Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Liibüa kohta, sealhulgas 27. augusti 2014. aasta resolutsiooni 2174,

–       võttes arvesse ÜRO peasekretäri esiesindaja ja ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) juhi infotundi 27. augustil 2014 ÜRO Julgeolekunõukogus,

–       võttes arvesse ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 4. septembri 2014. aasta aruannet Liibüas jätkuvates vägivallaaktides aset leidva rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse rikkumise kohta,

–       võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu järeldusi Liibüa kohta, sh 15. augusti 2014. aasta järeldusi,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eelkõige 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta(1) ja 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Liibüas(2),

–       võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni hiljutisi avaldusi Liibüa kohta,

–       võttes arvesse ELSSi Liibüa missiooni juhtide 27. juuni 2014. aasta kohalikku avaldust pr Bugaighisi mõrvamise kohta,

–       võttes arvesse Prantsusmaa kaitseministri Jean-Yves Le Driani 9. septembri 2014. aasta avaldust,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et Liibüat on dramaatilisel kombel üksteise järel tabanud poliitilised, institutsioonilised ja julgeolekukriisid alates sellest, kui mässuliste rühmitused kukutasid NATO jõudude toel 2011. aastal Muammar Gaddafi;

B.     arvestades, et riigi idaosas asuvas Benghazi linnas ja selle ümbruses on käinud lahingud mai keskpaigast alates, kui erukindral Khalifa Haftar alustas sõjalist operatsiooni islamistlike sõjaliste rühmituste koalitsiooni vastu, kuhu kuuluvad džihaadi rühmitus Ansar al-Sharia ja muud relvajõud;

C.     arvestades, et 13. juulil 2014 puhkes ühelt poolt Zintani sõjalise rühmituse ja selle liitlaste ning teiselt poolt peamiselt Misratast pärit islamistlikest rühmitustest koosneva Liibüa Koidiku koalitsiooni vahel lahing Tripoli rahvusvahelise lennujaama pärast; arvestades, et Liibüa Koidiku jõud said 24. augustil Tripoli lennujaama enda valdusesse ja kontrollivad sellest alates suuremat osa Tripolist, sh ministeeriumeid ja institutsioonide keskuseid;

D.     arvestades, et varem domineerinud islamistlikud parteid said 25. juuni 2014. aasta parlamendivalimistel lüüa; arvestades, et vastvalitud parlament – esindajatekoda – on vahetanud välja senise rahvuskongressi ning asunud julgeolekukaalutlustel Tripolist ümber riigi isaodas asuvasse Tobruki linna; arvestades, et esindajatekoda on nõudnud välisjõudude sekkumist julgeolekuolukorra lahendamiseks;

E.     arvestades, et Liibüa Koidiku koalitsioonijõud on vaidlustanud esindajatekoja ümberasumise, väites, et võimu üleminek uuele parlamendile oli vastuolus põhiseadusega; arvestades, et 25. augustil 2014 tuli Rahvuskongress Tripolis uuesti kokku, valis peaministriks islamistide toetatud Omar al-Hasi ja palus tal moodustada nn rahvusliku päästmise valitsus;

F.     arvestades, et esindajatekoda on mõistnud Liibüa Koidiku ja Ansar al-Sharia nime all võitlevad rühmitused hukka kui terroristid; arvestades, et Liibüa Koidik ja selle liitlased on mõistnud hukka esindajatekoja, väites, et seda kontrollivad endised Gaddafi toetajad;

G.     arvestades, et on tulnud teateid tundmatute lennukite õhurünnakutest Liibüa Koidiku rühmituste pihta Tripolis; arvestades, et USA allikad on süüdistanud nendes rünnakutes Egiptust ja Araabia Ühendemiraate; arvestades, et Egiptus on eitanud õhurünnakute või muude sõjaliste operatsioonide läbiviimist Liibüas;

H.     arvestades, et Kairos toimus 25. augustil 2014 Liibüa naaberriikide kohtumine, kus Liibüa palus oma naftaväljadele ja lennujaamadele rahvusvahelist kaitset ja teatas, et tal ei ole piisavalt jõudu sõjaliste rühmituste peatamiseks; arvestades, et osalevad riigid leppisid kokku mitte sekkuda Liibüa siseasjadesse ja nõudsid riiklikku dialoogi;

I.      arvestades, et ÜRO katsed vahendada vaenupoolte vahel relvarahu ja saavutada riikliku dialoogi alustamist ei ole siiani vilja kandnud; arvestades, et ÜRO äsja määratud erisaadik Bernadino Leon on praegu Liibüas; arvestades, et Prantsusmaa kaitseminister hoiatas 9. septembril 2014, et Liibüast on saamas „terrorirühmituste sõlmpunkt”, ning nõudis otsustavaid rahvusvahelisi meetmeid;

J.      arvestades, et konfliktid Benghazis ja Tripolis on tõsiselt halvendanud inimõiguste ja humanitaarolukorda; arvestades, et sõjalised rühmitused on pannud toime valimatuid mürsurünnakuid tsiviilpiirkondadele nii Tripolis kui ka Benghazis, mis on toonud kaasa märkimisväärseid tsiviilohvreid, lõhkunud elumaju ja infrastruktuuri; arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid Amnesty International ja Human Rights Watch on teatanud, et niisugused mürsurünnakud kujutavad endast sõjakuritegu; arvestades, et Benghazis mõrvati 25. juunil 2014 väljapaistev inimõiguste kaitsja Salwa Bugaighis;

K.     arvestades, et tsiviilelanikel Tripolis ja Benghazis on puudus toidust, küttest ja muudest esmavajalikest kaupadest; arvestades, et julgeolekuolukorra halvenemisega on väidetavalt kaasnenud kuritegevuse kasv ja terrorirühmituste levik;

L.     arvestades, et ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) hinnangul on viimati puhkenud lahingud toonud kaasa 100 000 riigisisest põgenikku ja veel 150 000 inimest, sh palju võõrtöötajaid, on riigist lahkunud; arvestades, et Liibüast on evakueeritud välisriikide abitöötajaid ja diplomaate, kaasa arvatud ELi ja UNSMILi personali; arvestades, et Tuneesia ajutine peaminister Jomaa on teatanud, et massiline pagulaste sissevool Liibüast on pannud riigi suutlikkusele suure koormuse;

M.    arvestades, et sajad rändajad ja pagulased on väidetavalt hukkunud, püüdes Liibüa vägivalla eest põgenedes üle Vahemere Euroopasse jõuda, mis on tekitanud Itaalias ja Maltal suure pagulaskriisi; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti teatel on alates juunist hukkunud 1600 inimest, kes püüdsid jõuda Euroopasse; arvestades, et Liibüa on Euroopasse suunduvate rändajate peamine lähtekoht; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul oli 29. augusti 2014. aasta seisuga 109 000 Itaaliasse saabunud pagulasest arvatavalt umbes 98 000 asunud teele Liibüast;

N.     arvestades, et 26. veebruaril 2011. aastal andis ÜRO Julgeolekunõukogu Liibüas valitseva olukorra lahendamise üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; arvestades, et 27. juunil 2011 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus seoses inimsusevastaste kuritegudega välja kolm vahistamismäärust – Muammar Gaddafi, Saif al-Islam Gaddafi Abdullah al-Senussi kohta; arvestades, et ülejäänud kahtlustatavad ei ole vahi all; arvestades, et Liibüa ametivõimud on tungivalt nõudnud, et nende üle mõistetaks kohut Liibüa riiklikus õigussüsteemis;

1.      väljendab sügavat muret vägivalla eskaleerumise ja relvastatud vastasseisu pärast Liibüas, peamiselt Tripoli ja Benghazi lähedal; on mures olukorra pärast, millel on hävitav mõju tsiviilelanikele ja institutsioonidele ning mis võib veelgi destabiliseerida kogu piirkonda laiemalt;

2.      kutsub konflikti osapooli üles lõpetama viivitamata igasugune relvastatud vaenutegevus ja alustama kaasavat poliitilist dialoogi; avaldab sellega seoses täielikku poliitilist toetust ÜRO ja eelkõige selle eriesindaja Bernardino Leoni jõupingutustele seda protsessi lihtsustada, et luua konsensusel põhinevad institutsioonid, mis järgiksid laiamõõtmelise rahvusliku leppimise tegevuskava; nõuab, et selle protsessi käigus pöörataks piisavalt tähelepanu naiste ja vähemuste kaasamisele;

3.      nõuab tungivalt, et vastvalitud esindajatekoda teeks oma seadusandlikku tööd kaasavalt ja jõuaks kogu Liibüa elanikkonnani;

4.      rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogu viimane resolutsioon võimaldab laiendada rahvusvaheliste sanktsioonide ulatust, et jõuda kõikide vastutöötavate isikuteni kõikidelt pooltelt;

5.      mõistab hukka sõdivate poolte valimatud mürsurünnakud Tripoli ja Benghazi tsiviilelanikkonnaga piirkondadele viimaste kuude jooksul; on sügavalt mures inimõiguste olukorra halvenemise pärast kogu riigis, sealhulgas meelevaldsete kinnipidamiste, röövimiste, ebaseaduslike tapmiste ja piinamise pärast, samuti ajakirjanike, ametnike, poliitikategelaste ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivalla pärast, nagu silmapaistva aktivisti Salwa Bughaighisi brutaalne mõrv; rõhutab, et on vaja tagada vastutuselevõtmine kõikide inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest;

6.      mõistab hukka piirkondlike osaliste pideva ja varjatud sekkumise Liibüa siseasjadesse, mis on suurel määral aidanud kaasa sellele, et riik on järk-järgult vajunud poliitilisse ja sõjalisse kaosesse; kutsub Liibüa naabreid ja teisi piirkondlikke osalejaid üles hoiduma mis tahes tegevusest, mis võiks õhutada pingeid selles riigis;

7.      tuletab meelde, et kuna EL ja liikmesriigid olid seotud 2011. aasta sõjaga, on neil eriline vastutus aidata Liibüa elanikkonda;

8.      palub, et EL ja liikmesriigid ei säästaks jõupingutusi, toetades ÜRO ja teisi mittesõjalisi algatusi leidmaks praegusele kriisile lahendus; kutsub ELi eelkõige üles suurendama humanitaarabi täbaras olukorras Liibüa elanikkonnale, eelkõige enim kannatanud piirkondades, ning olema valmis reageerima olukorra edasisele halvenemisele;

9.      on seisukohal, et EL ei ole suutnud välja töötada ega rakendada kindlat ja laiaulatuslikku strateegiat, et toetada Gaddafi-järgset üleminekut ühiskonnas; mõistab eelkõige hukka asjaolu, et ELi liikmesriikide poliitika Liibüa suhtes on püsivalt koordineerimata ning et Euroopa välisteenistus ei ole suutnud kindlustada ELi ühist ja tõhusat lähenemisviisi;

10.    mõistab eriti hukka ELi vähese ambitsioonikuse ja tõhususe julgeoleku valdkonnas; peab küsitavaks piiratud keskendumist piiride ja rände haldamisele, millega ei lahendata Liibüa ebakindla olukorra algpõhjuseid; nõuab tungivalt, et EL töötaks välja Liibüa julgeolekusektori reformi laia kontseptsiooni, milles pöörataks erilist tähelepanu parlamendi järelevalvele selle sektori üle ning inimõiguste ja humanitaarõiguse alasele koolitusele;

11.    tuletab meelde paljude liikmesriikide korduvat relvaeksporti Gaddafi julgeolekuteenistusele; usub, et liikmesriikidel ja ELil on eriline kohustus toetada endiste võitlejate demobiliseerimist, desarmeerimist ja reintegreerimist ning arvukate ebaseaduslike relvade kogumist ja hävitamist riigis; nõuab ELi laiaulatuslikku programmi demobiliseerimise, desarmeerimise ja reintegreerimise ning ebaseaduslike relvade kogumise ja hävitamise valdkonnas;

12.    nõuab tungivalt, et EL kasutaks vahendamise, dialoogi ja lepituse edendamiseks täielikult ära stabiliseerimise ja rahu rahastamisvahendit ning toetaks koostöös UNSMILiga kiiremas korras vahendamist; nõuab samuti, et EL toetaks kodanikuühiskonna organisatsioonide, eriti naiste rühmade tugevdamist, eesmärgiga leida riiki tabanud mitmeplaanilisele kriisile vägivallavabad lahendused;

13.    väljendab sügavat muret rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorra pärast Liibüas, kelle niigi ebakindel olukord on veelgi halvenenud; tunneb muret jätkuvate teadete pärast tuhandete rändajate ja pagulaste hirmsate kinnipidamistingimuste kohta valitsuse hallatavates keskustes; nõuab, et EL ja liikmesriigid hoiduksid selle sektori rahalisest abistamisest, kuni väärkohtlemisi on põhjalikult uuritud ja need on peatatud;

14.    on vastu ELi rändepoliitika viimisele kolmandatesse riikidesse, eeskätt vastuvõtukeskuste rajamisele riikidesse, mis ei ole liitunud Genfi pagulasseisundi konventsiooniga, nagu Liibüa, ja mis ei suuda seega tagada kõrgel tasemel kaitset;

15.    palub, et EL ja liikmesriigid osutaksid Itaaliale tõhusat abi selle riigi kiiduväärt püüdlustes tulla toime kasvavate rändevoogudega Põhja-Aafrikast, eriti Liibüast; nõuab Mare Nostrumi projekti jätkumist ja kutsub liikmesriike üles seda toetama; kutsub kõiki liikmesriike, eriti Itaaliat üles järgima rangelt ELi ja rahvusvahelist pagulasõigust, sh mittetagasisaatmise põhimõtet, ning hindama olukordi individuaalselt;

16.    väljendab muret teadete pärast, et Liibüa kohtusüsteem on puudulik ega suuda järgida õiglase kohtupidamise norme; kutsub Liibüa ametivõime üles tegema täielikku koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, aidates kaasa uurimistele ja täites selle otsuseid; väljendab muret selle pärast, et Liibüa ametivõimud ei ole taganud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kinnipeetavatele Abdullah al-Sanussile ja Saif al-Islam Gaddafile põhilisi nõuetekohase menetluse õigusi; tuletab meelde, et on täielikult vastu surmanuhtlusele mis tahes tingimustel, vaatamata toimepandud kuriteo iseloomust, ning kutsub Liibüat üles kaotama surmanuhtlus; kutsub ELi üles toetama pingutusi õigusriigi põhimõtete edendamiseks Liibüas;

17.    kutsub Liibüa ametivõime üles järgima sisemaises mäetööstuses kõrgeid läbipaistvuse standardeid, et Liibüa loodusvaradest saaksid kasu kõik Liibüa elanikud, ning eelkõige täitma viivitamata mäetööstuse läbipaistvust käsitleva algatuse nõudmisi; palub, et Liibüas tegutsevad Euroopa ettevõtjad avalikustaks oma tehingud energiasektoris;

18.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Liibüa esindajatekojale, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Peaassambleele, ÜRO inimõiguste nõukogule, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.

(1) ELT C 199E, 7.7.2012, lk158. (2) ELT C 51E, 22.2.2013, lk 114.