RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Komisjoni 2014. aasta tööprogramm
28.6.2013 - (2013/2679(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 35 lõikele 3 ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppele
Gabriele Zimmer fraktsiooni GUE/NGL nimel
B7‑0328/2013
Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni 2014. aasta tööprogrammi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse kodukorra artikli 35 lõiget 3,
A. arvestades, et EL on praegu kõige sügavamas majandus-, sotsiaal- ja poliitilises kriisis liidu loomisest alates ning tõsises demokraatia ja legitiimsuse kriisis;
B. arvestades, et vaesuse ja tööpuuduse tase ELis, mis on maailma üks kõige rikkamaid piirkondi, on juba praegu äärmiselt kõrge ja suureneb jätkuvalt; arvestades, et samal ajal on jõukuse maht ja koondumine suurenenud ning on suurem kui enne kriisi;
C. arvestades, et Euroopa Ülemkogu, komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi majandus- ja rahanduskriisiga võitlemise meetmed toovad jätkuvalt kaasa suureneva tööpuuduse, palgakärped, kõrgema pensioniea ja väiksemad riiklikud kulutused sellistes valdkondades nagu haridus ja tervishoid;
D. arvestades, et eelnimetatud poliitika tulemuseks on jätkuv majanduslangus Euroopa Liidus ja see õõnestab üldiselt heaolul ja Euroopa riikide vahelisel solidaarsusel põhinevat liidu ideed;
E. arvestades, et praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi põhjuseks on komisjoni neoliberaalne poliitika, mille raames toetati finantsturgude väiksemat reguleerimist, toodete ja teenuste turgude liberaliseeritust ja majanduses üha rohkem levivat ülemäärast keskendumist finantstegevusele, samuti riiklike finantseeringute vähendamist ja tööturu väiksemat reguleerimist;
F. arvestades, et see poliitika on vastuolus ELi aluslepinguga, milles on sätestatud, et EL taotleb Euroopa säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress; et EL võitleb sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendab sotsiaalset õiglust ja kaitset ning et EL edendab majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ja liikmesriikide vahelist solidaarsust;
G. arvestades avalikkuse suurt ja üha kasvavat vastuseisu kasinuspoliitikale ja kodanike järjest suuremat osalust sellevastastes meeleavaldustes, mis väljendub massimeeleavaldustes, üldstreikides ja muudes vastupanuvormides;
Peamised prioriteedid
1. nõuab kasinuspoliitika kohest lõpetamist ja poliitikas radikaalset muutust, mis asetaks finantsturgude huvide asemel esikohale inimesed; kutsub komisjoni üles algatama makromajanduspoliitika radikaalset ümberjuhtimist sellesse suunda;
2. nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja sellised ulatuslikud ja jätkusuutlikud meetmed sotsiaalsete ja majandusprobleemide lahendamiseks, mille hulka kuuluvad järgmised:
Ø täiendava Euroopa investeerimisprogrammi loomine;
Ø riigitulude kaitsmine maksukonkurentsi ja -pettuste ning maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemise abil;
Ø kvaliteetset majanduskasvu toetavate ja ergutavate sätete kehtestamine;
Ø palgaga seotud kaitseklauslite loomine, millega austataks täielikult tööturu osapoolte tegevusvabadust seoses palku ja töötingimusi käsitlevate kollektiivläbirääkimistega;
Ø maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiisidega võitlemine.
3. lükkab tagasi komisjoni ühekülgse keskendumise konkurentsivõime tugevdamise, liberaliseerimise ja erastamise strateegiatele; kutsub komisjoni üles käituma vastavalt Euroopa kodanike ootustele, kes soovivad, et riik võtaks vastutuse ühiste hüvede ja avalike teenuste eest, mida näitas selgelt Euroopa kodanike vee erastamise vastane algatus;
4. kutsub komisjoni üles tagama, et ELi eelarve on võimas vahend, mille abil suurendada majanduskasvu, sotsiaalset arengut ja tööhõivet edendavaid strateegilisi investeeringuid ning edendada samal ajal ka suuremat üleliidulist majanduslikku, territoriaalset ja sotsiaalset ühtekuuluvust; nõuab, et ELi eelarvet kasutataks selleks, et edendada avaliku sektori investeeringuid jätkusuutlikesse töökohtadesse, millega tagataks väärikas elatustase, säästev areng, nagu energiasääst ja taastuvenergia, puhas tootmine ja jäätmete vältimine, säästev linnaareng ja elamumajandus, toiduainetega kindlustatus, säästev kalandus ja ökosüsteemide säilitamine, vee ja ressursside tõhususe parandamine, relvatööstuse ümbersuunitlus, avalike teenuste, hariduse, tervishoiu, pikaajalise hoolekande, sotsiaalteenuste ja sotsiaalmajanduse laiendamine ja parandamine, avaliku elamuehituse, hooldus- ja haridussektori toetamine ning võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega;
5. lükkab tagasi sellise 2014. aasta eelarve ja mitmeaastase finantsraamistiku aastateks 2014–2020, mis ei võimalda eelnimetatud prioriteetide rakendamist;
6. kutsub komisjoni üles pöörama ümber oma ühepoolset lähenemist julgeolekule, millega piiratakse põhiõigusi, sealhulgas eraelu puutumatust ja sõnavabadust; väljendab vastuseisu julgeolekumeetmete ebaproportsionaalsusele, mis toob kaasa üha suureneva järelvalve ja profileerimise, nii isikliku kui kollektiivse puutumatuse rikkumise, kuid ei tegele väidetavalt ELis suureneva ebakindluse algpõhjustega;
7. rõhutab asjaolu, et Euroopa Liidu demokratiseerimine on liidu säilimiseks möödapääsmatult vajalik ja et riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi rolli suurendamine on selle ülesande oluline osa; kutsub üles austama riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi rolli; nõuab tõeliselt demokraatlikku majanduse juhtimise protsessi, millesse oleksid kaasatud Euroopa Parlament ja riikide parlamendid;
8. toonitab, et kodanike osalust Euroopa Liidu arengu põhiprobleeme käsitlevas otsustamisprotsessis on vaja suurendada, kasutades ELi liikmesriikides näiteks rohkem otsedemokraatia vahendeid, eriti rahvahääletusi;
Konkreetsed ettepanekud
Tööhõivesuuniste läbivaatamine
9. kritiseerib teravalt üldist lähenemisviisi komisjoni teatises 2013. aasta riigipõhiste soovituste kohta, milles tööpuudusega võitlemise eesmärgil keskendutakse tööturgude paindlikkuse täiendavale suurendamisele ja suhteliselt kõrgete tööjõukulude vähendamisele jne; juhib tähelepanu asjaolule, et just need liikmesriikides teostatud tööturgude neoliberaalsed struktuurireformid on süüdi selles, et drastiliselt tõuseb ebakindlate töökohtade arv, väheneb sotsiaalse kaitstuse tase ja laienevad madalapalgalised sektorid, mida komisjoni tööhõivearuannetes nii väga hukka mõistetakse, ning et sellistel arengutel on eelkõige noortele ja nende tööhõiveväljavaadetele väga negatiivne mõju; kutsub komisjoni üles loobuma möödunud aastakümnetel toetatud neoliberaalsetest tööturu struktuurireformidest ning töötama välja Euroopa tööhõivestrateegia, mis tugineks hea töö põhimõttel ja ILO inimväärse töö tegevuskaval ning milles keskendutaks eelkõige kvaliteetsete ja püsivate töökohtade loomisele, ebakindlate töösuhete järkjärgulisele kaotamisele, töösunduse programmide lõpetamisele, töökvaliteedi edendamisele, sotsiaalkindlustuse parandamisele, töötajate õiguste suurendamisele, kollektiivse tööaja lühendamisele ilma töötasu vähendamiseta ning töö- ja eraelu ühitamisele; rõhutab, et läbivaadatud suunistes tuleks konkreetselt keskenduda ka soolisele võrdõiguslikkusele ning võtta meetmeid, et parandada naiste pääsu tööturule ja kindlustada naistele ja meestele tööhõivealaselt võrdsed võimalused;
Vaesuse vastu võitlemine.
10. nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks miinimumpalkade alased ELi eesmärgid (õigusnormid, kollektiivlepingud riiklikul, piirkondlikul ja valdkondlikul tasandil), et tagada, et miinimumtöötasu on vähemalt 60 % asjakohasest (riiklikust, valdkondlikust vms) keskmisest palgast, ning kehtestama ka ajakava, mil kõik liikmesriigid peavad selle eesmärgini jõudma;
11. on seisukohal, et komisjon peaks 2008. aasta piisava sissetuleku alase soovituse järelmeetmena esitama ettepaneku võtta vastu piisava miinimumsissetuleku raamdirektiiv, et kõigi õigus piisavatele vahenditele viiks väärika eluni; juhib tähelepanu sellele, et miinimumsissetulekut saab pidada piisavaks ainult siis, kui see aitab inimesed vaesusest välja, ja seetõttu tuleks tagada sissetulekutoetus vähemalt 60% ulatuses riigi ühtlustatud mediaansissetulekust;
12. märgib, et praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi tulemusena valitseb sotsiaalelamute puudus ning et enamikus ELi liikmesriikides on üha suurem nõudlus vastuvõetava hinnaga eluasemete järele, mis süvendab vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja haiguste riski; palub seetõttu komisjonil luua sotsiaalelamumajanduse Euroopa tegevusraamistik, et tagada ELi poolt selles valdkonnas kasutavate vahendite (riigiabi, struktuurifondid, energiapoliitika, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine, tervishoiupoliitika) järjepidevus;
13. tuletab komisjonile meelde, et haavatavate tarbijate kaitse ja võitlus kütteostuvõimetusega on kohustused, mis on sätestatud kolmanda energia- ja kliimapaketi tingimustes; kutsub komisjoni üles esitama kiireloomulisi meetmeid, et võidelda kütteostuvõimetusega ja vähendada selle all kannatavate isikute/majapidamiste arvu, mis on tõusnud hinnanguliselt 50 miljonilt 125 miljonile (sõltuvalt mõiste määratlusest);
Noorte tööpuuduse vastane võitlus
14. rõhutab, et noorte tööhõive algatusele eraldatavad assigneeringud on tunduvalt väiksemad, kui oleks vaja selleks, et avaldada tegelikku mõju noorte tööpuudusele; viitab seoses sellega Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni uuringule „Euroala tööhõivekriis: suundumused ja poliitilised strateegiad”, milles juhitakse tähelepanu sellele, et 21 miljardit eurot tuleb kulutada selleks, et vähendada noorte tööpuuduse määra; kutsub komisjoni üles vaatama sel eesmärgil läbi eelarveraamistik;
Sotsiaalsed põhiõigused ja Euroopa poolaasta
15. juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et olemas on järjest rohkem tõendeid ja et kodanikud, sotsiaalvaldkonnas tegutsevad vabaühendused ja ametiühingud esitavad järjest sagedamini kaebusi seoses (sotsiaalsete) põhiõiguste – sh kollektiivse tegutsemise, sotsiaalse dialoogi ja kollektiivläbirääkimiste õigus – õõnestamise või rikkumisega ELi majandusjuhtimise programmi rakendamise käigus ning eelkõige seoses komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi ja EKP poolt finantsraskustesse sattunud liikmesriikidele peale surutud tingimuste rakendamisega; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks aruande, milles ta hindaks Euroopa poolaasta raames läbi viidud struktuurireformide mõju ELi põhiõiguste hartaga kaitstud põhiõigustele; on seisukohal, et aruandes tuleks hinnata ka seda, kas kõik liikmesriigid, kes on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid, neid ka järgivad;
16. teeb ettepaneku suurendada üksiktöötajate ja töökollektiivide õigusi ning selleks hinnata ja läbi vaadata direktiiv kollektiivsete koondamiste kohta (75/129/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga 92/56/EMÜ), ettevõtete ülemineku kohta (77/187/EMÜ) ja maksejõuetuse kohta (80/987/EMÜ), et suurendada töötajate õigusi restruktureerimistoimingute ja tööstusmuutuste korral; nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku võtta vastu direktiiv, millega kehtestatakse kõrged miinimumstandardid üksiktöötajate kaitseks alusetu töölt vabastamise eest;
Tööajadirektiivi läbivaatamine
17. hoiatab komisjoni tööaja direktiivi läbivaatamise ettepaneku eest vastavalt komisjoni varasematele ettepanekutele; rõhutab, et direktiivi igasuguse läbivaatamise puhul tuleb järgida vähemalt järgmisi eesmärke:
Ø seada ELi tasandil selge piirang töönädala maksimaalsele pikkusele (vähendades seda esimese sammuna praeguselt 48-tunnilt 40 tunnini, tühistades kõik praegu kehtivad erandid ja kõrvaldades lüngad kehtivast direktiivist), mis annaks liikmesriikidele stiimuli vähendada tööaega siseriiklikul tasandil ja aitaks seeläbi võidelda tööpuuduse vastu;
Ø kaotada kõik võimalused direktiivi kohaldamisest loobumiseks ja rakendada täielikult Euroopa Kohtu lahendeid (töökohal veedetud valveaeg tuleb lugeda tööaja hulka, kohustuste täitmisel oldud ajale peab kohe järgnema puhkeaeg);
Ø tagada rohkem kui ühe töölepinguga töötajate jaoks, et nende tööaega määratletakse kõigi lepingute alusel töötatud ajavahemike summana;
Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus
18. väljendab sügavat muret seoses sellega, et kasinus- ja majanduse juhtimise meetmed mõjutavad eriti kahjulikult naiste elu- ja töötingimusi; võtab murega teadmiseks, et avalike teenuste vähendamisel on ebaproportsionaalne mõju naistele ja sellega suurendatakse veelgi soolist ebavõrdsust; nõuab investeeringuid avalikku infrastruktuuri, eriti sektoritesse, mis mõjutavad positiivselt naiste elusid, näiteks tervishoiusektor, lastehoid ja vanurite hooldus, haridus ja sotsiaalteenused;
19. kutsub komisjoni üles esitama erisätteid olemasolevate finantsvahendite kohta, mis hõlmavad eesmärkide seadmist soolise võrdõiguslikkuse alaste tulemuste saavutamiseks ja tugevamaid tagatisi soolise võrdõiguslikkuse küsimuste jaoks rakendusetapis;
20. peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole soolise palgalõhe direktiivi läbi vaadanud, kuigi parlament seda nõudis, ning kutsub komisjoni üles seda olukorda 2014. aastal parandama;
21. võtab teadmiseks praegu toimuva komisjoni mõjuhindamise menetluste ja mudeli läbivaatamise, ja rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ja soolise võrdõiguslikkuse mõju hindamine ei ole üks võimalikest valikutest, vaid aluslepingus sätestatud kohustus, ning kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et läbivaadatud mõju hindamise mudel hõlmaks meetmete tajutavat tugevdamist, et hinnata soolise võrdõiguslikkuse mõju; kutsub komisjoni üles esitama teatist naiste vastu suunatud vägivallaga võitlemise kohta, millele peaks järgnema ELi selleteemaline tegevuskava, nagu on sätestatud Stockholmi programmi tegevuskavas (COM(2010)0171), ning nõuab, et kõnealune tegevuskava hõlmaks seadusandlikku ettepanekut, milles määratletakse miinimumstandardid naiste vastu suunatud vägivallaga võitlemise valdkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon kirjutaksid alla ja ratifitseeriksid viivitamata Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta;
Haridus
22. on tugevalt vastu enamikus liikmesriikides tehtavatele suurtele eelarvekärbetele hariduse valdkonnas ning õppemaksude pidevale kasvule, mis põhjustab nende vähem kaitstud ja võlgades üliõpilaste arvu massilist suurenemist, kes peavad õpingute rahastamiseks töötama; juhib tähelepanu sellele, et hariduse eelarve on investeering tulevikku ning selle ohvriks toomisel võivad olla pikaajalises perspektiivis tõsised tagajärjed; toonitab vajadust toetada ülikoole rahaliselt, eeskätt piisavate avaliku sektori rahaliste vahendite andmisega, tagades samal ajal nende autonoomia;
23. kutsub komisjoni üles tegema suuremaid pingutusi, et toetada Euroopa üliõpilaste liikuvust, võrdseid võimalusi ja tipptaseme saavutamist, andes liikuvustoetust sotsiaalmajanduslikust olukorrast sõltumatult nende üliõpilaste abistamiseks, kes soovivad omandada magistrikraadi muus osalevas riigis;
Majandus- ja finantskriis
24. kordab oma kriitikat ELi ebaõnnestunud kokkuhoiupoliitika kohta; lükkab tagasi kolmiku memorandumid ja majanduse juhtimise paketid, st kuue seadusandliku akti paketi ja kahe seadusandliku akti paketi; on igati vastu Euroopa poolaasta protsessile ja sellega seotud makromajanduslikele soovitustele; kutsub ELi institutsioone üles lõpetama tegevus, millega kahjustatakse liikmesriikide suveräänset õigust määrata ise kindlaks oma majanduspoliitika;
25. nõuab stabiilsuse ja kasvu pakti ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelise lepingu tühistamist ja selle asemel tööhõive ja kasvu pakti loomist, millega edendataks avaliku sektori investeeringuid ja sisenõudlust, toetataks mikro- ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning kehtestataks konkreetsed majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakriteeriumid, mis on kohandatud iga liikmesriigi erivajadustele ning mille põhieesmärk on vähendada töötust ja vaesust;
26. nõuab, et komisjon hindaks põhjalikult ja läbipaistvalt majanduse juhtimise eri meetmeid, sealhulgas kolmiku poolt ette kirjutatud makromajanduslikke kohandamisprogramme, ja mõtleks järele kriitika üle, mida ei ole väljendanud mitte ainult kriitiliselt meelestatud majandusteadlased, vaid ka kolmiku enda liikmed;
27. kutsub komisjoni üles loobuma uute seadusandlike ettepanekute vastuvõtmisest majanduse juhtimise kohta, mille eesmärk on võtta õiguslikult kaheldav fiskaalkokkulepe üle liidu õigusesse, nagu on praegu ette nähtud teatise COM(2013)0166 kohaselt; mõistab hukka nn lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi solidaarsusmehhanismi peidetud kaudse „piitsa ja prääniku” loogika; nõuab selle asemel laiahaardelise eelarvestiimulite paketi vastuvõtmist abi vajavate piirkondade ja maakondade jaoks ning sisemaise nõudluse tugevdamiseks liikmesriikides;
28. tuletab komisjonile meelde, et finantssektor on olnud üks peamisi praeguse kriisi põhjustajaid; kordab oma nõudmist finantssektori mahtu oluliselt kärpida vastavalt iga liikmesriigi majandusmudelile, millega kaasneb demokraatlik järelevalve ja kontroll; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks seda arvesse, kui ta esitab uued finantsturge puudutavate õigusaktide ettepanekud, näiteks määruse ettepaneku varipangandussüsteemi, rahaturufondide ja Euroopa järelevalveasutuste läbivaatamise kohta; on seisukohal, et alustuseks peaks komisjon viivitamata esitama seadusandliku ettepaneku omal arvel kauplemise ja muu suure riskiga kauplemistegevuse muust tegevusest kohustusliku eraldamise kohta;
Ühtekuuluvuspoliitika
29. rõhutab, et regionaalpoliitika on majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamise hädavajalik vahend, mille peamine eesmärk on vähendada piirkondlikku ebavõrdsust, edendada tegelikku lähenemist ning hoogustada majanduskasvu ja tööhõivet; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb pärast 2013. aastat jätkata ja tugevdada ning see peaks alati jääma iseseisvaks poliitikavaldkonnaks, mis aitab kaasa jätkusuutlikule arengule (majanduslik, sotsiaalne, keskkonna-alane ja territoriaalne areng), vähendab piirkondade vahelist ebavõrdsust ning vaesemate piirkondade mahajäämust;
30. ei ole nõus komisjoni lähenemisega, mis näeb ette ühtekuuluvuspoliitika allutamise strateegiale „Euroopa 2020”, Euroopa majanduse juhtimist ja konkurentsi puudutavale eesmärgile;
31. ei toeta ühtekuuluvuspoliitika ja regionaalarengu fondide kasutamisele stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud makromajanduslike tingimuste seadmist; toonitab, et ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks kasutada rahalise karistamise vahendina;
32. on veendumusel, et praegune ELi rahastamine ning ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud ELi rahalised vahendid on ebapiisavad, et saavutada tegelik majanduslik lähenemine ja võidelda piirkondliku ebavõrdsuse, suure tööpuuduse, sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesuse vastu Euroopa Liidus; juhib tähelepanu vajadusele suurendada ELi eelarvet ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas; rõhutab, et oluline on jätta territoriaalne haldamine ja planeerimine liikmesriikide vastutusalasse;
Põllumajandus
33. avaldab kahetsust selle üle, et uues ühises põllumajanduspoliitikas tähtsustatakse veelgi rohkem liberaliseerimise suunda ja turukeskset poliitikat; nõuab, et tulevane ühine põllumajanduspoliitika peaks jääma tugevaks ühiseks poliitikaks, mis on üles ehitatud kahele sambale; märgib, et toiduainetega kindlustatus ja sõltumatus toiduainetega varustamisel on praegu olulisemad kui kunagi varem ja ühise põllumajanduspoliitika põhjendus on alati olnud tagada märkimisväärne toiduainetega varustatus, ilma et see kahjustaks kolmandate riikide, eriti arengumaade majandusi; toetab seda, et reformi käigus asetatakse esikohale sellised küsimused nagu toiduahela läbipaistvus ja suurostjate kuritarvituste lõpetamine;
34. nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks mitmetasandilisi kaitseabinõusid, et vähendada põllumajandustoodetega nii toiduainete kui biokütuste sektoris tehtavatest finantsspekulatsioonidest tingitud hinnavolatiilsust; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks meetmed biokütuste sektori väljaarvamiseks ühisest põllumajanduspoliitikast;
35. väljendab kahetsust mitmeaastases finantsraamistikus kavandatava põllumajanduse eelarve kärbete üle; nõuab komisjonilt mõlema samba rahastamisvahendite säilitamist vähemalt eelnenud rahastamisperioodi tasemel;
Kalandus
36. peab kahetsusväärseks, et hiljuti heaks kiidetud ühine kalanduspoliitika ja ühine põllumajanduse turukorraldus ei täida kaugeltki ELi kalandussektori tegelikke vajadusi; kutsub komisjoni üles vaatama kalanduspoliitika läbi ja muutma selle suunda järgmiselt:
Ø detsentraliseerimine: ühine kalanduspoliitika peaks edendama kalandussektori moderniseerimist ja säästvat arengut, tagades selle sektori sotsiaalmajandusliku elujõulisuse, ressursside jätkusuutlikkuse, töökohtade loomise ja säilimise ning kalandustöötajate elutingimuste parandamise;
Ø kala esmamüügi hinna tõstmine ja inimväärne sissetulek kalandustöötajatele, tugi- või kompensatsioonimehhanismide sisseseadmine kalandustöötajatele, keda on kahjustanud varude taastamiskavadest, mitmeaastastest majandamiskavadest ja ökosüsteemi kaitsemeetmetest tulenevad majanduslikud või sotsiaalsed tagajärjed;
Ø riiklik suveräänsus liikmesriigi majandusvööndi ja selle kalavarude üle, mis võimaldaks lähedast haldamist; 12 meremiili laiuse ainuõigusliku juurdepääsuala hoidmine iga liikmesriigi oma laevastiku jaoks ning selle laiendamise kaalumine külgnevatele aladele, järgides mandrilava piire;
Ø väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi eripära tunnustamine ja analüüs selle kohta, mil määral vastavad olemasolevad rahastamisvahendid valdkonna vajadustele, ning nende vastav kohandamine;
Ø väikesemahulise kalapüügi toetamine: selle allvaldkonna spetsiifiliste probleemide lahendamine ja lähedase haldamise toetamine, asjaomaste kalavarude säästlik majandamine ja rannakogukondade areng;
Siseturg
37. kritiseerib tõsiselt asjaolu, et ühtse turu akti kohta esitatud komisjoni ettepanek, mille eesmärk on suurendada konkurentsivõimet, põhineb jällegi sotsiaalselt laastaval liberaliseerimisprotsessi kiirendamisel; lükkab tagasi ettepanekus sisalduva lähenemise, millega kas edendatakse nn konkurentsitõkete kaotamist, eriti avalike teenuste ja riigi sotsiaalse rolli vähendamisega, või elanike ja tarbijate sotsiaalse kaitse ühtlustamist vähendamise suunas; nõuab ettepaneku läbivaatamist ja kommunaalteenuste demokratiseerimist;
38. võtab murega teadmiseks, et komisjoni äsja avaldatud tarbijakaitse tegevuskava aastateks 2014–2020 tugineb põhimõttele, et nõuetekohaselt toimiv siseturg peab olema kooskõlas majanduskasvu kiirendamise ja tööhõive suurendamise Lissaboni strateegia eesmärkidega, et täita tarbijate vajadusi, suurendada konkurentsivõimet ja paremini arendada piiriülest kaubandust, selle asemel, et keskenduda kõigepealt tarbijale kui kodanikule ja mitte kui kliendile; toonitab, et ei ole esitatud ettepanekut tarbijakaitsealgatuse kohta, kuigi põhikaupade hinnad tõusevad; palub seetõttu komisjonil esitada üldsuse huvides ettepanek hinnakontrolli põhjalikuks muutmiseks, eriti põhikaupade osas;
39. rõhutab vajadust luua võrdsemad võimalused VKEdele, kes puutuvad jätkuvalt kokku ebasoodsa konkurentsiolukorra ja piiratud juurdepääsuga teatavatel turgudel, eelkõige riigihankemenetluste korral;
40. ei ole nõus energiajulgeoleku strateegia suunaga; on seisukohal, et probleeme ei saa lahendada keskendumisega sisemisele ja välisele konkurentsivõimele ja ülemaailmsetele turgudele juurdepääsule; nõuab säästvat energiapoliitikat, mis ühendaks ambitsioonikaid ja siduvaid kolme samba (taastuvenergia, energiatõhususe ja heitkoguste vähendamise) eesmärke; nõuab energiatootmise ja -tarnete erastamise ning detsentraliseerimise tagasipööramist;
Toiduohutus ja rahvatervis
41. kutsub komisjoni üles esitama seadusandlik ettepanek kloonitud loomadest ja nende järglastest toodetud toidu turuleviimise keelustamise kohta ning esitama samaaegselt komisjoni 2010. aasta aruandele tuginedes ettepanek uuendtoidu kohta;
42. nõuab, et määrus nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta kogu toiduahelas tuleks läbi vaadata; peab kahetsusväärseks, et arvestades lihatoodete petturliku märgistamisega seotud hiljutisi sündmusi ELis, ei ole komisjon esitanud seadusandlikku ettepanekut nn hügieenipaketi läbivaatamiseks;
43. nõuab ühenduse eeskirjade läbivaatamist koos meetmetega, mille eesmärk on suurendada liha jälgitavust ja tarbijate teavitamist, eriti liha päritolu või koostise kohta;
Keskkonna- ja kliimapoliitika
44. kinnitab veel kord, et on vaja seadusandlikku ettepanekut uue kliima- ja energiaraamistiku kohta aastani 2030, millega kehtestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid ning tagatakse kasutajatele ja käitajatele kindlus ning prognoositavus;
45. palub komisjonil esitada seadusandlikud ettepanekud meretranspordi CO2-heite käsitlemiseks, eelkõige selliste meetmete kujul, millega meretranspordi heitkogused arvatakse ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustuse hulka;
46. märgib murega, et ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärke tõenäoliselt ei saavutata ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi teenuste halvenemise negatiivset sotsiaalset ja majanduslikku mõju on juba tunda; on seisukohal, et ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ei paku põhjapanevaid lahendusi bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ega täida oma eesmärki, kuna puuduvad konkreetsed kohustused; kinnitab veel kord ELi bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi teenuste halvenemise peatamise tähtsust aastaks 2020 ja taotleb bioloogilise mitmekesisuse kaitse integreerimist muudesse ELi poliitikavaldkondadesse ning selle piisavat rahastamist; nõuab, et komisjon esitaks sellega seoses seadusandliku ettepaneku sissetungivate võõrliikide kohta;
47. toonitab, et õhusaaste linnapiirkondades põhjustas 2010. aastal ELis üle 400 000 enneaegse surma, ja teeb ettepaneku, et komisjon hindaks kehtivate õhusaastet käsitlevate õigusaktide rakendamist ning esitaks õigusakti ettepaneku, millega kehtestatakse uued ülemmäärad koos iga saasteallika kontrollimeetmetega, mis oleksid lähemal WTO soovitustele;
48. juhib tähelepanu sellele, et ELi jäätmepoliitika rakendamisega seotud rikkumiste ja petitsioonide tõttu on hädavajalik vaadata läbi jäätmete raamdirektiivi, prügiladirektiivi ja pakendidirektiivi asjakohased sätted ja esitada seejärel vajalik seadusandlik ettepanek tähtsamate jäätmeid käsitlevate ELi õigusaktide eesmärkide kohta;
Inim- ja demokraatlike õiguste olukord ELis
49. väljendab sügavat muret jätkuva suundumuse üle järgida kohtu- ja politseikoostöös madalamaid inimõiguste standardeid; toonitab, et endise kolmanda samba valdkonnas tuleb inimõiguste standardeid järgida samavõrdselt, kuna selle mitte tegemine võib Euroopa kodanike ja residentide elu väga valusalt mõjutada; on vastu igasugusele sellisele inimõiguste standardite mitmekesisuse lisamisele ning nõuab kindlalt, et komisjon hoiaks ja austaks põhiõigusi samal määral ka oma peagi esitatavates seadusandlikes ettepanekutes;
50. väljendab pettumust komisjoni aeglase reageerimise üle ilmselgetele inimõiguste rikkumisele teatavates liikmesriikides ning nõuab, et komisjon tõhustaks meetmeid, et jälgida Euroopa Liidu põhiõiguste hartas määratletud inimõiguste kaitse põhimõtete järgimist kogu liidus;
Varjupaiga- ja rändeküsimused
51. kinnitab veel kord, et on vastu repressiivsele lähenemisviisile ELi sisserändepoliitikas; nõuab seetõttu uusi algatusi, mis peaksid keskenduma rohkem ümberasujate seaduslikele sisenemiskanalitele ning kõikide ümberasujate õiguste harta koostamisele, toetades samal ajal ELis juba elavate ja töötavate ümberasujate seaduslikustamist;
52. nõuab konkreetse direktiivi esitamist, milles sisalduksid ja oleksid ELi õigusesse üle võetud 18. detsembril 1990. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni kõik sätted;
53. nõuab tungivalt, et komisjon täidaks oma esialgse kohustuse esitada õigusakti ettepanek, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse saajate alaline ELi-sisene ümberasustamisskeem;
54. märgib, et Dublini süsteem põhineb vastastikusel usaldusel ja selle rakendamine tähendab tagasilükkamisotsuste vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel, arvestades, et varjupaigataotlust saab ELis vaid ühe korra esitada; kutsub komisjoni üles esitama enne 2014. aastat teatis raamistiku kohta rahvusvahelise kaitse saajate kaitse ülekandmiseks ja varjupaigaotsuste vastastikuseks tunnustamiseks vastavalt Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavale;
55. tuletab meelde komisjoni võetud kohustust hõlbustada kaitset vajavate isikute korrakohast saabumist ELi ja kutsub komisjoni üles uurima uusi lähenemisviise, mis puudutavad juurdepääsu varjupaigamenetlusele; toonitab sellega seoses komisjoni võetud kohustust võtta kooskõlas Stockholmi programmiga 2013. aastaks vastu teatis uute lähenemisviiside kohta, mis käsitlevad varjupaigamenetlusele juurdepääsu peamistes transiidiriikides;
56. on kindlalt vastu e-piiride ettepanekule, sest leiab, et proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtete osas esineb kahtlust, ja on seetõttu arvamusel, et kaasnevad kulud on põhjendamatud;
Viisanõudest loobumine ja vaba liikumine
57. väljendab heameelt viisanõudest loobumise poliitika edendamise üle, kuid väljendab muret selle üle, et viisanõude kaotamist käsitlevas teekaardis sisalduvad mõned poliitikameetmed mõjutavad kolmandaid riike, mis on vastuolus põhiõiguste kaitsega (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Stamos vs. Bulgaaria), ning nõuab seetõttu nõuetekohast horisontaalset hinnangut nende poliitikameetmete mõju kohta põhiõigustele;
58. tunneb sügavat muret Schengeni ala sisepiiridel toimuvate järjest sagedasemate kontrollide üle ning kordab oma vastuseisu hiljuti kasutusele võetud täiendavatele põhjustele, mis võimaldavad piirikontrollide ajutist taaskehtestamist sisepiiridel; nõuab seetõttu, et komisjon jälgiks tähelepanelikult Schengeni õigustiku rakendamist ning kutsub liikmesriike üles kaotama tingimusteta piirikontrollid ELi sees;
Andmekaitse ja andmete säilitamine
59. on mures andmekaitse normide ja põhimõtete jätkuva lahknemise pärast politsei- ja õiguskoostöös ning üldise andmekaitsekorra osas; tunneb tõsist muret esitatud direktiivi ettepanekus kehtestatud märkimisväärselt madalamate normide pärast ning kordab, et kavatseb püüda tugevdada andmesubjektide õigusi politsei- ja õiguskoostöö valdkonnas, kuna õiguskaitseorganid tunnevad järjest rohkem huvi erasektori valduses olevate isikuandmete vastu; rõhutab oma kavatsust säilitada kavandatud andmekaitsemääruses võimalikult rangeid norme ja põhimõtteid ning rõhutab, et põhiõiguste puhul ei saa ettevõtete eneseregulatsioon asendada õiguslikke regulatsioone;
60. nõuab, et komisjon peaks läbi vaatama määruse (EÜ) nr 45/2001, et viia ELi institutsioonide suhtes kehtiv andmekaitsekord kooskõlla uue isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega;
61. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks andmete säilitamist käsitleva direktiivi 2006/24/EÜ peatsel läbivaatamisel arvesse Saksamaa konstitutsioonikohtu 2. märtsi 2010. aasta otsust (BVerfG, 1 BvR 256/08), milles rõhutatakse vajadust põhjendada andmete säilitamise tähtaegade vajalikkust ja proportsionaalsust;
62. on rahul ELi broneeringuinfot käsitleva ettepaneku tagasilükkamisega ning peab seda selgeks märgiks asjaolust, et sekkuvate õigusaktide proportsionaalsust ja vajalikkust ei ole küllalt tõsiselt ja põhjalikult hinnatud; kordab oma seisukohta, väites, et kui tahetakse seadusandlike meetmetega piirata põhiõigusi ja -vabadusi, tuleb nõuetekohaselt hinnata, kas sellised meetmed on demokraatlikus ühiskonnas vältimatult vajalikud ja seatud eesmärgiga proportsionaalsed;
Homo-, bi- ja transseksuaalide õigused
63. kordab oma üleskutset komisjonile vaadata läbi raamotsus rassismi ja ksenofoobia kohta, et tugevdada ja laiendada selle reguleerimisala, nii et see hõlmaks muu hulgas ka seksuaalsest sättumusest, soolisest identiteedist või soolisest eneseväljendusest kantud vihakuritegusid; nõuab tungivalt, et komisjon koostaks homo-, bi- ja transseksuaalide võrdõiguslikkuse ELi tegevuskava ning kohaldaks homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste järgimise kontrollimisel kõigis oma seadusandlikes ettepanekutes horisontaalset lähenemisviisi, eriti seetõttu, et diskrimineerimisvastane direktiiv on endiselt nõukogu tasandil blokeeritud;
Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele
64. palub komisjonil võimalikult kiiresti esitada kaks seni veel esitamata seadusandlikku ettepanekut, mis käsitlevad menetlusõiguste tegevuskava seoses õigusabi ja sotsiaalselt kaitsetute isikutega; väljendab muret nõukogus tugevneva tendentsi pärast kitsendada menetlusõiguste kohaldamisala ning majanduskriisi ettekäändeks tuues takistada nimetatud õiglase kohtuliku arutamise menetlusõigusi käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist; rõhutab sellega seoses õigus õiglasele kohtulikule arutamisele on demokraatlikus ühiskonnas õigusriigi põhimõtete oluline nurgakivi ning see on vältimatu kodanike põhiõiguste ja -vabaduste säilitamiseks, eriti üha enam julgeolekule orienteeritud ühiskonnas;
65. kordab, et on vastu ELi minimaalsete kriminaalkaristuste korrale, mida komisjon liidu eri poliitikavaldkondades järkjärgult seadusandlusse juurutab; rõhutab, et kriminaalõigus on ja peaks olema ka edaspidi liikmesriikide siseriiklikes õigussüsteemides kesksel kohal; väljendab üksiti taas oma vastuseisu Euroopa prokuratuuri asutamisele;
Europol
66. on mures seepärast, et hiljutises Europoli määruse ettepanekus sisaldub senisest laialdasem kuritegude mõiste ning see ei sisalda põhjalikku andmekaitseraamistikku ega nõuetekohast parlamentaarse kontrolli mehhanismi;
67. rõhutab oma kavatsust suurendada Europoli tegevuse, eelarveeraldiste ja ohuhinnangute läbipaistvust ja demokraatlikku järelevalvet nii järel- kui ka eelkontrolli näol; kordab oma seisukohta, et kuna Europolil on juurdepääs arvukatele andmebaasidele, peaks ta ühe põhiõigusena austama õigust andmekaitsele ning järgima kõige rangemaid andmekaitsenorme ja põhimõtteid;
Läbipaistvus
68. kutsub komisjoni üles keskenduma ühise läbipaistvusregistri kohustuslikuks muutmisele kõigi huvigruppide esindajate jaoks ning soovitab kehtestada registri eelseisva läbivaatamise käigus rangemad finantsteabe avalikustamise eeskirjad;
69. tuletab komisjonile meelde vajadust vaadata läbi tema volinike käitumisjuhend ning leida lahendus eelkõige nn pöördukse fenomenile; nõuab lisaks volinike majandushuvide deklaratsioone käsitlevate sätete karmistamist;
70. tuletab taas komisjonile meelde tema kohustust suurendada läbipaistvust ja parandada dokumentide kättesaadavust ning kutsub seepärast nõukogu ja komisjoni üles leidma väljapääsu määruse (EÜ) nr 1049/2001 teemalistel läbirääkimistel tekkinud ummikust;
Euroopa eri kultuuride, rahvaste ja nende ajaloo tunnustamine
71. kordab taas oma vastuseisu programmile „Kodanike Euroopa” aastateks 2014–2020, mis võimaldab rahastada arvukamalt nn Euroopa ajaloomälu teemalisi projekte, mis ei kajasta kohustust mälestada natsismi ja teiste fašistlike diktatuurirežiimide ohvreid; ei nõustu sellega, et tulevastele põlvkondadele räägitaks ajaloost valesid, mille eesmärk on võrdsustada kommuniste natsidega, samuti ei tohiks neil lasta unustada omal ajal Lõuna-Euroopat valitsenud fašistlikke diktatuure või koloniaalminevikku;
Meedia
72. rõhutab, et võrgu neutraalsus on demokraatia, pluralismi, mõttevabaduse ja internetis suhtlemise vabaduse, samuti tehnoloogilise ja sotsiaalse innovatsiooni üks peamisi eeltingimusi; palub komisjonil teha ettepanek võtta vastu võrgu neutraalsust tagav liidu õigusakt;
73. kordab oma seisukohta, et meediateenuste kahetist olemust ja ühiskondlikku tähtsust arvestades tuleks need rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste raames käsitletavate liberaliseerimismeetmete alt välja jätta;
74. on samas sügavalt mures komisjoni katsete pärast kehtestada üha enam piiravaid siseturueeskirju filmidele ja muudele audiovisuaalteostele antava riigiabi suhtes;
Sport
75. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kolmandate riikidega koostööd sellistes küsimustes nagu mängijate rahvusvaheline üleviimine, alaealiste mängijate ekspluateerimine, piraatlus ja ebaseaduslikud kihlveod; rõhutab ka vajadust tugevdada rahvusvahelist koostööd spordi edendamiseks arenguriikides;
76. märgib, et Euroopa Nõukogu kavatseb koostada tulemuste kokkuleppimise vastaste meetmete konventsiooni, mis kavatsetakse vastu võtta 2014. aasta teisel poolel ning nõuab, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid seda protsessi täielikult toetaksid;
Arengupoliitika
77. kutsub komisjoni üles võtma oma töökavas üheks prioriteediks humanitaarabi määruse läbivaatamise; tuletab meelde vajadust suuremate assigneeringute, suurema võimekuse ja enamate vahendite järele, mis tagaksid garanteeritud humanitaarabi jäämise eranditult tsiviilvaldkonna ülesandeks; tuletab meelde, et ei humanitaarabi ega arengupoliitikat ei tohi allutada ELi julgeolekupoliitikale;
78. palub komisjoni toidu ja toiduainetega varustamise kindluse kontekstis läbi vaadata oma suunised maade hõivamise kohta; tuletab ühe aluspõhimõttena meelde õigust toidule; tuletab meelde, et massiline maade hõivamine ja kasutamine eksporditava biokütuse tootmiseks vähendab kohalike kogukondade võimet tulu teenida ja ennast ära toita ning seab sellega ohtu kõige vaesemate riikide sõltumatuse toiduainetega varustamisel;
79. kutsub komisjoni kooskõlas rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (International Conference on Population and Development – ICPD) soovitustega ja nende täitmiseks arengu rahastamise temaatiliste programmide raames nõuetekohaselt rahastama rahvastiku taastootmise ja seksuaalsusega seonduvaid meetmeid;
80. kutsub komisjoni, muu hulgas koostöös ÜRO soolise võrdõiguslikkuse üksusega (UN Women) panema kõigis oma ettepanekutes suurt rõhku soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste sõltumatuse suurendamisele, kuna sooline võrdõiguslikkus on iga vaesuse vähendamise ja säästva arengu edendamise meetme oluline komponent;
Rahvusvaheline kaubandus
81. kritiseerib jõuliselt ELi ja USA vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimise läbirääkimiste alustamist; on seisukohal, et need läbirääkimised ohustavad Euroopa õigusaktide keskseid aspekte ja võivad mõjuda halvasti tarbijate ja töötajate õigustele; palub komisjonil esitada korralik mõjuhinnangute uuring ning arutada selle tulemusi Euroopa Parlamendi ja üldsusega; palub komisjonil teha nimetatud tulemustest vajalikud järeldused; nõuab läbirääkimiste pidamist avatud ja läbipaistval moel ning kõigi sidusrühmade, sealhulgas ametiühingute, ühiskondlike, keskkonna- ja tarbijaorganisatsioonidega põhjalikult konsulteerides;
82. kutsub komisjoni üles lõpetama AKV riikide survestamine, et nad sõlmiksid majanduspartnerluslepingud, ning tagama teostatavad ja inimväärsed alternatiivsed poliitilised ja majandussuhted neile riikidele, kes otsustavad mitte sõlmida ELiga majanduspartnerlus- või vabakaubanduslepinguid; palub komisjonil teha ettepanekuid uute rahvusvaheliste mehhanismide osas, mille abil vältida toiduainehindadega spekuleerimist ning stabiliseerida toorainehinnad, et tugevdada toiduga kindlustatust ja sõltumatust toiduainetega varustamisel;
83. on mures komisjoni käimasolevate läbirääkimiste pärast mitmepoolse teenustekaubanduse lepingu sõlmimiseks valdavalt OECD riikidega ja teatatud kavatsuse pärast leppida kokku kehtiva üldise teenuskaubanduse kokkuleppega (GATS) võrreldes veelgi ulatuslikumas liberaliseerimises; hoiatab püüde eest viia läbirääkimised lõpule enne 9. detsembril 2013 algava WTO ministrite konverentsi algust; on seisukohal, et üha arvukamad kahe- ja mitmepoolsed lepingud piiravad kiirenevalt arengumaade demokraatlikku osalemist rahvusvahelise kaubavahetuse tingimuste strateegia määratlemisel WTO raames; on seisukohal, et teenustekaubanduse leping on uus oht avalike teenuste jaoks, mis kujutavad endast vaesuse vähendamise, töökohtade loomise ja demokraatia vältimatut abivahendit ning on kodanikele eriti olulised kriisiaegadel; on vastu finantsteenuste igasugusele edasisele liberaliseerimisele, mis kahandaks valitsuste poliitilisi võimalusi finantssektori reguleerimisel ja kontrollimisel, mis on omakorda vajalik maksudest kõrvalehoidumise ja rahapesu tõkestamiseks;
Naabruspoliitika
84. rõhutab, et naabruspoliitika ei tohiks olla mitte liitumisperspektiivi aseaineks, vaid peaks selles suunas liikuda soovivate riikide jaoks olema vahend selle eesmärgi saavutamiseks;
85. märgib, et uus naabruspoliitika ei vasta partnerriikide elanike ootustele; kutsub komisjoni üles seda läbi vaatama, et luua tõeline partnerlus;
86. kutsub komisjoni üles oma tugiprogrammides ning partnerlus- ja assotsiatsioonilepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel seadma esikohale naaberriikide elanike majandusarengu ja sotsiaalse olukorra parandamise;
Eelarve
87. kahetseb sügavalt komisjoni järjekindlusetust mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 läbirääkimiste protsessis, kus komisjon, vaatamata ilmsele vajadusele suurendada sotsiaalsele integratsioonile ja ühtekuuluvusprogrammidele eraldatavaid vahendeid, stimuleerida inimväärset tööhõivet ja majanduskasvu, teadusuuringuid, innovatsiooni, haridust ja koolitust, suurendada rahastamisvahendeid kõige raskemas olukorras olijate abistamiseks ja arenguprogrammideks ning suurendada Solidaarsusfondi, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa Arengufondi vahendeid, jättis pidevalt kõige selle vajalikkuse põhjendamise Euroopa Ülemkogu ees vaid Euroopa Parlamendi ülesandeks;
88. kritiseerib otsustavalt komisjoni 2014. aasta eelarve projekti esitamisega hilinemise pärast; taunib tõsiselt asjaolu, et komisjon on otsustanud esitada 2014. aasta eelarve projekti Euroopa Ülemkogu 7.–8. veebruari 2013. aasta kohtumise järelduste alusel, olgugi et läbirääkimised mitmeaastase finantsraamistiku üle on nüüd ummikusse jooksnud;
89. mõistab komisjoni hukka selle eest, et ta ei kaitsenud ägedalt Horvaatia ühinemisega seotud paranduseelarve projekti 1/2013 ning paranduseelarve projekte 2/2013 ja 3/2013, mis on vajalikud, et tagada ELi 2013. aasta eelarve kohaselt ühtekuuluvuspoliitika raames teostatavate programmide piisav rahastamine;
90. kritiseerib tõsiselt komisjoni selle eest, et ta 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele ja Euroopa Parlamendi korduvatele nõudmistele vaatamata ei esitanud mitmeaastase finantsraamistiku 2007–2013 vahearuannet; rõhutab, et see on kahtlemata aidanud viia ELi eelarvet praegusesse vähemalt 16 miljardi euro suurusesse puudujääki; taunib eriti asjaolu, et ohtu on sattunud selliste programmide piisav rahastamine, mida peetakse ülivajalikuks sügava sotsiaalse, finants- ja majanduskriisi tingimustes, eriti puudutab see rubriike 1a (teadusuuringud, innovatsioon, ERASMUS, elukestev õpe) ja 1b (Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Regionaalarengufond);
91. kahetseb sügavalt eelarve ja finantsplaneerimise voliniku 7. jaanuari 2013. aasta kirja kõigile institutsioonidele; ELi institutsioonide pädevuste ja kohustuste laienemist arvestades kritiseerib teravalt eelkõige kavandatavat töötajate arvu vähendamist 5% võrra, ajutiste lepingute arvu järsku kasvu ja töötajate sotsiaalsete õiguste kärpimist; ELi institutsioonide sujuva toimimise tagamiseks nõuab ELi varustamist vajalike rahaliste vahendite ja töötajatega;
Institutsioonidevahelised suhted
92. väljendab sügavat muret seoses asjaoluga, et Lissaboni lepingu jõustumise järgseid aastaid on iseloomustanud Euroopa institutsioonide vahelised tugevaid vastuolud seoses Euroopa Parlamendi demokraatliku osalemise ja kontrolli õigusega; hoiatab nõukogu ja komisjoni mis tahes katsete eest piirata mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse ning mitmeaastaste programmide õiguslike aluste osas parlamendi eelarve ja seadusandlusega seotud eelisõigusi;
93. on äärmiselt mures valitsustevahelise meetodi pideva kohaldamise pärast majanduspoliitilistes küsimustes; nõuab Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide täielikku ja võrdset osalemist kõigi selle valdkonna probleemide puhul; palub komisjonilt kiirkorras ettepanekut kõnealuse demokraatiatühiku kaotamiseks;
94. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.