RESOLUTSIOONI ETTEPANEK sõnavabaduse kohta Türgis seoses ajakirjanike ja meediajuhtide hiljutiste vahistamistega ning süstemaatilise survega meediale
12.1.2015 - (2014/3011(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Rebecca Harms, Ska Keller, Michel Reimon, Judith Sargentini, Barbara Lochbihler, Davor Škrlec, Jean Lambert, Heidi Hautala, Bodil Ceballos, Ulrike Lunacek fraktsiooni Verts/ALE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0036/2015
B8‑0042/2015
Euroopa Parlamendi resolutsioon sõnavabaduse kohta Türgis seoses ajakirjanike ja meediajuhtide hiljutiste vahistamistega ning süstemaatilise survega meediale
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eelkõige 7. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Türgi 2013. aasta eduaruande kohta[1], 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni olukorra kohta Türgis[2] ja 13. novembri 2014. aasta resolutsiooni Türgi pingeidtekitava tegevuse kohta Küprose majandusvööndis[3],
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ja volinik Johannes Hahni ühisavaldust politseihaarangute ning meedia esindajate vahistamiste kohta Türgis 14. detsembril 2014,
– võttes arvesse üldasjade nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Türgi julgeolekujõud vahistasid 14. detsembril 2014 üle Türgi mitmeid ajakirjanikke, meediajuhte ja teisi inimesi, nende seas ka Zamani peatoimetaja Ekrem Dumanli, telekanali Samanyolu juhi Hidayet Karaca, teisi ajakirjanikke ja ühe politseijuhi Ida-Türgist;
B. arvestades, et need vahistamised paistavad olevat osa president Erdogani jätkuvast konfliktist Hizmeti liikumisega, mille eesotsas on USAs elav islamiõpetlane Fethullah Gülen, ning toimusid aasta pärast seda, kui politsei ja prokurörid süüdistasid härra Erdogani valitsuse liikmeid korruptsioonis,
C. arvestades, et politsei vahistas 6. jaanuaril 2015 Diyarbakiris Madalmaade ajakirjaniku Frederike Geerdinki, kuulas ta üle ja vabastas samal päeval pärast seda, kui oli sekkunud Madalmaade välisminister, kes oli juhuslikult sel ajal Türgis visiidil, ning 7. jaanuaril teise Madalmaade ajakirjaniku Mehmet Ülgeri, kui ta lennujaama saabus, kuulas ta üle ja lasi samal päeval vabaks;
D. arvestades, et novembris 2014 tutvustas president Erdogan avalikkusele praegu Rahvuskogus arutamisel olevat nn sisejulgeoleku seaduseelnõu, mis annab ulatuslikke täiendavaid volitusi õõnestustegevusega võitlemiseks, laiendades politsei läbiotsimisvolitusi, kohtute volitusi vara konfiskeerimisel ning valitsuse õigust telefonikõnesid pealt kuulata; arvestades, et see seaduseelnõu tõhustab kurjategijate jälitamist ja piirab nende tegevust, ent seda võib kasutada ka oponentide vastu ja see täiendab uusimaid internetivastaseid meetmeid;
E. arvestades, et 17. detsembril 2014, kui möödus 10 aastat Euroopa Ülemkogu otsusest alustada ühinemiskõnelusi, lükkas president Erdogan kindlalt tagasi ELi kriitika Türgi aadressil, kinnitades, et EL ei tohi Türgile vabaduse, demokraatia ja inimõiguste teemal loengut pidada; arvestades, et Erdogani ja tema valitsuse kriitikud on leidnud end mässituna kriminaalasjadesse, ning paljud on kaotanud töökoha, kannatades valitsuse katsete tõttu teisitimõtlejaid hirmutada ja nad kurjategijateks kuulutada;
F. arvestades, et surve meediale – sealhulgas meediagruppide omanikele ja tegevjuhtidele – on Türgis viimastel aastatel suurenenud; arvestades, et Türgi on trükiajakirjandus- ja meediavabaduste poolest olnud viimastel aastatel üks kõige tagurlikumaid riike, eelkõige mis puudutab vangistatud ajakirjanike arvu; arvestades, et paljud praegu vangis olevad ajakirjanikud töötasid kurdi meedias; arvestades, et paljud ajakirjanikud ei ole vanglas, vaid ootavad kohtuprotsessi või apellatsioonikaebuse tulemust, ning aasta jooksul vangistati lühiajaliselt veel paljud ajakirjanikud, kellest osa olid vangis mõnest päevast mõne kuuni; arvestades, et enamasti esitab Türgi valitsus ajakirjanikele süüdistused riigi terrorismivastase seaduse (TMK) ja karistusseadustiku „terroriorganisatsioonidega” seotud artiklite alusel;
G. arvestades, et õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste – sealhulgas sõnavabaduse – austamine on ELi kesksed väärtused, mille järgimise on Türgi ELiga ühinemise taotlemise ja jätkuva ühinemisprotsessi kaudu endale kohustuseks võtnud;
H. arvestades, et 2014. aasta alguses lubas Recep Tayyp Erdogan, kes oli toona Türgi peaminister, nn Euroopa aastat, mis annaks uue hoo tema riigi ELi liikmelisuse suunalistele püüdlustele;
1. mõistab kindlalt hukka kümnete ajakirjanike vahistamise 14. detsembril 2014 opositsiooni meediakanalitele korraldatud haarangute käigus; toonitab, et need vahistamised on järjekordne ajakirjandusvabaduse ja arvamuste mitmekesisuse vastane rünnak Türgis, ning nõuab kõigi ajakirjanike viivitamatut vabastamist;
2. kutsub ametivõime üles kiiremas korras esitama usutavaid ja arvestatavaid tõendeid, et vahistatud isikud on pannud toime kuriteod, milles neid süüdistatakse, ning kiiresti jätkama kohtumenetlusi täiesti läbipaistvalt ja piisavate õiguskaitsevahenditega või vastasel korral loobuma kõigist süüdistustest;
3. usub, et see tohutu vahistamiste laine oli eelnevalt kavandatud ning ei ole juhus, et neile, kes on avaldanud süüdistusi valitsuspartei liikmete korruptsiooni kohta, esitati nüüd süüdistused; kutsub selle valguses president Erdogani ja Türgi valitsust üles loobuma igasugusest tegevusest, mille eesmärk on vaigistada tema kriitikud ning kuulutada teisitimõtlejad kurjategijaks nende teistsuguste vaadete tõttu, kujutades neid riigivaenlastena;
4. toonitab, et ajakirjandusvabadus, sõnavabadus ja elav arutelu on iga demokraatliku riigi oluline osa ning seetõttu on need vahistamised ja haarangud vastuolus õigusriigi põhimõtte ja demokraatlike väärtustega; kutsub Türgi võime üles lõpetama rahumeelsetele Gezi meeleavaldajatele süüdistuste esitamise;
5. peab kahetsusväärseks otsust, mille tegi mais nelja endise ministri väidetavaid väärtegusid käsitlevate prokuratuuri dokumentide uurimiseks asutatud Türgi parlamendikomisjon ja milles soovitatakse mitte algatada kohtuprotsessi nende korruptsioonis süüdistatavate endiste ministrite suhtes, ning mõistab hukka selle uurimise algatanud nelja prokuröri töösuhte peatamise eelmisel kuul; on seisukohal, et see on järjekordne märk õigusriigi põhimõtte nõrgestamisest ja valitsuse kasvavast mõjust kohtute üle;
6. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, nõukogu ja komisjoni suurendama survet Türgile õiguse, õigusriigi ja inimõiguste valdkonnas, sest need elemendid on ühinemisprotsessis üliolulised ja neid tuleb pidada tähtsamaks ühtse turuga seotud küsimustest; usub, et konkreetselt oleks abi sellest, kui avataks läbirääkimised kohtureforme ja põhiõigusi käsitleva 23. ja 24. peatüki üle;
7. peab kahetsusväärseks, et 2014. aasta, mille president Erdogan nimetas „Euroopa aastaks”, ei ole ootusi täitnud, sest Türgi väljendatud ELi suunalised soovid ja püüdlused on vastuolus riigi paljude sammudega;
8. nõuab ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames suuremat toetust sõltumatule meediale; toonitab ühtlasi, kui oluline on toetada ka kodanikuühiskonna organisatsioone, sest üksnes läbipaistev ja hästitoimiv kodanikuühiskond võib suurendada usaldust ja kindlustunnet elava ja demokraatliku ühiskonna eri rühmade vahel;
9. tuletab Türgile meelde tema kohustusi Euroopa Nõukogu liikmena ja vajadust täiendavateks kohtureformideks, mis on oluline ka seetõttu, et Euroopa Inimõiguste Kohtusse on Türgi vastu esitatud palju hagisid; kutsub Ankarat üles täitma täielikult kõiki Euroopa Nõukogu otsuseid;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa välisteenistusele, komisjonile, liikmesriikidele, Türgi presidendile, Türgi valitsusele, Türgi Rahvuskogule ja Euroopa Nõukogule.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0235.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0277.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0052.