Resolutsiooni ettepanek - B7-0280/2013Resolutsiooni ettepanek
B7-0280/2013

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Ettevalmistused Euroopa Ülemkogu kohtumiseks (27.–28. juuni 2013) ning Euroopa meetmed võitluseks noorte tööpuudusega

10.6.2013 - (2013/2673(RSP))

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Gabriele Zimmer, Inês Cristina Zuber, Paul Murphy, Patrick Le Hyaric, Marie-Christine Vergiat, Marisa Matias, Alda Sousa, Nikolaos Chountis, Willy Meyer, Kyriacos Triantaphyllides, Younous Omarjee, Jacky Hénin fraktsiooni GUE/NGL nimel

Menetlus : 2013/2673(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0280/2013
Esitatud tekstid :
B7-0280/2013
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0280/2013

Euroopa Parlamendi resolutsioon ettevalmistuste kohta Euroopa Ülemkogu kohtumiseks (27.–28. juuni 2013) ning Euroopa meetmete kohta võitluseks noorte tööpuudusega

(2013/2673(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Luxembourgis 17. juunil 2011. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi noorte tööhõive edendamise kohta Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks,

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28.–29. juuni 2012. aasta järeldusi majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe kohta, milles rõhutati vajadust võidelda kasvava noorte tööpuudusega,

–   võttes arvesse 7. veebruari 2013. aasta Euroopa Ülemkogu järeldusi noorte tööhõive algatuse kohta,

–   võttes arvesse nõukogus 28. veebruaril 2013. aastal saavutatud poliitilist kokkulepet nõukogu soovituse kohta noortegarantii loomiseks,

–   võttes arvesse Prantsusmaa ja Saksamaa valitsuste ühist panust Ülemkogu 27.–28. juuni 2013. aasta kohtumiseks pealkirjaga „Prantsusmaa ja Saksamaa – edendades üheskoos tugevamat stabiilsuse ja majanduskasvu Euroopat” (30. mai 2013),

–   võttes arvesse komisjoni 29. mai 2013. aasta teatist peakirjaga „2013. aasta Euroopa poolaasta: riigipõhised soovitused – Euroopa kriisist väljaaitamine” (COM(2013)0350) ja selles esitatud soovitusi,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et komisjonil tuli – sarnaselt paljude varasemate aastatega – oma algseid optimistlikumaid majandusprognoose aastateks 2013/2014 allapoole korrigeerida: 27 liikmesriigiga ELi SKP väheneb 2013. aastal eeldatavalt 0,1% ning euroala SKP väheneb 2013. aastal eeldatavalt 0,4%, pärast 0,6-protsendilist kahanemist 2012. aastal; arvestades, et seega seisab suurem osa ELi liikmesriikidest lähitulevikus ikka silmitsi majandusseisaku või -langusega, mis endiselt tabab kõige rängemalt lõunapoolseid liikmesriike;

B.  arvestades, et euroala tööpuuduse määr tõuseb 11,4%lt 2012. aastal eeldatavalt 12,2%ni 2013. aastal; arvestades, et 2013. aasta veebruaris oli 23,5% ELi aktiivsetest noortest töötud ja mõnedes liikmesriikides ületas noorte töötuse määr 50% ja isegi 60%; arvestades, et paljudes liikmesriikides ei arvestata töötute hulka mitmeid noorte kategooriaid, näiteks vaeghõivatuid, osa-ajaga töötajaid või nn töösunduse (workfare) mittetäitmise eest karistatuid, mistõttu noorte tööpuuduse tõeline määr on veelgi kõrgem;

C. arvestades, et 2011. aastal 7,5 miljonit noort vanuses 15–24 aastat ja 6,5 miljonit noort vanuses 25–29 ei töötanud, õppinud ega omandanud kutset (nn NEET-noored); arvestades, et NEET-noorte suurest osakaalust põhjustatud majanduslik kahju oli hinnanguliselt 153 miljardit eurot, mis on 1,2% ELi SKPst[1]; arvestades, et tööturgude dereguleerimine viimastel aastakümnetel on jätnud enamusele noortest võimaluse siseneda tööturule peamiselt lühiajaliste ja osaajaliste töölepingute, tasustamata praktikakohtade ja üldisemalt ebakindlate töökohtade kaudu, hoolimata kõigist varasematest eeldustest, et „rahvastiku vananemine” muudab nende jaoks hõlpsamaks leida püsiva täisajaga hästi tasustatud töökoha koos kõigi õiguste ja sotsiaalse kaitsega;

D. arvestades, et haridussüsteemide „reformid”, näiteks Bologna protsessi kaudu, ning eri liikmesriikides kehtestatud kokkuhoiupoliitika on muutnud tühiseks paljud haridussüsteemi kättesaadavuse suurendamiseks võetud meetmed; arvestades, et seetõttu on vajadus haridussüsteemi järele, mis oleks avalikus omanduses, demokraatilikult juhitud, kättesaadav kõigile ja kasutamise kohas tasuta, muutunud veelgi teravamaks, et anda noortele – ja eriti kõige kaitsetumatele neist – kättesaadav ja kvaliteetne haridus;

E.  arvestades, et noorte tööpuudus on olnud oluline tegur noorte väljarännu järsul suurenemisel mitmetest liikmesriikidest, eeskätt nn PIIGS-riikidest rikkamatesse liikmesriikidesse; arvestades, et see massiline väljaränne, mis tihti hõlmab kvalifitseeritumat tööjõudu, on jätnud riigid ilma nende jaoks olulisest, kõige dünaamilisemast rahvastikukihist ning on avaldanud laastavat mõju kohalikele kogukondadele ja nende tulevikuväljavaadetele jätkusuutliku majandus- ja sotsiaalse arengu osas;

F.  arvestades, et kokkuhoiupoliitika, riiklike kulutuste vähendamine ja neoliberaalsed „struktuurireformid”, mida komisjon ja nõukogu on propageerinud Euroopa poolaasta raames alates 2010. aastast ning mida enamik liikmesriike – eelkõige need, kes on EK/EKP/IMFi troika eestkoste all nn programmis osalevates riikides – ka rakendab, on suurendanud deflatsioonisurvet tervikuna nõrgale ja paigalseisvale ELi majandusele, põhjustanud palkade, sisenõudluse ja makselaekumiste languse, lõhkunud sellised automaatsed stabiliseerijad nagu sotsiaalkaitsesüsteemid ja avaliku sektori investeeringud, tõugates suurema osa ELi majandusest tagasi W-kujulisse langusse, ning purustades samas kõik eelnevad väited, et sellise lähenemisviisiga ei suudeta mitte ainult oluliselt vähendada eelarvedefitsiiti, vaid ennekõike ka avaliku sektori võla ja SKP suhet, ning saavutada eelarve konsolideerimine;

G. arvestades, et selline neoliberaalne poliitika on andnud suure panuse kasvavasse tööpuudusse ja eelkõige noorte tööpuudusse, suurendades sotsiaalset tõrjutust ja vaesust, põhjustades seega tõsise sotsiaalse taandarengu, nõrgestanud niigi nõrka majandust ning destabiliseerinud Euroopa integratsiooni ja demokraatiat;

H. arvestades, et 2012. aasta juunis kuulutas Ülemkogu välja majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe, lubades, et EIB täiendav 60 miljardi eurone laenuandmisvõime, 55 miljardit eurot struktuurifondide väidetavalt jaotamata vahendeid ja projektivõlakirjadeks eraldatud 4,5 miljardit eurot peaksid andma kokku 120 miljardit eurot (1% ELi rahvamajanduse kogutulust) „kiiresti toimivateks majanduskasvu edendavateks meetmeteks”, millest saavad kasu VKEd ja mis vähendab ka noorte tööpuudust;

I.   arvestades, et Euroopa Investeerimispanga (EIB) sissemakstud kapitali suurendati 2012. aasta lõpus 10 miljardi euro võrra, nagu nõukogu oli lubanud; arvestades, et EIB poolt tegelikult sõlmitud uute laenulepingute maht vähenes 72 miljardilt eurolt 2010. aastal 61 miljardi euroni 2011. aastal ja edasi 52 miljardi euroni 2012. aastal, panustades seega „majanduskasvu edendavatesse meetmetesse” vähem kui kahel eelneval aastal, kuigi samal ajal kannatasid ELi lõunapoolsed liikmesriigid jätkuvalt majanduslanguse käes ning majandusseisak levis üha uutesse liikmesriikidesse;

J.   arvestades komisjoni väiteid, et tema tegevus struktuurifondi vahendite ümberpaigutamisel 2012. aastal, mis hõlmas kaheksat väga kõrge noorte töötuse määraga liikmesriiki, andis tulemuseks 16 miljardit eurot sihtassigneeringutena VKEdele ja „majanduskasvu edendavatele meetmetele”, tuues seega potentsiaalselt kasu 780 000 noorele; arvestades, et komisjoni väitel on neid ümberpaigutamisi puudutavad arvud siiski „esialgsed, mitmed riikide ametiasutuste otsused on veel vastu võtmata ning hinnangud erinevate meetmete mõjule võivad aja jooksul muutuda”; arvestades, et puuduvad usaldusväärsed andmed selle kohta, milline osa 55 miljardist eurost struktuurifondide väidetavalt jaotamata vahenditest võeti kasutusele 2012. aastal või on liikmesriikide poolt kavandatud kasutada 2013. aastal;

K. arvestades, et Euroopa Parlamendi eelarvekomisjoni töödokumendis[2] juhiti tähelepanu asjaolule, et võib oodata maksete assigneeringute ülekandmist järgmisse aastasse (s.o liikmesriikide „maksmata arveid”) 2013. aastal kogusummas ligi 19 miljardit eurot ainuüksi 2007.–2013. aasta peamiselt ühtekuuluvuspoliitika rakenduskavade osas (põhiline osa sellest ELi eelarve alamrubriigis 1b „Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks”), kuna 2007.–2013. aasta programmide aeglane algus majanduskriisi ja kehtestatud kokkuhoiupoliitika tingimustes tõi kaasa äärmiselt madala maksete taseme programmitöö perioodi esimesel poolel ning seetõttu tuleb need edasilükatud maksed teha praeguse perioodi viimasel aastal (2013) ja suure tõenäosusega ka järgmise finantsraamistiku jooksul (2014–2020);

 

L.  arvestades, et see analüüs näitab ilmekalt, et ELi 2013. aasta ja ilmselt ka järgmised eelarved on – lihtsas keeles väljendatuna – tegelikult hoopis puudujäägiga, selle asemel et võimaldada meile „struktuurifondide jaotamata vahenditest” saadud tohutuid ressursse, nagu on varem väitnud komisjon (kuni 82 miljardit eurot jaanuaris 2012) või nõukogu oma majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppes (55 miljardit eurot);

 

M. arvestades, et nõukogu seisukoht mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) suhtes, mis võeti vastu veebruaris 2013 esimest korda Euroopa Ühenduse/Euroopa Liidu ajaloos, näeb ette kärpeid ühtekuuluvuspoliitika rahastamisel ning ELi iga-aastaste eelarvete vähendamist kuni aastani 2020; arvestades, et põhiosa kärbetest mõjutab ühtekuuluvust majanduskasvu ja tööhõive nimel; arvestades, et nõukogu poolt nimetatud perioodiks noorte tööhõive algatusele kavandatud 6 miljardit eurot võib põhjustada vajaduse kärpida mõningaid teisi Euroopa Sotsiaalfondi või ühtekuuluvuspoliitika kulusid; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika kuludest vähemalt 25% eraldamine Euroopa Sotsiaalfondile, nagu propageerivad komisjon ja Euroopa Parlament, toob mitmete liikmesriikide jaoks ilmselt kaasa tõsiseid kärpeid võrreldes perioodi 2007–2013 rahastamise tasemetega Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi osas;

1.  nõustub kriitiliste majandusteadlaste seisukohaga, et majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppega ette nähtud 1% ELi rahvamajanduse kogutulu suurune stimuleerimine 5 aasta jooksul jääb liiga väikeseks, et omada mingit reaalset mõju üldise tööpuuduse vähendamisele ELis ja noorte tööpuuduse vähendamisele eriti; juhib tähelepanu asjaolule, et jätkuva kokkuhoiupoliitika negatiivne võimendus, nagu möönavad ka IMFi eksperdid, avaldab eelkõige nende liikmesriikide majandusele, kus on majanduslangus ja/või -seisak, nii rusuvat mõju, et selline tilluke „majanduskasvu edendavatele meetmete ettepoole toomine” ei suuda kompenseerida SKP langust, mille on käivitanud nimetatud neoliberaalne poliitika;

2.  on seetõttu seisukohal, et ELi ametlik loosung „saavutada diferentseeritud ja majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine” kujutab endast vaid orwellilikku „uuskeelt”, arvestades fakte ja tõelist arengut mitmetes liikmesriikides; tuletab meelde EIB väidet, et erasektori ja avaliku sektori puuduva investeerimisvõime tõttu on tal raske leida rahastamiseks usaldusväärseid ja jätkusuutlikke projekte, eriti neis liikmesriikides, mida kriis on tabanud kõige rängemini; on seisukohal, et arvestades EIB vähenenud laenutegevust 2012. aastal, eeldatavat maksete assigneeringute ülekandmist ühtekuuluvuspoliitika osas aastatel 2013/2014 ning ELi mitmeaastast kokkuhoiu-finantsraamistikku (2014–2020), on majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe 120 miljardi eurone stiimul andnud senini pigem tunnistust „loovast raamatupidamisest” kui loonud võimalusi täiendavateks reaalseteks kulutusteks;

3.  märgib ära Prantsuse-Saksa ühist panust Ülemkogu 2013. aasta juunis toimuvaks kohtumiseks („Edendades üheskoos tugevamat stabiilsuse ja majanduskasvu Euroopat”); märgib, et mis puudutab võitlust noorte tööpuudusega, mainitakse Prantsuse-Saksa ühispanuses peamiselt programmi „Erasmus kõigi jaoks” laiendamist, kasutades selleks Euroopa Sotsiaalfondi ja nihutades varasemaks noorte tööhõive algatusele 6 miljardi euro eraldamise; on siiski seisukohal, et nende programmide ja EIB vahendid jäävad liiga napiks, et avaldada märkimisväärset mõju noorte tööpuuduse vähendamisele ja selle sügavamate põhjustega tegelemisele; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni eelmine noortele pakutavate võimaluste algatus, mis käivitati 2011. aasta detsembris, ei avaldanud mingit reaalset mõju noorte tööpuuduse kiirele tõusule programmi sihtriikides;

4.  tuletab meelde, et noorte töötute ja vaeghõivatute arv ületab tunduvalt vabade töökohtade arvu, ning mõistab seetõttu hukka mis tahes püüded veeretada vastutus praeguse tööhõivekriisi eest noortele töötutele ja mis tahes ühekülgsed selgitused, et kõige põhjuseks on „oskuste ebakõla”;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et kriis ja ELi ebaõnnestunud kombinatsioon kokkuhoiupoliitikast ja neoliberaalsetest struktuurireformidest on põhjustanud aegade madalaima taseme majandusse tehtavates erasektori investeeringutes, sest rahva ostujõud on vähenenud, sisenõudlus on maha surutud, sissetulekute ebavõrdsus ja vaesus on suurenenud; rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad püüdlema oma makromajanduspoliitika radikaalse muutuse poole, mille keskmes oleksid kvaliteetsed töökohad, töötajatele tagatud õigused ja inimväärne sotsiaalkaitse, ja mis annaks hoogu majanduse taastumisele; nõuab kokkuhoiupoliitika lõpetamist, eelkõige „troika” eestkoste all olevates riikides;

6.  rõhutab, et majandus- ja rahaliidu tugevdamine viib vaid praeguse poliitika süvenemisele, mis on süüdi tohutus tööpuuduses kõigis euroala liikmesriikides, eelkõige neis, mis on hõlmatud nn vastastikuse mõistmise memorandumitega;

7.  kutsub liikmesriike üles tõstma kapitalitulule (dividendid, intressid), kapitali kasvutulule, ettevõtete suurtele likviidsetele varadele, suurtele tuludele ja varandustele kehtestatud makse, kasutades nendest saadavaid tulusid avaliku sektori tehtavate investeeringute suurendamiseks keskkondlikult ja sotsiaalselt jätkusuutlikkusse arengusse, ning võtta majandus riigi demokraatlikusse omandisse; rõhutab, et liikmesriigid peaksid majanduse jätkusuutliku ümberkorraldamise toetamiseks vähendama sõjalisi kulutusi ning keskkonnale kahjulikke toetusi, luues nii häid ja kvaliteetseid töökohti ning panustades noorte tööpuuduse kaotamisse;

8.  teeb ettepaneku suunata avaliku sektori tehtavad investeeringud säästvasse arengusse, nagu energiasääst ja taastuvenergia, puhas tootmine ja jäätmete vältimine, säästev linnaareng ja elamumajandus, mahepõllumajandus, säästev kalandus ja ökosüsteemide säilitamine, vee ja ressursside tõhususe parandamine, relvatööstuse ümbersuunitlus, avalike teenuste, hariduse, tervishoiu ja pikaajalise hoolekande laiendamine ja parandamine, sotsiaalteenused ja sotsiaalmajandus, avaliku sektori elamuehituse, hooldus- ja haridussektori toetamine, võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega, et edendada säästvate „roheliste” ja „valgete” seaduslike töökohtade loomist;

9.  rõhutab lisaks vajadust eelkõige pöörata tähelepanu nendele tööstusharudele, mida kriis on tabanud kõige rängemalt: autotööstuse ümbersuunitlus säästvate transporditeenuste suunas, raudteevõrgu laiendamine ning territoriaalse katvusega piirkondliku rongiteenuse pakkumine (programm“Rail Europe 2025”), „rohelise” laevaehituse edendamine ja sellega seotud terasetööstuse stabiliseerimine; nõuab, et EL ja liikmesriigid täiendaksid sellist ümbersuunitlust meetmetega, mis näevad ette töökohtade säilitamise, koolituse, ümberõppe ja oskuste arendamise ning tagavad asjaomaste tööstusharude töötajate töökohavahetuse;

10. kutsub ELi ja liikmesriike üles propageerima kõigis valdkondades tööaja lühendamist ilma töötajate palku vähendamata ning lisatöökohtade loomist, et vältida töökoormuse suurenemist; seda protsessi saaks vajaduse korral toetada majandusseisaku ajal ettevõtetele üleminekuperioodi jooksul antava abi vähendamisega;

11. rõhutab, et noorte tööpuudust on võimalik kaotada ainult siis, kui eksisteerivad sellised makromajanduslikud, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikad, mis tegelevad kogutöötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega; rõhutab veel kord, et ELi ja liikmesriikide praeguse noorte tööpuuduse poliitika keskendumine pakkumispoolsetele meetmetele (haridus, koolitus, kutseharidus, „konkurentsivõime” suurendamine, „aktiveerimine” jne) – nii tähtis kui oskuste ja pädevuste arendamine kahtlemata ka ei ole – jätab kahe silma vahele mitte vähem tähtsa keskendumise noortele mõeldud töökohtade loomisele peamiselt kohalikul või piirkondlikul tasandil;

12. kritiseerib teravalt üldist lähenemisviisi komisjoni teatises 2013. aasta riigipõhiste soovituste kohta, milles soovitatakse tööpuudusega võitlemiseks veelgi suurendada tööturgude paindlikkust ja vähendada suhteliselt kõrgeid tööjõukulusid jne; juhib tähelepanu asjaolule, et just need liikmesriikides teostatud tööturgude neoliberaalsed struktuurireformid on süüdi selles, et tõuseb ebakindlate töökohtade arv, väheneb sotsiaalse kaitstuse tase ja laienevad madalapalgalised sektorid, mida komisjoni tööhõivearuannetes nii väga hukka mõistetakse, ning et sellistel arengutel on eelkõige noortele ja nende tööväljavaadetele väga negatiivne mõju;

13. juhib tähelepanu sellele, et paljud liikmesriigid kohaldavad − kas omal algatusel või mõnele konkreetsele riigile nõukogu poolt tööturupoliitika struktuurireformide kohta antud soovituste alusel − töö tasuvaks muutmise ja tööturu aktiveerimise strateegiaid, mille raames on eriti noored töötud sunnitud leppima sellega, et neile makstakse madalat palka ja töö on madala kvaliteediga, sest vastasel korral nende sotsiaalhüvitised kas vähenevad või kaovad hoopis; rõhutab, et eelkõige noored pikaajalised töötud või muud halvemas olukorras olevad noored jäävad pärast neid tööturuasutuste lühiajalisi sekkumismeetmeid jälle töötuks, sest tegemist ei olnud pikaajalise lahendusega, mis tagaks püsiva tööhõive;

14. juhib tähelepanu sellele, et paljud liikmesriigid kohaldavad nn töösunduse (töötamine enese heaolu tagamiseks) meetmeid, millega sunnitakse eelkõige noori töötuid osalema tasustamata praktikal või töökogemuse saamise meetmetes erasektoris või kommunaalteenistustes, mis tagab neile kõigest sotsiaalhüvitised; rõhutab, et selliste töösunduse meetmete tagajärjel viiakse tasustatud töö sageli üle selliste meetmetega hõlmatud sektoritesse;

15. rõhutab, et enamik tööturu aktiveerimise ja töösunduse meetmetest ei ole üldiselt kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) prioriteetse konventsiooniga nr 122, mille on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid peale kahe ja milles nõutakse ratifitseerinud riikidelt aktiivse poliitika kujundamist ja järgimist, mille eesmärk on edendada täisajaga, viljakat ja vabalt valitud tööd; rõhutab, et selliste süsteemide puhul ei pea lugema täidetuks noortegarantii nõudeid, mis sätestati 2013. aasta nõukogu soovitustes (hea kvaliteediga tööpakkumine, täiendusharidus või praktikakoht) ja neid ei tohiks rahastada noorte tööhõive algatuse raames; kutsub liikmesriike üles sellistest meetmest loobuma;

16. rõhutab, et kõik meetmed, mida noorte tööpuuduse kõrvaldamiseks võetakse, ei pea põhinema läbikukkunud kaitstud paindlikkuse põhimõttel, vaid hoopis lähtuma hea töö kontseptsioonist ning keskenduma eelkõige kvaliteetse töö, suurema sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalse kaasatuse edendamisele, töötajate olemasolevate ja uute õiguste tugevdamisele, töötervishoiu ja -ohutuse edendamisele, sotsiaalse riski paremale kontrollimisele ning töö- ja töövälise elu ühitamisele; nõuab, et liikmesriigid võtaksid tõhusaid meetmeid, millega kaotada järk-järgult ebakindlad ja ebatüüpilised töökohad ning soodustada tähtajatute töölepingute sõlmimist;

17. rõhutab, et noortegarantii peaks jõustuma alla 30-aastaste noorte puhul juba kohe pärast töötuks jäämist; rõhutab, et noorte tööhõive algatusele eraldatavad assigneeringud on tunduvalt väiksemad, kui oleks vaja selleks, et avaldada tegelikku mõju noorte tööpuudusele; juhib sellega seoses tähelepanu ILO uuringule „Euroala tööhõivekriis: suundumused ja poliitilised strateegiad”, milles tõstatatakse vajadus eraldada 21 miljardit eurot selleks, et mõjutada noorte töötuse määra;

18. palub liikmesriikidel tagada praktika jaoks kvaliteetsed raamistikud, millega kindlustatakse, et praktika vastab noorte vajadustele ja sellega kaasneb piisav töötasu, töö- ja ametiühinguõiguseid ja töötingimused, mis ei halvenda olemasoleva tööjõu tööd, tasu ega tingimusi ja mis hõlmab ka rahalist toetust ja kohustuslikku järelevalvet, ning ühtsed praktika kvaliteedistandardid;

19. rõhutab vajadust kehtestada tulemuslikud palga piirmäärad nii tööturu alumises osas (miinimumpalgad ja lisaks äraelamist võimaldava palga kontseptsioon) kui ka ülemises osas (suurima palga ülempiir, mis võiks olla näiteks kahekümnekordne keskmine palk), rakendada võrdse kohtlemise põhimõtet ja võrdväärse töö või samal töökohal tehtava võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet ning võimaldada inflatsiooni kompenseerivat palkade tõstmist, suuremat tootlikkust ning tugevat ümberjaotamise komponenti; rõhutab, et sellised meetmed on olulised eelkõige noorte tööhõivega seoses;

20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.