RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi kodutuse kaotamise strateegia
8.1.2014 - (2013/2994(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Inês Cristina Zuber, Willy Meyer, Paul Murphy, Jacky Hénin, Martina Anderson, Marie-Christine Vergiat, Younous Omarjee, Kyriacos Triantaphyllides, Nikolaos Chountis fraktsiooni GUE/NGL nimel
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artiklit 34,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud parandatud Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle artiklit 31,
– võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta[1],
– võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus[2],
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et eluase on põhiõigus ning väärikates tingimustes kodanikuõiguste kasutamise ja neile juurdepääsu saamise eeltingimus; arvestades, et korralikule ja nõuetekohasele eluasemele juurdepääsu tagamine on liikmesriikidele pandud rahvusvaheline kohustus, mida liit peab arvesse võtma, kuna õigus eluasemele ning abile eluaseme leidmisel on sätestatud paljude liikmesriikide põhiseadustes ning see on tunnustatud nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 34, Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud parandatud Euroopa sotsiaalharta artiklites 30 ja 31 kui ka inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25;
B. arvestades, et uusliberaalsed kokkuhoiumeetmed, mida on kinnistanud nn kolmiku vastastikuse mõistmise memorandumid eeskätt niinimetatud riiklike reformikavade, majanduse juhtimise ja Euroopa poolaasta osana ning mida veelgi halvendab fiskaalkokkulepe, on mitmes nõrgema majandusega riigis üks sotsiaal- ja majanduskriisi süvendav tegur, mis põhjustab sotsiaalset tagasilööki terve ühiskonna tasandil;
C. arvestades, et see poliitika viib töötajate palkade vähenemiseni, põhjustab kodumaise nõudluse langust ja maksutulude vähenemist, sotsiaalkaitsesüsteemide lagunemist ja riiklike investeeringute järsku kahanemist; arvestades, et selle tulemusel muutub aina raskemaks töölisklassi perede ning eelkõige naiste, laste ja nendesse ühiskonnakihtidesse kuuluvate sisserändajate elu, kes on vaesuse suurenemise, töötuse ning ebakindla ja vähetasustatud töö peamised ohvrid;
D. arvestades, et ELis on üle 26 miljoni töötu, 19% lastest ohustab vaesus, 8% inimestest kannatab ränga materiaalse puuduse all, 24,2% inimestest elab vaesusohus, palgavaesed moodustavad kolmandiku tööealistest täiskasvanutest, keda ohustab vaesus, ning igal öösel on koduta 410 000 inimest;
E. arvestades, et majandus- ja rahanduskriisi süvenemine ning kokkuhoiumeetmete rakendamine koos langevate palkade ja kasvava tööpuudusega lisaks kõrgetele üürihindadele ja eluasemelaenude suurenevatele tagasimaksetele kasvatab väljatõstmiste arvu ja kinnisvara arestimist pankade poolt, eelkõige sellistes riikides nagu Hispaania, kus alates 2008. aastast on aset leidnud üle 400 000 eluasemest väljatõstmise; arvestades, et datio in solutum võimaluse puudumine tekitab sotsiaalset ja majanduslikku tõrjutust, mis on uue eluaseme leidmisel tõsiseks takistuseks;
F. arvestades, et massiline spekuleerimine eluasemesektoris tõi kaasa lakkeulatuva kasumi pankadele ja kinnisvaraga spekuleerijatele ning hiiglasliku kinnisvaramulli; arvestades, et selle mulli lõhkemine jättis miljonid inimesed üle Euroopa olukorda, kus nende võlad ületavad nende varade väärtuse ja neid ohustab kodu kaotus, mille tulemuseks on kümned tuhanded sunniviisilised väljatõstmised;
G. arvestades, et sotsiaalmajutust kasutavate inimeste sotsiaalne ja perekondlik profiil on muutunud, ja et nõudmine sellise majutuse järele kasvab;
H. arvestades, et enamikus ELi liikmesriikides valitseb sotsiaaleluruumide puudus ning nõudlus vastuvõetava hinnaga eluasemete järele kasvab üha;
1. peab vajalikuks need uued sotsiaalsed olud kiiresti tuvastada, et töötada välja asjakohased elamumajanduse strateegiad, mis vastaksid iga liikmesriigi tegelikule olukorrale;
2. tuletab meelde, et õiguse eluasemele rakendamine mõjutab teiste põhiõiguste, sealhulgas poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste realiseerimist; on seisukohal, et õigust eluasemele tuleks ellu viia kodanikele ja perekondadele kohase eluaseme tagamise teel, mis vastaks nende vajadustele ja kindlustaks neile heaolu, eraelu puutumatuse ja elukvaliteedi, aidates nii saavutada sotsiaalset õigust ja ühtekuuluvust ning võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu;
3. nõuab, et töötataks välja kaugeleulatuv ja terviklik strateegia, mis põhineks riiklikele strateegiatele suunatava eelarvetoetuse ja vahendite suurendamisel ja mille eesmärk laiemas sotsiaalse kaasatuse raamistikus on kaotada kodutus võimalikult kiiresti;
4. rõhutab, et see strateegia saab olla tulemuslik üksnes juhul, kui see on osa üldisest kavast, mille eesmärk on võidelda vaesuse ja tööpuudusega, edendada majanduskasvu ja teha lõpp tööõiguste, -standardite ja palgatasemete ohustamisele, kasutades lisaks ruumilist planeerimist ja eluasemepoliitikat, mis on seatud arvestama elanike huve ja nende õiguseid, mitte finants- või spekulatiivseid huve;
5. on seisukohal, et EL peaks toetama liikmesriike kodututele mõeldud üleminekustrateegiate rakendamisel:
• võttes vastu õigusakte, mis piiraksid spekuleerimist eluasemehindade kontrollimise teel;
• luues linnapiirkondades korralike ja nõuetekohaste varjupaikade võrgustiku;
• tagades raamõigusaktidega, et need varjupaigad on universaalsed ja tasuta;
• tagades iga varjupaiga asukate regulaarse kontrollimise valdkondadevaheliste töörühmade poolt, kuhu kuuluvad ka meditsiinitöötajad, ning rakendades sotsiaalse kaasatuse kavasid isikute puhul, kelle puue ei takista neil elamast aktiivset elu;
• töötades välja kavasid kohese majutuse jaoks, võttes aluseks liikmesriigi varuelamispindade kasutamise (juhul kui sellised varuelamispinnad on olemas) või kasutamata või tühjade ehitiste kasutuselevõtmise, tagades nii kõigile kodututele juurdepääsu eluasemele;
• moodustades valdkondadevahelisi töörühmi, mis jälgiksid kõiki, kes sellistes kavades osalevad ja sekkuksid neid elanikke kimbutavate eri probleemide puhul (sõltuvus, vaimsed ja füüsilised haigused, raskused töökoha leidmisel jne);
• võttes meetmeid, näiteks õigusakte datio in solutum’i kehtestamiseks (kus seda veel ei ole) või kuulutades vajadusel välja eriolukorra eluasemesektoris, et tagada õigust eluasemele;
• kehtestades viivitamata moratooriumi eluasemest väljatõstmisele ja võttes vastu õigusakte, mis keelavad nende eluasemeomanike väljatõstmise, kes ei suuda majanduskriisi tõttu eluasemelaenu tagasimaksete tähtaegadest kinni pidada;
• kehtestades avaliku sektori ehitustööde programmi eesmärgiga ehitada kõigile uued ja korralikud sotsiaaleluruumid;
6. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
- [1] ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 101.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246.