Resolutsiooni ettepanek - B7-0393/2013Resolutsiooni ettepanek
B7-0393/2013

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Venemaa poolt idapartnerluse riikidele avaldatud surve (eelseisva Vilniuse idapartnerluse tippkohtumise kontekstis)

9.9.2013 - (2013/2826(RSP))

komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Kristiina Ojuland, Graham Watson, Leonidas Donskis, Marietje Schaake, Sarah Ludford, Edward McMillan-Scott, Andrew Duff, Johannes Cornelis van Baalen, Izaskun Bilbao Barandica, Hannu Takkula fraktsiooni ALDE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0389/2013

Menetlus : 2013/2826(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0393/2013
Esitatud tekstid :
B7-0393/2013
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0393/2013

Euroopa Parlamendi resolutsioon Venemaa poolt idapartnerluse riikidele avaldatud surve kohta (eelseisva Vilniuse idapartnerluse tippkohtumise kontekstis)

(2013/2826(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist pealkirjaga „Idapartnerlus: tegevuskava 2013. aasta sügiseseks tippkohtumiseks” (JOIN(2012) 13),

–   võttes arvesse oma eelmiseid resolutsioone, eelkõige 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta[1],

–   võttes arvesse oma resolutsioone Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Armeenia assotsieerimislepingu läbirääkimiste kohta[2], ELi–Aserbaidžaani assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[3], ELi ja Moldova Vabariigi vahel peetavate assotsieerimislepingut käsitlevate läbirääkimiste kohta[4], ELi–Gruusia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[5] ning ELi–Ukraina assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[6],

–   võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ja 29.–30. septembril 2011. aastal Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldusi,

–   võttes arvesse hiljutisi kaubandusvaidluseid Venemaa Föderatsiooni ja mõnede idapartnerluse riikide vahel,

–   võttes arvesse ELi ja Venemaa moderniseerimispartnerluse raames võetud eesmärke ja kohustusi,

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni 4. septembril 2013 avaldatud märgukirja Armeenia kohta,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et Venemaa rakendab jätkuvalt ja üha suuremal määral vaenulike majanduslike ja poliitiliste meetmete paketti riikide suhtes, mis püüdlevad aktiivselt Euroopa Liiduga lähenemise ja tihedama integratsiooni poole;

B.  arvestades, et Venemaa peaks riikide suveräänsuse, vastastikuse usalduse ja heanaaberlike suhete põhimõtteid austades hoiduma kasutamast kaubandus- ja tollipiiranguid, fütosanitaarstandardeid ja karmi retoorikat oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks;

C. arvestades, et pidev koostöö idapartnerluse raamistikus on võimaldanud sellega liitunud riikidel järgida laiaulatuslikku tegevuskava oma kodanike huvides olevate reformide läbiviimiseks;

D. arvestades, et eelseisvalt 2013. aasta novembri idapartnerluse tippkohtumiselt oodatakse edusamme assotsieerimislepingute sõlmimisel ning idapartnerluse riikide tihedama ELiga integreerumise edendamist;

E.  arvestades, et Venemaa on kehtestanud rea sihipäraseid sanktsioone Ukraina ekspordi vastu, mille eesmärgiks on kahjustada Ukraina valitsuse püüdu sõlmida Euroopa Liiduga assotsieerimisleping;

F.  arvestades, et Venemaa ametiisikud on vihjanud, et Moldova Vabariigile avaldatavat survet võidakse suurendada, kehtestades ekspordikeelu Moldova veinidele ja luues lisatakistusi Transnistria piirkonna konfliktile lahenduse leidmisel;

G. arvestades, et Armeenia president on teatanud, et tema riik on huvitatud tihedamatest sidemetest Venemaa juhitava Euraasia tolliliiduga;

H. arvestades, et Venemaa okupeerib jätkuvalt osa suveräänsest Gruusiast ja ei ole näidanud erilist valmisolekut jätkata Genfi kõnelusi konfliktile lahenduse leidmiseks;

I.   arvestades, et Venemaa on suutnud kasutada Mägi-Karabahhi konflikti oma strateegiliseks hüvanguks ega ole püüdnud reaalselt otsida konfliktile poliitilist lahendust;

1.  kutsub nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike üles kinnitama selgesõnaliselt täielikku solidaarsust Venemaa surve all olevate idapartnerluse riikidega;

2.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles hoiduma põhjendamatu surve avaldamisest idapartnerluse riikidele ja austama täiel määral nende suveräänset õigust teha omaenda poliitilisi valikuid; rõhutab, et Venemaa juhid peavad mõistma, et stabiilsus, heaolu ja julgeolek ei ole strateegiad nullsummamängus, vaid võrdsete partnerite koostöö tulemus;

3.  rõhutab, et Euroopa Liit ei tohi pidada Venemaa meetmeid üksnes kaubanduspoliitilisteks juhtumiteks, vaid neid tuleb käsitleda osana Venemaa kampaaniast, mille eesmärk on kahjustada Euroopa naabruspoliitikat ja idapartnerlust;

4.  kutsub Venemaad üles täiel määral täitma WTOs võetud kohustusi ja mitte kehtestama põhjendamatuid ja üksnes poliitiliselt motiveeritud kaubandus- ja tollipiiranguid; kutsub komisjoni üles arutama võimalikke reageerimisviise, kui Venemaa ei täida oma WTOs võetud kohustusi nii Euroopa Liidu kui idapartnerluse riikide suhtes;

5.  avaldab lootust, et eelseisval novembrikuisel idapartnerluse tippkohtumisel Vilniuses antakse uus hoog järkjärgulisele integratsioonile ja süvendatakse märgatavalt idapartnerluse riikide ja Euroopa Liidu vahelisi suhteid;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et idapartnerlus tähendab enamat kui vabakaubanduse laiendamine ja peab hõlmama poliitilist integratsiooni ja konkreetseid meetmeid inimestevaheliste kontaktide tihendamiseks, mõjudes tõukejõuna edasiste reformide läbiviimisel;

7.  rõhutab, et Euroopa Liit saab ja peakski etendama suuremat ja ennetavamat osa poliitiliste lahenduste otsingul idanaabruses esinevatele külmutatud konfliktidele, ning Vilniuse tippkohtumise eel ergutab kõrget esindajat ja Euroopa välisteenistust esitama tegevuskava, milles EL uuesti kinnitaks oma soovi leida külmutatud konfliktidele poliitiline lahendus;

8.  kutsub üles boikottima Sotšis 2014. aasta veebruaris korraldatavaid taliolümpiamänge, väljendades nii rahvusvahelise üldsuse protesti põhiõiguste kauaaegse ja laialt levinud rikkumise vastu Venemaal ja Venemaa vaenuliku hoiaku vastu oma naabrite suhtes;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Liidu Nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, liikmesriikidele, Venemaa Föderatsioonile ja idapartnerluse riikidele.