Resolutsiooni ettepanek - B7-0318/2013Resolutsiooni ettepanek
B7-0318/2013

    RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Liiklusohutus aastatel 2011–2020 seoses esimeste vahe-eesmärkidega kahjustrateegia suunas

    26.6.2013 - (2013/2670(RSP))

    suuliselt vastatava küsimuse B7‑0211/2013 alusel
    vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5

    Brian Simpson transpordi- ja turismikomisjoni nimel


    Menetlus : 2013/2670(RSP)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    B7-0318/2013
    Esitatud tekstid :
    B7-0318/2013
    Vastuvõetud tekstid :

    B7‑0318/2013

    Euroopa Parlamendi resolutsioon liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020 seoses esimeste vahe-eesmärkidega kahjustrateegia suunas

    (2013/2670(RSP))

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020[1],

    –   võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava ning konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kohta[2],

    –   võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa kui liiklusohutusala: poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020” (COM(2010)0389),

    –   võttes arvesse komisjoni töödokumenti „On the Implementation of objective 6 of the European Commission’s policy orientations on road safety 2011-2020 – First milestone towards an injury strategy” (Euroopa Komisjoni 2011–2020. aasta liiklusohutuse poliitikasuuniste 6. eesmärgi rakendamine – esimene vahe-eesmärk kahjustrateegia suunas) (SDW(2013)0094),

    –   võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust poliitikasuuniste kohta liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020 (RK 296/2010),

    –   võttes arvesse Maailmapanga ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2004. aastal ühiselt avaldatud aruannet liiklusvigastuste vältimise kohta maailmas,

    –   võttes arvesse oma 22. juuni 2012. aasta raportit kodanikele mõeldud uue hädaabikõne teenuse eCall kohta[3],

    –   võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020 – esimene vahe-eesmärk kahjustrateegia suunas (O-000061/2013 – B7 0211/2013),

    –   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

    A. arvestades, et 2011. aasta andemetel sai Euroopa Liidus liiklusõnnetustes surma üle 30 000 inimese ja peaaegu 1 500 000 inimest vigastada (üle 250 000 sai raskeid vigastusi);

    B.  arvestades, et iga surmaga lõppenud õnnetuse kohta põhjustas neli püsiva puude, 40 kergeid vigastusi ja 10 raskeid vigastusi;

    C. arvestades, et üle poole kõigist rasketest vigastustest saadakse linnapiirkondades, kusjuures eriti on ohustatud jalakäijad, mootorratturid, jalgratturid (sealhulgas elektrijalgratta kasutajad) ja teised kaitsetumad liiklejad;

    D. arvestades, et surma ja raskete vigastustega lõppenud liiklusõnnetuste peamiseks põhjuseks on tehnilised rikked, teeplaneering, halb teede korrashoid ja juhi käitumine, sealhulgas kiirusoskused; arvestades, et kiirus on otseselt seotud vigastuse raskusastmega, ning arvestades, et mõnes liikmesriigis arutatakse kiirteede kiiruspiirangute tõstmist;

    E.  arvestades, et alla 45aastaste ELi kodanike haiglasse sattumise üks peamisi põhjusi on liiklusõnnetused ning paljud rasked vigastused tekitavad eluaegseid kannatusi või püsiva puude;

    F.  arvestades, et hädaabiteenuste reageerimiskiirusel (nn kuldse tunni põhimõttel), sealhulgas elu päästmiseks antaval esmaabil ja abi kvaliteedil, on oluline osa õnnetusse sattunute ellujäämisvõimaluste suurendamisel;

    G. arvestades, et liiklusõnnetuste sotsiaal-majanduslik kulu on hinnanguliselt 2% SKPst, mis oli 2012. aastal ligikaudu 250 miljardit eurot[4];

    H. arvestades, et ELi selle valdkonna meetmed on andnud häid tulemusi;

    1.  toetab komisjoni algatust pidada liiklusohutuse alases töös esmatähtsaks raskete vigastustega seonduvat;

    2.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu ELi ühise raske vigastuse mõiste määratluse, mis põhineb kogu maailmas aktsepteeritud traumade klassifikatsioonil ehk maksimaalselt lühendatud vigastuse skaalal;

    3.  palub liikmesriikidel rakendada kiiresti raske liiklusvigastuse ELi ühist määratlust ning selle alusel koguda ja edastada aastaks 2014 statistikat transpordiliigi, sealhulgas kaitsetumate liiklejate, ja tee infrastruktuuri liigi kaupa;

    4.  nõuab tungivalt, et komisjon püstitaks kogutud andmete põhjal kõrge eesmärgi vähendada liiklusvigastusi 40% ajavahemikus 2014–2020 ning pidada nn nulleesmärgi saavutamise üldist põhimõtet pikaajaliseks eesmärgiks;

    5.  usub, et andmete kogumise ja edastamise ühise süsteemi väljatöötamine ei tohiks takistada ELi tasandil kiireloomuliste meetmete võtmist liikluses raskelt vigastatute arvu vähendamiseks;

    6.  toetab komisjoni seatud prioriteete üldise strateegia väljatöötamisel, st tegelemine kokkupõrgete mõjuga, õnnetusjuhtumitega tegelemise strateegia, esmaabi- ja hädaabiteenused ning pikaajalised rehabilitatsioonprotsessid, ja nõuab nende prioriteetide kiiret rakendamist;

    Raskete liiklusvigastuste arvu kiire vähendamine Euroopas

    7.  rõhutab, et paljusid kehtivaid õigusakte ja meetmeid tuleb viivitamata paremini rakendada, et vähendada kokkupõrgete tagajärgi, suurendada liiklejate ohutust ja vähendada raskete vigastuste arvu;

    8.  palub komisjonil vaadata läbi passiivset ja aktiivset sõidukiohutust käsitlevad õigusaktid, et kohandada neid kõige uuema tehnika arenguga, ning toetada autodes kasutatava kaitsetehnoloogia rakendamist;

    9.  palub komisjonil toetada ohutu ja aruka teeinfrastruktuuri väljatöötamist;

    10. palub komisjonil anda üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas liikmesriigid võtavad üle direktiivi 2011/82/EL, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta;

    11. nõuab, et liikmesriigid jätkaksid jõupingutusi võitluses alkoholi- või uimastijoobes juhtimise vastu ning vahetaksid parimaid tavasid liikluseeskirjade rikkujate hindamise ja rehabiliteerimise vallas;

    Kaitsetumate liiklejate kaitsmine

    12. märgib, et 50% linnades toimunud liiklusõnnetustes surmasaanutest ja suur osa raskelt vigastatutest on jalakäijad ja jalgratturid;

    13. toetab kõige kaitsetumate liiklejate, eeskätt eakate, laste, puudega isikute ja jalgratturitega seotud tehniliste standardite ja poliitika järelevalvet ning edasiarendamist;

    14. palub komisjonil anda ülevaade 30 km/h kiiruspiirangutega linnaaladest ning selle piirangu mõjust surmajuhtumite ja raskete vigastuste arvu vähendamisel;

    15. palub liikmesriikidel mõelda tulemuslikele ja uuenduslikele viisidele, kuidas jõustada liikluseeskirju jalakäijatele ja jalgratturitele, kes vahel enda teadmata seavad ohtu oma elu; rõhutab, kui olulised on ohutu käitumise ja enesekaitsega seotud teavituskampaaniad ning jalgratta kasutamise edendamise poliitikameetmed, sest jalgratturite ohutus linnapiirkondades on tihedalt seotud jalgratta kui transpordivahendi laialdase kasutamisega;

    16. kutsub komisjoni töötama välja linnade liiklusohutuse suunised, mille võiks lisada säästva linnalise liikumiskeskkonna kavadesse, ning arutama linnaliikluse projektide ELi poolse kaasrahastamise sidumist linnalise liikumiskeskkonna kavadega, milles käsitletakse ELi eesmärke vähendada liiklussurmade ja raskete vigastuste arvu;

    Esmaabi- ja hädaabiteenuste parandamine

    17. nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid Euroopa hädaabinumbri 112 kasutamist ja täidaksid nõuet seada aastaks 2015 täielikult töökorda hädaabikõnede vastuvõtukeskused ning viia võimalikult kiiresti läbi teavituskampaaniaid nende kasutuselevõtuks;

    18. peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut tagada kõikides liikmesriikides hädaabinumbrile 112 tehtavatel kõnedel põhineva eCall-süsteemi kohustuslik kasutuselevõtmine aastaks 2015 kõikides uutes tüübikinnitusega autodes, järgides samas andmekaitse eeskirju;

    19. palub komisjonil liikmesriikide parimatele tavadele tuginedes arutada võimalust näha täiseale lähenevatele noortele ette saatjaga sõitmine;

    20. kutsub liikmesriike järjekindlalt edendama esmaabikoolitusi, mille tulemusel paraneb õnnetuse pealtnägijate reageerimiskiirus ja võimalus abistada kannatanuid enne hädaabiteenistuse kohalejõudmist;

    21. palub liikmesriikidel elavdada hädaabiteenistuste ja autodisainerite ning -tootjate koostööd eesmärgiga tagada tõhus abi ning päästetöötajate ja kannatanute ohutus;

    22. kutsub liikmesriike toetama e-tervise süsteemi rakendamist ning eeskätt arukate liiklusteabe süsteemide kasutamist hädaabiteenistustes, sealhulgas hädaabisõidukites;

    Õnnetusejärgne ravi ja pikaajaline rehabilitatsioon

    23. ergutab liikmesriike pöörama tervishoiupoliitikas tähelepanu õnnetusejärgsele ravile ja parandama pikemaajalist haiglaravi, haiglaravi järgset hooldust ja rehabilitatsiooni, sealhulgas trauma- ja psühholoogiline abi liiklusõnnetuses ellujäänutele ja nende pealtnägijatele, näiteks luues nende elukvaliteedi parandamiseks abistamiskeskusi;

    24. palub liikmesriikidel suurendada teadlikkust raskete vigastuste mõjust ja seostada seda tihedamini muude meetmetega, millel on sotsiaalne mõju, näiteks kahjustuse, puude ja talitusliku häire aste, ning töötada välja liiklusohutusealased õppekavad;

    25. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.