Resolutsiooni ettepanek - B7-0482/2013/REV1Resolutsiooni ettepanek
B7-0482/2013/REV1
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Poolas Varssavis toimuv kliimamuutuste konverents (COP 19)

16.10.2013 - (2013/2666(RSP))

suuliselt vastatavate küsimuste B7‑0517/2013 ja B7‑0518/2013 alusel
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5

Matthias Groote keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel
Karl-Heinz Florenz fraktsiooni PPE nimel
Dan Jørgensen fraktsiooni S&D nimel
Corinne Lepage fraktsiooni ALDE nimel
Bas Eickhout fraktsiooni Verts/ALE nimel
Anna Rosbach fraktsiooni ECR nimel
Sabine Wils fraktsiooni GUE/NGL nimel


Menetlus : 2013/2666(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B7-0482/2013
Esitatud tekstid :
B7-0482/2013
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B7‑0482/2013

Euroopa Parlamendi resolutsioon Poolas Varssavis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 19) kohta

(2013/2666(RSP))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2007. aasta Bali kliimamuutuste konverentsi tulemusi ja Bali tegevuskava (otsus 1/COP 13),

–   võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi (COP 15) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 5. konverentsi (CMP5), mis peeti Taanis Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009. aastal, ning Kopenhaageni kokkulepet,

–   võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 16. konverentsi (COP 16) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 6. konverentsi (CMP6), mis peeti Mehhikos Cancúnis 29. novembrist 10. detsembrini 2010. aastal, ja Cancúni kokkuleppeid,

–   võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsi (COP 17) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 7. konverentsi (CMP7), mis peeti Lõuna-Aafrikas Durbanis 28. novembrist 9. detsembrini 2011. aastal, ning eriti Durbani tõhustatud meetmete platvormiga seotud otsuseid,

–   võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 18. konverentsi (COP 18) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 8. konverentsi (CMP8), mis peeti Kataris Dohas 26. novembrist 8. detsembrini 2012. aastal, ning Doha kliimavärava kokkuleppe vastuvõtmist,

–   võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 19. konverentsi (COP 19) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 9. konverentsi (CMP9), mis peetakse Poolas Varssavis 11.–23. novembril 2013. aastal,

–   võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi kliima- ja energiapaketti,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi,[1]

–   võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks”[2];

–   võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil[3], 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (COP 15) tulemuste kohta[4], 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta[5], 16. novembri 2011. aasta resolutsiooni Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta[6] ja 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Kataris Dohas toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 18) kohta[7],

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava”[8],

–   võttes arvesse komisjoni 26. märtsi konsultatiivset teatist „2015. aasta rahvusvaheline kliimamuutust käsitlev kokkulepe: rahvusvahelise kliimapoliitika kujundamine alates 2020. aastast” (SWD(2013)0097),

–   võttes arvesse nõukogu 9. märtsi 2012. aasta järeldusi ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsi (COP 17) ja Kyoto protokolli osaliste koosoleku 7. istungjärgu (CMP 7) (mis toimus Lõuna-Aafrikas Durbanis 28. novembrist 9. detsembrini 2011) järelmeetmete kohta,

–   võttes arvesse nõukogu 15. mai 2012. aasta järeldusi kliimamuutusega seotud rahastamise ja kiire rahastamise kohta,

–   võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2011. aasta ja 24. juuni 2013. aasta järeldusi ELi kliimadiplomaatia kohta,

–   võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) 2012. aasta novembri kokkuvõtlikku aruannet pealkirjaga „Aruanne heitkoguste erinevuse kohta 2012. aastal”,

–   võttes arvesse Maailmapanga aruannet „Turn Down the Heat. Why a 4°C Warmer World Must be Avoided” („Keera küte maha: miks tuleb vältida 4°C soojemat maailma”).

–   võttes arvesse nõukogule ja komisjonile Varssavi kliimamuutuste konverentsi (COP 19) kohta esitatud küsimusi (O-000095 – B7‑0517/2013 ja O‑000096 – B7‑0517/2013),

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et kliimamuutused on tõsine ja potentsiaalselt pöördumatu oht inimühiskonnale, bioloogilisele mitmekesisusele ja meie planeedile ning seetõttu tuleb kõigil osalistel selle probleemiga tegeleda rahvusvahelisel tasandil;

B.  arvestades, et Doha kliimavärava kokkuleppes märgitakse sügava murega, et 2020. aastaks ülemaailmse aastase kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise eesmärgil kõigi lepinguosaliste poolt võetud leevendamismeetmete summaarse mõju ning heitkoguste summaarsete muutuste vahel, mille puhul on tõenäoline, et maapinna keskmine temperatuuri tõus jääb 2ºC piiresse (2ºC eesmärk), valitseb märkimisväärne lõhe;

C. arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) esitatud teaduslike tõendite kohaselt eeldab 2 ºC eesmärk, et ülemaailmsed heitkogused saavutavad maksimumi 2015. aastaks, neid vähendatakse 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 50% 2050. aastaks ja need kahanevad pärast seda edasi; arvestades, et EL peaks seetõttu nõudma konkreetseid meetmeid ja nende tulemuslikku rakendamist ülemaailmsel tasandil enne 2020. aastat;

D. arvestades, et Maailmapanga aruande „Turn down the heat” kohaselt viivad praegused heitega seotud suundumused 20–30 aasta jooksul soojenemiseni, mis ületab tööstuseelse ajastu temperatuuri 2 °C võrra, ning aastaks 2100 tõuseb temperatuur 4 °C; arvestades, et temperatuuri soojenemine 4 °C võrra võib tähendada eriti tundlikes troopilistes piirkondades märkimisväärselt suuremat temperatuuritõusu;

E.  arvestades, et hiljutistes teadusuuringutes toonitatakse ka 2 °C suuruse soojenemisega kaasnevaid ohtusid ning valitseb laialdane üksmeel selles, et juba senine temperatuuritõus (ülemaailmselt umbes 0,8 °C tööstuseelse ajastuga võrreldes) on üks teguritest, mis on põhjustanud mõningaid humanitaar- ja toidukriise, kusjuures kõige rängemad neist on aset leidnud Aafrikas, eriti Aafrika Sarve piirkonnas ja Sahelis;

F.  arvestades, et laialdaselt kinnitust leidnud ohud ja kulud, mida põhjustab maailmale praeguse saastamise jätkamine, nõuavad mitte üksnes kohustuste võtmist, vaid ka kõigi osapoolte poliitilist tahet neid ellu viia;

G. arvestades, et mitme piirkonna jaoks on soojenemine 2 °C võrra juba äärmiselt ohtlik; arvestades, et 112 riiki, nende hulgas kõige haavatavamad riigid, väikesed saareriigid ja vähim arenenud riigid, on nõudnud atmosfääris leiduva CO2 vähendamist tasemele vähem kui 350 mahumiljondikku ning ülemaailmse temperatuuri tõusu stabiliseerimist alla 1,5 °C;

H. arvestades, et Varssavi konverents (COP 19) on Durbani platvormi vajalikuks edasiarendamiseks väga oluline, kuna see sillutab teed kohustuste ettevalmistamiseks ja ülemaailmse õiguslikult siduva kokkuleppe sõlmimiseks enne 2015. aastat;

I.   arvestades, et selline ülemaailmne õiguslikult siduv kokkulepe peab olema kooskõlas 2 °C eesmärgile vastava CO2 tasemega, võrdsusega ja põhimõttega, mis näeb ette ühise, kuid diferentseeritud vastutuse vastavalt võimetele, ning selles tuleb tunnistada ka vajadust, et kõik peamiste heiteallikatena tuntud riigid võtaksid endale kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks kaugeleulatuvad ja piisavad eesmärgid ja vastavad poliitikameetmed, milles kajastuvad nende suurenevad ülesanded ja võimalused; kordab, et 90% ülemaailmsete heitkoguste suurenemisest toimub arenguriikides, kellel kehtiva Kyoto protokolli alusel ei ole vähendamiskohustust;

J.   arvestades, et COP 16 kohtumisel Cancúnis (2010) võtsid arenenud riigid kohustuse tagada aastatel 2010–2012 igal aastal 30 miljardit USA dollarit ning 2020. aastaks igal aastal 100 miljardit USA dollarit nn uue ja täiendava rahastamisena, et tegelda kliimamuutustega seotud vajadustega arenguriikides; arvestades, et see rahastamine pidi tagama vahendite tasakaalustatud jaotamise kohandamis- ja leevendamismeetmete vahel; arvestades, et seda, mida „uus ja täiendav” tegelikult tähendab, ei ole veel rahvusvaheliselt kokku lepitud;

K. arvestades, et vaatamata Kopenhaageni konverentsi osaliste võetud kohustusele anda kolme aasta jooksul 30 miljardit USA dollarit kiireks rahastamiseks, puudub ikka veel kindlus, kui suur summa kliimameetmete toetamiseks selle kohustuse usaldusväärsuse tagamiseks eraldatakse;

L.  arvestades, et aina rohkem tunnistatakse vajadust olla valvas jõupingutuste suhtes, mida teevad märkimisväärses koguses kasvuhoonegaase tekitavad või fossiilkütuste põletamisest kasu saavad majandusestegevuses osalejad kliima kaitseks tehtavate jõupingutuste kahjustamiseks või õõnestamiseks;

M. arvestades, et rahvusvaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumise korral peab liit kehtestama oma piiridel süsinikdioksiidi heitega seotud kulude hõlmamise mehhanismi;

N. arvestades, et Potsdami kliimamõju uurimise instituudi ja Madridi ülikooli uuringu andmetel muutub äärmuslike kuumalainete esinemissagedus 2020. aastaks kahekordseks ning 2040. aastaks neljakordseks; arvestades, et uuringus jõutakse ka järeldusele, et sellist arengut on võimalik sajandi teisel poolel ära hoida, vähendades märkimisväärselt ülemaailmset heidet; arvestades, et tegelikkus näib teadlaste sõnu tõestavat looduskatastroofidega, näiteks üleujutuste või äärmuslike tormidega, mis esinevad aina sagedamini ka Euroopas;

O. arvestades, et Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (CEDEFOP) uuringus jõutakse järeldusele, et säästva ja energiatõhusa majanduseni jõudmine ning samaaegne töökohtade loomine on võimalik;

P.  arvestades, et Potsdami kliimamõju uurimise instituudi uuringus jõutakse järeldusele, et kui ulatusliku rahvusvahelise kliimapoliitikaga seotud ülemaailmsed meetmed 2030. aasta järgsesse perioodi edasi lükatakse, võib ülemaailmne majanduskasv esimesel kümnendil pärast kliimapoliitika rakendamist väheneda kuni 7%, kui aga kokkulepe sõlmitakse juba 2015. aastal, on vähenemise määr vaid 2%;

Q. arvestades, et ELi linnapeade pakti algatus on jätkuvalt väga edukas ja nüüd on juba peaaegu 5000 kohalikku omavalitsust võtnud endale kohustuse ELi 2020. aastaks võetud kliima- ja energiaeesmärgid ületada; arvestades, et sellist Euroopa kohalike omavalitsuste poolt üles näidatavat entusiasmi ja kohustuste võtmist võiks kasutada eeskujuna kaugeleulatuvate kliima- ja energiapoliitika eesmärkide seadmisel rahvusvahelisel tasandil;

R.  arvestades, et arenenud ja arenguriigid on kokku leppinud ühises, kuid diferentseeritud vastutuses vastavalt võimetele; arvestades, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise pingutused on ikkagi ebapiisavad ja konventsiooniosaliste eelnevate konverentside kehvad tulemused on tingitud teatavate riikide poliitilise tahte puudumisest; arvestades, et selle puudujäägiga tuleb hiljutiste äärmuslike loodusõnnetuste taustal tegeleda;

S.  arvestades, et valitsustel on inimkonna ja planeedi ees seisvate kliimaga seotud ülesannete asjakohase lahendamise tagamisel ühine vastutus; arvestades, et neid peaksid toetama kõik asjaomased sidusrühmad, sealhulgas oma riigi kodanikud ja ettevõtjad;

T.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus püüab kujundada uut ülemaailmse arengu raamistikku kahe paralleelse algatuse – aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamise ja Rio+20 konverentsi algatatud säästva arengu eesmärkide protsessi – kaudu; arvestades, et need kaks algatust on olulisel määral kattuvad;

U. arvestades, et kliimaprobleem mitte ei leevenda, vaid komplitseerib arenguprobleemi; arvestades, et ametliku arenguabi vahendeid ei tule mitte kliimaprobleemide lahendamiseks ümber suunata, vaid jätkuvalt tuleb kaitsta põhimõtet, et kliimameetmete rahastamine peab lisanduma ametliku arenguabi rahastamisele ja et kohustusi tuleb pidevalt täita;

V. arvestades, et kliimamuutused ohustavad tõsiselt paljusid inimõigusi, sh õigust toidule, veele ja kanalisatsioonile ning üldisemalt õigust arengule;

W. arvestades, et umbes 20% maailma kasvuhoonegaaside heitest tuleneb raadamisest ja muudest maakasutuse vormidest ja maakasutuse muutusest; arvestades, et agrometsandus parandab tänu süsinikdioksiidi suuremale säilitamisele CO2-heite leevendamist ning vähendab tänu kohalike kogukondade sissetulekute mitmekesistamisele vaesust;

X. arvestades, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri 2013. aasta energiaaruande kohaselt kasvab globaalne energianõudlus 2010.–2040. aastani 56%[9] ja selle nõudluse rahuldamine tooks kaasa CO2-heitkoguste märkimisväärse kasvu; arvestades, et järjest suurenev nõudlus ja heitkogused tekivad suures osas tärkava turumajandusega riikides; arvestades, Rahvusvahelise Valuutafondi esitatud andmete kohaselt on fossiilkütuseid maailmas toetatud 1,9 triljoni USA dollariga ning kõige suuremad toetused on USAs, Hiinas ja Venemaal (mis kokku annavad nimetatud toetustest umbes poole[10]);

Y. arvestades, et paljud riigid astuvad samme majanduse tööstus- ja energiasektoris keskkonnahoidlikumaks muutmiseks erinevatel põhjustel, nt kliimakaitse, ressursinappus ja -tõhusus, energiajulgeolek, innovatsioon ja konkurentsivõime; arvestades, et sellele vaatamata tõusis ülemaailmne CO2-heide Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel 2012. aastal rekordtasemele;

Z.  arvestades, et kliima-alase innovatsiooni rakendamine energia- ja tööstussektoris annaks ELile kui teerajajale eelised kasvaval ülemaailmsel energiaga seotud toodete ja teenuste turul;

AA. arvestades, et ülemaailmne innovatsioon säästva energia sektoris (nii tootmise kui ka kasutajate tasandil) loob töökohti, ergutab majanduskasvu, suurendab energiasõltumatust ja tagab puhtama maailma, kus leevendatakse kliimamuutust ja tagatakse piisavad energiatarned;

Durbani platvormi edasiarendamine

1.  on arvamusel, et 2020. aasta järgne kokkulepe peab ühendama ÜRO kliimakonventsiooni ja Kyoto protokolli kohaste siduvate ja mittesiduvate kokkulepete praeguse rägastiku ühte terviklikku ja sidusasse, kõikide osaliste jaoks siduvasse süsteemi; rõhutab, et 2020. aasta järgne kokkulepe ei tohiks enam jagada maailma arengu- ja tööstusriikide kategooriatesse, vaid peaks nõudma igalt riigilt panust vastavalt põhimõttele, mis näeb ette ühise, kuid diferentseeritud vastutuse vastavalt võimetele; usub sellega seoses, et sobivaks vahendiks võiks olla heite vähendamise määr, mille arvutamisel võetakse aluseks näitajate kogum – sealhulgas SKP elaniku kohta, juurdepääs tehnoloogiale, elukvaliteedi indeks jms;

2.  rõhutab, et Durbani tõhustatud meetmete platvormi ajutine töörühm peab tegema suuri jõupingutusi, et koostada põhimõtted ja raamistik, mida kohaldada uue ülemaailmse kliimakokkuleppe suhtes ja võimaluste suhtes selle saavutamiseks enne COP 21 konverentsi 2015. aastal Pariisis; märgib lisaks, et rühma töö peab toetuma valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viiendale hindamisaruandele, mis esitatakse 2014. aastaks; rõhutab, et 2015. aasta kokkulepe peab vastama eesmärgile vähendada ülemaailmseid heitkoguseid 2030. aastaks alla 1990. aasta taseme ning sellega tuleks püüda ülemaailmne CO2-heide 2050. aastaks järk-järgult kaotada;

3.  märgib, et asjakohase kokkuleppeni jõudmist on takistanud suutmatus töötada välja leevendamis- ja kohandamismeetmete riikidevahelise jagamise õiglane meetod; rõhutab, et selleks, et uus kokkulepe lahendaks kliimaküsimuse asjakohaselt, peab selle keskmes olema võrdsus, sealhulgas dünaamiline lähenemisviis põhimõttele, mis näeb ette ühise, kuid diferentseeritud vastutuse vastavalt võimetele;

4.  on seisukohal, et rahvusvaheliselt õiguslikult siduv protokoll, mille üle Durbani platvormi raames praegu läbirääkimisi peetakse, peaks tuginema ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli raames juba kokku lepitud eeskirjadele, neid arendama ja parandama; usub, et lisada tuleks mitmete õigluse põhimõtete ja näitajate, nagu asjakohasuse, vastutuse, suutlikkuse ning arengualaste ja kohandamisvajaduste uurimine;

5.  on seisukohal, et ELil on võimalik täita edasiviivat rolli jõupingutuste õiglase jagamise alase kokkuleppe hõlbustajana; nõuab, et komisjon esitaks ELi ettepaneku ülemaailmse jõupingutuste jagamise kohta;

6.  väljendab heameelt Ban-Ki Mooni ettepaneku üle korraldada septembris 2014 maailma liidrite tippkohtumine kliimaküsimustes ning ettepaneku üle korraldada 2014. aastal Venezuelas konventsiooniosaliste eelkonverents (Pre-COP); rõhutab, kui tähtis on tegelike tulemustega, kõrgeima poliitilise tasandi ja kodanikuühiskonna osalusel toimuv hästi ettevalmistatud üritus selleks, et enne 2014. ja 2015. aasta konverentse tagada ja säilitada vajalik poliitiline tahe; peab 2015. aasta eduka kokkuleppe jaoks vajalikuks, et riigid tuleksid kasvuhoonegaaside vähendamise kohustustega välja enne maailma liidrite tippkohtumist; rõhutab, et EL peab näitama eeskuju ja võtma tippkohtumise jaoks õigeaegselt vastu 2030. aastaks ettenähtud kaugeleulatuvad kasvuhoonegaaside vähendamise, energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärgid;

7.  nõuab, et Varssavis tehtaks konventsiooniosaliste konverentsi otsus, kus on sätestatud ajakava ja menetlus, millega kohustada kõiki osalisi kavandama 2014. aastal leevendamiskohustused ning neid 2015. aastal hindama ja läbi vaatama; on seisukohal, et Varssavi konventsiooniosaliste konverentsi otsustes tuleks sätestada ka nõuded soovitatud leevendamiskohustustele lisatud teabe kohta ning tagada läbipaistvuse, kvantifitseerimise, võrreldavuse, kontrollitavuse ja asjakohasuse kriteeriumid;

8.  on seisukohal, et selleks, et EL jääks tulevase kliimahoidliku majanduse tehnoloogia arendamises jätkuvalt juhtpositsioonile, peaks EL võtma eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 50%;

9.  on seisukohal, et poolte pakutud leevendamiskohustusi tuleb toetada põhimõttega, mis näeb ette ühise, kuid diferentseeritud vastutuse vastavalt võimetele, ning need kohustused peavad olema mõõdetavad, aruandlusega hõlmatud ja kontrollitavad ning 2° C eesmärgi saavutamiseks piisavad (ning peavad seega kõrvaldama leevendamismeetmete puudujäägid, viies kasvuhoonegaaside heite piirmäärad ja vähendamiseesmärgid aastaks 2020 vastavusse sellega, mida on vaja 2 ºC eesmärgi piiresse jäämiseks); kordab, et seetõttu tuleks olemasolevad kohustused ühiselt läbi vaadata ja muuta need rangemaks, et saavutada 2 ºC eesmärk; peab kahetsusväärseks, et ELi vähendamiseesmärk ei ole kooskõlas vastuvõetud 2 ºC eesmärgiga ega kulutasuva teega kasvuhoonegaaside vähendamise 2050. aasta eesmärgini; rõhutab, et EL peab avaldama survet osalistele, kes ei liigu 2 ºC eesmärgi poole;

10. juhib tähelepanu teaduspõhise poliitikakujundamise tähtsusele ning vältimatule vajadusele 2 ºC eesmärgist kinni pidada ja selle täitmiseks jõulisemalt tegutseda; on seisukohal, et kliimamuutuste leevendamise kohustuste ja nende täitmise karmistamine ei ole tegevus omaette, vaid see tuleb siduda senisest ametlikumate, regulaarsete ja rangete, teaduslikke sisendeid kasutavate eduaruannetega, mille eesmärk on leevendamiskohustuste täitmises tekkinud puudused kõrvaldada;

11. juhib tähelepanu asjaolule, et praegu läbivaatamisel olevate aastatuhande arengueesmärkide tähtsaima ehk vaesuse kaotamise eesmärgi ja Rio +20 konverentsil käivitatud aastatuhande säästva arengu eesmärkide protsess on omavahel tihedalt seotud; nõuab, et need kaks protsessi ühendataks üheksainsaks põhjalikuks ja laiaulatuslikuks raamistikuks ning nõuab eemärkide kogumit vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu edendamiseks pärast aastat 2015;

12. rõhutab, et laiahaardelisi pikaajalisi eesmärke hõlmav stabiilne ja pikaajaline poliitiline raamistik on koos investeeringute hõlbustamisega kõige olulisem ülesanne;

13. kordab, et praegune nn kohustuste võtmise ja läbivaatamise süsteem ei too pikas perspektiivis kaasa kliimamuutustega võitlemiseks vajalikke põhjapanevaid muutusi, ning soovitab seepärast kõikidel osalistel tungivalt kaaluda ka muid meetodeid;

Kyoto protokoll

14. väljendab heameelt ELi, Šveitsi, Norra, Liechtensteini, Islandi ja Austraalia otsuse üle liituda Kyoto protokolli teise kohustuste perioodiga, mis algab 1. jaanuaril 2013 ja on ühtlasi üleminek uuele rahvusvahelisele korrale, mis hõlmab kõiki osalisi ja peab olema käivitatud 2020. aastaks, ning nõuab selle kiiret ratifitseerimist, nagu lepiti kokku Dohas;

15. selgitab, et kuigi Kyoto protokolli teine kohustuste periood kujuneb ulatuselt piiratumaks, tuleks seda näha väga olulise vaheetapina, mis loob silla kõiki osalisi siduva tõhusama ja põhjalikuma 2020. aasta järgse rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimiseks;

16. kordab, et paljud riigid on juba eeskujuks, näidates, et vähese CO2-heitega arengustrateegiate järgimine ja kõrge elatustaseme tagamine suuremale osale praegusest põlvkonnast, luues samal ajal uusi töökohti ning vähendades sõltuvust energiaimpordist, on võimalik, ilma et sellega seataks ohtu tulevaste põlvkondade võimalused rahuldada oma vajadusi; täpsustab, et kui kliimakaitse on lülitatud säästva arengu ja tööstuspoliitika üldstrateegisse, ei ole vaja karta negatiivseid tagajärgi;

Leevendamismeetmete puudujäägid

17. tuletab meelde, et IPCC neljanda hindamisaruande kohaselt peavad tööstusriigid vähendama 2020. aastaks oma heitkoguseid 25–40% alla 1990. aasta taseme, samal ajal kui arenguriigid rühmana peaksid püüdma jääda 2020. aastaks märkimisväärselt (15–30%) praegu prognoositud heitkoguste suurenemise määrast allapoole;

18. kordab seetõttu, et kõigil osalistel on vaja viivitamatult muuta praeguse hetke ja 2020. aasta vahele jäävaks perioodiks võetud ülemaailmsed kohustused rangemaks, et jääda 2ºC eesmärgi piiresse; rõhutab eriti vajadust kaotada gigatonnini ulatuv lõhe, mis eksisteerib teaduslike andmete ja osaliste praeguste kohustuste vahel; rõhutab, et ka muudel poliitilistel meetmetel, kaasa arvatud energiatõhusus, märkimisväärne energiasääst ning kogukonna taastuvenergia ja fluorosüsivesinike järk-järguline vähendamine, on tähtis roll gigatonnise lõhe kaotamisel;

19. märgib, et EL liigub eesmärgi poole vähendada heidet märksa suuremas mahus kui praegune 20% siht, ning toonitab asjaolu, et suuremat otsusekindlust on vaja ka süsinikuturul nappuse tekitamiseks; tuletab meelde, et ELi enda huvides on seada kliimakaitse eesmärgiks 30% aastaks 2020, sest see looks jätkusuutliku majanduskasvu ja täiendavaid töökohti ning vähendaks ELi sõltuvust energia impordist; palub, et EL suurendaks oma eesmärki;

20. märgib, et ülemaailmne fluorosüsivesinike järkjärguline vähendamine võiks aastaks 2020 hoida ära 2,2 gigatonni CO2 ekvivalendi eraldumise ning aastaks 2050 peaaegu 100 gigatonni CO2 ekvivalendi eraldumise; nõuab, et EL püüaks tõhusamalt reguleerida Montreali protokolli kohast ülemaailmset fluorosüsivesinike järkjärgulist vähendamist;

21. on arvamusel, et ELi heitkogustega kauplemise süsteem tuleks siduda muude heitkogustega kauplemise süsteemide mehhanismidega, mis maailmas juba olemas on; soovitab taaselustada paindliku mehhanismi algidee, s.t see tuleks uuesti muuta turumehhanismiks ning arenguvahendiks, millel on märgatavalt lihtsustatum, kuid läbipaistvam menetlus;

Kliimamuutustega seotud rahastamine

22. rõhutab, et konkreetsed kohustused ja töö kliimamuutustega seotud rahastamise suurendamiseks 2020. aastaks kuni 100 miljardi USA dollarini aastas on otsustava tähtsusega, et tagada edu Varssavis ja saavutada kõikjal kliimamuutuste leevendamiseks vajalike kohustuste võtmine; võtab teadmiseks 2015. aasta järgse arengukava ning nõuab kahe protsessi vahel tõelise sünergia loomist, millel oleksid positiivsed tagajärjed nii arengu- kui ka kliimapoliitikale; taunib asjaolu, et enamik ELi liikmesriike ei ole ikka veel andnud lubadusi kliimamuutustega seotud rahastamise kohta pärast 2013. aastat, ning kutsub liikmesriike üles võtma uued ja täiendavad kliimaalased rahastamiskohustused aastateks 2013–2015; nõuab seetõttu tungivalt, et kõik liikmesriigid annaksid enne COP 19 algust oma panuse Rohelisse Kliimafondi;

23. taunib asjaolu, et praegune ELi keskmine ametliku arenguabi määr (0,29% SKPst) jääb kaugele kohustuseks võetud 0,7%-st; rõhutab veel kord, et kliimamuutustega seotud rahastamine peaks lisanduma ametlikule arenguabile; rõhutab siiski vajadust arengueesmärkide kooskõlastamiseks kliimamuutustega seotud eesmärkidega; rõhutab, et poliitika sidususe tagamine ja keskkonna süvalaiendamine arenguprojektidesse peab olema ELi tulemusliku kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise strateegias kesksel kohal;

24. kutsub kõiki konverentsil osalevaid konventsiooniosalisi üles selgitama, kuidas nad kavatsevad suurendada kliimamuutustega seotud iga-aastast rahastamist, et täita 2009. aastal Kopenhaagenis võetud kohustus eraldada 2020. aastaks 100 miljardit USA dollarit aastas ja seda lisaks kohustusele maksta 0,7% kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks;

25. peab murettekitavaks, et 2009. aastal Kopenhaagenis teatavaks tehtud ja 2010. aastal Cancúnis ametlikult asutatud Roheline Kliimafond ei ole ikka veel toimiv, ning kutsub osalisi üles sellealased menetlused võimalikult kiiresti lõpule viima; nõuab, et EL ja teised arenenud riigid eraldaksid 2014. aasta jooksul Rohelisse Kliimafondi vahendeid, millest teavitatakse Varssavi kliimamuutuste konverentsil, ning samuti kohanemisfondi ja teistesse ÜRO kliimafondidesse;

26. tunnustab tehnoloogiamehhanismi rakendamise edusamme ning rõhutab vajadust tõhustada tehnoloogia arendamist, kasutuselevõttu ja siiret, leides õige tasakaalu kohandamise ja leevendamise ning intellektuaalomandiõiguste kaitse vahel;

27. kutsub liikmesriike üles kaotama 2020. aastaks järk-järgult keskkonnale kahjulikud toetused, eeskätt fossiilkütuste toetused, ning suunama selle raha säästva energia tootmisse; nõuab samuti Pittsburghi G20 tippkohtumise eesmärgi (kaotada keskpika ajavahemiku jooksul järk-järgult ebaefektiivsete fossiilkütuste subsiidiumid) kiiret ja rahvusvaheliselt koordineeritud rakendamist, sest see annaks olulise panuse kliimakaitsesse ja oleks samuti asjakohane praeguses mitme riigi avaliku sektori puudujäägi kontekstis; märgib, et Los Caboses toimunud G20 tippkohtumisel taaskinnitasid juhid seda eesmärki ning et EL on nõudnud saavutusi selles valdkonnas enne Peterburis toimuvat G20 tippkohtumist; avaldab kahetsust selle üle, et kõnealuse eesmärgi rakendamiseks ei ole esitatud konkreetseid ettepanekuid;

28. märgib, et tulevikus ei peaks Rohelist Kliimafondi rahastama mitte ainult tööstusriigid, vaid ka tärkava turumajandusega riigid, mille SKP elaniku kohta kasvab; täpsustab sellega seoses, et nüüd on juba 32 riigil, mida konventsiooni alusel käsitletakse arenguriigina, suurem SKP elaniku kohta kui nendel ELi liikmesriikidel, millel on väikseim SKP elaniku kohta;

Kohandumine ning kahjum ja kahju

29. märgib, et Dohas keskenduti vajadusele tegeleda kliimamuutuste mõjust tingitud kahjumi ja kahju probleemidega arenguriikides, kes on kliimamuutuse kahjuliku mõju suhtes eriti tundlikud; võtab teadmiseks otsuse kehtestada Varssavi konverentsi jooksul institutsionaalne kord selle probleemi lahendamiseks;

30. tuletab meelde, et kuigi vaesed riigid on kõige vähem mõjutanud kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemist atmosfääris, on nad kõige kaitsetumad kliimamuutuste mõjude vastu ja neil on kõige vähem suutlikkust kliimamuutustega kohanemiseks; kutsub ELi üles kliimamuutustega seotud rahastamise ning tehnosiirde ja suutlikkuse suurendamise valdkonnas kokkulepeteni jõudma;

31. kutsub valitsusi üles püüdma jõuda kokkuleppele oma pingutuste ühendamise põhimõtetes ning võimaluse korral koostama ühe või mitu vastavat metoodikat; on seisukohal, et sellistes põhimõtetes ja metoodikates peaksid kajastuma varasemad, praegused ja võimalikud tulevased kasvuhoonegaaside heitkogused ning praegused ja võimalikud tulevased leevendamis-, kohanemis- ja abistamismahtude tasemed; on seisukohal, et arvesse tuleks võtta ka õigust arengule;

32. tuletab meelde ELi ja muude arenenud riikide valmisolekut toetada vähem vastupanuvõimelisi riike, eeskätt suutlikkuse suurendamise ja parimate tavade vahetamise, kuid ka finantsabi kaudu;

33. kutsub üles senisest enam teadvustama kliimamuutuste võimalikke tagajärgi põuaperioodide pikkusele, teatavates piirkondades valitsevale veepuudusele ja inimeste ligipääsu halvenemisele igapäevaselt vajalikele veeressurssidele;

34. tunnistab, et kohandumine on tõepoolest kohalik küsimus, kuid sidusa käsitlusviisi tagamiseks nõuab koostööd piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;

Maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (LULUCF) ning raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine (REDD+)

35. märgib maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ning raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamise ülitähtsat rolli heitkoguste vähendamises ja eelkõige leevendamismeetmete puudujääkide likvideerimises aastaks 2020; märgib, et selle sektori üldisi arvestuseeskirju on vaja veel täiustada, et sektori panus heitkoguste vähendamisse oleks keskkonna seisukohast terviklik;

36. märgib, et suur kogus avaliku sektori vahendeid suunatakse REDD+ projektidesse; rõhutab tungivat vajadust töötada välja varased tulemuslikkuse näitajad, et REDD+ tegevused oleksid tõhusalt mõõdetavad, aruandlusega hõlmatud ja kontrollitavad; tunnustab seetõttu jätkuvaid jõupingutusi seada esmatähtsale kohale teevabade piirkondade REDD+ projektide valimine;

37. toob esile ELi metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEGT) tegevuskava raames puitu eksportivate riikide ja ELi vahel sõlmitud vabatahtlike partnerluslepingute panuse metsade hävitamise vastasesse võitlusesse; rõhutab, et metsade hävitamist taganttõukavate teguritega tegelemiseks on vaja õiguslikult siduvate keskkonna- ja kaubanduskokkulepete kaudu võtta rahvusvahelisel tasandil edasisi meetmeid;

38. tuletab meelde, et kliimamuutused ohustavad tervete piirkondade suutlikkust end toiduga kindlustada; nõuab, et EL võtaks vaatluse alla oma põllumajanduspoliitika mõju kliimamuutustele; rõhutab veel kord, et nagu on märkinud õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör Olivier De Schutter, pakuvad vähese CO2-heitega ja ressursse säästvad põllumajandusmeetodid (mida nimetatakse ka agroökoloogiliseks lähenemisviisiks) alternatiivset lähenemisviisi, mis leevendab kliimamuutusi, piirates kasvuhoonegaaside heitkoguseid, ning aitab parandada vaeste maakogukondade elujärge, vähendades nende sõltuvust kallitest fossiilkütustest põllumajanduses ja suurendades samal ajal tootmistaset; nõuab seoses sellega, et EL edendaks maaelu arengut, säästvat arengut, põllumajandussüsteemide tõhusust ja toiduga kindlustatust, eriti arenguriikides;

Kogukonna energia

39. märgib, et heitkoguseid võib oluliselt vähendada energiasüsteemi muutmine märkimisväärselt puhtamaks ja ohutumaks süsteemiks, mida iseloomustab taastuvenergia suur toetamine investeeringutega väikesemahulisse energiatootmisse, mida nimetatakse ka mikrotootmiseks; on veendunud, et avalikke vahendeid on vaja ümber suunata ja kasutusele võtta, et tagada üleminek avalikule ja kogukonna/detsentraliseeritud taastuvenergiale;

40. hoiatab, et põllumajandusliku kütuse tootmine (muu hulgas õliseemnetest, palmiõlist, sojaoast, rapsist, päevalilleseemnetest, suhkruroost, suhkrupeedist ja nisust) võib tuua kaasa suure nõudluse maa järele ning seada ohtu vaestes riikides elavad inimesed, kelle elatis sõltub maale juurdepääsust ja loodusvaradest;

Rahvusvaheline õhu- ja meretransport

41. rõhutab, et kuigi EL nõustus hiljuti seoses rahvusvaheliste lendude lisamisega heitkogustega kauplemise süsteemi aja maha võtma, piirdub see erand vaid ühe aastaga ning selle eelduseks on, et rahvusvahelistel läbirääkimistel jõutakse reaalsete otsusteni ülemaailmse turupõhise meetme kohta rahvusvahelise lennunduse tekitatud heitkoguste osas;

42. rõhutab, et rahvusvahelisest lennundusest ja meretranspordist pärit CO2-heitele on vaja määrata hind, mis lisaks heite vähendamisele võib luua ka sissetulekut;

43. kordab oma nõudmist rahvusvahelise meetme kehtestamiseks, milles oleksid sätestatud heitkoguste vähendamise eesmärgid, et vähendada meretranspordi mõju kliimale;

Tööstus ja konkurentsivõime

44. väljendab muret ülemaailmse CO2-heite kasvu pärast 2012. aastal vastavalt Rahvusvaheline Energiaagentuuri andmetele, kuigi Euroopas ja Ameerika Ühendriikides heitkogused vähenevad; teeb seetõttu ettepaneku kaaluda diferentseeritud vastutust, nii et iga riik annaks oma panuse ülemaailmsetesse jõupingutustesse tööstus- ja energiapoliitika valdkonnas;

45. rõhutab asjaolu, et Euroopa peaks edendama oma tööstuspoliitikas innovatsiooni ja keskkonnasõbralike tehnoloogiate levitamist, sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, taastuvenergia, uuenduslike ja tõhusate fossiilkütuste tehnoloogiate ja eriti energiatõhususe tehnoloogiate valdkonnas; rõhutab, et vaja on töötada välja raamlepingud, mille abil edendada ja ergutada uue tehnoloogia kiiremat rahvusvahelist levitamist, sest uue tehnoloogiaga seotud teadus- ja arendustegevus on säästva tuleviku tuum;

46. rõhutab lisaks, et suurte eesmärkidega tööstus-, innovatsiooni-, kliima- ja energiapoliitika aastaks 2030 võimaldaks ELil säilitada teerajaja staatust ning võiks seetõttu avaldada soodsat mõju rahvusvahelistele läbirääkimistele ning julgustada rahvusvahelisi partnereid ka oma eesmärke vastavalt suurendama;

47. tervitab igasugust positiivset arengut ja kordab, et rahvusvaheliselt kooskõlastatud meetmed aitaksid tegeleda kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ja konkurentsivõime probleemiga teatavates sektorites, eelkõige energiamahukates sektorites;

Teadusuuringud ja innovatsioon

48. rõhutab, et läbimurdeliste säästlike tehnoloogiate arendamine ja rakendamine on võti kliimamuutuste vastu võitlemiseks ja samas ELi partnerite veenmiseks kogu maailmas, et heitkoguste vähendamine on võimalik ilma konkurentsivõimet ja töökohti kaotamata;

49. nõuab rahvusvahelist kohustust suurendada teadus- ja arendustegevuse investeeringuid läbimurdelistesse säästlikesse tehnoloogiatesse asjakohastes sektorites; peab oluliseks, et Euroopa oleks eeskujuks ja suunaks oma kulutused teadusuuringutele, mis käsitlevad innovaatilisi kliimahoidlikke ja energiatõhusaid tööstus- ja energiatehnoloogiaid, ning et Euroopa arendaks selles valdkonnas tihedat teaduskoostööd rahvusvaheliste partneritega, nagu BRIC-riigid ja Ameerika Ühendriigid;

Energiapoliitika

50. väljendab heameelt USA valitsuse viimaste kliimameetmeid käsitlevate signaalide üle, mis annavad tunnistust tahtest etendada tähtsamat rolli ülemaailmsetes jõupingutustes kliimamuutuste vastu võitlemisel;

51. märgib, et erinevate energiaallikate hinnad mängivad suurt osa turuosaliste, kaasa arvatud ettevõtete ja tarbijate käitumise kujundamisel, ning märgib, et praeguse rahvusvahelise poliitikaraamistiku suutmatus väliskulusid täielikult arvesse võtta kinnistab jätkusuutmatuid tarbimismudeleid; kordab lisaks, et ülemaailmne CO2-turg oleks kindel alus nii heitkoguste märkimisväärseks vähendamiseks kui ka võrdsete tingimuste loomiseks tööstuse jaoks; kutsub ELi ja tema partnereid üles selgitama lähiajal välja, milline oleks kõige tõhusam viis tugevdada sidemeid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja muude kauplemissüsteemide vahel, et luua ülemaailmne CO2-turg ja tagada mitmekesisemad heitkoguste vähendamise viisid, turu suurenemine ja turu likviidsuse kasv, läbipaistvus ja kokkuvõttes ressursside tõhusam jaotamine energiasektori ja tööstuse jaoks;

52. nõuab tihedamat koordineerimist nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel, et EL saaks rääkida ühel häälel rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu Rahvusvaheline Energiaagentuur, Rahvusvaheline Taastuvenergia Agentuur, rahvusvaheline partnerlus energiatõhususe alaseks koostööks (IPEEC) ja Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, ning seega täita aktiivsemat ja mõjukamat rolli, eelkõige säästva energia poliitika ja energiaohutuse poliitika toetamisel;

53. peab kahetsusväärseks asjaolu, et energiasäästu potentsiaali ei ole rahvusvahelisel ja ELi tasandil piisavalt ära kasutatud; rõhutab, et energia säästmine võimaldab luua töökohti ning saavutada kokkuhoidu majanduses, energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ja heitkoguste vähendamist, ühtlasi võib see aidata energiahinna ja -maksumuse tõusvat trendi langusesse suunata; nõuab, et EL pööraks rahvusvahelistel läbirääkimistel rohkem tähelepanu energia säästmisele, seda nii tehnosiirde, arenguriikide arengukavade kui ka finantsabi arutamisel; rõhutab asjaolu, et usaldusväärsena mõjumiseks peavad EL ja liikmesriigid täitma oma eesmärgid;

54. juhib tähelepanu asjaolule, et umbes 1,3 miljardil inimesel maailmas ei ole elektriühendust ning 2,6 miljardit inimest kasutab söögitegemisel ikka veel traditsiooniliselt biomassi[11]; rõhutab, et energiaostuvõimetuse probleemiga tuleb tegeleda koos kliimapoliitika eesmärkidega; märgib, et on olemas energiatehnoloogiad, milles on arvesse võetud nii ülemaailmset keskkonnakaitset kui ka kohalikke arenguvajadusi;

Kliimadiplomaatia

55. rõhutab sellega seoses, kui oluline on, et EL, olles üks kesksetest osalistest (eriti käesoleval aastal, kui EL on COP 19 eesistuja ning konverents toimub ühes ELi liikmesriikidest), räägiks konverentsil ühel häälel, püüaks saavutada rahvusvahelise lepingu sõlmimise osas edasiminekut ja jääks selles osas oma seisukohtades üksmeelseks;

56. rõhutab võõrustajariigi Poola olulist positsiooni ning loodab, et Poola kui riik, mis sõltub endiselt suuresti fossiilsetest energiaallikatest, kuid mis on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni läbirääkimistes kogenud, suudab protsessi elavdada, näidata eeskuju ja aidata rajada uusi liite; tunnustab presidendikandidaadi avaldust, mille kohaselt on loovust üles näidates võimalik kasvuhoonegaase vähendada, luua samal ajal töökohti, edendada majanduskasvu ja tagada parem elatustase; loodab, et Poola esitab sellega seoses konkreetsed ettepanekud;

57. rõhutab, et peamine eesmärk peaks olema uus nn kliimapakt, mis nii tööstus- kui ka arenguriike hõlmates kehtib kõigile; rõhutab ka, et üks ELi kõige olulisemaid ülesandeid on tagada kliimakaitse koordineeritud ja järkjärguline käsitlusviis, kindlustades meetmed valitsemise kõikidel, sh kohalike ja piirkondlike ametiasutuste tasanditel;

58. rõhutab, et praegune majanduskriis näitab ilmekalt, et vaid jätkusuutlik majandus võib tagada pikaajalise õitsengu ning et kliimakaitse on sellise jätkusuutliku majanduse üks peamisi sambaid; rõhutab asjaolu, et kunagi varem ei ole olnud niivõrd tähtis selgitada kliimakaitse valdkonnas võetud poliitiliste meetmete eesmärke – võimaldada rohkematele inimestele kõrge elatustase ning tagada ressursid ja arenguvõimalused ka tulevastele põlvkondadele;

59. kordab taas, et kliimamuutuste probleemi ei saa käsitleda isoleeritult, vaid sellega tuleb alati tegeleda säästva arengu, tööstuspoliitika ja ressursipoliitika kontekstis; rõhutab sellega seoses, et on ülioluline selgitada kliimapoliitikat kodanikele ja tagada teadlikkuse suurenemine; toonitab asjaolu, et kõik tulevased kokkulepped peaksid hõlmama ka alt üles suunatud algatusi, näiteks energiatõhususe valdkonnas, sest need on oluline vahend kodanike toetuse saavutamiseks;

60. kordab taas, et iga õiguslikult siduva kliimamuutustealase kokkuleppe puhul on tugev nõuetele vastavuse ja jõustamise süsteem vahend, millega tagada, et kõik kliimamuutuste kokkuleppes osalevad riigid täidavad oma kohustused, saavad vajaduse korral toetust ning nõuetele mittevastamise korral kannavad vastutust;

61. on seisukohal, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsess peab muutuma mõjusamaks ja tulemuslikumaks ning tagama, et see kajastab adekvaatsemalt muutunud olusid; on sellega seoses veendunud, et konsensuse reegel tuleks tühistada, et vältida väikseimal ühisnimetajal põhinevaid tulemusi;

62. jagab seisukohta, et iga-aastase rotatsiooni korras vahetumise asemel võiksid konverentsi eesistuja kohuseid jagada kas mitu riiki mitme aasta jooksul või neid täidab üks riik kaks aastat, et tagada sidusam lähenemisviis;

63. juhib tähelepanu positiivsele arengule MOP 25 läbirääkimistel Montreali protokolli üle ning nõuab, et kõik osalised püüaksid sellest edukast rahvusvahelisest kokkuleppest õppida; kutsub protokolli osalisi üles eeskätt käsitlema Montreali protokolli hääletus- ja otsustamismehhanisme, kohustuste erisugust käsitust ning jõustamis- ja sanktsioonimehhanisme ja rahastamist eeskujuna, mida võiks kasutada ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni puhul;

64. rõhutab, kui tähtis on ELi aktiivne osalemine rahvusvaheliste kliimakõneluste üldise edukuse jaoks; märgib, et ELi võimet toimida liidrina ja üldise edu väljavaateid mõjutab see, milliseid kliimameetmeid EL ise rakendab; juhib tähelepanu vajadusele tõhustada ELi kliimameetmeid, muu hulgas võtta vastu ambitsioonikas kliima- ja energiaraamistik aastani 2030, ning hajutada kahtlusi, mida on tekitanud ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi piiratud mõju kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise stiimulina ning lennundussektori nimetatud süsteemi lisamise edasilükkamine;

65. rõhutab samuti, et arenenud riigid peaksid aitama arenguriike nende heitkoguste vähendamisel; märgib taastuvenergia ja energiatõhususe suurt potentsiaali paljudes arenguriikides; julgustab arenenud ja tärkava turumajandusega riike edendama ja rakendama taastuvenergiaprojekte arenguriikides ja tegema neile kättesaadavaks selle valdkonna tehnoloogia, ekspertteadmised ja investeeringud;

Euroopa Parlamendi delegatsioon

66. on veendunud, et ELi delegatsioonil on kliimamuutust käsitlevatel läbirääkimistel väga oluline roll, ning peab seetõttu vastuvõetamatuks, et Euroopa Parlamendi liikmed ei saanud eelmistel osaliste konverentsidel ELi kooskõlastuskoosolekutest osa võtta; eeldab, et vähemalt Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhil lubatakse osaleda Varssavis toimuvatel ELi kooskõlastuskoosolekutel;

67. märgib, et vastavalt komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel 2010. aasta novembris sõlmitud raamkokkuleppele peab komisjon hõlbustama parlamendiliikmete osalemist vaatlejatena liidu delegatsioonides, mis peavad kõnelusi mitmepoolsete kokkulepete sõlmimiseks; tuletab meelde, et Lissaboni lepingu (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218) kohaselt peab Euroopa Parlament andma oma nõusoleku liidu ja kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute sõlmimiseks;

°

° °

68. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega levitada seda kõikidele konventsiooniosalistele, kes ei ole ELi liikmed.

 

 

Õigusteave - Privaatsuspoliitika