Menetlus : 2015/2530(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0124/2015

Esitatud tekstid :

B8-0124/2015

Arutelud :

Hääletused :

PV 11/02/2015 - 9.18
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 302kWORD 70k
4.2.2015
PE547.529v01-00
 
B8-0124/2015

komisjoni avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


terrorismivastaste meetmete kohta (2015/2530(RSP))


Cornelia Ernst, Barbara Spinelli, Marie-Christine Vergiat, Marina Albiol Guzmán fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon terrorismivastaste meetmete kohta (2015/2530(RSP))  
B8‑0124/2015

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 6,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu asjaomaseid artikleid,

–       võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi terrorismivastase võitluse poliitika peamiste saavutuste ja edasiste ülesannete kohta(1),

–       võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri poolt(2),

–       võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012)(3),

–       võttes arvesse 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes(4),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(5),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 27. oktoobri 2010. aasta aruannet „Diskrimineerimise, sotsiaalse tõrjutuse ja vägivalla kogemused. Võrdlev uuring moslemi- ja mittemoslemi noorte kohta kolmes ELi liikmesriigis”,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust andmete säilitamise direktiivi tühistamise kohta,

–       võttes arvesse, et Euroopa Parlament pöördus hiljuti ELi ja Kanada vahelise broneeringuinfo lepingu asjus Euroopa Liidu Kohtu poole,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et põhiõiguste ja kodanikuvabaduste austamine on eduka terrorismivastase poliitika oluline osa;

B.     arvestades, et rassismi, sealhulgas islamofoobia ja antisemitismi laienemine viimasel ajal on väga murettekitav ja ei soodusta kuidagi konstruktiivset kaasamisteemalist arutelu, vaid pigem süvendab vastasseisu;

C.     arvestades, et uuringud on näidanud, et diskrimineeritus ja sotsiaalne tõrjutus on üks peamisi vägivaldset käitumist soodustavaid tegureid; arvestades, et uuringute kohaselt ei ole vägivaldne käitumine seletatav usulise taustaga(6);

D.     arvestades tungivat vajadust anda profileerimise mõistele ühtne, asjaomastel põhiõigustel ja andmekaitsenõuetel põhinev õiguslik määratlus, et vähendada selgusetust küsimuses, milline tegevus on keelatud ja milline mitte;

E.     arvestades, et Euroopa Kohus kuulutas hiljuti andmete säilitamise direktiivi kehtetuks, põhjendades seda ebaproportsionaalsusega ning määrates oma otsuses kindlaks selged tingimused, mida andmete suuremahulise kogumise ja säilitamise korral tuleb täita, et meede oleks seaduslik;

1.      mõistab hukka kõik maailmas toimuvad terrorirünnakud; avaldab sügavat kaastunnet hiljutiste Pariisi terrorirünnakute ohvritele ja nende peredele ning kogu maailma terrorismiohvritele;

2.      palub, et kõik liikmesriigid täidaksid nõuetekohaselt 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded;

3.      toetab kindlalt sõnavabadust, põhiõiguste austamist, demokraatiat, sallivust ning õigusriigi põhimõtet ja muid ÜRO põhikirjas ning rahvusvahelises õiguses kajastatud peamisi põhimõtteid;

4.      palub kõigil liikmesriikidel lõpetada poliitiline, majanduslik ja sõjaline toetus valitsustele või rühmitustele, kes terroriga tegelevad või seda soosivad; rõhutab eriti, et Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja partnerriikide rahvusvahelise terrorismivastase võitluse strateegia aluseks peaks olema õigusriigi põhimõte ja põhiõiguste austamine, nagu see on ka kõigi muude kuritegevuse liikide vastu võitlemisel; toonitab ka, et liidu välistegevus rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisel peaks olema suunatud eeskätt ennetamisele ning mistahes sõjalise sekkumise vältimisele ja ELi seisukohad rahvusvahelistel läbirääkimistel tuleks põhjalikult ümber kujundada, ning juhib tähelepanu vajadusele edendada dialoogi, sallivust ja mõistmist eri kultuuride, tsivilisatsioonide ja religioonide vahel;

5.      juhib tähelepanu sellele, et nagu varasemategi rünnakute puhul, olid ka Pariisi rünnakute sooritajad julgeolekuasutustele juba varem tuntud ning olnud uurimiste ja jälgimise objektiks; rõhutab, et see tekitab küsimuse, kas need asutused oleksid saanud oma käsutuses olnud andmeid paremini kasutada;

6.      kordab üleskutset, et komisjon ja nõukogu Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 70 sätestatud menetlust kasutades teostaksid ELi kehtivate terrorismivastaste ja julgeolekumeetmete põhjaliku hindamise, eelkõige seoses nende vastavusega inimõigustele ja kodanikuvabadustele, nagu on sätestatud aluslepingutes, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, ning avaldaksid selle hindamise tulemused koos Euroopa julgeoleku tegevuskavaga;

7.      kordab oma kindlat nõudmist kehtestada terrorismivastase poliitika suhtes demokraatliku ja kohtuliku järelevalve ning vastutuse mehhanismid, rõhutades, et terrorismivastase võitluse meetmed, mis tagasivaates osutuvad tarbetuks, tulemusetuks ja mõõdutuks, tuleb lõpetada; rõhutab samuti, et põhiõiguste rikkumisi tuleb uurida ja need heastada ning tuleb kujundada uusi demokraatliku kontrolli vorme, lähtudes Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendile ja liikmesriikide parlamentidele antud volitustest;

Terviklik strateegia radikaliseerumise ja terrorismi vastu

8.      on veendunud, et vägivaldse radikaliseerumise ennetamiseks peaks iga ühiskonna põhieesmärk olema kaasamine ning kultuuriliste ja etniliste iseärasuste ja usuliste veendumuste vastastikuse mõistmise suurendamine, millega edendatakse püsivat sallivust;

9.      kutsub liikmesriike üles investeerima hariduskavadesse, millega taotletakse võimaluste võrdsust ja sotsiaalse diskrimineerimise vähendamist esimestest kooliastmetest alates, sealhulgas õpetajate koolitamisega sotsiaalsetel ja mitmekesisust käsitlevatel teemadel;

10.    hoiatab, et pikaajaliste väljavaadete puudumine vaesuse, tööpuuduse, eeslinnade getostumise ja tervete eeslinnaosade võõrandumise tõttu võib tekitada inimestes jõuetustunnet ja isegi kallutada neid destruktiivsele enesekehtestamisele džihadistlike organisatsioonide või paremäärmuslike liikumistega liitumise teel; kutsub liikmesriike üles vähendama vaesust, pakkuma tööhõivevõimalusi, andma inimestele mõjuvõimu ja austama üksikisikut, lõpetades sotsiaaltoetuste ning avalike teenuste piiramise, mis on järsult vähendanud kohalike, piirkondlike ja riiklike asutuste võimalusi inimesi taas ühiskonnaga liita ning anda vajalikku sotsiaalset toetust inimestele ja peredele, kes elavad kõige hooletussejäetumates eeslinnapiirkondades;

11.    rõhutab, et diskrimineerimine suurendab radikaliseerumist ja vägivaldset käitumist; rõhutab, et võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise norme tuleb täiendada konkreetse poliitilise strateegiaga kõigi rassismi vormide, sealhulgas antisemitismi ja islamfoobia suhtes;

12.    taunib mistahes rassilist, etnilist või usulist profileerimist teatavate rühmade eristamiseks terrorismivastaste meetmete kontekstis, sest see on vastuolus demokraatlike aluspõhimõtetega, nagu võrdsus seaduse ees ja diskrimineerimisest hoidumine; juhib tähelepanu 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakute järgsete meetmete ebaproportsionaalsele mõjule moslemikogukondade suhtes;

13.    avaldab toetust programmidele, mida riigid rahastavad koostöös kohaliku kodanikuühiskonnaga ja mille siht on suurendada etniliste ning usuvähemuste võimalusi oma kogukonna sotsiaalse ja majandusliku seisundi parandamiseks keskmises ja kaugemas perspektiivis;

Sihipärased julgeolekumeetmed, mis vastavad õigusriigi põhimõttele

14.    lükkab tagasi vabaduse ja julgeoleku võltsi vastandamise; on seisukohal, et üksikisiku vabadus ja põhiõiguste tunnustamine on iga ühiskonna julgeoleku nurgakivi ja eeltingimus;

15.    tuletab meelde, et mis tahes julgeolekumeetmed, sealhulgas terrorismivastased meetmed tuleks koostada nii, et oleks tagatud üksikisiku vabadus, õigusriigi põhimõtte täielik järgimine ja põhiõiguste austamine, kaasa arvatud eraelu puutumatuse ja andmekaitsega seotud õigused, ning alati tuleb tagada õiguskaitse võimalus;

16.    toonitab, et mis tahes meede, millega piiratakse põhiõigusi ja vabadusi, peab vastama põhiõiguste hartas kehtestatud õiguslikele nõuetele; avaldab siinjuures vastuseisu levivale tavale õigustada kõiki julgeolekumeetmeid sellega, et viidatakse üldsõnaliselt nende „kasulikkusele” terrorismi või tõsiste kuritegude vastases võitluses;

17.    kordab, et kõik andmekogumismeetmed peavad põhinema ainuüksi ühtsel õiguslikul andmekaitseraamistikul, millega tagatakse isikuandmete kaitse õiguslikult siduvad standardid, eriti eesmärgi piiritlemise, andmehulga minimeerimise, teabe, juurdepääsu, parandamise, kustutamise ja õiguskaitsevahendite osas;

18.    taunib praegust paranoilise hirmu tekitamise õhkkonda, mida kasutatakse uute terrorismivastaste meetmete kiireks läbisurumiseks, näiteks ELi broneeringuinfo asjus, enne kui on hinnatud nende õiguslikku vajalikkust ja juba kehtivate terrorismivastaste meetmete kogumõju; juhib tähelepanu asjaolule, et igas liikmesriigis kehtib juba märkimisväärne hulk terrorismivastaseid õigusakte ja nendega seotud meetmeid, sealhulgas:

–  reisijate passiandmeid võrreldakse juba andmebaasidega, mis sisaldavad teadaolevate kurjategijate ja soovimatute isikute andmeid;

–  õiguskaitseasutustel on õigus kontrollida kahtlusaluste või isegi kahtlusaluste rühmade telefoni- ja reisijaandmeid, kui neid isikuid seostatakse konkreetse ohuga;

–  Schengeni infosüsteem võimaldab üksikisikuid jälgida ja neid kiiresti vahistada ning välja saata, kui nad kujutavad endast julgeolekuohtu või kavandavad kuritegu;

19.    rõhutab seetõttu, et õiguskaitseasutused peavad kasutama juba olemasolevaid võimalusi ja kõigepealt suurendama omavahelist koostööd;

20.    leiab, et tulirelvade salakaubanduse vastane võitlus peaks olema ELi esmaülesanne tõsise ja organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuse vastases võitluses; arvab eelkõige, et koostööd teabevahetusmehhanismide vallas ning keelatud relvade jälgimisel ja hävitamisel tuleb veelgi tugevdada; rõhutab sellega seoses mitme liikmesriigi põlgusväärset kaksikmoraali relvade ja sõjavarustuse müümisel teatavate konfliktipiirkondade relvarühmitustele, samal ajal kui sõjalise jõu kasutamist sõnades hukka mõistetakse;

21.    nõuab hiljuti kooskõlastatud rahapesuvastase direktiivi kiiret rakendamist;

22.    rõhutab, et juba praegu on võimalik korraldada vaba liikumisõigusega isikute sihipärast kontrolli välispiiridel kas kindlal ajavahemikul, kindlatel marsruutidel või kindlates piiriületuspunktides, sõltuvalt ohu tasemest; toonitab, et liikmesriigid peaksid täielikult ja paremini kasutama olemasolevat Schengeni raamistikku, selle asemel et püüda taastada praegustest võimalustest laiemat piirikontrolli;

23.    kutsub komisjoni üles ELi broneeringuinfot käsitlevat ettepanekut ametlikult läbi vaatama, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu poolt andmete säilitamise direktiivi käsitlevas kohtuotsuses määratud vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriume; teeb oma õigusteenistusele ülesandeks korraldada samasugune läbivaatamine kuue nädala jooksul pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmist;

24.    tuletab sellega seoses meelde, et terrorismi kohta ei ole ühist määratlust ja see suurendab veelgi väljapakutud terrorismivastase võitluse meetmete mitmetimõistetavust;

Infotehnoloogiline turvalisus

25.    tuletab meelde, et meetmed, millega terrorismivastase võitluse eesmärgil piiratakse internetis põhiõigusi, peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed; rõhutab, et väidetavalt kriminaalse sisu kõrvaldamine peaks toimuma ainult seaduses kehtestatud selgete kriteeriumide alusel, kohtu loal ja asjakohaste menetluslike tagatistega, mitte aga internetiteenuse pakkujate eraviisilise kontrolli teel; tuletab sellega seoses meelde põhiõiguste hartas tagatud sõnavabaduse õigust ning hoiatab tsensuuri kasutamise eest kolmandates riikides ja ELi liikmesriikides, sest suure tõenäosusega pärsib see kodanike vaba ja avatud demokraatlikku osalust;

26.    rõhutab, et krüpteerimise kasutamine valitsuste, ettevõtete ja kodanike poolt on Euroopa IT-turvalisuse kindlaim tugisammas; palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel hoiduda mis tahes katsetest krüpteerimise kasutamist reguleerides IT-turvalisust nõrgestada; rõhutab, et krüpteerimise keelamine vähendab turvalisust ja suurendab kaitsetust küberrünnakute suhtes;

27.    rõhutab vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara tähtsust IT-turvalisuse kontekstis, sest avalikult juurdepääsetavat lähtekoodi on võimalik kergesti ja sõltumatult kontrollida;

28.    tuletab meelde ELi ja selle liikmesriikide kinnitusi, et andmekaitset käsitlevates õigusaktides rakendatakse lõimitud eraelukaitse põhimõtet;

29.    nõuab andmekaitsepaketi kiiret vastuvõtmist, sealhulgas direktiivis 95/46/EL sätestatud miinimumstandardeid arvestava üldise lähenemise heakskiitmist nõukogu poolt;

Õigusmõõde

30.    kutsub liikmesriike üles tihedamale õiguskoostööle, lähtudes kehtivatest ELi vahenditest, nagu Euroopa karistusregistrite infosüsteem (ECRIS), Euroopa vahistamismäärus ja Euroopa uurimismäärus, arvestades samas proportsionaalsust ja pidades kinni põhiõigustest; palub liikmesriikidel kõigi esitatud meetmete üle menetlusõiguste tegevuskava kohaselt kiiresti kokkuleppele jõuda ning asuda järgmiseks tegelema eelvangistuse ja vanglatingimuste teemaga;

31.    on veendunud, et kriminaalõigussüsteemi eesmärk peaks olema inimeste rehabiliteerimine, nii et nad ühiskonda naastes seda enam ei ohustaks; palub liikmesriikidel investeerida vajalikke inimressursse, et aidata vanglast vabanenuid rehabiliteerida ja uuesti ühiskonnaga liita;

32.    kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kehtestama või tugevdama rikkumisest teatajate kaitse kavasid, eelkõige kui tegemist on riikliku julgeoleku ja luuretegevuse valdkonnaga;

Välismõõde

33.    hoiatab kiusatuse eest pöörduda tagasi varasema lühinägeliku ja vähe tulemusi andnud tava juurde autoritaarsete režiimidega julgeoleku ja stabiilsuse huvides ning vägivaldse ekstremismi vastu võitlemiseks koostööd teha;

34.    suhtub väga kriitiliselt lääneriikide viimaste aastate arvukatesse sekkumistesse, eelkõige Lähis-Idas ja lõunanaabruse riikides, kus see on soodustanud inimeste radikaliseerumist; rõhutab, et niisugune poliitika soodustab, mitte ei pärsi terrorismi ja seetõttu tuleks sellest loobuda;

35.    tunneb muret ELi terrorismivastase poliitika nn sõjaliste lahenduste kesksuse pärast, mille tulemuseks on arvukad autoritaarsetele režiimidele suunatud sõjalise abi programmid, mille eesmärk on nende režiimide sõjalisi võimeid suurendada ja millega seetõttu toetatakse nende repressiivset poliitikat;

36.    märgib, et sõjaliste jõudude kasutamine riigi sees on mitmetes liikmesriikides üldiselt keelatud; rõhutab, et nn solidaarsusklauslit (ELi toimimise lepingu artikkel 222) ei tohi kasutada sellistest riiklikest piirangutest möödahiilimiseks; juhib tähelepanu ohule, et solidaarsusklauslit võidakse kasutada ka sõdurite liikmesriigi territooriumile paigutamise vahendina, kasutades terrorismivastase võitluse ettekäänet nn inimtegevusest tingitud õnnetuste vastu võitlemiseks, mis võib hõlmata ka tegevust meeleavaldajate vastu jne; rõhutab, et solidaarsusklausli niisugune tõlgendamine tuleb kindlalt tagasi lükata;

37.    leiab, et EL peaks Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise raames põhjalikult ümber hindama oma välispoliitika, eelkõige Vahemere lõunaosa riikide suhtes rakendatud strateegia, sest see on läbi kukkunud; kutsub ELi üles rajama nende riikide ja piirkondadega uut suheteraamistikku, mis põhineks nende siseasjadesse mittesekkumisel ja nende suveräänsuse austamisel ning mille eesmärk oleks naaberpiirkondade arengu toetamine ja tööhõive ning hariduse edendamine, mitte nn assotsieerimislepingud, mille peamine otstarve on Euroopa ettevõtete huvisid teenivate vabakaubanduspiirkondade loomine;

38.    kordab, et liikmesriigid ja vajadusel EL peaksid tähelepanu pöörama vägivaldse äärmusluse süvapõhjustele, käsitledes usuäärmuslust kooskõlas inimõiguste ja rahvusvahelise õigusega, selle asemel et ergutada või toetada repressiivseid võime või rühmitusi neis riikides;

39.    rõhutab, et julgeolekukoostöö – alates luureandmete jagamisest ja õigusriigi põhimõtete, kohtureformi ning kriminaalõigusprogrammide toetamisest kuni varjupaigapoliitika hajutamiseni, nagu on tehtud Hartumi protsessis – peaks olema kindlalt kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

40.    on veendunud, et julgeolekuvaldkonnas peaks EL piirduma deradikaliseerimisele ja vägivaldse äärmusluse vastasele võitlusele suunatud koostööprogrammidega ning hoiduma oma välispoliitikas suveräänsetele riikidele majanduslike või poliitiliste ideede pealesurumisest;

41.    tuletab sellega seoses meelde, et Euroopa Parlament ei kiida heaks ELi-Iisraeli assotsieerimislepingut, võttes arvesse ELi ja paljude liikmesriikide kahetist rolli Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis süvendab jätkuvalt muljet, et rakendatakse topeltmoraali ja moslemite/araablaste vastast tegevuskava;

42.    nõuab suuremat läbipaistvust ja vastutust terrorismivastase võitlusega seotud välispoliitilistes otsustes; toonitab, et on vaja sobivat kohtumenetlust, mis võimaldaks üksikisikutel või organisatsioonidel nõuda ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames tehtud ja neid mõjutavate otsuste läbivaatamist;

43.    avaldab kindlat vastuseisu mehitamata õhusõidukite kasutamisele terroris kahtlustatavate isikute kohtuväliseks tapmiseks ning nõuab, et keelataks niisuguste õhusõidukite kasutamine tsiviilisikute jälgimiseks ja kontrollimiseks;

44.    nõuab, et komisjon ja liikmesriigid uuriksid põhjalikumalt Euroopa osalemist USA koostatud piinamise ja üleandmise programmis ning USA senati luureraporti eeskuju järgides annaksid üldsusele teada, mil määral nende valitsused selles õudustäratavas ebaseaduslikus tegevuses osalesid ja sellest teadlikud olid;

45.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 45.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0418.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0173.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.

(5)

ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(6)

Vt Põhiõiguste Ameti aruannet „Diskrimineerimise, sotsiaalse tõrjutuse ja vägivalla kogemused. Võrdlev uuring moslemi- ja mittemoslemi noorte kohta kolmes ELi liikmesriigis.”

 

Õigusteave - Privaatsuspoliitika