni vastuvõtmise osas ÜRO Julgeolekunõukogus Süüria olukorra kohta ei ole veel kokkulepet saavutatud, ning eelkõige asjaolu, et see lämmatab võimet avaldada tõhusat survet vägivalla lõpetamiseks riigis; palub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmetel pidada meeles nende vastutust Süüria rahva ees; tunnustab kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning liikmesriikide diplomaatilisi jõupingutusi Hiina ja Venemaa kaasamisel sellesse küsimusse; palub neil jõupingutusi jätkata; tuletab kõigile ÜRO liikmetele meelde kaitsmiskohustuse põhimõtet, mille ÜRO Peaassamblee on heaks kiitnud; palub inimõiguste nõukogul nõuda ÜRO Julgeolekunõukogult tungivalt, et nad suunaksid Süüria olukorra asja Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; nõuab tungivalt, et ELi kõrge esindaja osaleks isiklikult laialdase ja hõlmava rahvusvahelise koalitsiooni loomises, et ajendada kõiki ÜRO Julgeolekunõukogu alalisi liikmeid sellist suunamist toetama;

16. kiidab heaks Liibüa sõltumatu uurimiskomisjoni kirjaliku lõppraporti, mis esitati UNHRC 19. istungjärgul ja kus käsitleti Liibüas toimunud inimõiguste rikkumisi; nõuab tungivalt, et UNHRC väljendaks muret käimasolevate rikkumiste pärast, jätkaks olukorra jälgimist ning paluks ülemvolinikul esitada aruanne inimõiguste olukorra kohta Liibüas;

17. väljendab muret inimõiguste kaitsjate ja opositsiooni aktivistide olukorra pärast Bahreinis; kordab oma üleskutset liikmesriikidele teha jõupingutusi, et võtta UNHRCs vastu resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Bahreinis;

18. kordab oma üleskutset UNHRCle võtta 22. istungjärgul vastu resolutsioon, millega luuakse rahvusvaheline mehhanism, et jälgida üldise korrapärase läbivaatamise läbiviimist Bahreinis ning Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovituste rakendamist, sealhulgas need soovitused, mis puudutavad inimõiguste kaitsjaid;

19. tunneb heameelt oktoobris 2012 vastuvõetud resolutsiooni üle Jeemenile tehnilise abi pakkumise ja suutlikkuse suurendamise kohta inimõiguste valdkonnas ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku esinduse loomise üle Jeemenis; nõuab tungivalt, et UNHRC jätkaks Jeemeni olukorra jälgimist;

20. väljendab sügavat muret vägivallalainete taastekke pärast Egiptuses; kutsub Egiptuse valitsust üles hoiduma ülemäärase jõu kasutamisest meeleavaldajate vastu ning tuletab meelde, et erakorraline seisukord on viimase abinõuna võetav meede, mille puhul tuleks samuti juhinduda õigusriigi põhimõtetest ning mis peaks olema kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, et säilitada sõnavabadust ja rahumeelse kogunemise õigust; kordab uuesti, et EL on sumanuhtluse vastu, ning nõuab sellega seoses moratooriumit Egiptuses toimuvatele surmanuhtlustele, sealhulgas eelmisel aastal Port Saidi jalgpallistaadiumi õnnetuse eest hiljuti suma mõistetud 21 inimese juhtum;

21. väljendab muret jätkuvate inimõiguste rikkumiste pärast Lääne-Saharas; nõuab Lääne-Sahara elanike inimõiguste kaitsmist, sealhulgas ühinemisvabadus, sõnavabadus ja õigus meelt avaldada; nõuab kõigi läänesaharalastest poliitvangide vabastamist; peab tervitatavaks Saheli erisaadiku ametikoha loomist ning toonitab vajadust Lääne-Sahara inimõiguste olukorra rahvusvahelise jälgimise järele; toetab konflikti õiglast ja püsivat lahendamist, mille aluseks on läänesaharalaste enesemääramisõigus vastavalt asjakohastele ÜRO resolutsioonidele;

Muud küsimused

22 kiidab heaks UNHRC 20. istungjärgul tehtud otsuse nimetada ametisse Valgevene inimõiguste eriraportöör ning võtab teadmiseks, et resolutsioon, millega kehtestatakse eriraportööri volitused, on leidnud laialdast toetust, mis näitab, et kõikjal maailmas on riigid Valgevene inimõiguste halva olukorra teadmiseks võtnud;

23. kiidab heaks UNHRC 20. istungjärgul vastuvõetud resolutsiooni Eritrea inimõiguste olukorra eriraportööri nimetamise kohta; märgib, et see on esimene kord, mil UNHRC selle küsimusega tegeles ning kiidab heaks, et see toimus Aafrika riikide eestvedamisel;

24. peab tervitatavaks Côte d’Ivoire’i, Haiti ja Somaalia sõltumatute ekspertide mandaatide pikendamist; nõuab tungivalt, et kõnealuste riikide ametiasutused teeksid volitatutega täielikku koostööd;

25. nõuab Iraanis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri mandaadi pikendamist;

26. nõuab Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri mandaadi pikendamist veel aasta võrra; peab tervitatavaks asjaolu, et resolutsioon Korea Rahvademokraatliku Vabariigi kohta võeti vastu konsensuse alusel, millest nähtub mandaadi tugev toetamine; nõuab tungivalt, et Korea Rahvademokraatliku Vabariigi valitsus teeks raportööriga täielikku koostööd ning hõlbustaks tema riigivisiite; ja nõuab, et inimõiguste nõukogu võtaks inimõiguste ülemvoliniku nõudmisel meetmed, et luua rahvusvaheline uurimiskomisjon kõnealuses riigis aastakümneid toimepandud tõsiste kuritegude uurimiseks;

27. mõistab hukka Jaapanis 2012. aastal läbiviidud surmanuhtlused, mis toimusid pärast 2011. aastal esitatud moratooriumi; mõistab sellega seoses samuti hukka hiljutised massihukkamised Iraanis; kinnitab oma kindlat seisukohta, et on surmanuhtluse vastu kõikidel juhtudel ja kõikidel asjaoludel; ja oma kindlat otsustavust teha tööd selle lõplikuks kaotamiseks;

28. väljendab rahulolu selle üle, et UNHRC on asunud hoolikalt jälgima olukorda Malis, ning tunnustab Aafrika riike, kelle eestvedamisel Mali probleem UNHRC tähelepanu alla jõudis; nõuab tungivalt, et UNHRC toetaks vaatlussuutlikkuse kiiret kasutuselevõttu Malis ning taotleb, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo jätkaks aruandmist olukorra kohta riigis;

29. märkis rahuloluga resolutsiooni vastuvõtmist Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta, kuid peab endiselt väga murettekitavaks inimõiguste rikkumisi selles riigis, eriti riigi idaosas asuvas Põhja-Kivu provintsis; mõistab teravalt hukka mässuliste jõudude rünnakud tsiviilelanikkonna, sealhulgas naiste ja laste vastu, eriti liikumise M23 rünnakud Kongo idaosas; mõistab teravalt hukka vägistamise süstemaatilise kasutamise sõjarelvana; tunnustab Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelise konverentsi (ICGLR) liikmesriikide, Aafrika Liidu ja ÜRO tehtud jõupingutusi kriisi rahumeelseks poliitiliseks lahendamiseks; nõuab uuesti Kongo Demokraatliku Vabariigi inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO sõltumatu eksperdi ametikoha taasloomist, et pakkuda usaldusväärset mehhanismi, mis keskenduks olukorra parandamisele seoses tõsiste ja pikaajaliste inimõigustealaste probleemidega riigis; samuti seksuaalse vägivalla küsimusega tegeleva ÜRO eriesindaja Margot Wallströmi aruannet;

30. märgib rahuloluga UNHRC resolutsiooni vastuvõtmist usu- ja veendumuste vabaduse kohta; rõhutab, et EL peab seda teemat väga oluliseks; kutsub liikmesriike üles jätkama tööd selles vallas ning ootab uusi sellekohaseid suuniseid, mis avaldatakse eeldatavasti käesoleva aasta alguses; tunnustab ÜRO usu- ja veendumuste vabaduse eriraportööri tehtud tööd; toonitab, kui oluline on selle mandaadi pikendamine UNHRC 22. istungjärgu jooksul;

31. kiidab heaks inimõiguste nõukogus vastu võetud resolutsiooni Birma/Myanmari kohta ja Myanmaris inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri mandaadi pikendamise; võtab teadmiseks meetmed, mida Birma valitsus on 2011. aasta algusest saadik rakendanud kodanikuvabaduste taastamiseks oma riigis; väljendab siiski sügavat muret kogukondade vahelise vägivalla plahvatusliku sagenemise pärast Rakhine osariigis ning sellele järgnenud surmajuhtumite, vigastuste, vara hävitamise ja kohaliku elanikkonna ümberasumise pärast; usub, et olukorra algpõhjus peitub Rohingya rahva vastu pikema aja jooksul rakendatud diskrimineerivas poliitikas; rõhutab, et selle probleemi põhjuste lahendamiseks on vaja suuremaid jõupingutusi; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus kiirendaks oma kohustuste elluviimist, mis puudutavad ÜRO inimõiguste ülemvoliniku esinduse loomist Myanmaris, ning toonitab, et praeguses olukorras peab eriraportöör jätkuvalt olukorda jälgima ja sellest aru andma;

32. tunneb heameelt Sri Lankat käsitleva resolutsiooni üle, milles toonitatakse leppimist ja vastutust riigis; kordab oma toetust ÜRO peasekretäri Sri Lanka eksperdirühma tehtud soovitusele, mille kohaselt peaks ÜRO uurimiskomisjon uurima kõiki toimepandud kuritegusid; nõuab tungivalt, et inimõiguste nõukogu väljendaks muret Sri Lankas jätkuvalt toimepandud rikkumiste pärast ning seoses asjaoluga, et Sri Lanka valitsus ei ole tõsiselt uurinud konflikti ajal kõikide osaliste poolt toimepandud kuritegusid, ei ole võtnud vastutusele tõsiseid rikkujaid ega võtnud meetmeid, et viia ellu peasekretäri eksperdirühma soovitusi; tunneb tõsist muret kohatu mõju pärast kohtusüsteemile, sest peakohtuniku ametist vabastamine võib ohustada sõjakuritegevuse eest kohtu alla andmist;

33. tunneb muret olukorra pärast Kesk-Aafrika Vabariigis, mille kirdeosas on relvastatud rühmitused rünnanud mitmeid linnu ja need hõivanud; kiidab heaks 11. jaanuaril 2013. aastal Libreville’is allkirjastatud lepingud, kaasa arvatud vaherahuleping ja poliitiline kokkulepe kriisi lahendamiseks; rõhutab nende lepingute kiire rakendamise tähtsust; peab tervitatavaks ELi kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 11. jaanuari avaldust, milles nõuti, et kõik allkirjastanud peaksid lepingutest kinni; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõstataksid selle küsimuse UNHRCs, et hoida Kesk-Aafrika Vabariigi olukorra probleem rahvusvahelise tähelepanu keskmes;

34. väljendab muret olukorra pärast Israelis ja Gazas pärast konflikti teravnemist 2012. aasta lõpus ning mõistab hukka konflikti mõlema osalise toimepandud vägivallateod; kordab oma nõuet lõpetada Gaza sektori blokaad, võttes samas arvesse Iisraeli põhjendatud muret julgeoleku pärast, ning nõuab meetmeid Gaza sektori rekonstrueerimiseks ja majanduslikuks taastumiseks;

35. mõistab hukka Iisraeli valitsuse 2. detsembri 2012. aasta otsuse ehitada Läänekaldale ja Ida-Jeruusalemma 3000 uut eluaset, eeskätt E1 piirkonda, mis jagaks teostumise korral Läänekalda kaheks; rõhutab, et see otsus ähvardab kahjustada kahe riigi olemasolul põhinevat lahendust; tunneb heameelt UNHRC 19. istungjärgul loodud rahvusvahelise teabekogumismissiooni üle, mis uurib Iisraeli asundusi okupeeritud Palestiina aladel; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Iisrael lõpetas pärast seda koostöö UNHRCga, ning Iisraeli allumatust pärast Iisraeli asundusi käsitleva uue teabekogumiskomisjoni loomisest teadaandmist, samuti asjaolu, et Iisrael ei nõustunud osalema üldises korrapärases läbivaatamises;

36. tunneb heameelt, et ÜRO Peaassamblee võttis 29. novembril 2012 vastu resolutsiooni, millega anti Palestiinale mitteliikmest vaatlejariigi staatus; võtab teadmiseks, et see resolutsioon võeti vastu ülekaaluka häälteenamusega, nimelt oli poolthääli 138, vastu 9 ja erapooletuid 41; võtab samuti teadmiseks, et vastu hääletas ainult üks ELi liikmesriik; kordab oma toetust sellele ettevõtmisele; märgib, et EL avaldas toetust Palestiina saamisele ÜRO täisliikmeks, mis oleks osa poliitilisest lahendusest Iisraeli ja Palestiina konfliktile; kinnitab taas, et EL ei tunnista mingeid muudatusi – sealhulgas Jeruusalemmaga seotud muudatusi – enne 1967. aastat kehtinud piirides, milleni ei ole jõutud mõlema poole kokkuleppel;

37. tervitab ülemvoliniku aruande A/HRC/19/41 (diskrimineerivate õigusaktide ja tavade ning seksuaalsel sättumusel ja soolisel identiteedil põhinevate vägivallaaktide kohta) jätkuvaid järelmeetmeid; ergutab edasisi järelmeetmeid, sealhulgas piirkondlike kohtumiste abil, ning liikmesriikide, nõukogu ja välisteenistuse aktiivset osalemist;

38. tervitab peasekretäri ja ülemvoliniku eestvedamist nii UNHRCs kui ka väljaspool seoses küsimustega, mis puudutavad isikute diskrimineerimist ja nendevastast vägivalda seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi tõttu; peab kahetsusväärseks käimasolevaid püüdeid õõnestada inimõiguste universaalsust ja jagamatust, eelkõige resolutsiooni nn traditsiooniliste väärtuste kohta;

39. võtab teadmiseks esimese iga-aastase äritegevuse ja inimõiguste foorumi, mis toimus Genfis 4.–6. detsembril 2012 ning millel osales palju erinevaid sidusrühmi, kes arutasid ÜRO vastavasisuliste juhtpõhimõtete rakendamist; toetab foorumi algseid konsultatsioone teemal, kuidas valitsusi ja äriühinguid saaks panna vastu võtma õigus-, poliitika- ja rakendusraamistikke, et võidelda äritegevusega seotud inimõiguste rikkumistega; toetab komisjoni jõupingutusi uue ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika edendamisel; toonitab, et kõnealune poliitika peab olema veelgi ambitsioonikam;

40. tervitab sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtteid käsitleva avatud valitsustevahelise töörühma tööd, kes sai volitused kaaluda võimalikku rahvusvahelist õigusraamistikku; tunnustab teravdatud tähelepanu, mida pöörati võimalusele töötada välja õiguslikult siduv vahend sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete tegevuse reguleerimiseks, jälgimiseks ja järelevalveks ning väljendab oma toetust niisugusele õiguslikult siduvale raamistikule; toonitab vajadust tugeva vastutuse osise järele ning palub nendel sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtetel, kes ei ole veel eraturvateenuste pakkujate toimimisjuhendile alla kirjutanud, seda järgida; ootab huviga töörühma aruande tutvustamist;

Üldine korrapärane läbivaatamine

41. toonitab, kui tähtis on üldise korrapärase läbivaatamise universaalne aspekt, ja kinnitab, kui oluline on üldine korrapärane läbivaatamine, võimaldades täielikult mõista ja hinnata inimõiguste olukorda kõikides ÜRO liikmesriikides kohapeal;

42. tunneb heameelt üldise korrapärase läbivaatamise teise tsükli alguse ning selle tsükli esimeste tulemuste vastuvõtmise üle; kordab, kui oluline on teine tsükkel, milles keskendutakse esimeses tsüklis heakskiidetud soovituste rakendamisele; nõuab siiski uuesti, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks kaalumisele üldise korrapärase läbivaatamise jätkudes;

43. on arvamusel, et rakendamine on üldise korrapärase läbivaatamise potentsiaali elluviimise põhiaspekt; kordab seepärast, kui oluline on see, et ELi liikmesriigi annaksid tehnilist abi ning aitaksid läbivaatamisel olevatel riikidel soovitusi rakendada; ergutab riike esitama vahearuandeid, et aidata kaasa paremale rakendamisele;

44. kutsub üldise korrapärase läbivaatamise interaktiivses dialoogis osalevaid ELi liikmesriike üles esitama soovitusi, mis on konkreetsemad ja mõõdetavamad, et parandada järelmeetmete kvaliteeti ja heakskiidetud soovituste rakendamist;

45. soovitab lisada üldise korrapärase läbivaatamise soovitused süstemaatiliselt ELi inimõigustealastesse dialoogidesse ja konsulteerimisse ning ELi inimõigusi käsitlevatesse riigipõhistesse strateegiatesse, et tagada üldise korrapärase läbivaatamise tulemuste järelmeetmed; soovitab samuti, et parlament tõstataks kõnealuste soovituste küsimust oma kolmandatesse riikidesse tehtavate delegatsioonide visiitide ajal;

46. tunneb heameelt meetmete üle, mis võimaldavad üldises korrapärases läbivaatamises täielikult osaleda paljudel erinevatel sidusrühmadel; peab sellega seoses tervitatavaks sõnavõtjate loetelu muutmist, mis annab kõikidele riikidele, kes soovivad üldise korrapärase läbivaatamise ajal sõna võtta, võimaluse seda ka teha; kordab uuesti, et hindab tugevamat rolli, mille riiklikud inimõiguste institutsioonid said vastavalt Pariisi põhimõtetele; peab tervitatavaks kohapeal tegutsejate tõhustatud osalemist tänu videokonverentside suuremale kasutusele;

47. on arvamusel, et kodanikuühiskonna kaasamiseks üldisse korrapärasesse läbivaatamisse, sealhulgas üldise korrapärase läbivaatamise tulemuste rakendamisse, saab rohkem ära teha; mõistab hukka üldises korrapärases läbivaatamises osalevate ja koostööd tegevate isikute survestamise; rõhutab, et selliselt toimimine kahjustab kogu ÜRO inimõiguste süsteemi; nõuab tungivalt, et kõik riigid annaksid piisavat kaitset niisuguse hirmutamise eest;

Erimenetlused

48. kinnitab uuesti, kui otsustavat rolli etendavad erimenetlused UNHRC töö usaldusväärsuses ja tulemuslikkuses ning selle keskses positsioonis ÜRO inimõiguste mehhanismides; kordab oma kindlat toetust erimenetluste läbiviimisele ning toonitab vastavate volituste sõltumatuse põhimõttelist tähtsust;

49. nõuab tungivalt, et riigid teeksid erimenetluste läbiviimisel täielikult koostööd, sealhulgas võtaksid riigivisiidiks volitatuid viivitamata vastu, vastaksid nende kiireloomulistele meetmetele ja väidetele rikkumiste kohta, ning tagaksid volitatute soovitustele nõuetekohased järelmeetmed; nõuab tungivalt, et UNHRC liikmesriigid oleksid nendes küsimustes eeskujuks;

50. peab tervitatavaks ELi meedet esitada ühiselt alaline kutse kõikide ÜRO inimõigustealaste erimenetluste läbiviimiseks, andes seeläbi isiklikku eeskuju; ergutab kõiki ÜRO liikmesriike samamoodi toimima;

51. mõistab hukka kõik surveabinõud erimenetluste läbiviimisel koostööd tegevate isikute vastu; rõhutab, et selliselt toimimine kahjustab kogu ÜRO inimõiguste süsteemi; nõuab tungivalt, et kõik riigid annaksid piisavat kaitset niisuguse hirmutamise eest;

ELi osalemine

52. rõhutab veel kord, kui ülioluline on ELi aktiivne osalemine ÜRO inimõiguste mehhanismides, kaasa arvatud UNHRCs; julgustab liikmesriike seda tegema, olles resolutsioonide kaastoetajaks, osaledes aktiivselt aruteludes ja interaktiivsetes dialoogides ning esinedes avaldustega;

53. toonitab, kui oluline on tagada, et UNHRC raames Genfis tehtav töö oleks integreeritud ELi, sealhulgas parlamendi tööga üldiselt;

54. tervitab ELi inimõiguste eriesindaja hr Stavros Lambrinidise ametissemääramist; julgustab eriesindajat aitama kaasa ELi inimõiguste poliitika tõhususele, sidususele ja nähtavusele ÜRO inimõiguste nõukogu kontekstis ning arendama tihedat koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja erimenetlustega; ootab koostööd eriesindajaga nendes küsimustes;

55. tunneb heameelt ELi inimõiguste eriesindaja osalemise üle äritegevuse ja inimõiguste foorumil Genfis 4.–5. detsembril 2012;

56. kordab, et ELi tegevus on tõhusaim, kui liit ja liikmesriigid rakendavad oma jõudu ühiselt; rõhutab, et selles osas on oluline jätkuvalt edendada kooskõlastamist ja koostööd liikmesriikide vahel, et jõuda inimõiguste küsimustes ühistele seisukohtadele; toetab kõiki jõupingutusi, et edastada „üht sõnumit mitmel häälel”; nõuab taas julgemaid ja ambitsioonikamaid meetmeid, selle asemel et piirduda vähima ühisnimetajaga; ergutab sellega seoses Euroopa välisteenistust, eelkõige ELi delegatsioone Genfis ja New Yorgis suurendama sidusust, tuginedes õigeaegsetele ja sisukatele konsultatsioonidele;

57. rõhutab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise tähtsust – tegemist on esimese korraga, kus EL ratifitseeris ÜRO konventsiooni juriidilise isikuna; ja palub ELil allkirjastada ja ratifitseerida Euroopa Nõukogu naistevastast vägivalda käsitlev konventsioon;

58. kordab, kui oluline on, et EL kaitseks ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatust, arvestades, et büroo peab täitma oma ülesandeid erapooletult; tuletab meelde, kui oluline on piisav rahastamine, et hoida ÜRO inimõiguste voliniku büroo piirkondlikud esindused avatuna;

59. võtab teadmiseks, et inimõiguste kaitsjate kaitsmine on ELi inimõigustepoliitikas olulisim prioriteet; rõhutab, et surveabinõud ja ähvardused inimõiguste kaitsjate suhtes, kes teevad koostööd ÜRO inimõiguste mehhanismidega, võivad seda süsteemi kahjustada; hindab seepärast demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist inimõiguste kaitsjate kiireloomuliseks kaitseks ja toetuseks eraldatavat praktilist ja rahalist abi;

60. peab tervitatavaks Brüsselis asuva nõukogu inimõiguste töörühma (COHOM) loomist; tunneb heameelt COHOMi jõupingutuste üle ELi seisukohtade ettevalmistamise ja koordineerimise parandamiseks UNHRC istungjärkudel, sealhulgas COHOMi Genfis toimuvate kohtumiste korraldamine; kordab oma lootust, et COHOM osutub kasulikuks ELi inimõigustepoliitika sise- ja välismõõtme sidususe kujundamisel;

61. loodab, et ELi inimõigusi käsitlevate riigipõhiste strateegiate väljatöötamist koordineeritakse nõuetekohaselt ELi tegevusega ÜRO foorumites; kordab oma soovitust avalikustada ELi inimõigusi käsitlevad riigipõhised strateegiad, et teha nähtavaks ELi pühendumine inimõigustele kolmandates riikides ning et inimõiguste eest võitlejad saaksid kõnealustest dokumentidest tuge;

62. toonitab, kui oluline on rõhutada vabaühenduste väheneva toimimisala küsimust UNHRCs; ergutab liikmesriike tegema kooskõlastatud jõupingutusi selle küsimuse tõstatamisel;

63. palub uuesti kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil juhtida sellele küsimusele tähelepanu, võttes arvesse uusi teateid ELi äriühingute kohta, kes osalevad inimõiguste rikkumises kolmandates riikides; kordab sellega seoses, kui oluline on suurendada sidusust sise- ja välispoliitika vahel ning austada sisepoliitikas täielikult inimõigusi, vältimaks topeltstandardeid;

64. volitab UNHRC 22. istungjärguks moodustatud Euroopa Parlamendi delegatsiooni esitama käesolevas resolutsioonis väljendatud probleeme ja seisukohti; palub delegatsioonil esitada inimõiguste allkomisjonile visiidi kohta aruanne; peab äärmiselt vajalikuks jätkata Euroopa Parlamendi delegatsioonide saatmist UNHRC ja ÜRO Peaassamblee asjaomastele istungjärkudele;

o

o o

65. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 67. Peaassamblee presidendile, ÜRO inimõiguste nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning väliskomisjoni asutatud ELi–ÜRO töörühmale.