Menetlus : 2013/2827(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0480/2013

Esitatud tekstid :

B7-0480/2013

Arutelud :

Hääletused :

PV 23/10/2013 - 11.13
CRE 23/10/2013 - 11.13
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2013)0448

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 133kWORD 63k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0474/2013
16.10.2013
PE519.358v01-00
 
B7-0480/2013

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2


Rändevood Vahemerel, pidades eelkõige silmas traagilisi sündmusi Lampedusa lähedal (2013/2827(RSP))


Daniel Cohn-Bendit, Hélène Flautre, Franziska Keller, Jean Lambert, Judith Sargentini, Jean-Jacob Bicep, Rebecca Harms fraktsiooni Verts/ALE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon rändevoogude kohta Vahemerel, pidades eelkõige silmas traagilisi sündmusi Lampedusa lähedal (2013/2827(RSP))  
B7‑0480/2013

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–   võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–   võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 439/2010, millega luuakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet(1),

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. aprilli 2013. aasta määrus, millega kehtestatakse eeskirjad Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri kooskõlastatava operatiivkoostöö raames toimuva patrull- ja vaatlustegevuse jaoks välistel merepiiridel (COM(2013)0197),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1168/2011, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2007/2004 Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri asutamise kohta(2),

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 20. märtsi 2013. aasta ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika: töö tugevama partnerluse nimel” (JOIN/2013/0004),

–   võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta(3),

–   võttes arvesse 20. mai 2013. aasta suuliselt vastatavat küsimust vabatahtliku alalise liidu ümberasustamiskava kohta,

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit selle komisjoni delegatsiooni visiidi kohta Lampedusale 2011. aasta novembris,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 77 ja 80,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et viimases Lampedusa lähedal juhtunud paadiõnnetuses 3. oktoobril 2013 sai surma üle 300 rändaja;

B.  arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmeil on alates 1993. aastast merel hukkunud vähemalt 20 000 inimest, mis osutab taas hädavajadusele vaadata läbi ELi rände- ja varjupaigapoliitika, et teha kõik võimalik ohtusattunud inimeste elu päästmiseks, ning samuti näitab, et liikmesriigid peavad täitma oma rahvusvahelisi kohustusi seoses merehädaliste päästmisega;

C. võttes arvesse, et aprillis 2012 võttis Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee (PACE) vastu resolutsiooni 1872(2012) „Kes vastutab Vahemerel hukkunute eest?” kus on öeldud, et kui otsingu- ja päästepiirkonda ei valvata sel põhjusel, et antud piirkonna eest vastutav riik ei täida oma seaduslikku abiandmise kohust, siis vastutab otsingu- ja päästeoperatsiooni kooskõlastamise eest riik, kes esimesena abikutse saab;

D. arvestades, et ELi tasandil on endiselt segadusi seoses vastutuse jagunemisega eri üksuste vahel (NATO, Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (Frontex), liikmesriigid) hättasattunud laevade abistamisel ning otsingu- ja päästeoperatsioonide kooskõlastamisel;

E.  arvestades, et nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiiv 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele(4), on põhjustanud kalurite ja muude meresõitjate seas ebakindlust seoses vastutuse ja karistamatusega juhul, kui nad merel inimesi päästavad;

F.  arvestades, et ELi seadusandluses on juba mitmeid vahendeid, näiteks viisaeeskiri ja Schengeni piirieeskirjad, mis võimaldavad anda humanitaarviisasid;

G. arvestades, et liikmesriikidel tuleks soovitada kasutada Varjupaiga- ja Rändefondi ning Sisejulgeolekufondi raames peatselt kättesaadavaid vahendeid, samuti ettevalmistava tegevuse „Pagulaste ümberasustamise võimaldamine hädaolukordades” vahendeid, millega kaetakse muu hulgas järgmisi meetmeid: ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) poolt juba põgenikeks tunnistatud isikute toetamine; toetus erakorralisteks abinõudeks prioriteetseks tunnistatud põgenikerühmade puhul, keda rünnatakse relvadega ning kes on äärmiselt kaitsetus ja eluohtlikus olukorras; hädaolukorras vajaduse korral rahalise eritoetuse andmine UNHCRile ja sellega seotud organisatsioonidele ELi liikmesriikides ja liidu tasandil;

H. arvestades, et EL peab parajasti läbirääkimisi liikuvuspartnerluste sõlmimiseks Vahemere lõunapiirkonna riikidega, kaasa arvatud piirivalve valdkonnas; arvestades, et aprillis 2012 allkirjastatud lepingu tulemusel otsustasid Itaalia ja Liibüa 2013. aasta juulis tugevdada oma rändekontrolli valdkonna koostööd; arvestades, et mitmed liikmesriigid (Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Malta, Portugal, Küpros ja Kreeka) ning Liibüa otsustasid 2013. aasta septembris ühendada jõud projekti Seahorse Mediterraneo elluviimiseks;

1.  on seisukohal, et Lampedusa peaks olema Euroopa jaoks tõsine märguanne ja ainus viis uut tragöödiat ära hoida on poliitiliselt tunnistada, et päästmiskohustus on kõigi muude eeskirjade ja seaduste ees ülimuslik, ning võtta omaks solidaarsusel ja vastutusel põhinev ühine tegutsemisviis, mida toetatakse ühiste vahenditega;

2.  kutsub ELi ja liikmesriike üles mitte tegema naaberriikidega rändekontrolli valdkonnas koostööd enne, kui viimased on näidanud, et nad austavad rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate inimõigusi, muu hulgas luues tulemusliku varjupaigataotluste hindamise ja pagulaste kaitsmise süsteemi; palub suurendada UNHCRile antavat rahalist abi; soovitab sõlmida Liibüaga kokkulepe UNHCRi tegevuskoha üle; palub suuremat tehnilist abi, sealhulgas inimressursse, pagulaste paremaks sõelumiseks ja ümberasustamise hõlbustamiseks;

3.  ELi sisemeetmete valdkonnas palub suurendada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) eelarvet;

4.  rõhutab, et rahvusvahelise kaitse saajate ja varjupaigataotlejate ümberpaigutamine on üks kõige konkreetsemaid solidaarsuse ja vastutusejagamise vorme; rõhutab selliste projektide olulisust nagu katseprojekt ELi-siseseks ümberpaigutamiseks Maltalt (EUREMA) ja selle laiendus, mille alusel rahvusvahelise kaitse saajaid on paigutatud ja paigutatakse Maltalt ümber teistesse liikmesriikidesse, ning pooldab uute samalaadsete algatuste väljatöötamist; kahetseb, et see projekt ei ole olnud nii edukas kui oodatud, sest liikmesriigid on tõrksad selles osalema; kutsub liikmesriike üles EUREMA projektis solidaarsuse ja vastutuse jagamise vaimus aktiivsemalt osalema; palub komisjonil esitada ettepanek alalise ja tulemusliku ELi-sisese ümberpaigutamismehhanismi loomiseks;

5.  palub Frontexil toetada liikmesriike olukordades, kus ELi välispiiridel vajatakse suuremat tehnilist ja operatiivabi, võttes arvesse, et mõnel juhul võib olla tegemist humanitaarhädaolukorra ja merepäästega (Frontexi määruse artikkel 2); nõuab tungivalt, et Frontex kasutaks täielikult agentuuri käsutuses olevaid vahendeid, et rakendada oma põhiõiguste strateegiat Vahemere piirkonnas, eelkõige paludes oma põhiõiguste ametnikul hinnata operatsiooni Hermes, pöörates erilist tähelepanu hiljutistele traagilistele õnnetustele Sitsiilia väinas;

6.  rõhutab eelkõige varjupaigavaldkonna vastutuse jagamise tähtsust ning soovitab luua hästivarustatud mehhanism, mis rajaneb objektiivsetel kriteeriumidel ja varjupaigataotlejate ning rahvusvahelise kaitse saajate õigusel valida, kus nad taotluse esitavad, et vähendada survet neile liikmesriikidele, kuhu saabub absoluutarvudes või proportsionaalselt rohkem varjupaigataotlejaid ja rahvusvahelise kaitse saajaid;

7.  tuletab meelde, et ELi solidaarsus peaks käima käsikäes vastutusega; tuletab meelde, et liikmesriikidel on seaduslik kohustus anda merel rändajatele abi; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole oma rahvusvahelisi kohustusi täitnud, lõpetama rändajate paatkondade tagasisaatmist;

8.  nõuab, et liit ja liikmesriigid tühistaksid kõik õigusaktid, millega kriminaliseeritakse merel rändajaid aitavate inimeste tegevust; palub nõukogul läbi vaadata direktiiv 2002/90/EÜ, et täpsustada, et merel hätta sattunud rändajatele humanitaarabi andmine on tervitatav ja ei tohiks mingil juhul kaasa tuua mingit karistust; kutsub liikmesriike üles kehtetuks tunnistama kõiki õigusakte, mille kohaselt seadusvastaselt nende territooriumile sisenemine või seal viibimine on kriminaalkuritegu;

9.  tunneb muret selle pärast, et üha rohkem inimesi riskib eluga, võttes ette ohtliku paadiretke üle Vahemere Euroopa Liitu; palub liikmesriikidel võtta meetmeid, millega võimaldada varjupaigataotlejatele turvaline juurdepääs liidu varjupaigasüsteemile, ilma et neil tarvitseks kasutada inimkauplejate või kuritegelike võrgustike abi ja ilma et nad peaksid oma elu ohtu seadma;

10. rõhutab, et pagulaste ja rändajate vastuvõtmisel vajatakse ühtsemat lähenemist ja suuremat solidaarsust nende liikmesriikidega, kellele langeb eriti suur surve; palub liikmesriikidel tagada, et kõigi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eri vahendite sätteid rakendataks ja jõustataks nõuetekohaselt;

11. palub peatada Dublin II määruse kohaselt toimuvad üleviimised, kui varjupaigataotlejate õigusi ei ole võimalik tagada, eelkõige seoses Itaalia, Kreeka ja Maltaga; arvab, et Dublin II määrusega(5), millega reguleeritakse vastutuse jagamist varjupaigataotluste puhul, pannakse ebaproportsionaalne koormus liikmesriikidele, kes kujutavad endast ELi sisenemispunkte, ja ei nähta ette varjupaigakohustuse õiglast jaotumist liikmesriikide vahel; märgib, et Dublin II süsteem, mida on siiani rakendatud väga erinevate riiklike varjupaigasüsteemide kontekstis ja varjupaigavaldkonna õigustiku puuduliku rakendamise tingimustes, on põhjustanud varjupaigataotlejate ebavõrdset kohtlemist ning takistanud perekondade taasühinemist ja integreerumist; rõhutab lisaks selle vähest tõhusust ja liigset kulukust, arvestades, et enam kui pool kokkulepitud üleandmistest jääb toimumata ja ikka veel esitatakse arvukalt mitmekordseid taotlusi; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et varjupaigataotlejatele, kes viiakse liikmesriiki tagasi Dublin II määruse alusel, ei saaks osaks halvem kohtlemine lihtsalt seetõttu, et nad on Dublin II määruse alusel tagasipöördujad;

12. on arvamusel, et turvaline ja seaduslik sisenemine ELi on tulemuslikum kui ebaseaduslik sisenemine, millega kaasneb inimkaubanduse ja mereõnnetuste oht; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed vastu viisasüsteemi raames ja eelkõige kasutama viisaeeskirja artiklit 25, mille kohaselt liikmesriik võib välja anda piiratud territoriaalse kehtivusega viisasid, kui ta seda humanitaarpõhjustel vajalikuks peab, või Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 4 punkti c, kus öeldakse, et liikmesriik võib humanitaarkaalutlustel anda kolmanda riigi kodanikele õiguse oma territooriumile siseneda; palub liikmesriikidel tugevdada oma konsulaarsuutlikkust pädeva personali töölevõtmisega piirkondades, kuhu saabub palju pagulasi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esmajärjekorras uurima täiendavaid võimalusi rändajatele seadusliku sissepääsu tagamiseks ELi; palub liikmesriikidel kiiresti lõpule viia läbirääkimised ettepaneku üle võtta vastu direktiiv hooajaliste võõrtöötajate kohta(6); palub komisjonil koostada tegevuskava ELi seadusliku rändesüsteemi kehtestamiseks;

13. tuletab liikmesriikidele meelde, et inimesed, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset, tuleks suunata pädevatesse riiklikesse varjupaigaasutustesse ja neile tuleks võimaldada õiglast ja tõhusat varjupaigamenetlust ning inimlikke vastuvõtutingimusi;

14. palub komisjonil ja liikmesriikidel olukorda pidevalt jälgida ja jätkata tööd erandolukorra planeerimisel, võttes arvesse võimalust rakendada ajutise kaitse direktiivi(7), kui olud seda nõuavad;

15. kutsub liikmesriike üles järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt kehtivatele rahvusvahelistele ja ELi õigusaktidele; palub liikmesriikidel viivitamata lõpetada rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õiguse vastased sobimatu ja pikaajalise kinnipidamise tavad, eelkõige alaealiste puhul, ning juhib tähelepanu sellele, et rändajate kinnipidamise meetmeid tuleb alati kasutada alles viimase võimalusena, neile peab eelnema haldusotsus ning need peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud ja ajutised;

16. soovitab liikmesriikidel kasutada pakiliste vajaduste rahuldamiseks lisaks olemasolevatele riigikvootidele ja humanitaarpõhjustel vastuvõtmisele ka ümberasustamist; ergutab liikmesriike ära kasutama ümberasustamist ettevalmistava tegevuse ja katseprojektide raames veel kasutamata vahendeid; pakub liikmesriikidel kindlaks määrata osaluse suurus, suurendades inimese kohta eraldatavat summat;

17. kutsub liitu üles kiiresti heaks kiitma Frontexi kooskõlastatud mereoperatsioonide uusi eeskirju, et saavutada tulemuslikud ja kooskõlastatud ELi tasandi päästemeetmed ning tagada, et operatsioonid toimuksid täielikus kooskõlas asjaomaste rahvusvaheliste inimõigustega, pagulasõiguse ja -standardite ning mereõigusest tulenevate kohustustega; toetab täielikult nõudmist, et ühisoperatsioonide otsingu- ja pääste-eeskiri peaks olema seaduslikult siduv, ning kutsub liikmesriike üles seda kinnitama;

18. nõuab, et liit ja liikmesriigid töötaksid välja tulemuslikud ja prognoositavad mehhanismid päästetud pagulastele ja rändajatele turvaliste maabumispaikade leidmiseks; tuletab meelde, et turvaline paik tähendab paika, kus pääsenu turvalisus ja põhiõigused, kaasa arvatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatus, ei ole ohus;

19. nõuab, et liit ja liikmesriigid kehtestaksid inimeste jaoks, kes võivad vajada rahvusvahelist kaitset, profileerimise ja edasisuunamise mehhanismid, kaasa arvatud juurdepääs õiglastele ja tõhusatele varjupaigamenetlustele, lähtudes eeldusest, et menetlemise ja lahenduste leidmise ainuvastutus ei tarvitse tingimata langeda riigile, kelle territooriumil merel päästetud inimesed maabuvad;

20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

 

(1)

ELT L 132, 29.5.2010, lk 11.

(2)

ELT L 304, 22.11.2011, lk 1.

(3)

ELT C 296 E, 2.10.2012, lk. 114.

(4)

EÜT L 328, 5.12.2002, lk 17.

(5)

Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ELT L 50, 25.2.2003, lk 1.

(6)

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike hooajatöö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (COM(2010)0379).

(7)

Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel, EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika