RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Vaba liikumise põhiõiguse järgimine ELis
13.1.2014 - (2013/2960(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Renate Weber, Nadja Hirsch, Metin Kazak fraktsiooni ALDE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0016/2014
B7‑0024/2014
Euroopa Parlamendi resolutsioon vaba liikumise põhiõiguse järgimise kohta ELis
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 20, 21, 45, 47 ja 151 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 15, 21, 29, 34 ja 45,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ,[1]
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrust (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires,[2]
– võttes arvesse määrust (EÜ) nr 883/2004[3] ning rakendusmäärust (EÜ) nr 987/2009 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta[4],
– võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2013. aasta teatist „Viis meedet olukorra parandamiseks ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas” (COM(2013)0837),
– võttes arvesse komisjoni 13. juuli 2010. aasta teatist „Töötajate vaba liikumine – õiguste tagamine ja olulisemad muutused” (COM(2010)0373),
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi Redingi poolt 5. detsembril 2013. aastal justiits- ja siseküsimuste nõukogule vaba liikumise kohta tehtud avaldust,
– võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta,[5]
– võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta resolutsiooni ELi kodakondsust käsitleva 2010. aasta aruande ja ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamise kohta,[6]
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et ELi kodanike õigus vabalt liikuda ja elada koos oma perekonnaliikmetega igas ELi riigis on üks neljast ELi õiguses sätestatud põhivabadusest ja ELi integratsiooni nurgakivi;
B. arvestades, et hoolimata võimalikest piirikontrollidest, mis mõned liikmesriigid on kehtestanud ka nende territooriumile sisenevatele ELi kodanikele, on liikumisvabadus kõikidele Euroopa kodanikele tagatud õigus; arvestades, et kõikide liikmesriikide mittekuulumine Schengeni alasse ei mõjuta kõikide ELi kodanike õigust liikuda vabalt kogu liidu piires;
C. arvestades, et ELi kodanike vabadus elada ELi piires igal pool kehtib igasuguste piiranguteta kõikidele ELi kodanikele, kuid selle tingimuseks on direktiivi 2004/38/EÜ kohaselt asjaomase ELi kodaniku kohustus tõestada pärast kolme kuud oma isemajandamise suutlikkust, et vastuvõtvat riiki mitte koormata;
D. arvestades, et ELis on töötajad saanud seda vabadust kasutada juba 1960. aastatest alates; arvestades, et Euroopa Liidu lepingus tunnustati kõikide – nii töötavate kui ka mittetöötavate – ELi kodanike vaba liikumise õigust; arvestades, et võimalus liikuda vabalt ringi ka muudel põhjustel kui töötamine (näiteks pensionile jäämiseks, õpinguteks või perekonnaliikmetega ühinemiseks) on saanud ELi kodakondsuse äärmiselt oluliseks tunnuseks;
E. arvestades, et ELis on ligikaudu 2 miljonit vaba töökohta, mida ei ole võimalik vähese liikuvuse tõttu täita, ning samas on töötuse määr ELis enneolematult kõrge; arvestades, et töötajate vaba liikumine on nii ELile kui ka liikmesriikidele positiivne sotsiaal-majanduslik eeskuju, mis on ELi integratsiooni, majanduse arengu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja inimeste professionaalsuse suurendamise nurgakivi ning mis aitab neutraliseerida majanduskriisi kahjulikku mõju ja kindlustada liidu positsiooni majandusjõuna, kes on valmis seisma silmitsi ülemaailmsete muutustega kaasnevate probleemidega;
F. arvestades, et liikuvust põhjustab peamiselt tööjõunõudlus ning tööjõu pakkumise ja nõudluse ebaühtlase jaotumise korral Euroopas võivad üleminekutõkked takistada nii Euroopa ettevõtete majanduslikku arengut kui ka õigust töötada ja elada teise liikmesriigi territooriumil;
G. arvestades, et Bulgaaria ja Rumeenia töötajate vaba liikumist puudutav üleminekukord on alates 1. jaanuarist 2014 tühistatud;
H. arvestades, et võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtete kohaselt on kõikidel ELi kodanikel oma elukohariigi kodanikega samad õigused ja kohustused (sellest põhimõttest lähtuvad määrused nr 883/2004 ja 987/2009); arvestades, et iga liikmesriik korraldab oma riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi ise ning ELi tasandil tegeletakse küll riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimisega, kuid mitte ühtlustamisega;
I. arvestades, et meie ühiskonnas viimasel ajal tööstuslike muutuste, globaliseerumise, uute tööstruktuuride, demograafiliste muutuste ja transpordivahendite edasiarenemise tulemusena toimunud areng nõuab töötajate senisest suuremat liikuvust;
J. arvestades, et praeguse Euroopat tabanud majanduslanguse ajal võib liikuvate töötajate kodumaale saadetavatel rahaülekannetel olla positiivne netomõju selliste ülekannete päritoluriigi maksebilansile; arvestades, et demograafilise olukorra tõttu sõltub paljude liikmesriikide majanduse edaspidine stabiilsus ja kasv muudest liikmesriikidest pärit töötajatest;
K. arvestades, et tänu ELi töötajate liikumisvabadusele on mõnes teises liikmesriigis töökoha leidnud tuhanded töötud ning eeskätt noored, kellel puudusid Euroopat tabanud majandus- ja finantskriisi tõttu igasugused tööleidmise väljavaated;
L. arvestades, et ELi kodanikud peavad liikumisvabadust ELi peamiseks kodanikuõiguseks ja ELi kõige positiivsemaks saavutuseks, millel on nende riigi majandusele kasulik mõju;
M. arvestades, et nõukogu kinnitas näiteks justiits- ja siseküsimuste nõukogu hiljutistel aruteludel (8. oktoobril 2013 ning 5.–6. detsembril 2013) oma toetust liikumisvabadusele ning tunnistas, et see toob vastastikust kasu;
N. arvestades, et lähenevate Euroopa Parlamendi valimiste tõttu on ELi kodanike vaba liikumise küsimusest saanud mõnede parteide kampaaniateema; arvestades, et kui sellesse arutellu ei suhtuta ratsionaalselt, võib see viia teatavatest ELi liikmesriikidest pärit kodanike või ELi liikuvate kodanike mustamiseni ning tuua kaasa rassismi ja ksenofoobia tõusu;
1. kutsub liikmesriike üles pidama kinni oma aluslepingust tulenevatest kohustustest, mis seonduvad ELi liikumisvabaduse alaste eeskirjadega, ning tagama võrdsuse põhimõtte ja vaba liikumise põhiõiguse järgimise kõikides liikmesriikides;
2. palub komisjonil ja liikmesriikidel kindlustada liidu õiguse range jõustamine, et tagada kõikide ELi töötajate võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine (seoses töö saamise, tööhõive ja -tingimuste, tasustamise, vallandamise, sotsiaaltoetuste ja maksusoodustustega) ning seeläbi ka ettevõtete aus konkurents; nõuab tungivalt, et liikmesriikide asutused võitleksid töötajate vaba liikumise õiguse mis tahes põhjendamatu piiramise või takistamise vastu, aga ka selliste töötajate igasuguse ärakasutamise vastu;
3. tuletab meelde, et töötajate vaba liikumise põhimõtte kohaselt on igal liidu kodanikul elukohast olenemata õigus liikuda vabalt teise liikmesriiki, et seal töötada ja/või töö eesmärgil elada;
4. lükkab kindlalt tagasi kõik ettepanekud ELi migrantide arvu piiramiseks, kuna see oleks vastuolus ELi aluslepingu kohase inimeste vaba liikumise põhimõttega; juhib tähelepanu asjaolule, et töötajate liikuvus aitab suurendada Euroopa majanduse konkurentsivõimet;
5. peab kiiduväärseks komisjoni teatist COM(2013)0837, milles nähakse ette viis meedet, mille abil aidata liikmesriikidel ja nende kohaliku tasandi ametiasutustel ELi õigust ja vahendeid täiel määral kohaldada, ning toetab sellega seoses täielikult järgmisi, liikmesriikidega ühiselt rakendatavaid meetmeid: liikmesriikide abistamine võitluses fiktiivabieludega (käsiraamat); ametiasutuste abistamine ELi sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise eeskirjade rakendamisel (praktiline juhend); ametiasutuste abistamine sotsiaalse kaasamise probleemide lahendamisel (rahalised vahendid); hea tava levitamine vastavalt kohalike ametiasutuste vajadustele ning kohaliku tasandi ametiasutuste koolitamine ja toetamine ELi vaba liikumise eeskirjade kohaldamisel;
6. toetab kodakondsust käsitlevas 2013. aasta aruandes esitatud komisjoni ettepanekut reformida sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise eeskirju, et pikendada kolmelt kuult kuueni seda kohustuslikku perioodi, mille jooksul peavad kodanikele hüvitist maksma nende päritoluliikmesriigid; on seisukohal, et sellise ettepanekuga antaks teise ELi liikmesriiki kolivatele tööotsijatele sotsiaaltagatised ning vähendataks vastuvõtva liikmesriigi kulutusi;
7. toonitab, et Euroopa majandus vajab pigem vaba liikumise ja töötajate liikuvuse suurendamise kui piiramise alaseid jõupingutusi, ning kutsub liikmesriike üles tagama kõikidele kodanikele ja töötajatele vaba liikumise võimalused, et aidata kujundada välja tõeline ELi tööturg, kõrvaldada kitsaskohad ja lasta ELi töötajatel suunduda piirkondadesse, kus nende oskuste järele on vajadus;
8. tuletab meelde, et teises ELi liikmesriigis töötamisega kaasneb töötajate jaoks kohustus teha makseid selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi ning seega ka õigus seda kasutada;
9. peab kahetsusväärseks ja murettekitavaks, et nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil on teatavad meedia- ja poliitikaringkondade esindajad loonud ebatäpseid ja eksitavaid seoseid teistest liikmesriikidest pärit ELi kodanike ja süsteemi harvade kuritarvitusjuhtude vahel, ning kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid sellise kuritarvitamise vältimiseks, muu hulgas liikmesriigi enda kodanike poolt; peab sellega seoses kiiduväärseks komisjoni algatust abistada ametiasutusi ELi sotsiaalkindlustussüsteemi koordineerimise eeskirjade kohaldamisel ning praktilist juhendit peamise elukoha kindlaksmääramiseks;
10. tuletab meelde, et ELi töötajate liikuvuse ja vastuvõtva riigi sotsiaalhoolekandesüsteemi heldekäelisuse vahelisi seoseid ei kinnita mitte mingisugused statistilised andmed;
11. kutsub liikmesriike ja valitsusi üles mitte süüdistama teistest liikmesriikidest pärit ELi kodanikke majandus- ja finantskriisi ränkades majanduslikes tagajärgedes, vaid suhtuma nende kohalolusse leplikult ja teavitama oma kodanikke paremini sellest, kuidas kõnealused töötajad aitavad kaasa vastuvõtva riigi majandusele;
12. toonitab vajadust toetada linnu ELi migrantidele haridus- ja integratsiooniprogrammide korraldamisel;
13. kutsub komisjoni ja nõukogu üles lubama vahendite kasutamisel suuremat paindlikkust, eelkõige seoses vahendite ümberjagamisega, kui liikmesriigid ei ole oma eelarvevahendeid ettenähtud ajal ära kasutanud; toonitab, et komisjon peaks austama liikmesriikide pädevust sotsiaalhoolekande valdkonnas; kutsub komisjoni üles mitte suurendama liikmesriikides bürokraatiat, nõudes üksikjuhtumite tarbetut uurimist;
14. julgustab komisjoni jätkama praeguseid jõupingutusi, mille eesmärk on kindlustada, et liikmesriigid võtavad direktiivi 2004/38/EÜ üle ning rakendavad seda täielikult ja korrektselt, kasutades täies ulatuses ära selles rikkumismenetluste algatamiseks antud võimalusi; kutsub liikmesriike üles kaotama kodanike vaba liikumise õigust piiravad õiguslikud ja praktilised tõkked ning mitte juurutama tülikaid ja põhjendamatuid haldusmenetlusi ega tolereerima vastuvõetamatuid tavasid, mis piiravad selle õiguse rakendamist;
15. kordab oma varasemaid liikmesriikidele suunatud üleskutseid kindlustada kõikidele ELi kodanikele ja nende perekondadele vaba liikumise võimalused, diskrimineerimata neid seksuaalse sättumuse või kodakondsuse alusel; kordab oma liikmesriikidele esitatud üleskutset rakendada direktiivi 2004/38/EÜ artiklite 2 ja 3 alusel tagatud õigusi täielikult mitte ainult eri soost abikaasadele, vaid ka registreeritud partneritele, ELi kodaniku leibkonna liikmetele või partneritele, kellega ELi kodanikul on tõendatud ja stabiilne suhe (kaasa arvatud samasooliste paaride liikmed), lähtudes vastastikuse tunnustamise, võrdsuse, mittediskrimineerimise, väärikuse ning era- ja pereelu austamise põhimõtetest; kutsub sellega seoses komisjoni üles tagama direktiivi range kohaldamise;
16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.