Resolutsiooni ettepanek - B8-0067/2014Resolutsiooni ettepanek
B8-0067/2014

    RESOLUTSIOONI ETTEPANEK agressioonikuritegude kohta

    15.7.2014 - (2014/2724(RSP))

    komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
    vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

    Pier Antonio Panzeri, Elena Valenciano Martínez-Orozco, Josef Weidenholzer, Ana Gomes, David Martin, Richard Howitt fraktsiooni S&D nimel

    Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0066/2014

    Menetlus : 2014/2724(RSP)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    B8-0067/2014
    Esitatud tekstid :
    B8-0067/2014
    Arutelud :
    Vastuvõetud tekstid :

    B8‑0067/2014

    Euroopa Parlamendi resolutsioon agressioonikuritegude kohta

    (2014/2724(RSP))

    Euroopa Parlament,

    –       võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

    –       võttes arvesse Rooma statuudi artiklit 5, mille kohaselt on agressioonikuritegu üks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusvaldkonda kuuluvatest tähtsamatest kuriteoliikidest,

    –       võttes arvesse Rooma statuudi Kampala muudatusi, mis võeti vastu 2010. aastal Ugandas Kampalas toimunud läbivaatamiskonverentsil, pidades eriti silmas resolutsiooni RC/Res. 6, mis on seotud agressioonikuritegudega,

    –       võttes arvesse nõukogu otsust 2011/168/ÜVJP ja selles sisalduvat viidet Kampala muudatustele,

    –       võttes arvesse läbivaadatud tegevuskava, mis võeti vastu 12. juulil 2011 kooskõlas nõukogu otsusega 2011/168/ÜVJP,

    –       võttes arvesse oma 19. mai 2010. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi kohta Ugandas Kampalas[1],

    –       võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks[2],

    –       võttes arvesse oma 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale[3],

    –       võttes arvesse Ladina-Ameerika Parlamendi Peaassamblee 19. ja 20. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamise ja Kampala muudatuste ratifitseerimise kohta (AO/2013/07XXIX),

    –       võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriikide assamblee 27. novembri 2013. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja osalisriikide assamblee tugevdamise kohta, milles kutsutakse tulevasi osalisriike üles ratifitseerima statuuti muudetud kujul, palutakse kõigil osalisriikidel kaaluda muudatuste ratifitseerimist ning tunnustatakse neid arvukaid osalisriike, kes on muudatused hiljuti ratifitseerinud (ICC-ASP/12/Res.8),

    –       võttes arvesse Rooma statuudi Kampala muudatuste ratifitseerimist ja rakendamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu käsiraamatus, mille koostasid Liechtensteini Vürstiriigi alaline esindus ÜRO juures, agressiooni ennetamise ülemaailmne instituut ja enesemääramise Liechtensteini instituut Princetoni Ülikooli juures,

    –       võttes arvesse rahvusvahelist kriminaalõiguse päeva 17. juulil, millega tähistatakse edenemist vastutuse suurenemise suunas inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi eest,

    –       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

    A.     arvestades, et ELi liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamisest peale selle kindlad liitlased, kes pakuvad finantsabi ning poliitilist, diplomaatilist ja logistilist tuge, propageerides samas Rooma statuudi universaalsust ja kaitstes selle terviklikkust, et suurendada kohtu sõltumatust;

    B.     arvestades, et agressioonikuritegusid käsitlevate Rooma statuudi Kampala muudatuste ratifitseerimine vähemalt 30 osalisriigis ning pärast 1. jaanuari 2017. aastat osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega vastu võetav otsus on eeltingimused, mille alusel luuakse agressioonikuritegude karistatavaks muutmise püsiv rahvusvahelise kriminaalvastutuse süsteem;

    C.     arvestades, et riigid, kes ei ole Rooma statuudiga ühinenud, võivad ratifitseerida Rooma statuudi koos Kampala muudatustega ning aidata seeläbi laiendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust agressioonikuritegudele;

    D.     arvestades, et Kampala muudatused on ÜRO põhikirjaga täielikus kooskõlas, kuna nendega tunnistatakse kuritegelikuks üksnes ebaseadusliku jõukasutamise kõige tõsisemad ehk oma laadi, tõsiduse ja ulatuse tõttu ilmselgelt ÜRO põhikirjaga vastuolus olevad vormid;

    E.     arvestades, et agressioonikuritegude kuulumine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse aitab tagada rahvusvahelisel tasandil õigusriiklust, rahu ja julgeolekut, kuna aitab ära hoida ebaseaduslikku jõukasutamist ning aitab seega tõhusalt selliseid kuritegusid ennetada ja kestvat rahu kindlustada;

    F.     arvestades, et mõlema Kampala muudatuse riikidepoolne ratifitseerimine ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab kaasa selliste kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele;

    G.     arvestades, et Kampala muudatuste ratifitseerimine ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab kaitsta inimõigusi, kuna kuritegelikuks tunnistatakse agressiooniakt, mis on sageli nii inimõiguste kui ka rahvusvahelise humanitaarõiguse ränkade rikkumiste põhjuslikkuse ahela esimeseks lüliks;

    H.     arvestades, et agressiooniaktide kuritegelikuks tunnistamine aitab kaitsta ka seadusevastaselt sõtta saadetud sõdurite ja rünnatava riigi võitlejate õigust elule, kuna nii kaotatakse lünk Rooma statuudis ja rahvusvahelises humanitaarõiguses, mille alusel kaitstakse praegu üksnes tsiviilisikuid ja muid „kaitstavaid isikuid”;

    I.      arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab kaasa Rooma statuudi universaalsusele, kuna Kampala muudatusi hõlmava täieliku Rooma statuudi ratifitseerimisest võib olla huvitatud hulk riike, kelle jaoks on see riiklike huvidega kooskõlas, kuna aitab ära hoida nende vastu suunatud ebaseaduslikku jõukasutamist;

    1.      julgustab ELi võtma vastu ühist seisukohta agressioonikuritegude ja Kampala muudatuste suhtes;

    2.      nõuab tungivalt, et EL oleks esirinnas agressioonikuritegusid käsitleva Kampala muudatuse jõustumise nõudmisel, toetaks selle eesmärgi saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi ning ergutaks oma liikmesriike muudatust kõigepealt ratifitseerima ja seejärel aktiivselt toetama Rooma statuudi osalisriikide assamblee ühekordset otsust (kui muudatuse on ratifitseerinud nõutavad 30 riiki) laiendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust agressioonikuritegudele;

    3.      rõhutab vajadust suurendada ELi välistegevuse abil aktiivselt toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, parandatud Rooma statuudi ratifitseerimisele ja mõlema Kampala muudatuse ratifitseerimisele, muu hulgas Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ja ELi kohapealsete delegatsioonide abil ning tehnilise abi andmise kaudu ratifitseerimist ja/või rakendamist kaaluvatele riikidele;

    4.      kutsub ELi üles pühenduma võitlusele genotsiidi, inimsusevastaste ja sõjakuritegude ning agressioonikuritegude vastu ning nõuab, et võitlus tõsiste inimõiguste rikkumiste toimepanijate karistamatuse vastu seataks nii ELi kui ka liikmesriikide välistegevuse prioriteediks; kiidab ELi pingutusi rahvusvahelise humanitaarõiguse standardite rakendamise ja nende järgimise edendamisel üldiselt ja eriti valitsusväliste relvastatud rühmituste puhul; seetõttu õhutab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti suurendama jõupingutusi selles valdkonnas;

    5.      kutsub ELi liikmesriike üles viima siseriiklikke õigusakte kiiresti kooskõlla Kampala muudatustes kasutatavate määratlustega ja muude Rooma statuudist tulenevate kohustustega, et liikmesriikides oleks võimalik kuritegusid uurida ja toimepanijaid vastutusele võtta ning teha kohtuga koostööd;

    6.      teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale.