RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Venemaa surve idapartnerluse riikidele seoses eelseisva Vilniuse idapartnerluse tippkohtumisega
9.9.2013 - (2013/2826(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Rebecca Harms, Werner Schulz fraktsiooni Verts/ALE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0389/2013
B7‑0394/2013
Euroopa Parlamendi resolutsioon Venemaa surve kohta idapartnerluse riikidele seoses eelseisva Vilniuse idapartnerluse tippkohtumisega
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 2013. aasta novembris Vilniuses toimuvat idapartnerluse tippkohtumist,
– võttes arvesse asjaolu, et Ukrainal, Armeenial, Gruusial ja Moldoval on väljavaade vastavalt allkirjastada ja parafeerida assotsieerimislepingud Euroopa Liiduga; võttes arvesse eelkõige kaalul oleva assotsieerimise uut ja süvendatud iseloomu, kuna sellega pakutakse laiaulatuslikku ja süvitsiminevat suhet Euroopa partnerriikidega, liikudes pelgalt majanduslikest eelistest palju kaugemale – tihedate poliitiliste ja sotsiaalsete sidemete suunas,
– võttes arvesse 1994. aasta Budapesti memorandumit Ukraina tuumadesarmeerimise kohta, millega antakse Ukrainale tagatised jõu kasutamise või sellega ähvardamise korral ning nähakse ette riigi toetamine, juhul kui keegi püüaks teda majanduslike sunnivahenditega survestada,
– võttes arvesse Helsingi lõppakti,
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et ELi ja idapartnerluse riikide vahelised assotsieerimislepingud ning põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud on vabatahtlikud kokkulepped, mis võivad tugevdada ja edukalt jätkata osapoolte vahelist koostööd paljudes valdkondades;
B. arvestades, et Venemaa hiljutine surve assotsieerimislepingute suunas liikuvatele idapartnerluse riikidele, sealhulgas kaubanduspiirangud ja kaitsemeetmed, on seadnud need riigid põhjendamatute geopoliitiliste piirangute tõttu ebasoodsasse olukorda;
C. arvestades, et idapartnerluse riikidele avaldatav surve, mis ulatub jooksvatest poliitilistest ja majandusküsimustest kuni tulevaste majanduspiirangute väljakuulutamiseni, näitab Venemaa kavatsust lugeda idapartnerluse piirkonda jätkuvalt oma mõjusfääriks ja vastustada nende riikide Euroopa Liiduga tihedama sidumise väljavaadet tänu assotsieerimislepingutele;
D. arvestades, et idapartnerluse riikide ja Venemaa majanduste jätkuvalt tugeva vastastikuse sõltuvuse tõttu on Moskva piirangutel ja kaubandussanktsioonidel nimetatud riikidele tõsised tagajärjed;
E. arvestades, et hoolimata viimaste aastate püüdlustest arendada strateegilist partnerlust, on EL ja Venemaa näidanud, et neil on vastandlikud seisukohad demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi küsimustes, kusjuures Venemaa kaugeneb ELi rajamise aluseks olnud väärtustest;
F. arvestades, et idapartnerluse riikidel on Helsingi lõppakti kohaselt täielik suveräänne õigus ja vabadus luua võrdsete partneritena suhteid enda valitud riikidega;
G. arvestades, et praegu tuleb rohkem kui kunagi varem pöörata tähelepanu kasvavale survele, mida avaldatakse ELi idapoolses naabruses ja idapartnerluse projekti enda suhtes, mida Venemaa sisuliselt ründab ja küsitavaks muudab;
F. arvestades, et Venemaa käes on külmutatud konfliktide lahendamise võti; arvestades, et seda võimu kasutatakse järjest mõningate idapartnerluse riikide täieliku suveräänsuse nõrgestamiseks või õõnestamiseks vastavalt Moskva majanduslikele ja geopoliitilistele huvidele;
1. tuletab meelde, et Helsingi kokkulepete raames sätestatud võrdsuse ja suveräänsete õiguste austamise põhimõtted, üksteise siseasjadesse mittesekkumine, riikidevaheline heanaaberlik koostöö ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste heauskne täitmine on sõltumatute riikide vaheliste rahvusvaheliste suhete aluseks ja sellistena ei tohiks neid kuidagi kahjustada;
2. taunib asjaolu, et idapartnerluse Vilniuse tippkohtumise lähenedes kasvab mitut laadi surve idapartnerluse riikidele, kes on jõudmas oma assotsieerimislepingute läbirääkimiste või parafeerimise lõppfaasi; peab sellist survet lubamatuks ja kutsub Venemaad üles hoiduma eelnimetatud Helsingi põhimõtetega kokkusobimatutest tegudest;
3. rõhutab jõuliselt, et idapartnerluse riikide vabad valikud, millel ei ole mitte mingisugust negatiivset mõju kaubavahetusele Venemaaga, ei tohiks neile kaasa tuua selliseid tagajärgi nagu kaubandusmeetmed, viisapiirangud, töötajate liikumise piiramine ja külmutatud konfliktidesse sekkumine;
4. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles otsustama, et sellised taunitavad arengud lähevad kaugemale puhtkaubandusküsimustest, mis on vaid jõhkra poliitilise surve kattevarjuks, ning tegutsema liidu partnerite kaitseks, saates kõigile idapartnerluse riikidele nende Euroopa-suunalisi püüdlusi ja valikuid toetava jõulise sõnumi;
5. nõuab otsustavalt, et nõukogu ja komisjon samal ajal veel kord Moskvale selgitaksid, et idapartnerluse projekti ei arendata eesmärgiga kahjustada nende riikide suhteid Venemaa Föderatsiooniga, ning palub, et komisjon sellega seoses igati püüaks siluda ja kaotada tõkkeid, nii et uued assotsieerimislepingud ei mõjutaks negatiivselt partnerriikide praegusi suhteid Venemaaga;
6. nõuab tungivalt nõukogult ja komisjonilt konkreetseid majanduslikke ja rahalisi meetmeid, mis aitaksid stabiliseerida nende riikide majandusi Venemaa oodatava ja juba väljakuulutatud rahalise ja majandusliku surve ees pärast assotsieerimislepingute võimalikku lõpuleviimist Vilniuses;
7. kutsub idapartnerluse riike üles jätkama ja tugevdama jõupingutusi oma praeguste raskuste ületamiseks enne Vilniuses toimuvat idapartnerluse tippkohtumist ning mitte alistuma neile suunatud survele;
8. rõhutab asjaolu, et assotsieerimislepingute võimaliku allkirjastamise puhuks välisasjade nõukogu poolt seatud tingimused tuleb täita, eriti õigusriigi põhimõtete, demokraatia ja inimõiguste osas;
9. tuletab meelde, et assotsieerimislepingute pakkumine meie Ida-Euroopa partneritele ja nende lepingute läbirääkimised on seadnud need riigid Venemaa avaliku, murettekitava ja tugevneva surve alla, millega püütakse neid takistada ELiga assotsieerimislepinguid sõlmimast, mis omakorda kohustab ELi asjasse sekkuma ja nimetatud riike toetama;
10. palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel kiiresti välja töötada ja käivitada asjaomastes partnerriikides laiaulatuslik teabe- ja üldsuse teavitamise kampaania assotsieerimislepingute olemuse, nõuete ja neist saadava kasu kohta;
11. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa välisteenistusele, nõukogule ja komisjonile ning Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova ja Ukraina ning Venemaa Föderatsiooni presidentidele, peaministritele ja parlamentidele.