RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi kodutuse kaotamise strateegia
8.1.2014 - (2013/2994(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Stephen Hughes, Alejandro Cercas, Pervenche Berès fraktsiooni S&D nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0008/2014
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 9, 14, 151 ja 153,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 34 sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi kohta ning artiklit 36 võimaluse kohta kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu vastu võetud Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle artiklit 31 õiguse kohta eluasemele,
– võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta[1] ja 16. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta[2],
– võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta[3],
– võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 2012. aasta aruannet „Social Europe – Current challenges and the way forward”,
– võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Kodutuse vastu võitlemine Euroopa Liidus” (SWD(2013)0042),
– võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Sotsiaalsed investeeringud Euroopa Sotsiaalfondi kaudu” (SWD(2013)0044),
– võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0083),
– võttes arvesse 1. märtsil 2013. aastal Leuvenis toimunud kodutuse küsimuse eest vastutavate ELi ministrite ümarlauaarutelu,
– võttes arvesse oma 18. aprilli 2013. aasta resolutsiooni finants- ja majanduskriisi mõju kohta inimõigustele[4],
– võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” kohta[5],
– võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus[6],
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et kodutus on üks kõige raskemaid sotsiaalse tõrjutuse ja puuduse vorme ning sellel on konkreetsetele inimestele ja ühiskonnale tervikuna hävitavad tagajärjed;
B. arvestades, et kodutuse näol on tegu inimväärikuse riivamise ja inimõiguste rikkumisega; arvestades, et eluase on inimese põhivajadus ning inimväärse elu ja sotsiaalse kaasatuse eeltingimus;
C. arvestades, et finants- ja majanduskriis on avaldanud negatiivset mõju sotsiaalsele olukorrale Euroopas ning kõik märgid näitavad, et kodutuse probleem on süvenemas; arvestades, olukord on halvem makromajanduslikku kohandamisprogrammi rakendavates riikides;
D. arvestades, et sotsiaalkaitsekomitee 2012. aasta aruande kohaselt elab ELis vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ligikaudu üks neljandik elanikkonnast; arvestades, et kodutuse kohta on raske leida paikapidavaid andmeid;
E. arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse praegune tase ohustab strateegia „Euroopa 2020” eesmärki vähendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra;
F. arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi juhtalgatus on strateegia „Euroopa 2020” tugipunkt;
G. arvestades, et kodutus on kõikide liikmesriikide ühine probleem, mistõttu on oluline liikmesriikide koostöö kodutusega võitlemisel;
H. arvestades, et kodutus on keeruline ja paljutahuline nähtus, millel ei ole ühest lahendust;
I. arvestades, et arvesse tuleb võtta eri sotsiaalsete rühmade konkreetsete vajaduste tundmist ning kodutuse probleemiga tõhusaks võitlemiseks on oluline kodutust puudutavate andmete ja statistika kättesaadavus;
J. arvestades, et mõnes liikmesriigis võib täheldada kodutute kriminaliseerimist, mis tähendab selliste inimeste diskrimineerimist ja Euroopa põhiõiguste rikkumist;
1. kutsub komisjoni üles töötama koostöös olulisemate sidusrühmadega 2015. aasta lõpuks parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis „ELi kodutuse kaotamise strateegia” esitatud nõudmist järgides välja Euroopa kodutuse kaotamise strateegia;
2. kutsub komisjoni üles moodustama asjaomastest sidusrühmadest koosneva töörühma, mis hõlmab kodanikuühiskonna esindajaid, teadlasi, kodutuid ja poliitikuid ning riiklikke ja piirkondlikke eksperte, et toetada sellise strateegia väljatöötamist ning aidata sellele kaasa;
3. tuletab meelde, et võitlus kodutuse likvideerimiseks on esmajärjekorras ja peaasjalikult liikmesriikide ülesanne; nõuab seetõttu tungivalt, et tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu arutaks ja toetaks sellist Euroopa kodutuse kaotamise strateegiat;
4. tuletab meelde, et Euroopa kodutuse kaotamise strateegia valdkonna teadusuuringuid ja koostööd tuleks rahastada Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmist;
5. rõhutab, kui oluline on koguda kodutuse kohta Euroopa tasandil põhjalikke ja võrreldavaid andmeid, ilma kodutuid häbimärgistamata; rõhutab, et andmekogumine on tõhusate poliitikameetmete väljatöötamise eeltingimus, mis viib lõpuks kodutuse likvideerimiseni;
6. kutsub liikmesriike üles süvendama omavahelist koostööd, et tõhustada vastastikust õpet ning vahetada parimaid tavasid ja töötada välja ühine poliitiline lähenemine; kutsub liikmesriike üles korraldama kodutuse probleemi arutamiseks ministrite tasandil regulaarselt kohtumisi;
7. kutsub komisjoni üles tunnistama kodutud eriti haavatavaks sotsiaalseks rühmaks, kes kannatab mitme diskrimineerimise vormi all ja kelle elementaarsed põhiõigused on piiratud; rõhutab sellega seoses kodutute laste erivajadusi;
8. kutsub komisjoni üles integreerima kodutuse küsimuse kõikidesse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, et vähendada kodutuks jäämise ohtu ja ulatust;
9. kutsub komisjoni üles toetama ja aitama liikmesriike riiklike ja piirkondlike kodutuse kaotamise strateegiate väljatöötamisel, kuna need on olulised vahendid kodutuse likvideerimiseks, ning abistama nimetatud strateegiate hindamisel;
10. kutsub komisjoni ja nõukogu üles looma ELi varjupaiga tagatisvahendi, et kindlustada Euroopa Liidus hädaolukorras piisav arv varjupaiku ning muid kodututele kättesaadavaid vahendeid ja teenuseid;
11. rõhutab, et kiiremas korras tuleb teha lõpp kodutute mis tahes kriminaliseerimisele ning tervete kogukondade tõrjumisele; kutsub komisjoni ja nõukogu üles avaldama kodutuid karistavatele liikmesriikidele poliitilist survet;
12. kutsub liikmesriike üles kasutama enim puudustkannatavate isikute jaoks loodud Euroopa abifondi vahendeid ning teisi programme, nagu Euroopa Sotsiaalfond, et parandada kodutute olukorda ning sillutada teed sotsiaalsele kaasatusele ja tööhõivealasele integratsioonile;
13. kutsub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles uurima põhjalikumalt äärmise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse mõju põhiõigustele ning poliitilistele ja sotsiaalsetele õigustele;
14. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, sotsiaalkaitsekomiteele ja Euroopa Nõukogule.
- [1] ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 19.
- [2] ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 139.
- [3] ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 101.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0179.
- [5] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0266.
- [6] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246.