Menetlus : 2014/3011(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0036/2015

Esitatud tekstid :

B8-0036/2015

Arutelud :

Hääletused :

PV 15/01/2015 - 11.10
CRE 15/01/2015 - 11.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0014

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 125kWORD 57k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0036/2015
12.1.2015
PE547.459v01-00
 
B8-0036/2015

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


sõnavabaduse kohta Türgis seoses ajakirjanike ja meediajuhtide hiljutiste vahistamistega ning süstemaatilise survega meediale (2014/3011(RSP))


Kati Piri, Knut Fleckenstein, Victor Boștinaru, Tanja Fajon, Miroslav Poche, Victor Negrescu, Richard Howitt, Alessia Maria Mosca, Goffredo Maria Bettini, Alessandra Moretti, Liisa Jaakonsaari, Sorin Moisă, Tonino Picula, Javi López, Marlene Mizzi, Nicola Caputo, Pier Antonio Panzeri, Michela Giuffrida, Arne Lietz, Zigmantas Balčytis, Afzal Khan fraktsiooni S&D nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon sõnavabaduse kohta Türgis seoses ajakirjanike ja meediajuhtide hiljutiste vahistamistega ning süstemaatilise survega meediale (2014/3011(RSP))  
B8‑0036/2015

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta,

–       võttes arvesse üldasjade nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi,

–       võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 15. detsembri 2014. aasta avaldust,

–       võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku 14. detsembri 2014. aasta ühisavaldust,

–       võttes arvesse 8. oktoobri 2014. aasta Türgi 2014. aasta eduaruannet,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et 14. detsembril 2014 vahistas Türgi politsei mitmed ajakirjanikud ja meediajuhid, nende seas ajalehe Zaman peatoimetaja Ekrem Dumanlı ning meediakontserni Samanyolu peadirektori Hidayet Karaca; arvestades, et Istanbuli kohtuniku välja antud vahistamismääruses väideti, et need isikud on kriminaaluurimise all seoses kuulumisega organisatsiooni, mis „surveavaldamise, hirmutamise ja ähvarduste abil püüdis haarata riigis võimu” ning tegi seda „valede abil, jättes inimesed ilma vabadusest ja võltsides dokumente”;

B.     arvestades, et politseihaarangud ning mitmete ajakirjanike ja meedia esindajate vahistamine on vastuolus meediavabadusega; arvestades, et vahistatud „loodavad, et kehtib süütuse presumptsioon, ning tuletavad meelde võõrandamatut õigust mis tahes väidetava väärteo korral sõltumatule ja läbipaistvale uurimisele, milles austatakse täielikult süüdistatavate õigusi”;

C.     arvestades, et osa 2014. aasta detsembris vahistatud isikutest on vabastatud; arvestades, et 19. detsembril 2014 teatas Istanbuli kohus Ekrem Dumanlı vabastamisest, jättes ta kohtu järelevalve alla ja kehtestades talle reisikeelu kuni kriminaaluurimise lõpetamiseni, kuid jättis Hidayet Karaca kuni uurimise lõpuni vahi alla; arvestades, et Istanbuli kohus lükkas 31. detsembril 2014 tagasi prokuröri vastuväite Ekrem Dumanlı ja seitsme teise isiku vabastamisele;

D.     arvestades, et poliitikute ähvardavad sõnavõtud ja kriitiliste ajakirjanike vastu algatatud kohtuprotsessid koos meediasektori omandistruktuuriga on viinud meedia omanike ja ajakirjanike seas laialdase enesetsensuurini, samuti ajakirjanike vallandamisteni;

E.     arvestades, et meediaomand on väga suurel määral koondunud ärikonglomeraatide kätte, kelle huvid ulatuvad palju kaugemale informatsiooni vabast liikumisest;

F.     arvestades, et valitsuse reageering väidetavatele korruptsioonijuhtumitele 2013. aasta detsembris pani tõsise kahtluse alla kohtusüsteemi sõltumatuse ja erapooletuse ning näitas kasvavat sallimatust poliitilise opositsiooni, avalike protestide ja kriitilise meedia suhtes;

G.     arvestades, et Türgi valitsus peaks käsitlema meediavabadust prioriteetse küsimusena ning looma piisava õigusraamistiku, et tagada rahvusvahelistele standarditele vastav pluralism; tuletades meelde valitsuse katseid keelustada juurdepääs sotsiaalmeediale, valitsuse kitsendavat lähenemisviisi sõnavabadusele ning meediaväljaannetele ja ajakirjanikele avaldatavat survet;

1.      mõistab hukka hiljutised politseihaarangud ning mitmete ajakirjanike ja meedia esindajate vahistamise Türgis 14. detsembril 2014; tuletab meelde, et vaba ja mitmekesine ajakirjandus on iga demokraatliku ühiskonna lahutamatu osa, nagu ka nõuetekohased menetlused ja kohtute sõltumatus; rõhutab seetõttu, et viimatisi vahistamisi silmas pidades on kõikide juhtumite puhul tarvis (i) anda igakülgset ja läbipaistvat teavet süüdistavatele esitatavate süüdistuste kohta, (ii) tagada süüdistatavatele täielik juurdepääs süüstavatele tõenditele ning täielik õigus kaitsele, samuti (iii) tagada nende juhtumite nõuetekohane käsitlemine, et teha viivitamata ja kahtlusteta kindlaks süüdistuste õigsus; rõhutab, et selline tegevus seab kahtluse alla meediavabaduse austamise, mis on üks demokraatia aluspõhimõtteid;

2.      väljendab muret tagasilöökide pärast demokraatlike reformide elluviimisel, eriti valitsuse kasvava sallimatuse pärast avalike protestide ja kriitilise meedia suhtes; rõhutab ajakirjandusvabaduse ja demokraatlike väärtuse austamise olulisust ELi laienemisprotsessis ning kinnitab oma veendumust, et ühinemisläbirääkimisi Türgiga tuleb jätkata;

3.      rõhutab, et Türgi õigusraamistiku paljud sätted ja nende tõlgendamine kohtunike poolt takistavad jätkuvalt sõnavabaduse, sealhulgas meediavabaduse kasutamist; tuletab meelde, et sõnavabadus ja meedia mitmekesisus on Euroopa väärtuste keskmes ning sõltumatu ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna jaoks hädavajalik, kuna see võimaldab kodanikel aktiivselt ja informeeritult kollektiivsetes otsustusprotsessides osaleda ning tugevdab seega demokraatiat;

4.      väljendab sügavat muret selle üle, et eelvangistuses viibib terve rida ajakirjanikke, ning kutsub Türgi õigusasutusi üles neid juhtumeid võimalikult kiiresti läbi vaatama ja lahendama;

5.      rõhutab, et kohtuasjad ajakirjanike ja autorite vastu, samuti arvukad vallandamised, ähvardused, ahistamine ja muud survemeetodid kriitiliste väljaannete ja ajakirjanike vastu peavad lõppema; rõhutab, et selline tegevus takistab ajakirjanike ametikohustuste täitmist, sealhulgas avalikkuse informeerimist korruptsioonijuhtumitest ning muudest avalikku huvi pakkuvatest küsimustest, samuti nende sõnavabaduse kasutamist, mille tulemuseks on laialdane enesetsensuur meedia omanike ja ajakirjanike seas; rõhutab, et õigus informatsiooni levitada, jagada ja saada on sätestatud poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste rahvusvahelises paktis, millega Türgi on ühinenud;

6.      palub Türgi ametivõimudel vaadata läbi õigusraamistiku need sätted, mida kasutatakse sõnavabaduse, ühinemisvabaduse, kogunemisvabaduse ning teabele juurdepääsu õiguse piiramiseks, ning viia need kooskõlla rahvusvaheliste standarditega; nõuab samuti, et lõpetataks kriitilistele väljaannetele ja ajakirjanikele surve avaldamine ja nende hirmutamine;

7.      märgib, et veebisaitide keelustamine on võtnud ebaproportsionaalsed mõõtmed, kuivõrd 2014. aasta augustis ei olnud Türgis kättesaadavad rohkem kui 50 000 veebisaiti, samas kui ainult 6000 olid keelustatud kohtu otsusega;

8.      märgib, et Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumiste vältimise tegevuskavas ei nähta ette terrorismivastase seaduse ja kriminaalkoodeksi kõikide selliste sätete läbivaatamist, mida on kasutatud sõnavabaduse piiramiseks; rõhutab, et neid seadusi tuleb esmajärjekorras reformida;

9.      on seisukohal, et hiljutised arengud, millega piiratakse meedia- ja sõnavabadust, näitavad, et Türgi ja EL peavad tegema senisest rohkem, mitte senisest vähem koostööd, eriti õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste valdkonna reformide valdkonnas;

10.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile ning Türgi valitsusele ja parlamendile.

 

Õigusteave - Privaatsuspoliitika