Menetlus : 2013/2612(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0191/2013

Esitatud tekstid :

B7-0191/2013

Arutelud :

Hääletused :

PV 23/05/2013 - 13.8
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 128kWORD 67k
15.5.2013
PE509.819v01-00
 
B7-0191/2013

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2


Varade tagastamine üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele (2013/2612(RSP))


Willy Meyer, Patrick Le Hyaric, Marie-Christine Vergiat, Jacky Hénin, Sabine Lösing, Younous Omarjee, Alda Sousa, Marisa Matias, Paul Murphy fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon varade tagastamise kohta üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele (2013/2612(RSP))  
B7‑0191/2013

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa naabruspoliitika, Vahemere Liidu ja selliste lõunapoolsete naaberriikide nagu Tuneesia, Egiptus, Liibüa ja Maroko kohta,

–   võttes arvesse 2003. aastal sõlmitud ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni, mis jõustus 2005. aastal ja mille Euroopa Liit kiitis heaks nõukogu 25. septembri 2008. aasta otsusega 2008/801/EÜ,

–   võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 19. aprilli 2012. aasta resolutsiooni 19/38, milles käsitletakse ebaseaduslikku päritolu vara päritoluriikidesse tagasi toomata jätmise negatiivset mõju inimõiguste tagamisele, ning arvestades rahvusvahelise koostöö parandamise tähtsust,

–   võttes arvesse vara tagasivõtmist käsitlenud araabia maade foorumi 13. septembri 2012. aasta lõpparuannet,

–   võttes arvesse õiguspõhimõtteid, mis käsitlevad ebaseadusliku ja nn põlastusväärse võla kustutamist rahvusvahelise õiguse kohaselt,

–   võttes arvesse oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni kaubanduse kohta muutuse nimel: ELi kaubandus- ja investeerimisstrateegia Vahemere lõunapiirkonna riikides pärast araabia maade kevadisi revolutsioone(1), eriti selle punkti 6,

–   võttes arvesse 2007. aasta ELi-Egiptuse tegevuskava ning ELi-Egiptuse assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. juunil 2004. aastal,

–   võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta määrust (EL) nr 270/2011 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Egiptuses ning nõukogu määrust (EL) nr 1099/2012, millega muudetakse seda määrust,

–   võttes arvesse ELi-Egiptuse rakkerühma 14. novembri 2012. aasta koosoleku kaasesimeeste järeldusi,

–   võttes arvesse ELi ja Tuneesia vahel sõlmitud Euroopa – Vahemere piirkonna assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. märtsil 1998, ning ELi-Tuneesia tegevuskava, mis jõustus 4. juulil 2005. aastal,

–   võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 101/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Tuneesias, ning nõukogu määrust (EL) nr 1100/2012, millega muudetakse seda määrust,

–   võttes arvesse ELi-Tuneesia rakkerühma 28. ja 29. septembri 2011. aasta koosoleku kaasesimeeste järeldusi,

–   võttes arvesse käimasolevaid läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimiseks ELi ja Tuneesia vahel,

–   võttes arvesse Muammar Gaddafi režiimi ajal toimunud ELi-Liibüa assotsieerimislepingu läbirääkimisi, mis katkestati 2011. aastal,

–   võttes arvesse nõukogu 28. veebruari 2011. aasta otsust 2011/137/ÜVJP piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas ning nõukogu otsuseid 2011/625/ÜVJP ja 2011/178/ÜVJP, millega kõnealust otsust muudetakse, nõukogu 2. märtsi 2011. aasta määrust (EL) 204/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas ning nõukogu määrust (EL) nr 965/2011, millega seda määrust muudetakse, ning nõukogu rakendusmäärusi (EL) nr 364/2013 ja nr 50/2013, millega rakendatakse määruse (EL) nr 204/2011 (piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas) artikli 16 lõiget 2,

–   võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingut, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt ELi ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel, eelkõige selle lepingu artiklit 2,

–   võttes arvesse 2008. aasta oktoobris Marokole antud edasijõudnud riigi staatust,

–   võttes arvesse ELi ja Maroko vahel 1. märtsil 2013. aastal alustatud läbirääkimisi põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna üle,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et 1995. aastal käivitatud Barcelona protsessi tulemusel sõlmis EL assotsieerimislepingud kümnekonna Vahemere lõunapiirkonna riigiga; arvestades, et 2005. aastal koostatud Rabati tegevuskavas keskenduti vabakaubanduslepingute sõlmimisele ja edasisele liberaliseerimisele, mitte aga piirkonna tasakaalustatud arengule tööinimeste ja vaeste huvides;

B.  arvestades, et mitmetes Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Araabia poolsaare riikides on toimunud ja toimuvad ka praegu olulised töötajate ja kodanike liikumised, mis nõuavad paremaid elutingimusi, ülekohtu, tööpuuduse ja korruptsiooni vastaseid meetmeid, rohkem demokraatiat ja õigusi, sotsiaalset õiglust ning lõpu tegemist ekspluateerimisele, rõhumisele ja sõjale;

C. arvestades, et Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja rahvusvaheliste organisatsioonide kehtestatud ja aastakümneid rakendatud mitmesugused struktuurilise kohandamise poliitikameetmed (toiduhindade piirangute kaotamine, erastamine ja kokkuhoiumeetmed) on oluline tegur sotsiaalsete ja majanduslike probleemide puhul, nagu tööpuudus ja vaesus, mis on põhjustanud rahvaülestõuse neis riikides;

D. arvestades, et varade tagastamine araabia kevade riikidele on moraalne kohustus ja ülimalt poliitiline küsimus ELi suhetes oma lõunapoolsete naaberriikidega; arvestades, et see on ka oluline majanduslik küsimus asjaomaste lõunapoolsete naaberriikide jaoks, sest need varad võivad tagastamise ning läbipaistva ja tulemusliku kasutamise korral aidata kaasa kõnealuste riikide majanduse elavdamisele; arvestades, et varade tagastamisel on ennetav mõju, sest see edastab tugeva sõnumi, mis on suunatud korruptsiooniga seotud isikute karistamatuse vastu;

E.  arvestades, et EL, eelkõige mõnede liikmesriikide valitsused, ja Ameerika Ühendriigid, kes on aastakümneid toetanud ebademokraatlikke režiime, kannavad erilist vastutust ülestõusudeni viinud sotsiaalse ja majandusliku olukorra eest; arvestades, et 2011. aastal alguse saanud sündmused Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Araabia poolsaarel on näidanud, et EL poliitika Vahemere lõunapiirkonna riikide suhtes on täielikult läbi kukkunud; arvestades, et uue Euroopa naabruspoliitika põhimõtted on samad, mis tingisid eelmise poliitika läbikukkumise, nagu põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu läbirääkimised ning kolmandate riikide majanduse liberaliseerimine;

F.  arvestades, et võlg on põhihoob, mis võimaldab kohaliku valitseva eliidi kaasosalusel sekkuda välisriikidel ja finantsjõududel, see toob kaasa riikliku suveräänsuse rikkumise, rahva üldise vaesumise ning inimeste majanduslike ja sotsiaalsete õiguste jalge alla tallamise; arvestades, et nn põlastusväärset ja ebaseaduslikku võlga kasutati diktatuuri ajal poliitilise surve vahendina ja mehhanismina muutmaks tööjõust saadavat tulu eelkõige välismaiseks kapitaliks; arvestades, et seda võlga kasutatakse praegu selleks, et säilitada neokoloniaalne ülemvõim Vahemere lõunapiirkonna riikide majanduse üle;

G. arvestades, et rahvusvahelises õiguses määratletakse nn põlastusväärset võlga kolme kriteeriumi alusel: võlguoleva riigi rahvas pole selleks andnud oma nõusolekut, võlguoleva riigi rahvas ei saa sellest mingit kasu ning laenuandjad on teadlikud sellest, et nende antud laenud ei ole rahva huvides ega rahva poolt heaks kiidetud; arvestades, et lõunapoolkera võlg on juba mitu korda tagasi makstud; arvestades, et nii lõunas kui ka põhjas on see võimsaks vahendiks, et muuta tootlik rikkus kapitaliks;

H. arvestades, et Egiptus ei ole suutnud mitme kuu jooksul poliitilisest ja majanduskriisist välja tulla; arvestades, et 2012. aastal toimus kogu Egiptuses enam kui 3400 meeleavaldust (enamasti streigid ja seisakud), mille ajendiks olid majanduslikud ja sotsiaalsed küsimused; arvestades, et ajavahemikul 1981–2012 on Egiptus maksnud rohkem kui 80 miljardit USA dollarit välisvõla ja intresside katteks; arvestades, et Egiptust on survestatud läbi viima majandusliku kokkuhoiu reforme, mis on vajalikud IMFi 4,8 miljardi USA dollari suuruse laenupaketi saamiseks; arvestades, et need puudujäägi ohjamisega seotud kokkuhoiureformid halvendavad Egiptuse rahva töö-, sotsiaal- ja elutingimusi;

I.   arvestades, et kui Tuneesia diktaator Zine El Abidine Ben Ali võimult kõrvaldati, lasus riigil 14,4 miljardi USA dollari suurune välisvõla koorem, mis suuresti takistab Tuneesia rahva arengut; arvestades, et Tuneesia keskpanga andmetel maksis Tuneesia aastatel 1970–2009 tagasi 2,47 miljardit USA dollarit rohkem, kui laenas; arvestades, et selline suur võlgnevus ei ole parandanud rahva elutingimusi ning et Ben Ali klanni 23 võimuaasta jooksul kogutud rikkus on paljude võlausaldajate kaasosaluse tõenduseks;

J.   arvestades, et valitsused, kes on Tuneesias ja Egiptuses võimule tulnud pärast diktaatorite Ben Ali ja Hosni Mubaraki kõrvaldamist, on võtnud uusi võlgu, mis on palju kasutoovamad võlausaldajatele kui rahvale, et tasuda nn põlastusväärset võlga, mille on pärandanud eelmine diktaatorlik režiim; arvestades, et Tuneesia ja Egiptus peavad praegu IMFiga läbirääkimisi uue korra üle, mille alusel jätkata pärandina saadud nn põlastusväärse võla tagasimaksmist;

K. arvestades, et Liibüa majandus ei ole pärast sõda taastunud, erandiks vaid naftatööstus; arvestades, et riigi poliitiline ja majanduslik lõhenemine on toimunud suuresti välisinvestorite kasu silmas pidades; arvestades, et uus valitsus on jätkanud riigi edasist liberaliseerimist, mis sai alguse 2003. aastal;

L.  arvestades, et Vahemere lõunapiirkonna riikide seas saab ELi fondidest kõige rohkem toetust Maroko; arvestades, et Maroko kuningale Mohammed VI-le kuulub enamusosalus riiklikus investeerimisühingus Société Nationale d’Investissement, mis on Maroko suurim eraõiguslik valdusühing; arvestades, et üle 50% Casablanca börsil noteeritud äriühingutest on seotud Maroko kuningliku perekonnaga; arvestades, et 2012. aastal ulatus Maroko riigivõlg 71%-ni SKPst; arvestades, et ajavahemikul 1983–2011 maksis Maroko välisvõla katteks üle 115 miljardi USA dollari, mis on algsest võlast kaheksa korda rohkem, ning peab veel maksma 23 miljardit USA dollarit; arvestades, et Maroko okupeerib ebaseaduslikult Lääne-Saharat;

M. arvestades, et kuigi Marokos ja Bahreinis ei ole siiani toimunud režiimi vahetust, on need kaks riiki näide selle kohta, kuidas EL laenab raha autoritaarsetele ja repressiivsetele režiimidele, kes protestijatega julmalt arveid õiendavad;

1.  rõhutab, et araabia kevade riikidele sellise seadusevastaselt omandatud vara tagastamine, mille on varastanud endised ja praegused diktaatorid ja nende režiimid, on lisaks majanduslikule tähtsusele ka moraalne kohustus ja ülimalt poliitiline küsimus, sest see sümboliseerib õigluse ja vastutuse taastamist demokraatia ning õigusriikluse vaimus; sellele vaatamata peab nende riikide võla küsimust väga oluliseks küsimuseks ning varade tagastamist üheks osaks probleemist, mis on seotud nn põlastusväärse ja ebaseadusliku võlaga;

2.  on seisukohal, et rahvusvaheline üldsus peaks kehtestama korruptsiooni, rahapesu ja õiguskaitset käsitlevatel rahvusvahelistel kokkulepetel ja standarditel põhineva tugeva süsteemi, pöörates eriti tähelepanu ÜRO 2003. aasta korruptsioonivastasele konventsioonile; kutsub rahvusvahelist üldsust astuma samme, mis on vajalikud selleks, et kindlaks teha ja külmutada varad, mis tulenevad korruptsioonist Tuneesias, Egiptuses, Liibüas ja Marokos;

3.  mõistab hukka ELi, eelkõige mõnede liikmesriikide valitsuste aastakümneid kestnud toetuse neile režiimidele; juhib tähelepanu Ameerika Ühendriikide ja ELi vaikivale nõusolekule ja kaasosalusele, mida need režiimid on islamismi eest kaitsmise ettekäändel ära kasutanud;

4.  tuletab meelde oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni punkti 6, milles väljendatakse arvamust, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide välisvõlg on nn põlastusväärne võlg, sest diktatuurirežiimid tekitasid selle enamasti poliitilise ja majandusliku eliidi isikliku rikastumise nimel ja relvade soetamiseks ning paljudel juhtudel kasutati seda võlga neis riikides oma rahva rõhumiseks; nõuab seetõttu selle võla, eelkõige relvade ostmisega seotud kulude läbivaatamist;

5.  toetab kõiki kodanike juhitavaid võlaauditeid, et kindlaks teha ja tingimusteta tühistada igasugune nn põlastusväärne ja ebaseaduslik võlg; lükkab seepärast tagasi kõikvõimalikud võla vahetuslepingud või konverteerimised, mida kasutatakse sellise raha pesemiseks; on seisukohal, et valitsused peaksid oma võlausaldajatelt aru pärima nende ebaseadusliku tegevuse kohta ning nõudma tekitatud kahju hüvitamist; nõuab tungivalt, et kõik valitsused nii lõunas kui ka põhjas võtaksid ette sellise võlaauditi, nagu seda tegid Norra ja Ecuador 2006. aastal;

6.  nõuab, et otsekohe peatataks Tuneesia ja Egiptuse (külmutatud intressimääradega) võla tagasimaksed ELile, ühtlasi nõuab selle võla auditeerimist, millesse tuleb kaasata kodanikuühiskond, sest see on ainus viis teada saada, milleks seda raha laenati, mis asjaoludel laenulepingud sõlmiti, millised tingimused seati ning mis olid selle ökoloogilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed; rõhutab, kui oluline on sellise võla auditeerimine, sest see võimaldab kindlaks teha Tuneesia ja Egiptuse võla ebaseadusliku osa ning ära hoida ebaseadusliku ja jätkusuutmatu võla uut tsüklit, samas tuleb rõhutada vastutust, mis lasub Euroopa võlausaldajatel ja rahvusvahelistel finantseerimisasutustel, milles ELi liikmesriikidel on kaalukas roll;

7.  väljendab taas kord solidaarsust Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Araabia poolsaare riikides toimuvate rahvaülestõusude ja võitlusega elutingimuste parandamise, sotsiaalsete ja töötajate õiguste, vabaduse ja demokraatia eest;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et need ülestõusud on selgelt välja toonud Euroopa naabruspoliitika läbikukkumise ning kiireloomulise vajaduse ELi välispoliitika läbi vaadata; nõuab, et EL kehtestaks suheteks nende riikide ja piirkondadega uue raamistiku, mis põhineks siseasjadesse mittesekkumisel ja nende riikide suveräänsuse austamisel ning mille eesmärk oleks toetada naabruspiirkondade arengut ning edendada tööhõivet ja haridust, mitte aga assotsieerimislepingud, millega eeskätt tahetakse luua vabakaubanduspiirkondi, mis teenivad Euroopa poole korporatiivseid huve;

9.  on kindlalt vastu IMFi laenudele seatud tingimustele, sest need aitavad kaasa elutingimuste halvenemisele töötajate ja kõige haavatavamate ühiskonnakihtide seas, eelkõige puudutab see naisi, kel on neis riikides olnud otsustav roll demokraatiale üleminekul;

10. mõistab taas kord hukka NATO egiidi all toimunud Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, USA ja Kanda juhitud sõjalise sekkumise Liibüas; rõhutab, et poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed nõuded, mis tõstatati rahvaülestõusus Muammar Gaddafi režiimi vastu, ei ole kaugeltki rahuldatud; peab murettekitavaks ka riigi praegust majanduslikku ja poliitilist lõhestatust, mis halvendab veelgi rahva viletsat olukorda, ning kinnitab veel kord oma toetust inimeste võõrandamatule õigusele pääseda ligi oma riigi ressurssidele ja säilitada kontroll nende üle;

11. on seisukohal, et Maroko režiim on korruptiivne ja repressiivne ning sarnaneb Mubaraki ja Ben Ali režiimidega; toetab Marko naiste liikumist, mis võitleb IMFi rahastatavate kuritahtlike mikrofinantseerimisorganisatsioonide vastu; kordab, et Maroko ülemvõimu Lääne-Saharas ei ole rahvusvahelise õiguse kohaselt kunagi tunnustatud; nõuab, et komisjon ja nõukogu peataksid ELi ja Maroko Kuningriigi assotsieerimislepingu, samuti Marokole antud edasijõudnud riigi staatuse, kuni Maroko Kuningriik järgib rahvusvahelist õigust, eelkõige ÜRO resolutsioone, milles nõutakse Lääne-Saharas rahvahääletuse korraldamist enesemääramise küsimuses ja dekoloniseerimise lõpuleviimist, mis lõpetaks Maroko okupatsiooni;

12. kritiseerib teravalt ELi liikmesriikide aktiivset relvakaubandust Liibüa, Egiptuse ja teiste repressiivsete režiimidega, nagu Maroko, Bahrein ja Saudi Araabia;

13. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Vahemere Liidu parlamentaarsele assambleele, Aafrika Liidule ning Egiptuse, Tuneesia, Liibüa ja Maroko valitsusele ja parlamendile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0201.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika