RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Viimasel ajal täheldatud lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kriminaliseerimise ilmingud
15.1.2014 - (2014/2517(RSP))
vastavalt kodukorra artiklile 122
Cristian Dan Preda, Tunne Kelam, Monica Luisa Macovei, Philippe Boulland, Petri Sarvamaa, Eija-Riitta Korhola, Sari Essayah, Krzysztof Lisek, Seán Kelly, Bogusław Sonik fraktsiooni PPE nimel
B7‑0051/2014
Euroopa Parlamendi resolutsioon viimasel ajal täheldatud lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kriminaliseerimise ilmingute kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja Pekingi tegevusprogrammi, milles rõhutatakse, et kõigil naistel on õigus otsustada oma seksuaalsusega seotud küsimusi vabalt ja vastutustundlikult, ilma sunni, häbimärgistamise ja vägivallata,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni A/HRC/17/19 inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogus toimunud arutelusid lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste üldiste õiguste ning seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise ja vägivalla üle;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay avaldusi, mille ta tegi seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva vägivalla ja diskrimineerimise lõpetamist käsitlevale töörühmale,
– võttes arvesse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise koostöölepingu (Cotonou leping) teist läbivaatamist ja selle lepingu sätteid inimõiguste kohta, eriti artikli 8 lõiget 4 ja artiklit 9,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ja artiklit 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 10, millega kohustatakse Euroopa Liitu ja liikmesriike toetama ja edendama oma suhetes muu maailmaga üldisi inimõigusi ning üksikisikute kaitset,
– võttes arvesse oma 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu kohta[1],
– võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Uganda ja Bahati eelnõu ning homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise kohta[2],
– võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni David Kato tapmise kohta Ugandas[3],
– võttes arvesse oma 28. septembri 2011. aasta resolutsiooni inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi käsitlemise kohta ÜROs[4],
– võttes arvesse oma 5. juuli 2012. aasta resolutsiooni lesbiliste naiste vastase vägivalla ning lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ja mõlemasooliste (LGBTI) inimeste õiguste kohta Aafrikas[5],
– võttes arvesse kodukorra artiklit 122,
A. arvestades, et kõik inimesed sünnivad vabana ning oma väärikuselt ja õigustelt võrdsetena; arvestades, et kõik riigid on kohustatud takistama seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sooväljenduse alusel toimuvat vägivalda ja häbimärgistamist;
B. arvestades, et lesbidel, geidel, biseksuaalidel, trans- ja intersoolistel (LGBTI) inimestel on samasugused inimõigused nagu kõigil meestel ja naistel ning neid õigusi tuleb kaitsta olenemata inimeste seksuaalsest sättumusest, sooidentiteedist ja sooväljendusest;
C. arvestades, et Uganda parlament võttis 20. detsembril 2013. aastal vastu homoseksuaalsuse vastase seaduse, mille kohaselt on võimalik määrata LGBTI inimeste õiguste toetamise eest kuni seitsmeaastane vanglakaristus, LGBTI inimeste üles andmata jätmise eest kuni kolmeaastane vanglakaristus ja karistada nn retsidiivseid seaduserikkujaid ja HIV-positiivseid seaduserikkujaid eluaegse vanglakaristusega; ja arvestades, et ühisel nõusolekul toimuv homoseksuaalne käitumine on kriminaliseeritud Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kohaselt;
D. arvestades, et Nigeeria senat võttis 17. detsembril 2013. aastal vastu samasooliste inimeste abiellumist keelava seaduse, mille kohaselt võib homoseksuaalses suhtes olevatele inimestele määrata kuni 14-aastase vanglakaristuse ja isikutele, kes on olnud samasooliste inimeste suhete tunnistajaks või kes peavad LGBTI inimestele mõeldud baare, juhivad nende organisatsioone või korraldavad nende kogunemisi, kuni 10-aastase vanglakaristuse;
E. arvestades, et India ülemkohus tühistas 11. detsembril 2013. aastal Delhi kõrgema kohtu 2009. aasta otsuse, mille kohaselt on karistusseadustiku 377. jaotis, koloniaalajast pärinev homoseksuaalsust keelav säte, vastuolus India põhiseaduses sätestatud võrdõiguslikkuse põhimõttega, ja muutis homoseksuaalsuse jälle kuriteoks, mille eest võib määrata kuni eluaegse vanglakaristuse;
F. arvestades, et Vene riigiduuma võttis hiljuti vastu õigusakti, millega keelatakse ebatraditsiooniliste seksuaalsuhete propaganda;
1. kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles pöörama suhetes kolmandate riikidega tähelepanu LGBTI inimeste inimõigustele;
2. mõistab seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sooväljenduse alusel viha ja vägivalla õhutamise hukka; kustub eespoolnimetatud riike üles kaitsma tõhusalt LGBTI inimeste õigust elule ja inimäärsele kohtlemisele ning mõistma hukka kõik vägivallaaktid ning nende inimeste häbimärgistamise ja alandamise;
3. kutsub Uganda presidenti üles homoseksuaalsuse vastast seadust mitte jõustama ning tunnistama Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kehtetuks;
4. kutsub Nigeeria presidenti üles samasooliste inimeste abiellumist keelavat seadust mitte jõustama ning tunnistama Nigeeria karistusseadustiku 214. ja 217. jaotise kehtetuks;
5. tunneb heameelt India valitsuse algatuse üle lasta ülemkohtul oma otsus läbi vaadata, sest selle otsusega rikutakse põhiseaduses sätestatud võrdõiguslikkuse põhimõtet; kutsub India parlamenti üles karistusseadustiku 377. jaotist tühistama, kui ülemkohus oma otsust ei muuda;
6. on väga mures nn ebatraditsiooniliste seksuaalsuhete propageerimist keelava Venemaa föderaalseaduse vastuvõtmise negatiivsete tagajärgede pärast, sest see seadus suurendab LGBTI inimeste diskrimineerimist ja nendevastast vägivalda ning piirab nende vabadust Venemaa piires liikuda ja Venemaale siseneda; kutsub Venemaad seetõttu üles oma seadust muutma;
7. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uganda, Nigeeria, India ja Venemaa presidentidele ja parlamentidele.